Ellujäämisstrateegiad autoritaarsuse kursil Euroopas

Suheldes hirmunud ühiskonnaga tuleb säilitada austus ja empaatia.

RAILI MARLING, MARI-LIIS SEPPER

Ühel tuntumal tänapäeva filosoofil Mart­ha C. Nussbaumil tuli möödunud aastal välja raamat „The Monarchy of Fear“ („Hirmu monarhia“), milles ta analüüsib Donald Trumpi võidu emotsionaalseid tagamaid. Täpsemalt seda, kuidas hirm aitab rohkem kui ükski muu emotsioon kaasa ühiskonna polariseerimisele ja autoritaarsete poliitikute esiletõusule. Sellesarnaseid analüüse, mis toovad esile, kuidas populistlikud poliitikud kiirete muutuste ajal ebakindlust tajuvaid inimesi peibutades vihaga manipuleerivad, on viimasel kümmekonnal aastal eri teadusvaldkondades ilmunud ridamisi. Hirmukultuur, nagu seda oma samanimelises raamatus („The Culture of Fear“, 1999) nimetas sotsioloog Barry Glassner, vähendab meie suutlikkust realistlikult fakte vaagida, eriti nüüd, mil faktide ja valede eristamine ületab paljude (ühis)meedia tarbijate pädevuslävendi. Suur osa hirmukultuuri analüüsidest jääb selle fakti tõdemise juurde ega paku lahendusi.

Küll aga teeb seda Martha Nussbaum. Tema soovitus on, et suheldes hirmunud ühiskonnaga tuleb poliitiliste vastaste suhtes säilitada austus ja empaatia. Nussbaum on saanud inspiratsiooni baptistist pastorilt ja kodanikuõiguste eestkõnelejalt Martin Luther King juuniorilt, kes on öelnud, et talle ei pea tema oponendid meeldima, kuid ta suhtleb nendega nõudlikult ja lootust andvalt armastuse positsioonilt, võttes ise vastutuse ja nõudes teistelt vastutuse võtmist.

Säärane empaatiline lähenemine on nõudlik, aga aitab säilitada väärikust, mida läheb vaja, et pidada konstruktiivset poliitilist debatti ajal, mil Euroopas möllavad populistid eesotsas Ungari peaministri Viktor Orbáni, Poola poliitiku Jarosław Kaczyński ja Itaalia siseministri Matteo Salviniga ning parlamentides on märkimisväärse suurusega esinduse saanud äärmuslikud viha õhutavad parteid, nagu Alternatiiv Saksamaale (Alternative für Deutschland, AfD), Austria Vabaduspartei (Freiheitliche Partei Österreichs, FPÖ) või Hollandi Vabaduspartei (Partij voor de Vrijheid, PVV). Taas on ka aeg mõelda, kuidas ajada sellises poliitilises keskkonnas feministlikku või laiemalt solidaarsuspõhist poliitikat. Selle põhjuseks pole vaid see, et paljud neist äärmuslikest poliitilistest jõududest on oma vihaõhutuses sihikule võtnud soolise ja seksuaalse erinevuse poliitika ning ka demoniseeritud karikatuurina esitatud feminismi. Feminism on otseselt demokraatlik mõtteviis ja poliitiline liikumine: on ju osalusdemokraatia puhul oluline, et poliitiline otsustusprotsess kaasaks kõiki ühiskonnagruppe, sh kaua aega ühiskondlikes diskussioonides vaigistatud naisi, aga ka teiste marginaliseeritud rühmade esindajaid. Feminism on enamgi kui teised ühiskondlikud liikumised viimase 40 aasta jooksul tegelenud keeruka introspektiivse tööga, et õppida mõistma oma ajaloolisi pimetähne, nagu rass, klass, seksuaalsus ja globaalne ebavõrdsus ,ning neist üle saada. Selline avatus enesekriitikale ja taotlus ehitada solidaarsusele ehitatud koalitsioone viib feminismi praegusel ebakindlal ajal murelike demokraatia eestkõnelejate sekka.

Populismi ja äärmusparteide võidukäik ei ole sündinud tühjalt kohalt. Neoliberalistlik tarbimise ja külluses kümblemise kultuur, mille kõrgaeg oli aastatel 1992–2007, mil poliitiliseks mantraks oli Margaret Thatcherilt laenatud „alternatiive pole“, aitas õhendada riiki ja suurendada majandusvabadust. Osa inimesi nautis pakutavaid hüvesid, lugedes ennast olelusvõitluse võitjate hulka ning kaotades huvi poliitika vastu. Kui muusika 2007. aasta majanduskriisi järel vaikis, ei olnud kerge ennast kaotajaks kuulutada, seda enam et neoliberaalsusega oli lammutatud paljud varem solidaarsust pakkunud kodanikuühendused ja näis, et oma läbikukkumises saab süüdistada vaid iseennast. Populism pakkus hädade põhjusena välja lihtsa narratiivi „pahatahtlikust eliidist“, kes on lihtsaid inimesi küüniliselt ära kasutanud. Tühiasja, et eliidi hulka olid arvatud teadlased ja intellektuaalid, mitte pankurid või kinnisvaraärimehed, uue sihtmärgi leidnud vihahoos ei märganud.

Pärissüüdlased, kelle poole XX sajandi peale mõeldes ja nüüdki tuleb näppu viibutada, on peavooluparteid, kes ei ole piisavalt jõuliselt populiste tõrjunud. Politoloogid Steven Levitsky ja Daniel Ziblatt on oma raamatus „How Democracies Die“ („Kuidas demokraatiad surevad“, 2018) asetanud Trumpi kui populisti valimisvõidu ajaloolisse konteksti, mis aitab mõista, kes ja kuidas aitavad võimule autoritaarsusse kalduva poliitiku. Demokraatliku korra murenemine hakkab Levitsky ja Ziblatti järgi peale valimiskasti juures, kuid rahva hulgas suure toetuse saavutamiseks läheb vaja veel ka populisti takistada võivate võtmeisikute, vastaskandidaatide ja/või parteide rolli ja tegutsemisvõime kahanemist. Piisab, kui juhiks pürgivat populisti ei võeta tõsiselt või tehakse temaga koostööd väljavaatega ta hiljem võimu juurest kõrvale lükata. Just peavooluparteid on need, kes enam kui üksikvalija saavad kasvava avalikkuse rahulolematuse ja keeruliste majandusülesannete kontekstis takistada autoritaarsete isikute võimulepääsu, selmet ise flirtida seisukohavõttudega, mis populistidele hääli toovad.

Kuidas populism normaliseerub?

Demokraatlike normide murenemine võtab aastaid, ühiskonna polariseerumine toimub aga kiirelt. Mõeldagu kas või Eesti kooseluseaduse debattidele või põgenike vastuvõtmisele. Lõhestumist soodustavate loosungite järgi võib ära tunda populisti, kelle võimule saamise korral on võimalik ka kursi võtmine autoritaarsele valitsemisele. Ühiskonna sügav lõhestatus sillutab samuti teed demokraatia langusele.

Muidugi ei ole populism ja autoritaarsus sünonüümid ning mitte igast populistist ei saa autoritaarse võimu kandjat. Samuti võtab autoritaarsuse avaldumine mõne puhul kauem aega. Näiteks Viktor Orbán juhtis oma esimese valitsemisaja aastatel 1998–2002 riiki demokraatlikult. Demokraatiale ohtlikuks osutuda võiva poliitiku tunneb ära näiteks politoloog Juan Linzi neljaastmelise testi abil. Selle järgi ebademokraatlik poliitik või partei:

• keeldub demokraatlikest mängureeglitest,

• ei tunnista oponentide legitiimsust,

• lubab või õhutab vägivalda,

• on valmis piirama poliitiliste vastaste õigusi ja meedia vabadust.

Lähenevate riigikogu ja Euroopa parlamendi valimiste eel oleks huvitav lugeda analüüsi, kus kõrvutataks Eesti parteisid Linzi kriteeriumidega. Kuidas kvalifitseeruks näiteks EKRE, kelle kinnisidee sooküsimuses ei peegelda keskmise eestlase hoiakut, sest soolise võrdõiguslikkuse monitooringud näitavad alates 2009. aastast stabiilset sugude võrdsuse toetamist nii naiste kui ka meeste seas. Väitega, et ühiskond, kus naised ja mehed on võrdsed, on hea ühiskond, nõustub enamik elanikest. EKREl on aga õnnestunud LGBT õiguste ja sisserändajate küsimustes süvendada eri meelt olevate leeride vahelisi lõhesid seetõttu, et tegemist on teemadega, mida saab rakendada rahva hirmutamise vankri ette, väites, et senine maailmakord kukub kokku, kui keegi tagasikäiku ei tee. Kui lugeda EKRE seisukohti, tekib paratamult ka küsimus, kas kohtusüsteemi rängast kriitikast võib saada katse piirata kohtute kui täitevvõimu tasakaalustajate sõltumatust. Selle rahvusvahelisteks paralleelideks on president Hugo Cháveze aeg Venezuelas, peaminister Mateusz Morawiecki kohtunike pensionile saatmise seadus Poolas või Orbáni justiitsreformid Ungaris.

Isamaa (varasem IRL) senine naiste õiguste vastane tegevus väärib selles analüüsis samuti kriitilist pilku. Justiitsministrina on Urmas Reinsalu järjepidevalt seisnud vastu kooseluseaduse rakendusaktide väljatöötamisele. İstanbuli konventsioon ratifitseeriti ja Eesti seadused viidi sellega kooskõlla tema vastuseisust hoolimata. Reinsalu isiklikke seisukohti ja poliitilist kultuuri näitas aga halvustav sõim, kui naised kodanikena avaldasid arvamust iseseisvuspäeva peo lavastaja valiku üle. Toonase IRLi algatus oli ka burkakeeluga ähvardamine, mis teenis vaid ühiskonna polariseerimise eesmärki.

Ka demokraatlike mängureeglite eiramise näited läbi aastate edukat populistlikku poliitikat teinud Keskerakonna puhul ei aita demokraatlikke institutsioone tugevdada. Kui poliitteater on toodud parlamendisaali, on ühtaegu avatud uks äärmuslikule, ratsionaalset debatti välistavale retoorikale.

Parteisüsteem ei anna garantiid, et demokraatia jääb püsima. Seetõttu peab paralleelselt lobitöö ja poliitilistele ametikohtadele kandideerimisega kasutama ka teisi strateegiaid, et seista demokraatlike väärtuste ja kitsamalt naiste õiguste eest. Kuidas ajada õiguste poliitikat ning tegutseda aktiivse kodanikuna ilma polariseerumisele kaasa aitamata? Kuidas tutvustada üldsusele oma seisukohti ja sõnumit, ilma et õiguste eitajate argumente neid vaidlustades pidevas ringluses hoiaks?

Aktiivse kodaniku positsioon

Väljapääs on tegutsemine rohujuuretasandil, s.t pannes oma energia muutuse esile kutsumisse võimalikult kaasinimese lähedal. Näiteks on praegu raske seista avalikes debattides lesbipaaride õiguste eest. Küll aga võib seda aega kasutada kogukonna kokku tulemise toetamiseks, üksikute kaasuste kohtusse viimiseks või seksuaalvähemuste ajaloo uurimise alustamiseks. Kõik mainitu Eestis juba toimubki tänu kodanikuühendustele ja ülikoolidele.

Kui avalikus ruumis ei ole muud ruumi naiste häälele, sest arvajad ning otsustajad on endiselt enamasti mehed, on alternatiiv tulla tänavale. Frustratsioonist sugude esindatuse tasakaalutuse üle ning solidaarsusest feministidega üle maailma toimus 19. jaanuaril 2019 Tallinnas naiste marss. Selle eesmärk oli pöörata tähelepanu soolisele vägivallale, naiste vähesele esindatusele, kliima soojenemisele ja muudele küsimustele, kus sooaspektil on keskne osa. Peale tänavaaktsioonide tuleb mõelda aktivismile, kus kasutatakse viha asemel nalja ja pila, nagu seda teeb Feministeerium. Hoidudes ise kahte leeri jagunevas ühiskonnas oma poliitilise tegevusega lõhede süvendamist, tuleb panustada neisse küsimustesse, millele lahendus saamata. Neid küsimusi on küll ja veel. Vastandumist aitab ära hoida oma positsiooni ja nõudmiste võimalikult detailne selgitamine. Näiteks ei lõpe vägivalla vastu astumise teema rahvusvahelise lepinguga ühinemisega. Nüüd peaks keskenduma analüüsile, kas Eesti riik täidab İstanbuli ehk naistevastase vägivalla ja perevägivalla vastase konventsiooni ettekirjutust aidata igakülgselt vägivallaohvreid, koolitada spetsialiste ja koguda vägivalla leviku kohta andmeid. Kõrgeimates ametites on endiselt suures ülekaalus mehed, samal ajal kui naisspetsialiste, kelle hulgast juhte valida ja kasvatada, on piisavalt. Ka riigikogus ei ole naissaadikute osakaal muutunud. Kui naisorganisatsioonid teeksid üleskutse viia riigikogu valimisseadusse nimekirju puudutav soolise võrdõiguslikkuse nõue, peaksid sellele vastanduvad parteid leidma argumendid, miks nad ettepanekuga ei nõustu. Selline debatt ise oleks sisukam ja edasiviivam kui kuulata kaebeid selle kohta, kuidas feminism Euroopa hukutavat.

Nii heas kui halvas on riigipiirid Euroopa riikide vahel hajunud, sest enam ei elata, iseäranis noored, üksnes eestikeelses ja Eesti poliitilise retoorika infoväljas. Ka meil on üha enam inimesi, kes peavad iseenesestmõistetavaks soolist võrdõiguslikkust, tähelepanu seksuaalvähemustele, loomade õigusi jne. Aastakümneid eristasid feministid riike, kus abort oli seaduslik õigus, ning neid, kus võim otsustada reproduktiivvabaduse üle oli kristlike konservatiivide käes. Möödunud aastal kinnitas iiri rahvas, et peale geide ja lesbide võrdsete õiguste pooldavad nad ka ühe Euroopa rangeimate piirangutega abordiseaduse muutmist. See õhutab Malta ja Põhja-Iirimaa feministe, kuid ka neid kodanikuõiguste aktiviste, kes peavad Poolas seisma vastu survele kitsendada veelgi juba piiratud reproduktiivõigusi. Ometi ei saa feministide aktivismi taandada vaid sellele küsimusele, nagu võis näida 1960.-70. aastatel. See tugineb üha enam huvigruppide ärakuulamisele ja koalitsioonide loomisele. European Women’s Lobby Euroopa Parlamendi valimisteks koostatud manifestis keskendutakse näiteks viiele teemale: naiste võrdsus poliitilises elus, naiste majanduslik iseseisvus, vägivallata Euroopa, naiste õiguste eest seisvate organisatsioonide rahastus ning Euroopa, kus igal naisel ja tüdrukul on turvaline, tema väärikust austav keskkond ilma seksuaalse ahistamise või ohuta tema reproduktiivõigusele. ENL näeb erinevusi naiste olukorras just majanduslikust seisu­kohast. Kasinusmeetmed on vaesestanud eelkõige neid naisi, kel igapäevaelus tuleb kogeda ka rassismi, homofoobiat, transfoobiat või suutmissurvet ehk vaenu puuetega inimeste vastu.

Demokraatia on õrn

Üheks feministliku liikumise avatuse ja kaasamisvõime lakmuspaberiks võib pidada transsooliste inimeste õiguste küsimust. Euroopas on nii mõneski riigis osal feministidest olnud raske leppida uue reaalsusega, mille järgi on sugu spekter, mitte binaarne süsteem, kus on vaid kaks sooidentiteeti. Kuidas sõnastada ümber poliitilised püüdlused, mis on seni taotlenud võrdsust meeste ja naiste vahel, unustades transinimesed, kelle õigusetus ja vägivallakogemused on samuti põhjustatud soolistest eelarvamustest ja piiravatest soorollidest? Viimasel kümnendil on feministid saanud harjutada dialoogi pidamist inimestega, kes nendega põhimõtteliselt nõus ei ole ning selle keeruka mõttevahetuse tulemuseks on avardunud arusaam sellest, kuidas inimesed kogevad oma keha, soolist identiteeti, keelt, avalikus ruumis liikumist jne.

Nagu on elavalt näidanud viimase kolme aasta rahvusvaheline kogemus, on selline aeganõudev, avatud mõttevahetus seda vajalikum, et üle riigi- ja keelepiiride liiguvad mitte ainult liberaalsed, vaid ka konservatiivsed väärtused. Näiteks levib riikidesse, kus aastakümneid ei ole esinduskogude päevakorras olnud reproduktiivõiguste ega soolisustatud keha reguleerimise teemat, nn anti-gender ehk sotsiaalse sookäsitluse vastane agitatsioon, mis sisuliselt on inimõiguste vastane. See ähmane silt ühendab kriitikat samasooliste õigustele, reproduktiivõigustele ja seksuaalkasvatusele, aga ka soouuringute kui akadeemilise distsipliini vaigistamist. Seegi majanduskriisi ebakindluses jõudu kogunud liikumine elab hirmuretoorikast, kus tehakse vaenlaseks intellektuaalne eliit, mitte majandusliku ebavõrdsuse süvenemise tegelikud tagamaad. Euroopa traditsiooni kaitsmise retoorika varjus õõnestatakse aga nt Euroopa inimõiguste konventsioonis sõnastatud põhiväärtusi, millele valge keskklassi heteromees seksuaalvähemuste õiguste kontekstis ehk tähelepanu ei pööra. Ühel hetkel võime aga avastada, et oleme ära andnud rohkem, kui plaanisime.

Üksteise pihta loosungite karjumine või oma ühismeedia kajakambris küünarnukitunde nautimine ei ole lahendus. Lahenduse saamiseks peavad kõik osalised aktsepteerima üksteise sõnaõigust ja aru saama, et arvamuste paljusus ning läbirääkimised tugevdavad ühiskonda. See on nõutav nii poliitikaareenil osalejate kui ka kodanike suhtes – demokraatia ei ole tugitooli­sport.

Demokraatia on õrn, isegi eriti õrn Eestis, kus selle peamised tugisambad – vabad valimised, sõltumatu kohtusüsteem ja põhiõigused – ei ole veel sügavale juurdunud ja nende tähtsus on seni paljudele mõistetamatu. Feministide osa poliitilises elus on seejuures oluline, sest neil on solidaarsuse arendamise kogemus. Nende katsed üle saada kahtlustest ja hirmudest on konstruktiivne näide sellest, kuidas kuulata endast nõrgemat ja suurendada demokraatlikku debatti kaasatud häälte mitmekesisust. Neid, kes meid kritiseerivad ja meie puudu­jääkidele tähelepanu juhivad, ei ole kerge kuulata. Feminism on pidanud oma lähtekohti korduvalt ümber mõtestama, et ennast erinevuste teemal harida ja luua toimivaid koalitsioone. Kas saab sama öelda praegu poliitilisi kirgi üleskütvate populistide kohta? Ka neil oleks vaja hirmu külvavate kõnede pidamise vahele võtta kuulamispaus, et läbi mõelda, miks me oleme jõudnud praegusesse ebakindlasse olukorda. Nagu Martin Luther Kingki ütles, meile ei pea need, kellega eriarvamusel oleme, meeldima, kuid me ei tohi kaotada empaatiatunnet teiste inimeste vastu. Seda rahulikku, oma vastast ärakuulavat, mitte vihapoliitikaga kaasnevat vastandavat poliitikat vajab valimiste eel Eesti üldsuski.