Erakondade andmesalv

Rein Taagepera

Keskerakonnal aga oli selliseid ürgvastaseid 32% aastal 2003 ja tervelt 44% aastal 2007. Need, keda Keskerakonna iga väike edu värisema paneb, võivad kergemalt hingata.        Rein Toomla, Eesti erakonnad 2000–2010. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011, 251 lk.        Rein Toomla järjekordne raamat Eesti poliitika kohta annab lihtsas keeles ulatusliku pildi erakondade arenguloost, liikmeskonnast, toetajaskonnast, paigutusest vasaku-parema astmikul ning osalemisest valimistel ja valitsuses.  Kergesti jälgitavaid graafe on palju, tabeleid omajagu, võrrandeid üksikuid. Nii on raamat kasulik üldlugejale, kes soovib ülevaadet sellest, mida ta aastate jooksul on lehest lugenud ja jõudnud unustada, ning spetsialistile andmestiku allikana. Toon mõningaid näiteid. Sotsiaaldemokraadid on pidevalt rõhutanud naiste ja meeste võrdõiguslikkust ja see paistab välja ka nende kandidaatide järjestusest valimistel. Üllatavalt ei suuda nad aga  saada naisi oma liikmeskonda: sotsiaaldemokraatidel on mehed sama suures ülekaalus kui teistes erakondades (lk 83). Ainsana on naised liikmete hulgas ülekaalus hoopis Rahvaliidus (lk 70).      

 

Kui palju hääli erakonnad on saanud, seda  umbes mäletame. Kui palju neilt aga tulevikus loota või karta võiks, seda näitab uksesuuküsimus aastatel 2003 ja 2007: „Keda kohe mitte mingil juhul ei valiks?” (lk 36). Muudel erakondadel ei ületa see arv 11%, Keskerakonnal aga oli selliseid ürgvastaseid 32% aastal 2003 ja tervelt 44% aastal 2007. Need, keda Keskerakonna iga väike edu värisema paneb, võivad kergemalt hingata. Kui teistel erakondadel on kõige optimistlikuma mõeldavuse lagi 90%  kandis, siis on Keskerakonnal lagi ees juba 60% juures.     

Andmestik meenutab ka, et vene kodukeelega kodanike hääled pole sugugi „alati” koondunud ühele erakonnale – veel aastal 2002 moodustasid venekeelsed kõigest 10% Keskerakonna toetajaist (lk 198). Suund, mis ainult 7 aastat on hoogu võtnud, ei tarvitse veel 7 aastat hiljem tingimata olemas olla. Eesti kodukeelega kodanike toetus Keskerakonnale on kaldunud langema, ent järskude võnkumistega 24 ja 17% vahel (lk 200).     

Tava-arusaamu kummutades dokumenteerib Toomla, et kõigi meie erakondade valimisplatvormid on liikunud vasakule ja need võib nüüd liigitada vasaktsentristlikeks (lk 91-92). „Tugevat parempoolsust pole enam kuskil” (lk 117). Kas see suund on üldine uutes demokraatiates? Ei – mujal Euroopas on juhtunud seda  ja teist (lk 97). Üllatav on, et üldiselt peavad antud erakonna valijad oma erakonda parempoolsemaks, kui seda teeb üldine valijaskond (lk 107–115). Astmikul, mille äärmused erinevad 10 punkti võrra (1–11 palli) ulatub keskmine erinevus 0,3 punktist (sotsiaaldemokraadid ja rohelised) 1,0 punktini (Keskerakond ja Rahvaliit). 

Ülevaade, mida on ülemaailmselt uut erakondade uurimises (lk 15–31), asetab Eesti võrdlevasse raamistikku. Huvitaval kombel leian just Toomla raamatus ühe vastuse, mida ülemaailmses teaduslikus kirjanduses pole leidnud. Miks kuulub Austrias erakordselt suur hulk täiskasvanuist erakondadesse? Austria on  neid maid, kus kollektiivne liikmesus on lubatud: kui oled sotsialistliku või kristliku ametiühingu liige, siis oled automaatselt ka partei liige (lk 55).       

On kena, et raamatus on võetud teatavaks minu avastatud valitsuste kestvuse pöördruudu seadus (lk 171-173), aga seda on võetud puhtama kullana kui mina ise. See seadus tähendab näiteks, et kui erakondade arv (täpsemalt: tingarv) kahekordistub, siis valitsuste keskmine kestvus kipub langema veerandile eelnevast. Seadus kehtib ainult  faktor 2 piires (s.t korruta või jaga kahele), sest on ikka muid tegureid kah peale erakondade arvu! Ja ka siis ta kehtib ainult pikaajalise keskmisena. Raamatus tehtud katse rakendada seda üksikuile valitsusile (lk 173) on määratud nurjumisele.     

Raamatus on kirjeldatud erakondi põhjalikult, analüüs aga jääb peaaegu olematuks  isegi lihtsate võrdluste osas. Lugematud näitajad on graafitud aja vastu, mis on kena ja vajalik. Vaevu leiab aga graafi, kus üks näitaja oleks graafitud teise vastu. Võtame juba mainitud naiste osakaalu liikmeskonnas. Et märgata kontrasti Rahvaliidu ja sotsiaaldemokraatide vahel, peab graafe eri lehekülgedel (lk 60–83) mõttes võrdlema. Kui oleks graafitud ka naiste osakaal erakonnas aastal 2010 sama osakaalu vastu aastal 2000, saaksime otsemaid pildi, kui  palju see osakaal on üle või alla 50% ühel või teisel erakonnal ja kas see on muutunud aja jooksul.     

Samalaadset 2010. ja 2000. aasta võrdlust tahaks näha ka liikmete arvu kohta. Samuti tahaks näha 18–30aastaste osakaalu graafitud üle-60ste osakaalu vastu. Siis saaks otsese pildi, kes on noorte ja kes vanurite erakond. Graaf toetusest Tallinnas toetuse vastu Kagu-Eestis annaks pildi geograafilisest raskuspunktist. Kõike seda puudutab raamatu tekst, ent ühisgraafil torkaks arvatavasti silma ka  sellist, mida eraldi graafide lappamisel ei märka. Samad küsimused korduvad valijate enesepaigutuse, haridusliku jaotuse jne puhul. Raamatu lõpetuseks esitab Toomla kaks küsimust: kui kirev on Eesti erakondlik süsteem ja kui avatud või suletud ta on? Kirev, avatud – võrreldes millega? Kui raamatu kestel on tänuväärseid  võrdlusi teiste maadega, siis siin neid mängu ei tooda. Ei mainita ka juppigi eelnevast andmestikust. On vaid muljed ja kokkuvõtteks tundub, et see parteisüsteem on just nii kirev ja suletud, kui ta on. Nimeregistrist näeb, et peale autori enda on enim mainitud Mart Laar (15 leheküljel), Andrus Ansip (10) ja Juhan Parts (9). Eks seegi iseloomusta Eesti erakondlikku dünaamikat möödunud aastakümnel.   

Kogusummas on tänuväärt hulk Eesti andmestikku esitatud hästi loetavas ja kasutatavas vormis, koos rahuldava ülemaailmse raamistikuga. Tahaks loota, et autor selle ära kasutab sügavamaks analüüsiks nii andmestiku-siseselt kui ka võrdluses teiste maadega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht