Ere saavutus Eesti ajalookirjutuses

Kersti Lust

Eesti ajaloo III köites otsitakse tasakaalu maa ja eesti rahva ajaloo ning poliitilise, majandus-, sotsiaal- ja kultuuriajaloo vahel. Enn Küng, Margus Laidre, Ivar Leimus, Aivar Põldvee, Anti Selart, Marten Seppel, Kai Tafenau, Ülle Tarkiainen ja Enn Tarvel. Eesti ajalugu III: Vene-Liivimaa sõjast Põhjasõjani. Peatoimetaja Enn Küng, kaastoimetaja Marten Seppel. Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut. Tartu 2013. 488 lk.

Eesti ajaloo III köide on ootuspäraselt väga kõrgel teaduslikul tasemel kokkuvõtlik ülevaade eestlaste asualal toimunust Vene-Liivimaa sõjast Põhjasõja alguseni (1558–1700). Ootuspäraselt seepärast, et kirjutamisel on saadud tugineda pikale ja tulemuslikule oma- ja võõrkeelsele uurimistraditsioonile ning kõnealust ajaperioodi uuritakse jätkuvalt väga aktiivselt. XVII sajandi temaatika viljelemine ulatub eesti rahvusliku ajalookirjutuse ao­aegadesse välja (Villem Reimanini). Teiseks on teosel ülimalt sobiv peatoimetaja, hoolikas ja põhjalik teadlane, kes on võtnud vaevaks ühtlasemaks siluda ka autorite mitte päris ühtlasel tasemel kaastöö. Enn Küng on käsiteldava perioodi viljakaim ja üks laiahaardelisemaid uurijaid Eestis ning üldteose koostamisel on talle kindlasti kasuks tulnud Eesti varauusaja kursuse õpetamine ülikoolis. Seetõttu ta oli end nii-öelda juba aegsasti kurssi viinud teemakohase ulatusliku historiograafiaga, materjali selekteerinud ja süstematiseerinud ning ajajärgust tervikliku pildi loonud.
Lati väga kõrgele seadmine oli autorkonnale õigupoolest suisa kohustuslik, sest raskekaalulisi akadeemilisi üldkäsitlusi ilmub meil harva: sama ajaperioodi vaatlev koguteos nägi viimati trükivalgust umbkaudu 70 aastat tagasi. Neid kaht teost ma kõrvutama ei hakka, sest see oleks äärmiselt ülekohtune juba ainuüksi seetõttu, et 1930. aastatel oli eesti ajalooteadus alles lapsekingades. Mingit hinnaalandust ei saanud endale lubada ka sarjale „Eesti ajalugu” osaks saava avalikkuse kõrgendatud tähelepanu tõttu: laiemale lugejate ringile on just selles üllitatud raamatud need, kus hinnatakse ümber, visatakse „ajaloost välja” jne, olgugi et selliseid seisukohti võib kus tahes mujal olla väljendatud juba palju aastaid.1 Mõistagi võib mõni teine kooslus võtta ette samalaadse kollektiivse ürituse, kuid vaevalt on lähiaegadel oodata samaväärset teost. Alternatiivse koguteose kirjutamist ei soosi ka Eesti teadustööstus, mille masinavärgi osakesteks enamik õpetlasi on muutunud.
Eesti ajaloo III köite koostamisse on kaasatud üheksa autorit. Peale Helmut Piirimäe pole suuri nimesid kõrvale jäetud ja nii on kaks aktiivsest teadusloomest taanduvat uurijat (Aleksander Loit ja Arvo Tering) kaasatud retsensentidena. Erineva käekirja ja stiiliga kirjutajad ei lase sadu lehekülgi täitval tekstil tüütavaks minna. Raamatus on püütud leida tasakaalu maa ja eesti rahva ajaloo ning poliitilise, majandus-, sotsiaal- ja kultuuriajaloo vahel. Seda ajaperioodi iseloomustab ühiskonnakihtide ja -gruppide püsiv pinge ja konflikt, mis ilmneb nii sõdades, majanduses, usuelus kui ka kohtu-, kiriku- ja poliitilise võimu struktuurides. Lokaalsetele sündmustele annavad laiema konteksti sissevaated emamaa olustikku ning aeg-ajalt esinevad osutused samadele arengutendentsidele Soomes ja Rootsis. Eesti ja tema poliitilise ajaloota põlisrahvas pole avaramale raamistikule vaatamata fookusest siiski välja langenud. Selles loomult kirjeldavas teoses peaaegu ei arutleta ning vaid harvade üksikküsimuste puhul märgitakse ka teisi võimalikke tõlgendusi. Historiograafilist ülevaadet sisaldavas saatesõnas mainitakse ainult erimeelsusi kroonutalupoegade pärisorjuse kaotamise asjas. Üldistavat laadi jutu sisse on kirjutajad oskuslikult pikkinud ilmekaid üksiknäited. Vajadusel on mitut puhku mindud ajas tagasi, institutsioonide või nähtuste algete juurde. Eri autorite koostatud peatükkides esineb küll kordusi, kuid need on hädavajalikud neile, kes kõiki peatükke ei loe. Kroonikud saavad teoses väga vähe sõna, kõnelda lastakse peamiselt vaid arhiiviallikatel.
Harjumuspäraseks saanud Liivi sõja terminit ei kasutata, idanaabriks oli meil vähemalt kuni 1580. aastate keskpaigani Moskva riik ja esimene Romanov Mihhail on ka Moskva tsaar, samuti on enamasti välditud mõistet vastureformatsioon, kuna see peegeldab rohkem katoliku kiriku vastaste halvustavat hoiakut, mistõttu selle asemel räägitakse katoliku kiriku uuenemist.
Esimeses pikemas alaosas (Margus Laidre) on detailirohkelt juttu Põhjamaade saja-aastasest sõjast. Sinna alla on koondatud mitmed sõjad, alates Vene-Rootsi vaenutegevusest (1555–1557) kuni Rootsi-Poola-Vene konfliktini (1656–1658), ning nende ümber arenenud välispoliitilised intriigid. Võimsate naaberriikide omavaheline vaenutegevus on antud edasi kireva ja põneva sündmustikuna, kus sõjaõnn vaheldus ning valdused käisid käest kätte. Kohati näib autor sõdade kulgu vaatavat Rootsi ehk lõppkokkuvõttes võitja positsioonilt ning asjaolu, et kohalikele elanikele oli rüüstamiste ja sõjakoormiste tõttu tegemist hirmsa katsumusajaga, paistab kirjutajale olevat üsna ebaoluline. Tuhandeid talupoegi haaranud Koluvere ülestõus ja kuninga valimine (1560) ei kuulu võõraste vaenuvägede tegemiste kõrval isegi märkimist väärivate sündmuste hulka.
Teises suuremas alajaotuses käsitletakse aega Vene (Anti Selart) ning Taani ja Poola-Leedu võimu all (Enn Tarvel). Neist põhjalikem on viimane, kus on leitud ruumi kõigi peamiste valdkondade kirjeldamiseks. Usuelu puudutades arvab Tarvel, et tihti korratud arusaam, nagu jäänuks eesti talurahvas paganlike tõekspidamiste juurde kuni XVIII sajandi vennaste­kogude liikumiseni, pole „millegagi põhjendatud” ning et maarahvast polnud Poola ajal vaja re­katoliseerida. Seevastu Vello Helk (1977, 2003) on varem leidnud, et talupojad, kes isandate eeskujul olid luterlased või vaevlesid paganluses, tuli tagasi katoliikluse juurde juhtida ja ümber pöörata. Seppo Zetterbergi äsjases Eesti ajaloo ülevaates (2007) on öeldud, et talupoegade seas polnud luterlus veel juurdunud.
Rootsiaegsest halduskorraldusest eri valdkondades (avalik võim, maksud, kohus, kirik) annab väga asjatundliku ning mitmeid uudseid aspekte esiletoova ülevaate Enn Küng. Autori huvikeskmes on võitlus keskvõimu ja kohalike asutuste võimupiiride määratlemise ning maksutulude jaotamise ümber, endisest ajast üle võetud struktuuride ja nende uuendamise ümber. Ehkki halduskorraldus on paljuski mitme muu teema mõistmise alus, tuleb siiski nende osade puuduseks pidada ülemäärast detailsust. Sellest loobumine andnuks teistele Rootsi ajast kirjutavatele uurijatele võimaluse avada oma teemad avaramalt ja põhjalikumalt. Küngi sulest pärineb ka linnu käsitlev alaosa, mille puhul oodanuks rohkem tähelepanu rahvastikule ning igapäevaelule. Lugeja saab hea ettekujutuse sellest, milline oli Eesti ala linnade koht Rootsi majandus- ja võimupoliitilistes plaanides.
Tollal eesti rahva enamuse moodustanud talurahva olukorrast annavad sisutiheda ja asjaliku ülevaate Ülle Tarkiainen ja Marten Seppel. Eesti ajaloo ühest suuremast rahvastikukatastroofist aastatel 1695–1697 minnakse aga üsna põgusalt ja kiretult arve esitades üle. Rootsi keskvõimude ja mõisnike sammudest või nende puudumisest kriisi ületamisel ei kõnelda. Seppel võtab oma kontseptuaalselt väga tõsiselt läbi mõeldud osades kindla seisukoha kahes senises ajalookirjutuses lahkmeelt tekitanud küsimuses. Ta ei nõustu arvamusega, et talupoegade positsioon hakkas XVII sajandil selgelt halvenema, kui võrrelda seda orduaja lõpuga. Rootsi võimu kehtestamine ei toonud talurahva sotsiaalsesse ja õiguslikku seisundisse suuremaid muutusi. Lisandus keskne riigivõim. Teiseks ei andvat kroonutalupoegade olukorra reguleerimine reduktsioonijärgsetel aastatel põhjust rääkida pärisorjuse kaotamisest. Sel teemal peeti Seppeli eestvõttel ka avalik väitlus, kuid teema, mis tekitas tõsist elevust 1996. aasta kevadel toimunud seminaril, pakkus 2013. aastal huvi peale esinejate ainult käputäiele kuulajatele ning diskussioonist saab kõnelda vaid esinejate endi vahel. 1996. aastal käredalt üles astunud Elina Öpiku vastuargumendid (talurahva sunnismaisuse püsimine, talupoegade sunduslik ümberasustamine, muutus vaid talupoegade omandivorm: pärushärra omandist mindi kroonu alla) jäid kahjuks tal endal kirjalikult fikseerimata, kuid neidsamu (kasutab ka Seppel, lisades omalt poolt mitmeid juurde.2 Allasõtkutud pärisorjade vastupanuvormidest pälvivad tähelepanu pagemine, palvekirjade esitamine ja protsessimine kohtus. Talurahva toimetuleku juures ei leia paraku otsesõnu käsitlemist sageli esinenud kevadine näljalünk ja mõisnike viljalaenud, kuigi see teema oli autori mõne aasta eest kaitstud doktoritöö fookuses. Majandust ja asustust käsitleva alaosa lõpetab põgus pilguheit mündioludele (Ivar Leimus).
Teose viimane suurem osa on pühendatud vaimuelule: usu- ja koolielule ning kirjasõnale. Aivar Põldvee ja Kai Tafenau käsitlevad seda nii-öelda oma teema piires väga asjatundlikult, kuid nimetatud valdkondadega piirdudes jääb vaimuelu käsitlus vanamoeliselt kitsaks. Põldvee nendib, et pole täit selgust, kui suurt edu saavutas luteri kirik rahva religioossete tõekspidamiste ja elulaadi kujundamisel ning talupoegade suhtumist kirikusse iseloomustab ta kui „pragmaatilist”.
Viimaks osutan veel mõnele seda teost (üldjuhul) läbivalt iseloomustavale tunnusjoonele. Siin puudub idealistlik ajalookäsitlus, peaaegu kõik ühiskonnakihid ja -grupid – talupojast kroonitud peadeni välja, tegutsevad omakasust lähtudes, ülemkihtide tegemisi suunavad peale kaine majandusliku arvestuse ka reaalpoliitilised huvid ja võimuiha. Ainsana näib see mitte kehtivat haritlaste kohta, kellest on juttu Rootsi võimuperioodi vaimuelu peatükis. Teose lugejad saavad suurepärase ettekujutuse sellest, kuidas olid korraldatud eluvaldkonnad (Rootsi suurriigi edul oligi väidetavalt palju pistmist parema administratiivse võimekusega), kuid  reguleerimise kõrval napib tähelepanu eluolule, argi- ja mentaliteediajaloole ning elukeskkonna ja -rütmi edasiandmisele. Seetõttu jääb paratamatult vajaka inimlähedusest. Küsimus ei ole niivõrd ruumipuuduses, kuivõrd autorite tehtud valikus, sest näiteks haldusest või sõjakäikudest saanuks pajatada vähem nüansirikkalt. Nii näiteks pühendatakse ainuüksi Eestimaa nimetusele Rootsi kuninga titulatuuris samavõrra tähelepanu kui 1695.–1697. a näljahädale.
Raamatus on välditud hinnangulisust. Nii näiteks pole ei häid ega halbu (Rootsi) jt aegu, sest need kuuluvad „naiivse päevapoliitika kolikambrisse”. On jäetud lugeja otsustada, millist kasu või kahju said meie esivanemad kuulumisest ühe või teise võimsa naaberriigi võimu alla. Enamiku autorite (ent olgu eraldi rõhutatud, et mitte kõigi) pilku toimunule võib iseloomustada kui kõrvaltvaataja oma, st kellegi, kellele pole head ega kurja, õiglust ega ülekohust, omavoli ega kannatusi – oli nagu oli. Eestlase vaatepunktist kirjutamise korral hakataks autoreid Eestis paraku kohe nahutama „rahvusliku” tõlgenduse, halvemal juhul „rahvusromantilise”, „rahvuspatriootliku„, „rahvuslikku identiteeti loova” või suisa „mütoloogilise” käsitluse pärast.
Eesti ajaloo III köide on rikkalikult ja asjakohaselt illustreeritud, kusjuures osa illustratsioone on Eestis avaldatud esmakordselt. Märkimist väärib kaunis fotomaterjal. Raamat on kirjutatud ladusas ja selges keeles, kuid leidub ka termineid (last jt) ning moeväljendeid (sotsiaalne distsiplineerimine), mida võinuks seletada. Kokkuvõttes väärib veel kord rõhutamist, et kõnealuse üldkäsitluse näol on tegemist väga ereda ja silmapaistva saavutusega Eesti ajalookirjutuses.

1 Väide ei kehti XX sajandi kohta, kus on laialdase kõlapinna saavutanud eriuurimustes väljendatud seisukohad.
2 L. Leppik, Seminar pärisorjuse kaotamisest Rootsi ajal. – Kleio 1996, nr 3 (17), lk 61-62. Vt ka Väitlus: Eesti- ja Liivimaa talurahva olukorrast Rootsi aja lõpus. – Ajalooline Ajakiri. 2013, nr 3, lk 375–403.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht