Ennast lugedes ei tohi piinlik hakata

Triinu Pakk: „Praegu näib, et pühadus on lahtunud ning tõed ja ebatõed võitlevad võrdsena ilma pühitsuse tõepõhjata turuplatsil – ja sellest ei paista suurt head tulevat.“

VALLE-STEN MAISTE

Monumentaalsete mõttelooraamatute kõrgelt hinnatud tõlkija ja Vikerkaare toimetaja Triinu Pakk avaldas hiljaaegu esseeraamatu „Aja lood ja legendi sinepi­iva“. Siinses vestluses tuleb juttu tõlkimisest, ajaloost, antropoloogiast ja nende kaudu inimesest rääkivast raamatust ning tõlgitu ja kirjutatu tähendusest ja mõjust.

Su pikas tõlgete reas on arvukalt teoseid, mille lugeminegi on „omaette epohh inimese elus“. Poliitilise mõtte alustalad Burke’ist ja Gibbonist Popperi ja Skinnerini, hulganisti kaalukat antropoloogiaklassikat eesotsas Frazeriga, Gravesi „Kreeka müüdid“… Kuidas on sulle nii palju suuri asju ette juhtunud ja kuis on võimalik kõigi nende gigantide maailma viimse nüansini ulatuva põhjalikkusega sisse elada?

No ega ma päris normaalne pole vist kunagi olnud. Olen kindlasti elanud raamatutes rohkem kui nn päris maailmas – miks peaks argireaalsust pidama „pärisemaks“ kui raamatuid, seda ma ei tea. Olin haiglane lapsuke, kellele pikka aega luges ja laulis vanatädi Pauline Lairand, fenomenaalse mälu ja silmaringiga kolme keelt valdav, ehkki vaid kuus klassi koolis käinud inimene, kes ise vääriks raamatut. Temaga laulsin lasteaiaeas vene- ja saksakeelseid laule, neid keeli sugugi oskamata, kuulsin jutte venestamisaegsest koolist, sõdadest jne.

Ise hakkasin sellise hellitamise peale lugema alles kuueselt, aga kuidagi ühe hoobiga: esimene loetud raamat oli Nikolai Tšukovski „Fregatijuhid“, maadeavastajatest – ja edasi läks robinal. Homeros, Shakespeare, Tolstoi „Sõda ja rahu“, mingid Thackerayd, näpuotsaga Dickensit, Stendhali ja Hugod, ohjeldamatult Balzaci jne sai läbitud varateismelisena. Kogu kooli- ja ülikooliprogramm oli mul ette ära loetud, kui nõukogude rämedam klassika välja arvata, terase karastumisest ei tea ma midagi.

Kui küsimuse juurde tulla, siis eks see sealt kuidagi tule. Palju asju oli varasest lapseeast elementaarse vaimumööbli seas olemas, nende peale oli lihtne edasi ehitada. Ja mul vedas õpetajatega, nii Tallinna VII keskkoolis kui ka hiljem Tartus, kus sattusin õnnekombel erikoolide ja -klasside lõpetanuist koosnevasse eksperimentaalgruppi. Inglise keele õppejõud Krista Soomere (praegu Vogelberg) lõi meil kõigil silmad särama ja tutvustas muude n-ö keelatud rõõmude seas – kultuuriantropoloogia oli ju nõukogude ajal keelatud – ka Frazeri „Kuldset oksa“. Ja 90ndate keskpaiku ajas sõber Tõnn Sarv mind selle tõlkimiseks kirjastuste ja fondidega kontakti võtma ja lepingut tegema. Ja nii see läks: osa asju küsisin ja ajasin välja ise, teisi pakuti; pakkumiste seast valisin võimalusel endale meelepärasemat. Viimasel ajal on pakkumised üha huvitavamad, nii et ise üritamiseks väga ruumi ei jäägi, ehkki, kui miski eriti isu teeb, siis ikka proovin.

Sinu seatud latt tõlkekvaliteedi, keele, kultuurilooliste nüansside ja konteksti tundmise osas tekitab aukartust ja hirmugi. Mida tähendab Gibboni ja Skinneri jt tõlkimine? Kuidas jõuda selleni, et tekst saaks nii klaariks, et seda sinu tasemel tõlkida?

No eks ikka mängib lugemus … Headelt õpetajatelt saadud teadmised, peale keele­oskuse ka laiem kultuuritundmine ja seostamisoskus. Elupõline ajalookirg, sest kõik need asjad on suure ajaloohoovuse eri tahud. Gibbon vaimustas ja heidutas ühekorraga: XVIII sajandi keel on tänapäeva keelega petlikult sarnane, toonaste eritähenduste paikasaamiseks istusin alatasa suures Oxfordi sõnaraamatus. Pealegi osutus Rooma asjadest vaata et keerukamaks XVIII sajandi Inglismaa ja laiemalt Euroopa poleemika, millesse Gibbon on mõnusa irooniaga panustanud joonealustes. Neisse süvenemine oli tõeline lust, siin-seal kommenteerisin neid ise, et lugejagi saaks raamatu sellest aspektist aimu.

Ja ka Skinneri puhul tuli süüvida aja- ja vaimuloolisse tausta. Ega selliste teoste tõlkimiseks saagi vist ennast teadlikult n-ö projekti korras ette valmistada, kui just sellele aastaid ei pühenda, vaja on varasemat fooni, mida vajadust mööda täiendada. Tõlkimine on sõna tõsises mõttes elukestva õppimise projekt. Aga kui lapseeast on kaasas renessansiinimese ideaal hõlmata kõiki inimteadmisi, kui Euroopa kirjandusklassika on kuidagi sisse kasvanud, Rooma ajaloo daatumid meenuvad kergemini kui Eesti omad … noh, siis nii vist ongi, et selline tekst on kuidagi omane.

Triinu Pakk: „Kes ma siis olen – kas see, milleks mind teeb väline sattumus ja surve, või see, mida tajun sisimas, kus olen vaimus? Minu vaimu on lapsest peale köitnud Vahemere maad – aga kui ma poleks sündinud keskkonda, mis sisaldas sellist vanatädi ja ema ja suurt raamatukogu, siis poleks ma neist võib-olla teadnudki.“

Erakogu

Monumentaalsele vaimutööle vaatamata oled ebakohaselt tagasihoidlik. Omapärase ja hea kirjutajana leiad õigustuse oma mõtetega ulatuslikumalt välja tulla pigem tõlgete varjus. Miks oled jõudnud oma raamatuni alles nüüd?

Raamat pole ju kunagi olnud eesmärk iseeneses … küllap oleks võinud teha varemgi, aga siis lahjema, sest ma poleks veel teinud ja mõelnud kõike vahepeal tehtut ja mõeldut. Mineviku hiiglaste mõtteid vahendades saan alailma aru, kui vähene on mu enda teadmine, kui palju rohkem ja paremini on juba öeldud ja arutletud. Vahel mõtlen, et võiksin maailma suurest hoovusest tuua midagi oma kohalikku hoovusse – ja saan aru, et tihti on targem leida ja tõlkida mõni hea raamat kui hakata ise jalgratast leiutama. Kuigi, ei saa salata, olen jalgrattaid ka leiutanud ja siis sedastanud, et need on ammu ära leiutatud, hulga uhkemate kellade ja viledega. Pealegi on ainult enda mõtted igavad – huvitav on siis, kui keegi sulle midagi uut ütleb. Kunagi ütlesin naljatamisi, et tõlgin selliseid raamatuid, mida lugeda ei jõua, aga tunda tahaks. See on vaid poolenisti nali: tõepoolest ei jaksa süveneda sellistesse teostesse igapäevatöö kõrvalt, nii et ainus viis neid tundma õppida ongi teha neist oma tööobjekt. Tõlkides saab rohkem aru ka.

Oled tihti lähtunud toimetajatöö tarvidusest, ohverdades oma huvid ajakirjanumbri fookusele jms. Loo Emersonist lõpetad, lootes, et jätkamiseks leidub ehk kunagi õigustus mõne uue tõlke näol. Kas sa pole mõelnud, et õigustuste otsimise asemel kirjutadki ise raamatu Emersonist, antropoloogiast, poliitilise mõtte ajaloost?

Nagu öeldud: neid raamatuid on juba nii palju kirjutatud. Miks peaksin mina isehakanuna suutma teha midagi paremat? Jah, võib-olla mingi üldise sissejuhatuse, pidades silmas Eesti lugejaskonna eripära. See nõuaks siiski suurt uurimistööd, kindlasti leiaks lähtekultuuridest ka häid tutvustusi tõlkimiseks. Olen küll mõelnud teha Emersoni esindusliku tõlkevaliku, millele võiks kirjutada natuke põhjalikuma saatesõna. Taotlesin selleks kunagi Henno Rajandi nimelist stippi, aga see läks paremale kandidaadile. Rohkem ei ole üritanud ka: peab ju edasi elama, tuleb uusi pakkumisi, tekib endal uusi ideid … ühe külge kinni jääda ma pole osanud. Emersoni võiks kunagi ehk uuesti üles võtta küll.

Kas on juhus (formaalsus, mis ei vääri tähelepanu), et peatoimetajad, esiplaanil suurte mõttevoolude maaletoojad jne on meil ikka mehed? Naised ei tüki esile, isegi kui nad on teinud nii suuri asju nagu sina, Kaia Sisask, Mirjam Lepikult, Ene-Reet Soovik, Tiiu Hallap, on nad keeletoimetajad, tõlkijad.

Esiteks, ärme unusta LRi pikaajalisi peatoimetajaid Anu Saluäärt ja praegu Triinu Tamme – ja Keele ja Kirjanduse eesotsas on ju Johanna Ross. Nendelt oleks huvitav küsida, kuidas nad on toime tulnud ja tulevad. Mulle tundub, et hoolimata meeste-naiste võrdsuse jutust on Eestis ikkagi vaikesätteks, et põhiosa lastega seonduvast teevad naised. Võib ju üritada osa toimetusi lapse isale delegeerida, aga see kipub nõudma seletamist ja vastupanu ületamist, nii et tihti on valutum asi oma töö arvelt ära teha.

Teiseks, ega suuri asju jõuakski teha, kui kogu aeg peaks esile tükkima. Sa kas süüvid suurde raamatusse, loed taustamaterjale, uurid oma asja – või promod ennast, püsid pildil. Kahte korraga ei saa. Vähemalt kui oled naine ja ema ja pead lisaks leivatööle pisutki hoolitsema kodu ja laste eest. Tuleb valida: suured teosed või odav kuulsus. Ärgu nüüd mehed-käilakujud solvugu, ega ma neid surmtõsiselt odava kuulsuse jahtijaiks pea. Ma mees pole olnud, ei tea, kuidas nemad oma asju seavad.

Kuidas oled leidnud oma esseistikäekirja, Skinneristki mitmetahulisema ja rammusama lähenemise kontekstile? Poliitika, riikluse, ajaloo, religiooni jm suurte teemade kõrval kohtame su raamatus inimese paratamatu ebatäiuslikkuse, pahede, väikluse, solvumiste, kire ja lihalikkuse suretamise võimatuse jms diskreetset esitust. Paatosliku moralismi ja idealismi asemel näid sa teinekord hindavat hästi esitatud maisust? On kõrged ja madalad, suured ja „tühised“ asjad lahutamatumalt seotud, kui tavatseme arvata?

Jah, paatoslikku moralismi ja idealismi ma umbusaldan, need kisuvad õõnsaks trummilöömiseks. Kõik on meie kahetises inimsuses kinni: oleme ühtaegu vaistudele alluvad loomad ja vaimsed olendid. Kui ihu vireleb ja kannatab, ei suuda ka vaim tavaliselt kuigi kõrgelt lennata. See hea elu, mida moodsad riigid oma kodanikele tahavad võimaldada, tähendab ju ka valdavalt ihulikku heaolu – selle pinnalt loodetavasti peaks siis vaim hakkama kõrgustesse pürgima. Iseasi, kas ta seda teeb … pigem kahjuks näib, et tulemuseks on tihti hulk õitsvaid ihusid, keda vaid harva, kui üldse, häirib vaimne tegevus.

Esseistikäekiri on iseasi – minult on nõudnud tõsist eneseületust üldse kirjutama hakkamine. Olen ju kogu aeg silmitsi mõtteloo suurkujudega, pole ka nii ennasttäis, et end nendega kõrvutama tikuks. See tähendab, et enamasti kerkib kirjutama hakates küsimus, milleks ometi. Tõlkijana suudan oma tõlgetega Eesti mõttemaastikku natuke rikastada, ise kirjutades tundub see küsitavam. Nii et kõigepealt tuli ületada küsimus, miks üldse, pärast seda tuli lihtsalt enesekriitiline lugemine – ennast lugedes ei tohi piinlik hakata.

Su raamatu kompositsioon ja struktuur on keerukas, haruldane filosoofiateostegi seas, kindlasti mitte kokku pandud pühapäeval pärast kolme, mil Heino Eller olevat lubanud su viite järgi kergema muusikaga tegeleda. Ometi liitub eri aegadel kirjutatu osadest suuremaks mõjuvaks tervikuks. Mis ühendab su mitmekesistel ajenditel sündinud töid ja millised on su raamatu esseede ja arvustuste rõhuasetused?

Jah, see juhtus vist esmaspäeva pärastlõunal … Nagu tagakaanetekstis öeldud: ühisnimetaja on ajalugu. Teemaringide piirid on mu silmis kaunis poorsed, valdkonnad sulanduvad üksteisesse. Rooma impeerium ja klassikaline mütoloogia seonduvad XVIII sajandi Inglismaa ja Euroopa ajaloo- ja piiblilooaineliste väitlustega, Aafrika teemad sealsete riikide ja Euroopa koloniaalajalooga, koloniaalajalugu Burke’i parlamenditegevusega, kõigil teemadel on omajagu pistmist poliitikateooria ja õiguse kui mis tahes ühiskonna selgrooga. Töid valides püüdsin järgida Clifford Geertzi õpetust. Akadeemilise elu tükeldatuse kohta ütles ta, et ei tohi jääda oma elu välja mõõtma teelusikatäite kaupa – essee siia, ettekanne sinna –, vaid tuleb eri tellimused enda kasuks pöörata, kogudes üksikute esinemiste (või tekstide) toel seostatud pagasi. Kui mul on see õnnestunud, võin endaga natuke rahul olla.

Sissejuhatuses räägid lugude toel anarhia rööpashoidmise püüdest, ent lugudega seod sa, eksmustamäelane Valencias, end üsna eelarvamusvabalt, haarates Egiptimaast ja Roomast Briti saarte ja Aafrika sügavikeni. Mida tähendab sulle identiteet? On seesugune nähtus olemas, kui püsiv see on ja millega seotud? Kuis on su arusaamine sellest elu jooksul muutunud?

Identiteet on mind alati pisut kummastanud. Lapseeast mäletan tunnet, nagu vaataksin üle iseenda õla, jälgiksin end huviga … Ihulike olenditena me sünnime mingisse kohta, aega, sotsiaalsesse keskkonda, sünd on paratamatus ja sattumus; vaimselt suudame haarata väga kaugeid aegu ja kohti, ja mõnikord võib vaimne kogemus näida reaalsem kui argiümbrus. Kes ma siis olen – kas see, milleks mind teeb väline sattumus ja surve, või see, mida tajun sisimas, kus olen vaimus? Minu vaimu on lapsest peale köitnud Vahemere maad – aga kui ma poleks sündinud keskkonda, mis sisaldas sellist vanatädi ja ema ja suurt raamatukogu, siis poleks ma neist võib-olla teadnudki. Ja ka keskkonna olemas olles sõltub inimesest, kas ta konstrueerib endale ise mingi identiteedi või võtab üle teda ümbritsevad lood või vastandub neile või jääb neist irdu oma maailma. Mina Nõukogude Eesti reaalsusega väga ei suhestunud: õnneks oli mul fantastiline ema, kes rajas maakodust oma suveräänse vaba vaimsusega oaasi. Iseseisvus­aja algul otsisin identiteedile tuge tõlkijamissioonist. Aga lapse­east omane jäi peale, Vahemere ääres ma nüüd olen; tõlkimist see ei takista ka. Pole veel jätnud mõtet, et kunagi jõuan ka päriseks Kreekasse – tee Ithakale küll, teadagi, on pikk ja keeruline …

Oled nagu Burke, liiga suur, haaramatu haardega. Teid näib ühendavat ka skepsis abstraktsete ideede või teooria osas, mida asendab kujunenud olude ja konteksti tunnetamise püüd. Suhtumine religiooni paistab teil aga erinevat: su kangelased enamasti mäslevad religiooni või selle rudimentide vastu. Seesugune suhtumine näib avalduvat sinugi vaadetes ebausu, new age’i jms kõige rafineeritumategi avalduste suhtes?

Abstraktsetel ideedel ja teooriatel on see häda, et alati kummub mõni inimsuse muhk või kühm neist välja. Inimest tuleb lihtsustada, et ta teooria sisse ära mahuks. Selline prokrusteslik tegevus äratab minus õõva, mulle meeldivad just eripärased muhud. Pealegi on ajalugu näidanud, mis saab siis, kui suured teooriad konkreetseks poliitiliseks süsteemiks vormitakse. Vaevalt keegi meist Nõukogude Liitu tagasi tahaks, on ju.

Religiooniga on keerulisem lugu, sest see näib paljudele inimestele vajaliku hingepidemena. Kahtlemata on see samuti süsteem, mis tahab inimest oma sirgjooni pidi õigeks ajada. Viimasel ajal, pärast Roy Rappaporti raamatu „Rituaal ja religioon inimsuse saamises“ tõlkimist (ilmub in spe 2022), olen aga hakanud mõtlema pühaduse rolli üle kas või meie igapäevaotsuste sanktsioneerimisel. Kas oleks nt vaktsineerimine Eestis läinud lihtsamalt, kui meil oleks mingi üldiselt austatav, pühitsuse sanktsioneeritud autoriteet, kes seda propageeriks? Praegu näib, et pühadus on lahtunud ja tõed ja ebatõed võitlevad võrdsena ilma pühitsuse tõepõhjata turuplatsil – ja sellest ei paista suurt head tulevat. Nii et võib-olla hakkan ma selles küsimuses Burke’ile lähenema. See ei tähenda, et ma tingimata new age’i heaks kiidaksin.

Ent sinugi raamatus tuleb ju välja illusioonide positiivne roll „barbarite ja harimatute“ rahustamisel, Frazer toonitab, et eraomand, abielu, valitsus jms kasulikud institutsioonid on võlgu ebausule jne. Milline peaks olema illusioonide ja teadmiste roll ja vahekord inimese ning ühiskonna enesemõistmises ja elukorralduses?

No minu ja Frazeri vaated ei pruugi tingimata kattuda, ehkki selles asjas ma temaga ei vaidle. Üldiselt seostub see eelmise küsimusega, religiooni ja pühaduse lagunemise ja selle tagajärgedega. Rappaport lõpetab oma raamatu üleskutsega luua uus, keskkonna säästmisele suunatud religioon, sest ei näe muud viisi ähvardava ökokatastroofi tõrjumiseks. Samas räägib ta sellega endale vastu: pühaduse alus on tema meelest selle arvatav iidsus – uus religioon aga mõistagi iidne olla ei saa. Ja uususundite tehtud iidsusepüüd – mingi tihti koomilisevõitu show, millega püütakse iidsust markeerida – minu silmis katset ei läbi. Nii et olen üpris pessimistlik. Ma ei nimetaks seda võib-olla illusiooniks, aga mingit emotsionaalselt haaravat lugu oleks vaja küll.

Kas sa ei pelga, et maailma alus­talasid, mis, nagu eessõnas kirjutad, on löönud tõe, rituaali ja pühaduse rappudes uusajal vankuma, puhtalt mõistusega, illusioone umbusaldades, kindlamaks ei saa?

Just seda pelgangi – ja loodan, et keegi jutustab kokku ühe uue suure loo, mis tõmbab inimesed kaasa, nad liidab ja konstruktiivselt tegutsema paneb.

Von Krahli teatris lummab praegu vaatajaid Juha Jokela „Fundamentalist“, mis räägib intellektuaalist, kes jube tark olles inimeste isiklikku ja vaimset maailma tahtmatult lõhub. Kas intellektuaalne töö tohib olla instrumentaalne, inimeste eluilma terve ja toimivana hoidmise vajadusest lahutatud?

Selle küsimusega pistsid kurikuulsalt rinda aatomipommi leiutajad ja taipasid liiga hilja, et ehk poleks tasunud. Sinu mainitud näidendit ma kahjuks ei tunne ega saa küsimusega väga konkreetselt suhestuda. Pealkiri viitab, et tegu on usufanatismiga, ja selle lammutav jõud on teada-tuntud – aga kuidas seda saaks takistada?

Üldisemalt mõtlen, et ega teadusele kätt ette panna ei saa. Teadus ei tea pihta hakates ju ise ka tihtilugu, kuhu ta välja jõuab, ega sea tingimata eesmärgiks midagi laastavat; oluline on see, kuidas ja milleks teaduse tulemusi kasutatakse. Seda tasuks küll ehk täpsemalt jälgida – ja mõnikord on ajaloos püütudki seda teha. Huvitava faktina meenub, et nt Louis XV-le olevat üks leidur pakkunud „kustutamatut tuld“, millega saaks hävitada terve linna, ja kuningas käskinud oma kassal talle tasuda tingimusel, et ta õudse leiutise jäljetult hävitab. Tänapäeval paraku valitsuste, komisjonide ja lobide võrgustikus midagi nii ilusat juhtuda vist ei saa.

No ja üks asi on sihipärane relvade leiutamine, teine asi külm intellekt, mis samuti võib koledasti lammutada, kui teda ei juhi empaatia ega muud inimlikud tunded. Ja siis on veel mõtlejate vaimutöö ja selle käekäik pärast nende surma. Vähe on sellist, mida ei saaks kurjasti kasutada. Tänapäeval tundub, et kõike tuleks vaagida inimeste ja laiemaltki kogu elava eluilma hoidmise kaaludel – aga kuidas? Trumpi võimuletulekul nägime ju, kui raske oli takistada teda mitmesuguseid keskkonna või inimeste hüveks loodud süsteeme lammutamast. Ja vahel saab ammu surnud mõtleja pärand millegi koleda õigustuseks – aga kas saab nt Nietszchele või Carlyle’ile süüks panna, et nad Hitlerile meeldisid? Nojaa, Carlyle’i õudne retoorika on minu meelest küll musternäide seda sorti, võiks peaaegu öelda loodusjõust, mis teatud romantiseeriva vaimulaadi kergesti võib n-ö halvale teele viia. Aga ta ise uskus, et see tee on hea. Mis kohut sa sedasi mõistad?

Kas intellektuaalid ei ehita teinekord vaimsete varade tarvitamise ette liiga kõrgeid barjääre? Burke, Gibbon, Machiavelli jne olid kõik seotud päevapoliitikaga. Meie poliitikasse nende eestindused tuntavalt ei ulatu ja intellektuaalid krimpsutavad pigem nina, kui mõttelugu poliitikaga nüansse peenelt tundmata kokku segada. Poliitikud korjavad aga hääli, sättides oma pildiga auto koroonaajaks tehtud kilest välijaoskonna kõrvale parklasse, nagu Lauri Laats. Milline võiks olla päevapoliitika vahekord poliitilise mõtte ajaloo ja teooriaga? Mida on ajaloost õppida ja kuidas on lood meil?

Praeguse poliitika osas olen ma ka pessimist. Poliitikud võiksid muidugi olla targemad – aga kas neid siis valitaks? Valitud saamiseks peavad nad olema meelepärased kõige madalamagi laubaga valijale. Nii et mingeid barjääre pole minu arust kellelgi siin tarvis ekstra rajada, barjäär paistab tekkivat iseenesest, algavat õigust öelda koolipingist. Kui kooliprogrammis oleks rohkem rõhku humanitaarial-sotsiaalial, siis see ehk aitaks harida, kasvataks targemad valijad. Populism pole ju midagi uut: saaks näidata, kuhu see varem on viinud ja mismoodi sellest on välja tuldud. USA jõudis Trumpi ajal juba mõningate Rooma impeeriumi skandaalsemate seikade ligidale: nt a. D. 193 pandi Rooma impeerium n-ö oksjonile, märatsevad pretoriaanid (ihukaitseväed) sulgesid paar-kolm kandidaati nende koju ja lubasid kõige suurema rahapreemia pakkuja imperaatoriks kuulutada. Võitjaks tuli senaator Didius Julianus, aga kauaks tal impeeriumist rõõmu polnud: ta valitses 28. märtsist 2. juunini, siis mõrvati ta enne Septimius Severuse linnamarssimist ja Severusest sai järgmine imperaator. Ma ei ütle, et Trump oleks USA lausa üles ostnud, aga tema korruptsioonis, oma ebakompetentsete pereliikmete kõrgetele ametikohtadele upitamises, riigipöördeplaanis ja Kapitooliumil reaalselt aset leidnud märatsemises on minu meelest paralleelid Didius Julianuse episoodiga olemas. Kuni selleni välja, et Kapitooliumi politseijõudude seas oli neid, kes tundsid mässajate vastu sümpaatiat – siin on analoogia Rooma korrumpeerunud pretoriaanidega.

Demokraatia üldisem probleem on minu meelest lühikese valimistsükli ja langeva vaimse lati oht. Valijad ei oska oma hetkehuvidest kaugemale mõelda, poliitikud on aga valitud saamiseks sunnitud need hetkehuvid kilbile tõstma. Seejuures tuleb valijahulkade võitmiseks oma sõnumit aina enam lihtsustada, sellevõrra kahaneb aga valijate valmisolek sõnumi üle järele mõelda ja nii langeb iga järgmise valimistsükli latt paratamatult aina allapoole. Me oleme jõudnud üpris madalale, aga kardetavasti on veel, kuhu langeda … Kuidas selle vastu saaks aidata Burke jt, seda ma ei tea. Alustada tuleks ehk tõesti sellest, kuidas haridust parandada: palju kiidetud PISA-testid ei paista tagavat seda sorti tarku valijaid, kes näevad oma ninaotsast kaugemale. Ma ikka mõtlen aeg-ajalt ladinatüvelise sõna „education“ peale, mis tähendab otsesõnu väljajuhtimist – inimese nõmedusest välja juhatamist. Skinneri tõlkimisel näiteks oli mul selle sõnaga vahepeal tükk tegemist: see katab ühekorraga nii meie mõistes „hariduse“ kui ka „kasvatuse“, aga mõlemal juhul lähtutakse just isiksuse eeldustest ja vajadustest, nii et ei „haridus“ ega „kasvatus“ ole tõlkevasteks päris adekvaatsed. Tänapäeva konveierharidus, mis taotleb kõigi ühekujuliseks vormimist ühte mõõtu teadmisportsudega, ei tundu soosivat ei ratsionaalse mõtlemise ega pikema tulevikuperspektiivi hindamise oskust, vähemalt kui vohavaid vandenõuteooriaid ja kõiki neid „oma peaga mõtlejaid“ vaadata. Kui haridus/kasvatus suudaks tagasi – või pigem siiski edasi – isiksuse individuaalse arendamise poole liikuda, siis ehk on lootust.

Miks üldse sügavuti poliitilise mõtte ajaloo ja teooriaga tegeleda? Miks meil on seda vaja?

Esiteks muidugi on kõik millestki pärit: ajaloosse süvenedes õpib seoseid nägema, näeb riikluse eri vorme, eri võimalusi olla inimene. Teoreetiku­ambitsiooni mul pole, olen lihtsalt püüdnud paremini aru saada, mida on need mõtlejad omas ajas oma lugejatele tähendanud – ja missugused üldse need eri ajad on olnud. No lihtsalt on kohutavalt põnev, kuidas on elatud ja mõeldud teistel aegadel. Nt kui nõukaaja laps loeb Shakespeare’i koos XX sajandi eesti lugejaile mõeldud kommentaaridega, on ju ilmne, et elatakse eri reaalsustes: Shakespeare’i maailmas on sarvekandjaid, filosofeerivaid printse, vaimolendeid, mereretki, kadunud ja taasleitud sugulasi, suurejoonelisi roimi, loitse, maagiat; nõukogude olevikus on sõrgade ja sarvede kogumispunkte, silmakirjalikke parteiideolooge, ajaloolist materialismi, piiritsoonina suletud randu, kadunuks jäänudki sugulasi, õõnsaid loosungeid ja mustkunsti stiilis „oli inimene, pole inimest“. Kahe maailma piirid krigisevad kokku hõõrdudes, fantaasia läheb tööle, mõtled, misasi on inimene olla. Mida muud üldse vaja?

Skinner on tuntud tublilt empaatilise suhtumise poolest Machiavellisse, kes on läbi aegade tekitanud paljudes võõrastust. Kuidas tuleb lugeda Machiavellit, kelle kirjutatu näib lõpmatute sigaduste indulgentsina?

Kui vaadata Machiavelli ajaloolist konteksti, siis ega ta midagi nii kohutavat ei kirjutanudki. Renessansiaja Itaalias, kus väikesed linnriigid omavahel rivaalitsesid, intrigeerisid ja kordamööda paavsti, Prantsusmaa ja Püha Rooma keisririigi tallermaaks said, tehti lõpmatuid sigadusi igal pool, tema lihtsalt julges neist kirjutada, selmet puhuda aatelist mulli üllastest ja jumalakartlikest – s.t täiesti ulmelistest – valitsejatest. Kõige enam pannakse talle vist pahaks, et ta lubab valitsejal kasutada võimu säilitamiseks kõiki vahendeid, aga lõpuks oli võimu säilitamine valitseja konstruktiivsete plaanide teostamise eeldus, muidugi, kui tal juhtus neid olema. Sel perioodil vapustavad ühiskonda ju pidevad võimuvõitlused ja sisetülid, inimesi mõrvatakse ja hukatakse ja pagendatakse, Firenze vabariigi ajaloos puhuti iga mõne aasta tagant. Selle valgel võib tõesti mõelda, et oleks parem, kui üks tugev valitseja võimu kindlalt enda käes hoiaks ja laseks inimestel rahus elada. Minu arust on Machiavelli realist, kes lootis tormilises poliitikamaailmas kuidagi oma pisut epateeriva tekstiga endale teed rajada, olgugi edutult. Mõned ta mõtted, nt tugeva meeskonna vajalikkusest, valitseja olgu või näivatest väärt omadustest, mõne karmi otsuse vajalikkusest selleks, et kindlamalt alal hoida seadust ja korda, on täitsa mõistlikud. Teda tuleb samuti lugeda ajaloolises kontekstis, mitte meie arusaamade valguses.

Kui lugeda lääne geopoliitikat puudutavat kirjandust, tõmmatakse seal sageli piire bütsantsi jms mentaliteedi ja väärtustega. Tundub, et kui oleme kodustanud Machiavelli, on selliste piiride tõmbamine raskem?

Minu arust on nii Bütsantsi kui Machia­velli puhul natuke tegemist klišeedest lähtuva demoniseerimisega. Tõsi, Bütsantsi õukonna võimuvõitlused olid üsna ilged, aga õukonnast eemal ja rahutute perioodide vaheaegadel võimaldas see impeerium pikalt rahuliku ja stabiilse äraelamise miljonitele alamatele. Ma arvan, et võiksime mõlemaga paremini tutvuda.

Oled skeptiline Eesti enesekuvandit kandvate aluslugude osas, nagu laulurahva ning muistse vabadusvõitluse ja orjaöö müüt, nähes neid luululiste ja suletust võimendavate, aga ka naabritele vastandumist ja teistele tehtavat ülekohut õigustavana. Sakslastele me ju ei vastandu ammu enam. Ehk võinuksime kohaliku vene vähemuse suhtes olla suuremeelsemad. Ülekohut oleme teinud ehk Lähis-Idas. Aga kuidas need asjad ikkagi seotud on?

Noh, nende aluslugude kohta olen öelnud, et need võivad suletust võimendada, mitte et need tingimata seda teevad. Kuidas see kõik seotud on? Lugudel on kaasakiskuv võim ja igasugu häid lugusid saab kuritarvitada. Minu meelest on heade lugude kuritarvitamise oht praegu suur. Kõiki niisuguseid identiteete, olgu need seotud laulupeo või orjaööga, saab kasutada nii inimeste ühendamiseks kui ka lahutamiseks, kellelegi vastandamiseks, ja noid, kes on valmis seda tegema halvimas mõttes Machiavelli vaimus, on paraku palju.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht