Elutarkust ja olmet XVII sajandi lõpust

KRISTIINA ROSS

Jean de La Bruyère’i (1645–1696) „Inimtüübid ehk Meie ajastu kombed“ („Les Caractères ou les moeurs de ce ciècle“) ilmus esimest korda 1688. aastal ning oli sedavõrd menukas, et eluajal avaldas autor veel kaheksa (ositi täiendatud) trükki ja valmistas ette üheksandagi, mis anti välja postuumselt. Tagantjärele on kirjanduslugudes ja -käsitlustes asetatud La Bruyère ja tema teos siiski n-ö päris tippudest madalamale, ehkki üsna nende lähikonda. Raamat pakub väikestes annustes mõnusaks tarbimiseks pakendatud iroonilisi portreid inimtüüpidest ja aforisme, kus on oskuslikult kokku põimitud ajastu moraalifilosoofilised aru­saamad, ajastuteülene üldinimlik tarkus ja XVII sajandi lõpu Prantsuse kõrgkihtide seltskonnaelu kriitika.

Põhilisteks tippudeks, kelle varju La Bruyère koos oma raamatuga kipub jääma, on Michel de Montaigne, Blaise Pascal ja François de La Rochefoucauld. La Bruyère ise esitles oma teost jätkuna antiikfilosoofi Theophrastose „Inimtüüpidele“, mille ta kreeka keelest oli tõlkinud ja oma raamatus avaldas ning kus visandatud koomilistest portreedest ta inspiratsiooni oli saanud. Suur hulk raamatu tegelasi kannabki kreeka nimesid, kuid antiikfilosoofia edasiarenduse asemel pakub autor värvika pildi oma kaasaegsete eluolust ja arvamustest. Teosest kumavad läbi Montaigne’i „Esseede“ inimkäsitlus ja Pascali „Mõtete“ teemad, ehkki uut sügavust ta kummagi autori arutlustele tõenäoliselt ei üritanudki lisada, sest selleks on tema valitud lühiportreede ja aforismide vorm liiga fragmentaarne.

Kõige sagedamini kõrvutatakse raamatut La Rochefoucauld’ „Maksiimidega“ – ja leitakse, et sama üldistusjõuline, täpne ja vahe La Bruyère siiski pole. La Rochefoucauld’ga suhestas La Bruyère’i juba Jean-Jacques Rousseau oma „Pihtimustes“, mööndes, et ta paleusele ja emmele proua de Warensile meeldib La Bruyère rohkem kui La Roche­foucauld, ning andes samas ettevaatlikult mõista, et tema, Rousseau, ise peab La Rochefoucauld’d siiski tõsisemalt võetavaks.1

Üsna karmilt paneb La Bruyère’i kirjanduslooliselt paika „Inimtüüpide“ XIX sajandi lõpu inglise keelde tõlkija Henri van Laun, kes ütleb oma eessõnas, et kui tavaliselt annavad tõlkijad oma vahendatavat autorit tutvustades mõista, justkui oleks see mõni kõigi aegade suurimaid vaimuhiiglasi, kellega on kibeletud ammu tutvust tegema, siis „Prantsuse kirjandusele oleks solvav, kui seda öeldaks La Bruyère’i kohta, sest tema „Inimtüüpide“ head ja halvad küljed on kõigile teada. Aga neile, kes pole meie autoriga nii hästi tuttavad, võin ma öelda, et ehkki ta pole nii mõttetihe, epigrammiline, ülev ega sügav kui Pascal või La Rochefoucauld, loetakse teda tohutult palju rohkem ja ta on püüdnud alati lugejale meeldida.“2

Kuigi teos ei ole pälvinud varasema kõrgkriitika heakskiitu, on sel viidatud „suurte“ ees vaieldamatult oma eelised, mis kindlustasid kunagise lugejamenu ning on aidanud autoril tänini säilitada oma koha „suurvaimude edetabelis“. Kui Montaigne, Pascal ja La Rouchefoucauld pakuvad eeskätt abstraktseid arutlusi ja üldisi moraalialaseid tähelepanekuid, siis La Bruyère’i raamatust leiab lugeja värvikaid detaile prantsuse XVII sajandi lõpu kõrgklassi argielust. Paiguti hakkab tollane Pariis raamatus selle asukate tegemiste kaudu inimlikult ja igapäevaselt elama. XX sajandi teise poole laialt levinud õpikukäsitluse kohaselt on La Bruyère’i teos Louis XIV langusaja Prantsuse ühiskonna kõige täpsem ja põhjalikum jäädvustus.3 Praegusel dokumentaalsusele ja argielule keskendatud ajal võiks, niisiis, olla La Bruyère’i „Inimtüüpide“ lugemine eriti sobilik.

Väike maitseproov La Bruyère’ilt ilmus eesti keeles juba 82 aastat tagasi Aleksander Aspeli esseevalimikus.4 Saatetekstis ütleb Aspel La Bruyère’i kohta: „Nii on ta klassitsistlike moralistide seas esimene realist, nagu Molière on seda teatrikirjanike seas. La Bruyère vaatab inimest tegutsemas, rõivastumas, söömas, isegi magamas oma igapäevase tõeluse keskel ja püüab seal tabada ta kõige iseloomulikemaid žeste, mis paljastaksid ta olemust.“

Omal ajal, XVII sajandi lõpu Prantsusmaal, tagas teosele lugejamenu pigem hoopis sealt välja loetud seltskondlik klatš. La Bruyère väitis küll ise, et ta pole kujutanud kusagil konkreetseid inimesi, vaid on kirjeldanud üldisi inimtüüpe, kuid suur osa talle materjali pakkunud seltskonnategelastest olid kaasaegsetele kõmulugude ja kuulujuttude kaudu rõõmustavalt äratuntavad. Võimalike prototüüpide üle vaieldi innukalt ning koostati ja avaldati „Võtmeid“ teoses kirjeldatud persoonide seostamiseks reaalsete isikutega. Iseenesestki mõista tekitas see palju elevust.

Ka tänapäeva Eesti lugejale võiks argieluliste toimingute kirjelduste kõrval seesama seltskondlik klatš huvi pakkuda, isegi kui selle keskmes on rohkem kui 300 aastat tagasi Prantsusmaal meeli kütnud inimesed. Paraku on jäänud „Inimtüüpide“ klatšikülg eestinduses sama hästi kui suletuks. See, et raamat mõjub siin ja praegu kahvatumana kui omaaegsele prantsuse lugejale, on muidugi paratamatu ja võib vaielda, kas kõik teksti sellekohased vihjed väärinuksidki kommenteerimist ja selgitamist. Natuke rikkalikum kommentaarium oleks teosele siiski kindlasti ka eesti lugeja jaoks rohkem elu sisse puhunud. Praegu on raamatus umbes 50 nappi joonealust märkust, mis mõjuvad üsna juhus­likuna (neistki on üks sattunud valele leheküljele: lk 506 leiduv sobiks pigem leheküljele 517). Võrdlusena olgu öeldud, et näiteks eespool juba viidatud XIX sajandi lõpu inglise tõlge on varustatud 893 selgitava märkusega, ehkki selleaegne inglise lugeja vajas teksti ja tegelikkuse seostamiseks kindlasti vähem abi kui XXI sajandi eesti lugeja.

Peale isikute võinuks põhjalikumalt kommenteerida ka tollast olmet ja ühiskonnaelu puudutavaid seiku. Nii mõnedki olulised mõisted ongi joone all lugejale ära seletatud ja selle eest tuleb olla ainult tänulik. Paraku tundub, et tõlkija pole ka ise viitsinud ajastu üksikasjadesse kuigi põhjalikult süveneda või pole tal viimistlemise tarvis aega jäänud. Vana teksti tõlgendamisel juhtub küllap igal tõlkijal äpardusi, aga siin leidub paar nii naljakat apsu, et need pidanuksid niisama ülelugemiselgi tähelepanu äratama. Näiteks leheküljel 84 räägitakse „vahakühmudest lõua otsas“, mida naised justnagu enda kaunistamiseks olevat kasutanud – ehkki sellesama juba viidatud inglise tõlke kommentaaris on selgitatud, et naised hoidsid ilu nimel põskedes vahakuulikesi, nagu originaalis ka seisab (des boules de cire dans les mâchoires). XIII osas, kus jutt käib kiiksuga kollektsionääridest, heidetakse eesti tõlkes muu hulgas nalja ka margikogujate üle (lk 420–421) – ehkki esimesed postmargid võeti teatavasti kasutusele alles XIX sajandil ja La Bruyère ei räägi siin mitte markidest, vaid graafilistest lehtedest ehk estampidest (estampes).

Teatud ajastulist segadust tekitab tõlke sõnavalik ka üldisemal tasandil. Võib-olla on see taotluslik ning tõlkija on üritanud teost tänapäeva eesti lugejale võimalikult lähedale tuua, ent sõnad nagu taibu (lk 373), pursui (402), ilueedi, halatt (mõlemad 431) jpt tekitavad XVII sajandi lõpu prantsuse teksti vahenduses minus kui lugejas tõrke. Maitse asi, ilmselt. Ka tundub, et tõlkes paiguti kasutatud lopsakad ja rahvalikud ütlemised ei ole adekvaatsed La Bruyère’i stiili edasi andma. Maitse asi seegi ja seda laadi tõlketehniliste seikade lahkamine nõuaks põhjalikku analüüsi, mis pole siinkohal võimalik. (Et öeldu niisama tühjaks lahmimiseks ei jääks, soovitan võimalikul tõlkehuvilisel võrrelda näiteks lk 400 esineva 88. mõttekillu sõnaohtrat ja ebatäpset eestindust ülimalt lakoonilise originaaliga.)

Stiiliküsimuste detailsema eritlemise asemel mainitagu lõpetuseks ühe konkreetse tõlkevastega seonduvaid kõhklusi, mis puudutavad laiemalt eri ajastutest pärit tekstide vahendamise problemaatikat. Nimelt äratab tõlkes tähelepanu sõna loomutäius, mida on järjekindlalt kasutatud prantsuse vertu vastena ehk siis tavapärase vaste voorus asemel. Küllap on selleks tõuke andnud Anne Lill, kes tarvitas antiigi eetikakäsitlusest rääkides vastet loomutäius kreeka aretē eestindusena, põhjendades seda nii: „Olen loobunud kasutamast varem tavapärast vastet ’voorus’ kui liiga kitsast ja ainult kindlale inimtegevuse valdkonnale viitavat (à la vaga ja vooruslik).“5 Sedasama vastet kasutab Lill oma (ja Ivo Voldi) saatesõnas Theophrastose „Inimtüüpide“ tõlkele,6 nii et otsus rakendada ka La Bruyère’i „Inimtüüpide“ tõlkimisel prantsuse vertu vastena sama loomutäiust tundub pealtnäha igati põhjendatud. Paraku, Lille soovist vabaneda antiikfilosoofia tõlkimisel ja käsitlemisel eesti sõnaga voorus tema meelest kaasnevast liiga kitsast tähendusest, millele lähedast aretē hakanuvat kandma alles stoikutest peale, võib vähemalt teoreetiliselt aru saada. (Iseasi, kas just loomutäius on parim võimalik alternatiiv, arvestades et eesti liitsõnadega tekib tõlkimisel alati lisaprobleeme.)

Kuid pikemas perspektiivis ei näi selline lahendus töötavat. Ühte ja sama sõna ei pea küll alati ühe vastega tõlkima, sest sõnade tähendusväljad ei pruugi eri keeltes kattuda, ent kui sõna kasutatakse terminilaadselt mingi olulise mõiste tähistamisel, oleks otstarbekas vähemalt üritada sõnast kinni hoida, isegi kui mõiste sisu teiseneb. Iga ajastu lisab mõistete sisusse oma nüansse: kui kõigi nende üksteisest eristamiseks võtta kasutusele erinevad eesti vasted, laguneb arengulooliselt sidus mõiste laiali. Siinses kontekstis tasuks aga teadvustada, et isegi juhul, kui mõiste hüppeline areng sunnib tõlkimisel eri ajastute korral eri vasteid kasutama, ei saa varauusaegse autori tõlkesse mehaaniliselt üle kanda antiikautorite tõlkimiseks välja mõeldud „puhastatud“ vastet. XVII sajandi prantsuse vertu on La Bruyère’i tekstis kristlik voorus, hoolimata sellest, et autor väidab oma teose olevat Theo­phrastose mõtete jätku. Tõsi, tänapäeva eesti tõlkesse imbub koos sõnaga voorus paratamatult ka vooruslikkusele pärast XVII sajandit siinmail külge kleepunud halemeelseid ja hernhuutlikke vagadusenoote. Aga mis teha, vähemalt oleks tekst arusaadavam.

Tõlkimine on keeruline ettevõtmine ja võimalike lahenduste üle võib vaielda. La Bruyère’i eestinduse margikogujad, taibud ja loomutäiused tekitavad siiski kahtluse, et tegemist pole taotluslikult ajatu või teadvalt antihistoristliku sõnastusega, vaid karisid pole lihtsalt märgatud.

1 Jean-Jacques Rousseau, Les Confessions. Gallimard, Paris 2015, lk 156.

2 http://www.gutenberg.org/files/46633/46633-h/46633-h.htm#Footnote_266_266

3 P.-G. Castex, P. Surer, G. Becker, Histoire de la littérature française. Hachette 1977: 327.

4 Aleksander Aspel, Valik prantsuse esseid. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 1938, lk 105–114.

5 Anne Lill, Eetika või moraal. – Akadeemia 1997, nr 3, lk 506.

6 Theophrastos, Inimtüübid. Välja andnud Anne Lill ja Ivo Volt. TÜ Kirjastus, 2000.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht