ERM: kommentaar
Olen Enriko Talvistuga nõus, et oluliste asutuste väljaviimine Tartu kesklinnast on probleem. Parafraseerides geograafiadoktor Rein Ahase ja tema kolleegide mõtet: kui funktsioonid liiguvad vanalinnast välja, muutub see keskkond paratamatult vaesemaks ja võib tekkida oht, et vanalinnast saab keskkond, mida näidatakse vaid turistidele, mida kasutavad vaid linna külalised. Tõsi on, et Tartu kesklinnas leidub küllaga hoonestamata ja/või korralikeks parkideks kujundamata ruumi ja aeg on hakata neid arenguvõimalusi tasapisi taas tähtsustama. Tundub siiski, et Eestis on vaikselt hakatud vigadest õppima. Eelmisel aastal koliti Tartus küll mitmed asutused linna äärealadele (Eesti Post, kodakondsus- ja migratsiooniamet, Tartu ülikooli keemiahoone), kuid praegu käib Tartu kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu laienduseks arhitektuurivõistlus, mis planeeritakse siiasamasse, Tartu vanalinna serva. Tallinna Raekojale uut asukohta otsides arvestati samuti arhitektide liidu seisukohaga ja loodetavasti kerkib see lähiaastatel linnahalli kõrvale. Uuele Estonia ooperiteatrile paika valides tehti samuti koostööd erialaprofessionaalidega ja loodetavasti kerkib ka see Tallinna kesklinna Admiraliteedi basseini lähedusse. Loodetavasti on tegemist tõusva trendiga ja enam ei viida olulisi asutusi kergemeelselt kesklinnast välja, sest ruumi ehitamiseks leidub seal piisavalt (uutest trendidest peaks ilmselt ka Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi juhte teavitama). Raske on Enriko Talvistuga vaielda teemal, kas Raadi 1930ndate hõllandus Tartlaste väljasõidu- ja ajaviitmiskohana on piisav põhjendus sinna ERM i uue hoone ehitamiseks, kuid näiteks minu vanaema fotokogus on pildid Raadil veedetud piknikupäevast. Ja piknikule tuli mu vanaema Lohusuu kihelkonnast Tammispää külast, mitte Tartust. ERM i asukoha valiku protsessi demokraatlikkuse üle mõtiskledes tekib paratamatult küsimus: kus olid ERM i vallikraavi servale ehitamise pooldajad siis, kui valik oli veel lahtine? Linna arengu seisukohalt leian siinkohal, et järjepidevus on oluline. Linnaarhitekt ei saa tulla tööle ja hakata meelevaldselt „lammutama”, vastuvõetud otsuseid ei saa paratamatult lihtsalt muuta. Lähtuda saab olemasolevast olukorrast, eeldades, et demokraatlik protsess on läbitud, ja taotleda seejuures parimat tulemust. Linnaplaneerimine on aeganõudev protsess, kus järjepidevus, vahel ka konservatiivsus, on omal kohal. Arvan siiralt, et ERM i asukoht Raadil on kesklinnast välja jäävatest piirkondadest parim. Eesti Rahva Muuseumi võidutöö oli esitatud konkursitöödest kindlasti kõige tugevam. Üks peamisi põhjuseid, miks nõnda arvan, on selle planeeringuline lähenemine: ERM i hoone loob tugeva selgroo Tartu valla ja linna piiri korrastatud arenguks. „Korrastatus” ei ole sõna, mida saaks kasutada enamikus valdades buumi ajal toimunu kohta. ERM i uue hoone näol ei ole tegu lihtsalt skulpturaalse objektiga väljal. ERM on tekitamas pretsedenti: Raadi on üks väheseid kohti, kus valla ja linna arendamine on käinud koostöös (seejuures siiski mitte just käsikäes), ja selle põhjuseks on olnud, nii kummaline kui see ka ei ole, kindel arhitektuurne planeeringukontseptsioon. Nagu paljud mäletavad, ei jätnud ERM i võidutöö peaaegu kedagi külmaks: inimesed tõmbusid juba enne võitja väljakuulutamist vastasleeridesse, võidutöö kaitsjateks ja materdajateks. Toimus suur avalik vastu- ja poolt-argumentide analüüs. Vaidlused vaibusid lõpuks uue uudiste laviini alla, mille vallandasid teismeliste peod presidendi lossis ...
Jah, miljard ERM i ehituseks on muidugi suur summa, aga kui panna kõrvuti kaalukausile Tallinna-Tartu maantee rekonstrueerimise miljardid ja miljard meie uue muuseumi jaoks, ei tundu investeering kindlasti liiga suur. Ühte protsenti meie riigi eelarvest väärib üks meie omariikluse alustalasid ehk ikka?
Siinkohal tuleb meelde kunagine vestlus ühe Tartu kinnisvaraarendajaga, kes küsis: „Miks seda Eesti Rahva Muuseumi üldse vaja on?”. Kui põliste eestlaste järeltulijad esitavad selliseid küsimusi, on midagi valesti, kaalukauss on balansist väljas. Eesti Rahva Muuseumi tegevus tuleb teha nähtavamaks, tuleb anda talle jõud, mida ta väärib ja vajab. Toetudes eeltoodud võrdlusele – ERM versus kiirteed – võiks tuletada hoopis uue metafoori: nimetada Eesti Rahva Muuseum „kiirteeks minevikust”. Mida suurem, seda kiirem, sest muuseumi kogudesse saja aasta jooksul talletatu vajab näitamist. Arvan, et Eesti Rahva Muuseumi planeeritav hoone ei ole liiga suur – lisaks meie oma rahvakultuuri näitamisele on see rahvusvaheline teadus- ja haridusasutus. Sisemisest jõust pakatavaid tänapäevaseid muuseume pole meil just liiga palju ette näidata. Kindlasti ei ole oluline ainult oma rahvusliku mälu säilitamine, vaid ka selle asetamine üldisemasse konteksti. Kui uus ERM valmib, on meil viimaks koht, kus on võimalik tutvustada eestlastele Teotihuacani kultuuri või näidata kas või Tutanhamoni hauakambrit, serveerida nõnda meie omariiklust maailmakultuuri kontekstis. Unistada ju võib.