Elegantne ja kõikehõlmav visand

Kristiina Ross

Peter Burke, Mis on kultuuriajalugu? Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk. Marek Tamme eessõna. Sarjas „Gigantum humeris”. TLÜ Kirjastus, 2011. 244 lk. Tallinna Ülikooli Kirjastuse kodulehel on uue sarja „Gigantum humeris” tutvustuseks öeldud: „Selle sarja raames avaldatakse koostöös ülikooli õppejõududega ja nende nõuandeid arvestades tekste, mis on aktuaalsed ja kergesti kasutatavad akadeemilises õppetöös. Sari hõlmab peamiselt erinevate terviktekstide tõlkeid, kuid samuti tõlkeantoloogiaid erinevate valdkondade võtmelistest teadustekstidest (rõhuga XX ja XXI sajandil) … . Sarja põhiline sihtgrupp on üliõpilased … . Gigantum Humeris on terviksari, kuid iga teose valdkondlik kuuluvus on äratuntav kujunduse värvist.” Seni on sarjas ilmunud kolm raamatut, neist kaks rohelise värviga kujunduses: Peter Burke’i „Mis on kultuuriajalugu” ning kognitiivse lingvistika valda kuuluv George Lakoffi ja Mark Johnsoni „Metafoorid, mille järgi me elame”. Niisiis paistab roheline rida silmas pidavat kogu humanitaarse õppetöö vajadusi. Mõlemad raamatud vastavad ideaalselt sarja tutvustuses seatud sihtidele: need on mõnuga ja ilma erilise pingutuseta loetavad ning annavad selge ja ülevaatliku pildi mingist viimase aja humanitaarias olulisest asjadele lähenemise viisist. Sealjuures lahutab kummagi raamatu esmatrükke ligi veerand sajandit ja õpikuks on need kujunenud veidi erinevaid teid pidi. Lakoffi ja Johnsoni raamat ilmus 1980. aastal ja oli uue arusaamise alusepanijaks, pakkudes paar esimest aastakümmet ka õppimiseast välja kasvanud lugejaile uudsete võimaluste avastamise rõõmu. Burke’i raamatu esmatrükk ilmus aastal 2004 (teine, täiendatud trükk 2008) ning see on tagasivaade 1980. aastatel kuju võtnud vaatenurgale, mis nimetati „uueks kultuuriajalooks”, praegu veel uudsuse hõnguga, kuid siiski end juba kehtestanud mõttesuuna vahekokkuvõte.

Nii nagu kirjandusteaduses on üritatud hõlmata kogu inimlikku olemist kirjandusest lähtuvate teooriatega ja tõlketeaduses tahetakse näha kõike totaalse tõlkena, püütakse ka „uues kultuuriajaloos” vaadata kõiki inimlikke ilminguid oma spetsiifilise prisma läbi. Missugune see prisma on, seda selgitab Burke’i raamatu eestikeelse väljaande eessõnas Marek Tamm, kelle sõnutsi uus kultuuriajalugu „pretendeerib n-ö totaalsele minevikukäsitlusele, kus kultuuriajaloo perspektiivist analüüsitakse kõiki valdkondi”, kusjuures „kultuuri” mõistetakse „kõige avaramas antropoloogilises tähenduses, mis hõlmab kõiki inimtegevuse tahke” ning analüüsijaid ei huvita mitte niivõrd eri valdkondade või tahkudega seotud reaaliad, kuivõrd nende reaaliate tähendused ja tõlgendused, mis uuritavas ühiskonnas eri aegadel on ringelnud. Õieti annab Marek Tamme eessõna uuest kultuuriajaloost üsna selge pildi ja lühidalt teada saamaks, mis on kultuuriajalugu ja mis on Burke’i osa selles, piisab eessõna lugemisest.

Aga raamat ei ole eessõna küljes siiski mitte asjata. See pakub elegantse ülevaate peamiselt XX sajandi teisel poolel (aga tagasivaatavalt varemgi) kasutusele tulnud inimtegevuse käsitlemise viisidest ning võtetest. Lubades kirjeldada kronoloogilises järjekorras mõningaid „peamisi viise, kuidas kultuuriajalugu on kirjutatud” (lk 31), tutvustab Burke vaatenurki, mida alates XIX sajandi lõpust on rakendatud kirjeldamaks valdkondi, mida vastaval ajastul parasjagu sõnaga „kultuur” on tähistatud. Ülevaade on mänglevalt kerge ja hoogne ning muidugi valib Burke välja üksnes need ideed, mis uue kultuuriajaloo aspektist viljakaiks on osutunud. Aga kuivõrd uue kultuuriajalooga taotletakse kõikehõlmavust, on ootuspärane, et enamik neist ideedest on kasutusele tulnud ka mujal ning kuuluvad elementide hulka, mis on vorminud kogu tänapäeva eurooplase mõttemaailma. (Burke lubab küll hoida tasakaalu eri maailmajagude vahel, kuid ehkki raamatus viidatakse tõesti ka Aafrikat ja Jaapanit puudutavatele uurimustele, on pilt kardetavasti siiski eurotsentriline.) Ka suhteliselt humanitaariakauge inimene võib siit leida inforuumist tuttavaid märksõnu või üllatusega tuvastada mõne mõtlemis- või käitumismustri, mida on harjunud ise kasutama või hakanud millegipärast teiste juures märkama. Näiteks needsamad skeemid või mustrid ja kultuurilised koodid ise, draama-analoogia ja eneseesitlus igapäevaelus, diskursused, praktika, rahvuse või muu kogukonna või iseenda leiutamine ehk konstrueerimine, jne.

Seda kõike esitatakse kerges toonis, justnagu möödaminnes ja muuseas, millessegi põhjalikumalt süvenemata. Nii ei nõua raamat ka lugejalt süvenemist, aga ometi omandavad mainimist leidvad märksõnad Burke’i käsitluses selge sisu ja tähenduse ning lähevad paika. Lugeja saab ootamatult tervikliku pildi sellest, kuidas uute mõistete abil on avastatud uusi nähtusi, kuidas kõik need erinevad lähenemisviisid on omavahel tegelikult seotud ja kuidas need tasapisi on nihutanud inimeste vaatenurga iseendale ja asjadele punkti, kust vaadates paistab, et asjad muutuvad ja koguni tekivad või kaovad kogu aeg vastavalt sellele, kuidas kogu aeg muutub meie vaatenurk neile.

Sellisena sobib Burke’i raamatu tõlge eriti hästi lugejale, kes tahab saada üldise ettekujutuse „20. sajandi mõttevooludest”, aga kellele paar aastat tagasi ilmunud sellenimeline raamat osutus liiga raskeks, paksuks ja higiseks. Eesti autorite kirjutatud ja Epp Annuse toimetatud „20. sajandi mõttevoolud” ning Burke’i „Mis on kultuuriajalugu?” kujutavad endast ühe telje kaht äärmust, kummalgi oma head ja vead. Esimese algideeks oli „näidata eri mõttevoolude rolli kultuuriruumi kujundamisel”, aga vooluloolist üldistust on sealt vähe leida ning eri peatükid „ei haaku suurt eelneva ega järgnevaga”, nagu kriitikas kurdeti.* Burke justkui lubab rääkida kitsalt oma isiklikust kultuuriajaloo asjast, aga haarates kirjeldusse riivamisi ka eelkäijaid ja naabreid, pakub päris üldistava vaate suurele osale XX sajandi suundumustest. Omas žanris on tänuväärt õpikud siiski mõlemad. Eriti aukartustäratav on mõlema püüd kaitsta ja arendada eestikeelse mõtlemise ruumi. Eesti oma autoritega kogumikus oli see taotlus muidugi eriti esil. Aga eks teeni sama eesmärki ka kõik akadeemilise õppe tarbeks tõlgitavad teosed. „Gigantum humeris’e” sarja raamatutes on originaalviidetele lisatud viited eestikeelsetele väljaannetele, kitsamalt keelega seotud metafooriraamatus on tõlkija jaganud joone all koguni selgitusi eesti keele erisuste kohta. Lugedes tekib uhke tunne, et suveräänne eestikeelne mõtlemisruum on tõesti olemas.

Üldisi Eesti teaduspoliitika tendentse silmas pidades tundub jonnakas püüd jätkuvalt eestikeelset akadeemilist mõtlemist toetada juba peaaegu meeleheitlik ettevõtmine või friikide nišiüritus. Asja mõnetine meeleheitlikkus asetab aga kogu avaldatava keelelisele küljele eriti raske kohustusekoorma. Võib tunnustavalt tõdeda, et Triinu Paku tõlge on tonaalselt tabav, olles sama hoogne ja muretu nagu Burke’i raamat ise. Tõlkija on aru saanud, mida ta tõlgib, mis ei olegi nii enesestmõistetav, nagu arvata võiks. Mingi piirini on nauditav isegi see, kuidas Triinu Pakk lahendab kõigi indoeuroopa keeltest tõlkijate nuhtluse, genitiivse täiendi juurde käiva lisainfo probleemi, s.t lihtsalt keeldudes selles probleemi nägemast. Paiguti läheb tema hoogsus vähemalt minu maitse jaoks siiski liiale ja näiteks konstruktsioone nagu „… see keskendus ühe „alluvate klasside”, nagu itaalia marksist Antonio Gramsci neid nimetas, liikme maailmavaatele” (lk 75) jms on raske alla neelata. Samuti häirib, et inglise sõna „term” on (vist) läbivalt tõlgitud sõnaga „mõiste”. Ilmselt on sõna „termin” tundunud tõlkijale sagedaseks pruukimiseks liiga kole, millele ei saa ju vastu vaielda. Aga laused nagu „19. sajandil hakati Suurbritannias ja Saksamaal üha enam kasutama mõistet culture või Kultur (prantslased eelistasid öelda civilisation)” (lk 33) või „Üks kõige tähendusrikkamaid muutusi […] oli mõiste „kultuur” kasutamine mitmuses ning üha laiemas ja laiemas tähenduses” (lk 59) tunduvad absurdsed.

Burke’i kiiluvees tasub niisuguste märkustega muidugi ettevaatlik olla. Raamatu lõpulehekülgedel, visandades kultuuriajaloo võimalusi XXI sajandil, jõuab Burke märksõnade „kultuuriline kohtumine”, „hübridiseerumine”, „üleandmine ja retseptsioon” ja „kultuuritõlge” kaudu ka tõlkimise teemani. Burke’i ennast traditsioonilised grammatikaküsimused loomulikult ei huvita, aga tema raamatu tõlget lugedes peab isegi traditsiooniline grammatik endale aru andma, et kui kogu lava pidevalt muutub, siis muutub ka keel ning mingist hetkest alates võivad robustsed indoeuroopa konstruktsioonid osutuda ilusaks eesti ütlemisviisiks. Võibolla nende genitiivse täiendi juhtudega tasapisi nõnda sünnibki. Väike kõhklus tekib isegi sõna „mõiste” kasutuspiiride osas. Kui sõna „kultuur” on saanud sajandiga nii põhjalikult teistsuguse tähenduse, nagu Burke kirjeldab, äkki on siis „mõiste” tähendus ka teisenenud? Selle sõna kasutamist imelikus kontekstis olen viimasel ajal kohanud mujalgi. Põhimõtteliselt on siin mingit tähendusnihet siiski raske uskuda, sest sõnade „termin” ja „mõiste” tähendus saaksid eestikeelses mõtlemises praegu teiseneda vist ainult inglise keele sunnil ning kuni inglise keeles „term” ja „concept” lahus püsivad, ei peaks need eesti keeleski ähmastuma. Paljude muude terminite ja mõistete korral võiks aga Burke’i soovitus „uurida tõlkeid ja viisi, kuidas teistesse keeltesse ümberpaneku käigus on muutunud võtmetähtsusega ideed” (lk 168) olla eesti tõlkeloo uurimisel innustav, liiatigi kuivõrd „[e]riti selge, et mitte öelda dramaatiline on see […] puhkudel, kus euroopalikud mõisted on tõlgitud struktuurilt väga erinevatesse keeltesse”.

* Johannes Saar, 20. sajandi mõttevoolud – kogu talveks lugemist ja magamist. – EP L 25. IX 2009.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht