Energiaüleminekuist nüüd ja muiste

Ons tehnoloogilises tupikus midagi eriti keerulist? Ent peaaegu võimatu on mõista midagi, mille mittemõistmisest sõltub sinu enesepilt ja sissetulek.

PRIIT-KALEV PARTS

Kas kiviaeg lõppes, sest leiti pronks? Kas rauaajal polnud vasetooteid enam vaja? Kas aurumasina või arvuti tulekuga visati vask ja raud ajaloo prügikasti? Kas kivisüsi päästis metsad raiumisest ja nafta vaalad rasvaküttide käest? Kas tuul ja tuum säästavad fossiile ahjuajamisest ja päästavad kliima? Vaske ja rauda kasutatakse praegu rohkem kui iial varem, kividest rääkimata. Koos traktori, traaleri ja kunstväetistega võeti kasutusele ka rohkem lihasjõudu, sest rammusamalt toidetud inimesed, hobused ja härjad jaksasid teha rängemaid tööpäevi. Aurumasin puhiseb mõnuga moodsas tuumajaamas, diiselmootoriga on veel eriti hea vaalu taga ajada, arvuti pole asendanud ei kive ega sisepõlemismootorit.

Tehnoloogiaajaloolane Jean-Baptiste Fressoz kirjutab¹, et arusaam ajaloost kui tehnoloogiliste ja energeetiliste üleminekute jadast johtub osalt tunnetustraditsioonist, osalt on aga teadlikult konstrueeritud selleks, et juhtida keskkonnaprobleemide olemuselt tähelepanu kõrvale. Igal juhul on see arusaam üdini ekslik ja väär. Kivisöetolmune tööstusrevolutsioon mitte ei päästnud metsi, vaid suurendas puidu kasutust, sest kaevanduskäikude tarvis imporditi üüratutes kogustes palke ja liipreid näiteks Baltimaadest. Nafta mitte ei lõpetanud kivisöeajastut, vaid seetõttu sai sütt ja puitu palju paremini ammutada. Omakorda nafta poleks ilma kivisöe ja puiduta kunagi ajaloo näitelavale kerkinud ega suudaks seal püsida, kui söe ja puidu najal ei toodetaks terast, tsementi, elektrit, masinaid, taristut. Uued energiaallikad, toormed ja vastavad tehnoloogiad ei tule peaaegu kunagi vanade asemele, isegi mitte lisaks, vaid kerkivad esile viimaseid toetades ja noist ise hoogu saades.

„Vana“ suhtes täpselt sama sõbralikult ja sümbiootiliselt käib ka praegune rohepööre. Tuulikud ja päikesepargid ei tõrju „fossiilset“ majandust välja, vaid aitavad seda poliitiliselt, kultuuriliselt ja tehniliselt, oma naeruväärse mahu tõttu enamasti marginaalselt, vahel aga vägagi vahetult ja võtmeliselt. Näiteks maailma suurim ujuvate avameretuulikute  tööstuspark teenindab … süvamere naftaplatvormi². Kui taastuvenergeetika kasvab, ei toimu see mitte sellepärast, et fossiilenergeetikat jääks vähemaks, vaid vastupidi: taastuvenergeetika kasvab just seetõttu, et kasvab fossiilenergeetika. Kui puidu- ja metsatööstusel läheb hästi, siis sellepärast, et kasvab fossiil­kütuste äri. Kui toonaste vahendite juures piisava energeetilise kasumlikkusega naftat nappima hakkas, tõmbus ida­impeerium viivuks kokkupoole, aga sõbralike lääneriikide tehnoloogia aitas teha Venemaast jälle suure ja saastava³. Tuumajõudu ei tee aga tõeliselt märkimisväärseks isegi mitte panus tavakütuste ja mineraalide tarbimise kasvu, vaid probleemide massiiv, mis on selle energeetikaharu majandusliku kääbuslikkusega astronoomiliselt ebaproportsionaalne – energiat osatakse isegi vanamoodsast küttepuust välja pigistada poole rohkem kui aatomist, kui ausalt sisse arvestada kõik toorme hankimise ja taristu rajamise kulud. Nii käib modernsus.

Neist asjadest on mitme nurga alt veenvalt kõneldud sajand-poolteist vähemalt⁴, ilma et seda laiemalt teadvustataks või vähemalt praktilisi järeldusi tehtaks. Ons tehnoloogilises tupikus midagi eriti keerulist, mida on kole raske mõista? Kindlasti on see prostam pajatus kui Einsteini, Foucault’ või Wittgen­steini jutud. Milles siis asi? Raamatukogude seinu täidab ja serverites sumiseb kümnendite kaupa just sellele vastuolule pühendatud eelretsenseeritud eriajakirju, mille iva võib kokku võtta nii: peaaegu võimatu on mõista midagi, mille mittemõistmisest sõltub sinu enesepilt ja sissetulek. Rohkem sedasama ei aita, isanda tööriistad isanda maja ei lammuta⁵. Haridus- ja teadustööstus on osa homogenotseeni⁶ probleemist: mida koolitatum inimene, seda rohkem sarnaneb ta posttraumaatilise puuri­kanaga, kes tunneb välismaailma ees religioosset õõva ning välja pääsedes otsib meeleheitlikult tagasiteed turvaliste institutsionaalsete trellide taha⁷. Nii käib modernsus.

Aga võib-olla pole selline mitte ainult modernsus, vaid inimloomus, koguni loodus ise? Võib-olla oleme juba sündides pärispatused, Eno Raua hirmuäratavad tolmuimejad juba emaüsast saadik?

Võib-olla inimloomus ise sunnib kasumi maksimeerimise, rikkuse kuhjamise, üha keerukama organiseerumise teele? Tagasi lapsepõlve minna ju ei saa ning võimalik (koguni ihaldusväärne) on ainult üks maailm ja üks tulevik (loomulikult midagi kõrgtehnoloogilist)?

Muidugi on see modernsuse müüdimasina loits, propaganda meelevaldne refrään. Ajalugu kihab näidetest, pisematest ja massilisematest, kui igasugu „arenemisvõimetud“ ja „tagurlikud“, küll seisusevastased armastajad, küll terved lüüasaanud armeed on tsivilisatsioonide haardest kaabet teinud ning pärismaistunud, luues kestlikke, sageli elurikkust avardavaid kultuure. „Kultuurrahvaste“ peavoolukultuur ei väsi misjonäri kirega hirmutamast selle valiku traagiliste tagajärgedega või kiitlemast libahundi-Tiinade ja seitsmete vendade ümberkasva(ta)mise edulugudega.

Leidub muidugi ka pahupidiseid või mitmemõttelisi näiteid. Uuemast eesti kultuurist turgatavad pähe Rasmus Merivoo „Tulnuka“ filmid, kus juurtelt rebitud külakaabakad⁸ eksperimenteerivad meeleheitlikult alternatiivsete eneseväljendus- või kunstivormidega mollinorimisest romutuunimiseni, et pääseda kodanliku kontrolliühiskonna ning valge mehe kõikehõlmava kodustamisürituse eest („Tulnukas II“ puhul peaks vist kõnelema uttutõmbamisest valge naise kolonialismi käest). Kuigi tööstusühiskonna toiduahelast sõltuvad, on „Tulnuka“ kangelased ükskõiksed ametliku modernismi loomisloo suhtes, selle lapsikud fantaasiad, staatuse tõusu ja lunastuse lubadused on neile võõrad: UFO-laev ei avalda neile sügavamat muljet kui Pässa Riksi tuunitud bemu.

Ent modernsusest saab end ka päriselt lahti haakida ja see pole sugugi nii haruldane käitumisviis, kui ollakse harjunud mõtlema. Raamatus „Valitsemata olemise kunst“ on pärismaistumist Kagu-Aasia mägipiirkonna Zomia näitel põhjalikult kirjeldanud antropoloog James C. Scott⁹. Zomias elab meie päevilgi mitmeid pärisrahvaid, kes pole klassikalises tähenduses põlisrahvad: ehkki kohalike riigirahvaste arvates pole nad „veel“ tsivilisatsioonini arenenud, on paljude kohta teada, et nad põlvnevad riigipõgenikest. Riigid maksustavad, varastavad lapsed ära, küüditavad, ajavad sõtta, levitavad nakkushaigusi, sunnivad tapvalt rügama jne – tihtipeale on riigid kippunud lausa tühjaks jooksma, nii et põgenikke on tulnud metsas jõuga taga ajada. Riigipagulased on valinud materiaalselt ja energeetiliselt kasinama (sala)küti-korilase, alepõletaja või metsa­aiapidaja põlve ning arendanud välja võimuredelite püstipanekut välistavad kombed ja elatusalad. On lausa põhjust arvata, et mitmed kunagised raamaturahvad on valitsusest, põllumajandusest, kirjaoskusest jm riigitehnoloogiatest loobunud küllaltki teadlikult.

Veelgi kaugemale minevikku, lausa esiajalukku vaatavad antropoloog David Graeber ja arheoloog David Wengrow¹⁰, näidates, et inimliigile on tunnuslik päratu poliitiline ja majanduslik paindlikkus. Üha ja jälle on mängleva kergusega maha jäetud terveid linnu, mindud lihtsama elukorralduse juurde tagasi või üle ühe-kahe põlve jooksul lihtsalt sellepärast, et „tuli parem mõte“. Meie päevilgi leidub riikide sees või kõrval „riike“ või autonoomseid kogukondi (kurdid, zapatistid, Nunavuti omavalitsus jne), kõnelemata mustlastest või mitmesugustest steady-state-majanduses elavatest inimestest igaühe naabertalus või -tänaval.

Järelikult on valgustus- ja progressidoktriinidest lahku lööv kultuur võimalus, mis on iga hetk käeulatuses. Lihtsalt modernne teaduslik-ratsionaalne monokultuur ning sellel põhinevad haridus, kasvatus, meedia ja poliitika, kus isegi ökoloogiline kestlikkus on defineeritud eituse kaudu, s.t looduse mittehävitamisena, teevad päriselt hävitamisest hoiduvate valikute varjamiseks ja välistamiseks päevast päeva kibedalt tööd. Haridusmasina vaikeväärtus on kalibreeritud käitumisega piiramatult asendatav kasu(m)lik tootmisvahend-standardmaailmakodanik, kes on valmis iga hetk lendama kuhu tahes termotööstuskompleksi montaažiliinile ja on nii koloniseeritud kujutlusvõimega, et tal on kergem ette kujutada maailma lõppu kui modernsuse lõppu. Ometigi on tõelised energiaüleminekud inimese kultuurievolutsiooni argipäev. Enneolematu ja veider on hoopis see, kuidas me praegu oleme nii kinni jäänud ühte energiarežiimi.

1 Jean-Baptiste Fressoz, More and More and More. An All-Consuming History of Energy. Penguin Books, 2024.

2 https://www.energymonitor.ai/news/norway-worlds-first-wind-powered-offshore-oil-platform/?cf-view

3 Venemaa mõõnade-tõusude ning tema nafta jt energiaallikate energiasaagise (energy return on investment ehk EROI) seosed on idaeurooplase vaatenurgast skandaalselt mööda vaadatud temaatika, arvestades küsimuse iseäranis eksistentsiaalset tähtsust meie jaoks. Alaska ülikooli kauaaegne energiamajanduse professor Douglas B. Reynolds leiab, et Nõukogude Liidu langemise taga oli XX sajandi kolmas laiahaardeline naftakriis 1973. ja 1979. aasta kriisi kõrval. Vt https://www.businessinsider.com/peak-oil-and-the-fall-of-the-soviet-union-lessons-on-the-20th-anniversary-of-the-collapse-2011-5

4 Keskkonnapiiride osas võib tõehetkest kõnelda hiljemalt „Kasvu piiride“ ilmumisest (D. Meadows jt, The Limits to Growth, 1972), ressursisäästu lootusetuse osas hiljemalt Briti majandusteadlasest ja loogikust William Stanley Jevonsist saadik. Juba 1865. aastal juhtis too tähelepanu sellele, et James Watti mitu korda efektiivsemaks muudetud aurumootor pole toonud kaasa söe tarbimise märgatavat vähenemist, nagu oli loodetud. Tõhusamaid aurumootoreid hakati kasutama palju rohkem ja see tõi kaasa hoopis söe tarbimise plahvatusliku kasvu. Praeguseks valitseb keskkonnaökonoomikas konsensus, et tarbimist piiramata annab tehnoloogiate tõhustamine pigem vastupidise, ressursisurvet suurendava (tagasilöögi)efekti.

5 Tõele au andes kostab ka teadusnomenklatuuri seast aeg-ajalt hõikeid, et veel rohkem uurida on venitamistaktika silmade sulgemiseks globaal­probleemide tõsiduse ees, vt nt B. C. Glavovic, T. F. Smith, I. White, The tragedy of climate change science. – Climate and Development 2021, kd 14, nr 9, lk 829–833.

6 Homogenotseen täiendab antropotseeni mõistet. Antropotseen tähistab holotseenile järgnevat ajastikku, mil inimliik on Maa biosfääris domineeriv geofüüsikaline tegur. Homogenotseeni mõiste abil tuuakse esile Maa enneolematu kultuurilise ja bioloogilise ühtlustumise seosed regionaalsete biokultuuriliste süsteemide hävitamise ja konkreetsete hävitajatega (ca 95% indiaanlaste massimõrvamine, orjakaubandus, euroopastav „terraformimine“: põliskoosluste väljajuurimine/võõrkoosluste rajamine), rahvusriikide kehtestatud ühtlusharidusega, alateadvusega manipuleeriva reklaami, propaganda jms. Vt nt D. Conversi, L. Posocco, Homogenocene: Defining the Age of Bio-cultural Devastation (1493–Present). https://link.springer.com/article/10.1007/s10767-024-09492-3

7 Kõrgema formaalse haridustasemega inimesed, läbinud erilise suhtumis- ja truualamlikkusdrilli, tunnevad kehtivate ühiskondlike ja majanduslike süsteemidega suuremat elukestvat solidaarsust kui vähem koolis käinud, sest nad on sellesse tohutult aega ja raha panustanud ning kaitsevad oma investeeringut. Vt nt J. Schmidt, Disciplined minds: a critical look at salaried professionals and the soul-battering system that shapes their lives. Rowman & Littlefield Publishers Inc, 2000.

8 „Eesti etümoloogiasõnaraamatu“ järgi pärineb sõna „kaabakas“ „kaapima“ tüvest, mis vanemas murdekeeles tähendas ‘ära jooksma’. Seega on ‘põgenik, väejooksik’ sõna päristähendus, hilisem halvustav tähendus on tagakiusajate uuskeel.

9 James C. Scott, The Art of Not Being Governed. Yale University Press, 2009.

10 David Graeber, David Wengrow, Kõigi asjade koidik. Postimehe kirjastus, 2023.