Enne mulla alla minekut tuleks mullaga paremini toime tulla

Marek Strandberg

Eestis on taas huviorbiiti sattunud fosforiit ja selle kaevandamine.        Viru Keemia Grupp, kes on ettevõtte missiooniks sättinud eelkõige eduka tegelemise põlevkiviga, ilmutab nüüd ka aktiivset huvi fosforiidi  vastu. Kuigi jutt käib esialgu alles selle maavara kasutamise uurimise faasist, püsib meie kultuurilises ja poliitilises mälus fosforiidisõda. Selle sõja algtõukeks oli Nõukogude keskvõimu soov põllumajanduse fosforinälga Eesti maavaradega leevendada. Intensiivne põllumajandus tähendab aga ka rohkelt väetisi ja kemikaale, sealhulgas fosforit sisaldavaid. Kuigi Eesti fosforiidid on fosforisisalduselt ühed vaesemad maailmas, oleme  nendega samas seisus, mis põlevkiviga: kehval ajal sobib kasutusse võtta kõik. Hinnakujunduse mõttes tekitab suur nõudlus ahvatlevaid hindu. Fosforiitide turgu kui sellist olemas ei ole, aga fosforirikkamaid maake müüdi mõni aasta tagasi pea 350 dollarit tonni eest. Keskmised kaubatehingud fosforiitidega tehakse tänapäeval kordi kõrgema hinnaga kui fosforiidisõja aegu. Sellest ka ilmselt üks fosforiidihuvi põhjustest. Väetistedoping põllumajandusele  on aga osa ühendatud anumatest, mille nimeks ökosüsteem. Sellel on oma ülesehitus ja toimimisreeglid, mis sageli meie majandushuvidega kokku ei lähe. Ühes kohas teenitud kasum võib teises inimtegevuse valdkonnas tegutsejad vaeseks jätta. Fosforinälg on Eestimaa Looduse Fondi (ELF) eutrofeerumiseksperdi Kristjan Piirimäe hinnangul kujundatud vajadus, mille üheks põhjuseks võib olla mahajäämus põlluharimistehnikates.  Fosforiidi kaevandamine eeldab põhjalikku keskkonnamõjude hindamist. Teise fosforiidisõja asemel oleks Eestis põhjust kaaluda tehnoloogilist ümberkorraldust. Väetisevabam põllumajandus võib suurendada näiteks Peipsi ja Võrtsjärve kalavarusid.

   

Kristjan Piirimäe, Eestis ja teisteski Läänemere riikides kurdetakse kalavarude vähesuse üle. Mis on selle peamiseks põhjuseks ja kuidas veeökosüsteemis liigirikkus ja liikide arvukus on sõltuvuses?   

Osa kalaliike kannatab ülepüügi, osa eutrofeerumise all. Angerja rändeteel on teadmata pudelikael, arvatavasti kusagil Hispaania ranniku lähistel. Läänemere puhul on see probleem, et liigirikkus on looduslikult madal, kuna loomulikke riimveelisi liike pole. Madala  liigirikkuse tõttu on toiduahelad ja aineringed hõredad ja ebastabiilsed, inimmõjude suhtes väga tundlikud. Kui mingi liigi arvukus väheneb, siis tema funktsioonile ökosüsteemis on raske asendusliiki leida. 

Millised on Läänemere eutrofeerumise põhjused? 

Üldiselt põhjustab Läänemere eutrofeerumist lämmastiku liigne sissekanne, osa siselahtede (näiteks Haapsalu, Matsalu) puhul on suureks probleemiks ka fosfori sissekanne. Atmosfäärist satub vette lämmastikku, seda põhjustab energeetika, tööstus, transport ja muidugi ka põllumajandus Läänemere ümbruses. Teiseks suurimaks lämmastiku allikaks, ühtlasi suurimaks fosfori allikaks on valglalt pärinev reostus, mis voolab merre peamiselt jõgedega või ka otse rannikult. Siin on olulisimaks allikaks põllumajandus, järgneb asulate reovesi. Põllumajanduse puhul on olulisim hajureostus põllumaalt, järgneb sõnnikumajandusest pärinev otsekoormus. Asulatest probleemseim on Peterburi linn. Venemaa puhul on peamine probleem see, et riik ei täida oma kohustusi andmete esitamisel HELCOMi raamistikus, mistõttu sealt pärineva reostuse hulka ei teata.         

Kas on võimalik välja tuua seos kalavarude, mereökosüsteemi seisundi ja põllumajanduses kasutatud väetiste ning kemikaalide vahel?         

Neid seoseid on otse Läänemere juures raske statistiliselt näidata: iga-aastased fluktuatsioonid, seoste paljusus ja ajalised nihked põhjuste  ja tagajärgede vahel, samuti suur ruumiline dünaamika ning andmete vähesus ei võimalda eriti usaldusväärsete pikaajaliste trendide joonistamist. Seetõttu peame veel üsna palju tuginema lihtsalt tervele mõistusele, väiksemates veekogudes läbiviidud vaatluste analoogiatele, laboratoorsetele eksperimentidele. Üldiselt, senised analüüsid viitavad, et väetised ja väetisained põhjustavad Läänemere eutrofeerumist, püügikalade varude vähenemist ning  mereökosüsteemi seisundi halvenemist.     

Miks jääb kalureile mulje, nagu hävitaksid kormoranid ja hülged nende kalasaagi?     

Kaluritel on selles suhtes õigus, et kormoranid ja hülged on tõepoolest kalureile olulised konkurendid. Kui neid poleks, võiksid kalurid tõenäoliselt tunduvalt rohkem kalu välja püüda. Samas, kormoranid ja hülged on Läänemere loomulikud liigid. Töönduslik kalapüük nii loomulik nähtus pole. Seega, kui looduskapitalismi kontseptsiooni kasutades võib soovitada kormoranide ja hüljeste arvukuse piiramist, siis süvaökoloogia seisukohalt tuleks pigem töönduslikku  kalapüüki piirata, et hülged ja kormoranid nälga ei jääks.   

Kas kormoran on söödav lind?     

Jah, loomulikult. Küsimus on paljuski traditsioonides, oskustes ja jahipidamisvahendites.     

Ehk siis kormoranide puhul on küsimus pigem heas kokas või vähemalt heas ja rakendatavas retseptis?     

  Ilmselt on ka teisi logistilisi keerukusi, kui võrrelda pardijahiga. Saak on tõenäoliselt üsna nadi, sõit kusagile Tondirahule aga kulukas. Kormoraniliha valmistamise ja söömise traditsiooni pole. Mis maitseaineid siin peaks  kasutama? Kui selgub, et tavaline kanapraad maitseb paremini, siis jääb kormoranigurmee ilmselt tudengipraktika eksootikaks.     

Millised on intensiivse ja väetise- ja kemikaalimahuka põllumajanduse alternatiivid? Maailmas? Eestis?       

  Jõgeva Sordiaretusinstituudi ja Saku Põllumajandusuuringute  Instituudi töö lubab keskkonnasõbralikumaid ja majanduslikult mõttekaid alternatiive. Üheks on otseharimine (ingl no till farming), mille puhul loobutakse kündmisest, kasutades üsna kallist ja keerukat otsekülvikut ning paindlikke ja tarku lahendusi umbrohtude ja kahjuritega võitlemiseks, mulla tervise parandamiseks. Otseharimisest veidi leebem meetod on vertikaalharimine, kus küll küntakse, kuid väga  minimaalselt. Ka siin kasutatakse kalleid ja keerulisi tööriistu. Mõlemal juhul säästetakse ka kütust, sest välditakse kündmisega kaasnevat suurt kütusekulu. Samuti jõutakse nende tehnikate puhul tavalisega võrreldes väga väikese väetise- ja pestitsiidivajaduseni. Eelmistega mõnevõrra seotud alternatiiviks on mahepõllumajandus, mille puhul loobutakse täielikult nii tehisväetistest kui ka tehislikest  pestitsiididest. Nende asemel kasutatakse looduslikke vahendeid, sageli ka rohkem inimese tööjõudu ning jälle väga paindlikku lähenemist. Kõikide nende kontseptsioonide puhul saadakse tavaliselt lühiajaliselt vähem saaki, kuid kuna ka kulud on väiksemad, siis võivad need süsteemid kasumlikkuse mõttes täitsa konkurentsivõimelised olla. Pikaajaline perspektiiv on aga veelgi lootusrikkam, sest muldi ei kurnata välja. 

Tööpuudus tööpuuduseks, kuid lõppkokkuvõttes hindavad inimesed ju rohkem siiski vaba aega ja heaolu kui ebamugavat ja veel ajutistki töökohta, mis maaharimisega kaasneb. Traktor on suur ja raske masin, mis enamiku selle abil teenitust kohustab maksma liisinglepingu, kütuse, varuosade ja kindlustuse katteks. 

        Mulle paistab, et mullaviljakuse säilitamise järel olulisim ülesanne on sõltuvuse vähendamine fossiilkütustest. Põlluharimist tuleks edendada energiasäästvamaks. Selleks tuleb minimeerida mulla pööritamist ning kemikaalide kasutamist. Mis puutub traktoristidesse, siis seoses tehnoloogia arenguga on neid viimasel ajal kõvasti koondatud, samal ajal on neist ikkagi puudus, sest moodne tehnika nõuab väga professionaalset ja vastutusvõimelist masinisti.       

Maailmas levib ka nn vaba ristvara levitamise liikumine. Sellise kraami hulka kuuluvad nii elektroonilised vidinad kui ka põllumajanduses kasutavad masinad, mida siis jooniste, ostetud osade ja oma tööga kokku pannakse. Tulemus saab kordi odavam kui poekraam. Kas see oleks viis uudse maaharimise taskukohasemaks muutmiseks?       

Mulle paistab, et keskkonnasõbralik maaharimine polegi kulubarjääri taga, sest laene antakse hästi ja olen näinud, et uue tehnoloogia kasutajad on täitsa konkurentsivõimelised. Küll aga takistab juurutamist ühiskonna üldine inertsus. Näiteks, mõned Maaülikooli sovetlikud õppejõud väidavad täiesti ebaadekvaatselt, nagu oleks otseharimine mõttetu illusioon, ignoreerides praegu toimivaid edukaid rakendajaid. Otseharimise toetamine pole jõudnud maaelu arengukavva. Talunikke pole sellest võimalusest informeeritud, samuti pole piisavalt  teadvustatud kündmise ja kemikaalidega seotud probleeme. Vabavaraline tehnoloogiaareng võib ka muidugi perspektiivne olla, eks elu näitab, kuidas läheb näiteks C,mm,n autol (vt lähemalt: www.cmmn.org, kus kirjeldatakse vabavaralist ja kõigile huvilistele edasiarendamiseks pakutavat elektrisõiduki platvormi, mis pakub alternatiivi senisele sõidukitootmisharjumusele).       

Millised ökoloogilised riskid kaasnevad fosforiidi kaevandamisega Eestis, kui seda harrastama hakataks?       

Kui fosforväetise hind kohalikul turul langeb, siis peab jälgima, et põllumajandustootjad sellega liialdama ei hakkaks. Maavarade kaevandamisega kaasneb palju olulisi keskkonnamõjusid ja -riske. Õnneks viiakse Eestis enne niisugust tegevust alati läbi keskkonnamõju hindamine, mis nendele küsimustele vastama peab.

Küsitlenud Marek Strandberg

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht