Elu vaimsel prügimäel

Sotsiaalmeedia mõttekaaslased on kui tugigrupid, mis aitavad leida oma veendumustele kinnitust, pinged maha laadida ja endas tasakaalu leida. Võib-olla on see tänases prügilareaalsuses ainus võimalus.

ÜLO MATTHEUS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Me ilmselt ei mõtle eriti selle peale, et peale otsese keskkonnasaaste toodame ka mentaalset ehk vaimset prügi. Kurjad sõnad, vaen, ärritus – see on prügi, mida me pillume sageli ja hooletult end ümbritsevasse ruumi. Oma kodu põrandale me ei sülita, ei loobi sinna plastpudeleid ega biojäätmeid, käime kenasti WCs ja peseme pärast vetsupoti puhtaks. Aga psühholoogilise ruumi puhtusele me väga ei mõtle. Ükskord peame ilmselt endale otsa vaatama ja olukorda hindama. Kui puhas on meie vaimne ruum? Kas pole sellest kogemata saanud jäätmehoidla, kus me oleme pidevalt ärritunud ega oska oma vihahooge enam taltsutada?! Kas me suudame selle ruumi jälle puhtaks küürida nagu oma füüsilise kodu? Kas me tahame? Kesk kõiki neid kriise, mis meid piitsutavad.

Kriis nimetusega energiavaesus

Kõige viimasena meile saabunud kriisi võtab hästi kokku energia­vaesuse mõiste. Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA) on defineerinud energia­vaesuse nähtusena, kus eluaseme energia­kulud ületavad teatud piirmäära (enamasti 10%) leibkonna sissetulekust. Selline osakaal toob kaasa piisava mugavuse tagamise raskused, mille põhjuseks on kõige sagedamini väike sissetulek, halb eluaseme kvaliteet ja suured energia­kulud. Kütusevaesusega, nagu osutab IEA, kaasnevad tõsised füüsilise ja vaimse tervise probleemid.1

Energiavaesuse mõiste on kasutusel ka Euroopa Liidu energiatõhususpoliitika dokumentides. Selle poliitika eesmärk on suurendada elamispindade energiasäästlikkust ja need vastavalt ümber ehitada, et mugavuste eest maksmine püsiks taskukohane. Energiatõhusus on omakorda vajalik selleks, et tarbida energiat vähem, võtta kasutusele keskkonnasäästlikumaid energiatootmise viise ja sellega vähendada kasvuhoonegaase.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel valminud uuringu autorid osutavad European Energy Poverty Observatory statistikale tuginedes, et Eestis oli energiakulude osakaal leibkonna sissetulekust juba enne energiakriisi veidi üle 16%, mis küll ei ületa Euroopa Liidu keskmist, kuid jääb alla soovitavale 10%-le. Tuuakse välja, et kütmise tagamisel oli probleem 2,9%-l Eesti majapidamistest (ELis keskmiselt 7,9%-l), võlgnevusi energiaarvete tasumisel 6,3%-l (ELis keskmiselt 7%-l), eluruumide jahutamisega 23,3%-l (ELi keskmine 19,2%). Autorid tõdevad kokkuvõttes, et Eesti ei paista energiaostuvõimetuse poolest probleemsena silma, kuivõrd Eesti seis on ELi keskmisest natuke parem.2

Need on kriisieelsed andmed. Nüüd, kui elektri hind on võrreldes eelneva aastaga mitmekordistunud, asetub energiavaesuse mõiste uude konteksti, kus see ei ole enam abstraktne mõõdik eluruumide energiatõhususe saavutamiseks, vaid nüüd on see juba tegelikkus, kuhu on jõudnud suur osa elanikkonnast. Me ei räägi enam mugavuste vajakajäämisest, vaid olukorrast, kus inimesed sõna otseses mõttes oma eluruumides külmetavad, sest elektri hind käib üle jõu. Räägime ka sellega kaasnevast stressist ja terviseprobleemidest.

COVID, allakäigu mootor

COVID ja sellega kaasnevad meetmed tapavad nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Selle võiks kokku võtta sotsiaalse vaesuse mõistega. See on pärssinud rahva sotsiaalseid vajadusi, ennekõike vajadust teistega suhelda ja olla oma käitumises vaba; pärssinud sellisel määral, et me räägime juba ühiskonna kui terviku stressist, võib-olla ka globaalsest stressist. Me oleme pannud kaalukausile tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse ja kogu ühiskonna vaimse tervise. Lisaks ka majanduse tervise. See on paljuski sundvalik, sest kui tervishoiusüsteem koormatakse üle või see kaotab teovõime, halveneb ühiskonna tervislik seisund veelgi. See on ühiskonna balansseerimine köiel, kus valitseb suur risk, et köielkõndija kukub ja vigastab end tõsiselt. Ja kukkuja pole mitte abstraktne mõiste, vaid ongi ühiskond kui tervik, mis vajab haiglaravi.

Ärge kasutage internetti ja ärge konutage teleka ees. Ärge laske negatiivsel uudisruumil enda üle võimust võtta. Pigem elage looduses ja tehke sporti.

pxhere.com

Meil ei ole päevakohast uuringut, kuidas suhtlemisvaegus, eneseisolatsioon või kodukontoris konutamine on inimeste vaimset tervist mõjutanud. Kas näiteks meediast loetud lähisuhtevägivald aina kasvab või kirjeldatakse olukorda liialdustega?

Justiitsministeeriumi hallatav kuritegevuse baromeeter osutab, et kui 2019. aastal esitati politseile 8689 perevägivalla teadet, siis 2020. aasta esimese üheksa kuuga 8948 ehk oluliselt rohkem. Aasta lõpu seisuga ületab see näitaja ilmselt ka vaadeldud aastaist kõrgeima, 2017. aasta taseme, kui esitati 9122 perevägivalla teadet.3 Kas seda on vähe või palju, selle üle ei sobigi arutleda. Et rahvas on hädas, sellele osutab kriisiabi portaal kriis.ee, mille on koostanud valitsuse kommunikatsioonibüroo, et anda nõu ja lohutust, kuidas oma vaimset tervist kriisi ajal hoida. Näiteks öeldakse seal, et „kriisi ajal on loomulik olla kurb, segaduses, hirmunud ja stressis“ ja jagatakse näpunäiteid, kuidas ärevuse või pealetükkivate mõtetega toime tulla.4

Vaimse tervisega ei olnud meie näitajaid kuigi head juba enne kriisi. Tervise arengu instituudi andmetel5 diagnoosisid psühhiaatrid 2019. aastal kokku 23 640 uut ambulatoorset psühhiaatrilist haigusjuhtu ja 2020. aastal 21 045 uut haigusjuhtu, millest 34% (7000–8000 juhtumit) moodustasid mõlemal aastal neurootilised, stressiga seotud ja somatoformsed häired. Viimaste puhul on tegemist häiretega, mida iseloomustavad somaatiliste haiguste tunnused, ent mida kliinilised uuringud ei kinnita. Inimene tunneb võib-olla kõhu või neeruvalu, aga valu põhjust ei leita. Ehk teisisõnu, inimene mõtleb või muretseb end haigeks. WHO andmeil hõlmas depressioon 2017. aasta seisuga 5,9% Eesti elanikkonnast, mis on enam kui 75 000 registreeritud juhtumit.6 Neile lisanduvad igal aastal viidatud 7000–8000 uut neurootilise, stressiga seotud ja somatoformse häire juhtumit. Tasub märkida, et need on registreeritud juhtumid, kus inimene on abi saamiseks kuhugi pöördunud. Torkab silma, et 2020. aastal, mis oli juba selgelt COVIDi aasta, oli pöördujate arv kokku väiksem, kuid küsimus on ehk selles, kas kehtivate piirangute tõttu oli abi ikka kõigile kättesaadav. Missugune on olukord nüüd, selle kohta täpne statistika puudub.

Internetineedus

See on vana teema, kuid tasub ülerääkimist. Internet on avalik ruum ja paraku just see koht, kus ilmneb ja kuhu koguneb kõige rohkem mentaalset prügi – vihaseid kommentaare, sildistamist, solvanguid, laimu, koolikiusu … Pean tunnistama, et olen paljude oma Facebooki sõprade, aga ka mitme nn uudiskanali jälgimise lõpetanud, sest pidevalt kellegi sildistamine, millegi halvustamine või laussõim ületab taluvuse piiri. Olen küll üsna salliv teistsuguste vaadete suhtes, aga neid tuleks esitada argumenteeritult, vältides teadlikku moonutamist ja demagoogiat. Järeldus on lõpuks see, et kui seda kõike internetti kuhjatakse, siis tuleb selle keskel ka elada. Mõne Facebooki sõbra väljalülitamine üldist olukorda siiski ei päästa. Minu silmad, kõrvad ja hing ehk puhkab mõnest tegelasest, kuid vaimne prügistumine jätkub ja vaimurämps voolab internetti edasi.

Internet on prügila selleski mõttes, et mis sinna kord satub, see sinna ka jääb – kõik inimeste halvad teod ja teiste arvamused nende kohta. Jäi ta vahele avalikus kohas pissimisega, on ta kogu edasise elu nurkapissija, istus rooli vindisena, on roolijoodik, viis koju ministeeriumi kohvimasina, on igavesti korruptant jne. Kõik negatiivne materjal, isegi kui see on juba aastaid unustuses olnud, otsitakse internetiavarustest esile otsemaid, kui keegi peaks nina kas poliitikasse toppima, mõnda avalikku ametisse pürgima või mingil muul põhjusel avalikkuse tähelepanu alla sattuma. Internetiprügila on ammendamatu.

Prügilainimene

Vaimses mõttes elame niisiis täiesti uues, stressist koormatud maailmas, keset vaimset prügi. Kui see ka teile nii tundub ja te otsite lahendust, siis lihtne nõuanne sellest vabanemiseks on: ärge kasutage internetti ja ärge konutage teleka ees. Ärge laske negatiivsel uudisruumil enda üle võimust võtta. Pigem käige looduses ja tehke sporti. Koguge enda ümber häid inimesi ja suhelge nendega.

Paraku tänapäeva maailm seda enam väga ei võimalda. Inimene ilma internetita nagu ei oskagi enam olemas olla, seal asub tema kodukontor, toimub äritegevus ja e-kaubandus, tema suhtlus teiste inimestega. Pimedad talveõhtud ilma televiisori ja arvutita paneksid küsima, mida siis oma ajaga peale hakata. Kuidas peletada pealetükkivat igavust? Pole ju enam see aeg, kui pere istub peeruvalgel koos, laulab ja jutustab lugusid, koob ja vestab puulusikaid.

Valitsuse kriisiabi portaalgi pakub kompromissi, mis sobiks meile paremini – näiteks soovitab portaal www.kriis.ee leida väike rõõm iseendale ja oma perele igasse päeva: kuulata head muusikat, vaadata lemmikfilme, teha koos trenni, otsida põnevaid retsepte ja valmistada koos head toitu, mängida lauamänge jne. Seal pakutakse lahendusi ka nutiseadmete ja televiisori kasutamiseks soovitusega vaatamisest hoiduda vaid vahetult enne uinumist. Iseküsimus on, kas keegi need nõuanded ka üles leiab, ja isegi kui leiab, kas ta siis ikka neisse ka süveneb ja neid järgib. Kui negatiivne uudisruum haarab inimese endasse justkui iseenesest, siis usaldusväärset nõu oodatakse ennekõike oma lähikondsetelt. Sõpradelt, sõbrannadelt, ühismeedia sõpruskonnalt, kuhu kasutaja on filtreerinud endaga ühtemoodi mõtlevad inimesed. Antivakser kuulab teisi antivaksereid, maskivastane teisi maskivastaseid, kodanikuallumatuse kuulutaja teisi mõttekaaslasi, erakondlased oma erakonnakaaslasi jne, samal ajal kui valitsuse portaal ja isegi sealne kriisinõu on osa riigibürokraatiast, mida võetakse kui midagi pealesunnitut või formaalset, mis eluprobleeme ei lahenda.

Ühismeedia mõttekaaslased on kui tugigrupid, mis aitavad selle liikmel leida oma veendumustele kinnitust, kogunenud pinged maha laadida ja sel viisil endas ehk ka tasakaal leida. Mine tea, võib-olla on see praeguses prügilareaalsuses ainus võimalus. Kuidagi tuleb ju kohaneda. See eeldab ilmselt ka tolerantsust, mis tähendab, et me peame üksteise prügitootmist taluma ja selle keskel endas tasakaalu leidma.

1 Health and wellbeing. IEA. https://www.iea.org/reports/multiple-benefits-of-energy-efficiency/health-and-wellbeing

2 Olavi Grünvald, Ülo Kask, Siim Link, Aruanne energiatõhususe direktiivi ülevõtmisest tulenev kohustus energiasäästu meetmete loomiseks, mõõtmiseks, seireks kontrolliks ja raporteerimiseks. Finantsakadeemia OÜ. Juuli 2020. Lk 66. https://www.mkm.ee/sites/default/files/energiatohusus_lopparuanne.pdf

3 Kuritegevuse baromeeter. Jaanuar–septembr 2020. Justiitsministeerium. https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/kuritegevus_9_kuud_2020.pdf

4 Vaimne tervis koroonakriisi ajal. Valitsuse kommunikatsioonibüroo. https://kriis.ee/vaktsiinid-toendid-ja-nakatumine/koroonaviirus-ja-selle-valtimine/vaimne-tervis

5 Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas. Tervise Arengu Instituut.

6 Vt https://apps.who.int/iris/bitstream/handle/10665/254610/WHO-MSD-MER-2017.2-eng.pdf

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht