Emotsioonidest juhitud intellektuaalne allakäigutrepp

Viljar Veebel

Dominique Moïsi „Emotsioonide geopoliitika” näitab lääne kultuuriruumi taasjõudmist faasi, kus teadlased on langenud emotsionaalse populaarteaduse mugavusse.        Teadusfilosoofid on pühendanud rohkelt aega küsimusele, kas inimkond on iga põlvkonnaga omandanud varasemast paremaid teadmisi ja võimeid (Popper) või tihti lihtsalt teisenenud oma tarkusi ja vigu korrates (Kuhn). Jälgides inimkonna ajalugu, mis on täis tõusvaid ja langevaid tsivilisatsioone, on aga ilmselge, et oluliselt rohkem vajaks arutelu potentsiaalne kolmas mudel (mida on teatud mõttes analüüsinud näiteks Spengler), mille järgi inimkond  tsükliliselt kogub ja siis jälle kaotab võimet juhtida ühiskonda ja arendada tsiviliseeritust.   

Kuigi lääne tsivilisatsiooni allakäiku on oodatud juba enam kui 100 aastat, on seoses  viimaste aastate globaalse anarhia kasvuga nii majanduses kui poliitikas üha enam põhjust otsida märke uue allakäiguperioodi saabumisest. Kõige ilmekamalt peaks see võimalik olema just globaalse poliitika ja majanduse suunajate ideelise, retoorilise ja praktilise suutlikkuse hindamise läbi. Globaalse kriisi kasvades sarjatakse nii teadlasi kui poliitikuid üha enam võimetuse pärast globaalseid muudatusi märgata, juhtida  ja ette näha. Mis kasu on superarvutitest ja inimkonna ajaloolistest õppetundidest, kui me pole täna oma eelkäijatest sugugi võimekamad suunama ohte ja muutusi. Paremal juhul suudab eliit tagantjärele toota selgitusi, kuidas sellel korral oli globaalne olukord ikka erakordselt komplitseeritud ja kuidas neid fundamentaalmuudatusi ei suutnud keegi ette näha. Ratsionaalseid kalkulatsioone ja argumentatsioone asendab hingestatud ja  kaastunnet tekitav poliitiline esitus. Teadlased on sellest olukorrast veidi heitunud, poliitikud seevastu tunnevad ennast julgemalt. Globaalse tuleviku suhtes on suurt tähtsust mänginud eelkõige aastad, mil keskmine valija veel mingisugust fataalsust ega muudatust ei tunnetanud. Nii aastail 1912, 1937 kui 1985 tundis valija pigem südames mõnusat stagnatsioonilist rahulolu. Nagu paljuski tunneb keskmine lääne valija täna. Ometigi olid  saabuvad muutused palju suuremad ja kiiremad, kui ka kõige julgemad analüütikud ette nägid. Olemasolev illusoorne rahulolu oli/on aga sedavõrd suures kontrastis eesootava kriisi jubedusega, et poliitilise ja intellektuaalse eliidi arvates on olnud parem emotsionaalselt keelduda kriisi esmaseid sümptomeid uskumast või midagi selle vastu ette võtmast.       

Muutuste tuleku üheks parimaks indikaatoriks või lakmuseks võikski olla ulatuslik valijate ja keskklassi poliitiline ja intellektuaalne apaatsus ning ühiskondliku osalemise asemel tarbimisele keskendumine („mis demokraatia defitsiit, kui meie tarbimisvõime on kasvanud kordades?”), mis on omane ühiskonna või tsivilisatsiooni lõppfaasile. Allakäik toimub samal ajal loomulikult ka eliidi hulgas: need, kes varem mõtlesid, argumenteerisid ja analüüsisid, lähevad oma kõnedes üle väljenditele „mina usun”, „tule jumal appi”, „mina ei karda”, „ainult harimatu saab teisiti arvata”, „peame olema solidaarsed lollidega” jne. Üha populaarsemad on erialaselt amatöörlikud poliitikud, kes ei proovigi olukordi antud  valdkonna asjatundja seisukohalt seletada või lahendusi planeerida, vaid keskenduvad oma retoorikas löövale luulelisele, religioossele või labasele võrdlusele.       

Ühiskondlik debatt ja tundlikkus ühiskondlike muudatuste suhtes muudetakse põlastusväärseks käitumiseks, mis sillutab teed stagnatsioonilisele rahuolule. Aga milleks peakski mingeid uuringuid või debatte julgustama, kui me elame „imelisel ajal” ja muudatused võiksid seda stabiilset illusiooni vaid rikkuda. Seda, et kirjeldatud protsess on juba alanud ja kiirenemas, näitab ka teadlaste ja filosoofide ümberorienteerumine. Ühiskondlike  protsesside mõtestamisel on viimasel paaril aastal üha enam hakanud varasema kvantitatiivse mõõdetavuse asemel domineerima pehmed mittemõõdetavad kategooriad. Majanduskriisi seletamisel näiteks mööndakse, et psühholoogia ja poliitika on tänastes majandusprotsessides kaugelt suurema tähtsusega, kui matemaatiliste mudelitega konservatiivsed teoreetikud veel paar aastat tagasi olid valmis tunnistama (isegi pankurid kurdavad  päevast päeva, et turg ei olevat miskipärast ratsionaalne). Ootamatult on taasavastatud, et ühiskond ei ole matemaatiliselt ettenähtav ja programmeeritav ratsionaalne kooslus, vaid sisaldab hoopis mõtlematust, karjainstinkti ja ebaratsionaalust. Varasem liigne reaalteaduslikkus on kaotamas populaarsust ja asendumas emotsioonide ja tundelisusega nii poliitikas kui majanduses. Kõike, mida varem sai mõõta või prognoosida, saab nüüd seletada vaid läbi  emotsioonide ja kultuuri. Lähiaja teadlane ei pea oskama mitte luua toimivat mudelit, vaid suutma luulelise nauditavusega seletada, miks kätte saabunud ebameeldiv olukord (näiteks majanduskriis) on täiesti vältimatu. Ja kuigi reaalteaduslikel meetoditel olid tuleviku prognoosimisel oma ilmselged puudused (tihti põhjustatud küll teadlaste konservatiivsusest), annab uus nn „emotsionaalse tunnetamise” meetod – poeetiline lugulaul  teemal „praeguses keerulises olukorras ei suuda keegi midagi prognoosida” – tuleviku suhtes veelgi vähem pidepunkte. Samuti pakutakse rohkelt folkloorset lähenemist stiilis „antud olukorras võivad asjad minna kolmel eri moel, aga kõik see sõltub juhusest, jumalast või paremal juhul Eastoni musta kasti mudelist”. Ja keskmisele publikule on emotsionaalnefolkloorne seletusmeetod kahtlemata meeldivam ja jõukohasem kui kvantitatiivne  või ratsionaalne, võimaldades tal tekstist aru saada ja end seejuures mitte rumalana ega õnnetuna tunda – argumenteerimatu uskumine ja jumala appi kutsumine on jõukohane ju igaühele.       

Poliitilise eliidi jaoks on ühiskondlike valuküsimuste „tundelisustamine” kahtlemata mugav tee, midagi konkreetset ja mõõdetavat ei pea isegi mitte lubama (sest see olevat antud olukorras niikuinii võimatu). Pealegi, midagi lubamata ei saa ka hilisemas soorituses kuidagi läbi kukkuda. Kodanike jaoks on selles protsessis vaheldust ja põnevust vaid sedavõrd, kas valitsus laskub Churchilli tasemel nobelistilisse tundelisusesse või meil tihedamalt ette tulevasse labasesse idiokraatilisse emotsionaalsusesse.       

Sealt järgmine samm on valija demokraatiast ja kaasamisest distantseerimine, sest ta ju niikuinii ei huvitu ega suuda osaleda, vaid on rahul emotsionaalse ja materiaalse tarbimisühiskonnaga. Olukorras, kus valija ei huvitu ja valitseja ei vastuta, on tulemuseks demokraatia ja stabiilsuse devalveerumine ehk protsess, mille käigus seesama keskklass,  kes intellektuaalse allakäigu põhiliseks toetajaks oli, ka ise kõige enam kannatab.     

Moïsi „Emotsioonide geopoliitika” kui intellektuaalse ja poliitilise eliidi loodud nähtus näitab lääne kultuuriruumi taasjõudmist faasi, kus teadlased, nagu näha Moïsi kirjutisest,  on juba loobunud mõtestatud ja ratsionaalsesse ühiskonna juhtimisse uskumast ja langenud emotsionaalse populaarteaduse mugavusse. Vähemalt Moïsi näib selle protsessi toimumist ja paratamatust mõistvat. Emotsionaalne kuumus ratsionaalse külmuse asemel on saamas moetrendiks ja juhtimas meid ka praktikas õhtumaade allakäigu pikal rajal aina edasi.