ERM100: Kultuuri uurimine Eesti Rahva Muuseumis

Pille Runnel, teadusdirektor

Eesti Rahva Muuseum on rajamisest peale tegutsenud ühena juhtivatest rahvateaduslikest uurimiskeskustest, mille huviobjektiks on olnud eesti rahvakultuur, piiritagused soomeugrilased ning indiviidid ja rühmad kultuuri loojate ja edasiandjatena. Praegusel ajal on muuseum muutumas interdistsiplinaarseks uurimiskeskuseks, mille pealiiniks on jätkuvalt rahvakultuurile ja argikultuurile keskendunud etnoloogiline uurimistöö, kuid üha enam  rakendatakse uurimistöös teisi sotsiaalteadusi, folkloristikat, ajalugu, arheoloogiat, koostööd tehakse ka loodusteadlastega. ERM i teadustegevus haakub hästi viimaste aastakümnete humanitaar- ja sotsiaalteaduste huviga „tavaliste“ inimeste vastu. See tähendab kultuuri mõtestamist n-ö altpoolt vaadates, selle jälgimist esmajoones järjepideva protsessina, mitte kultuurimuutust kui äkilist murrangut ning arusaama, mille kohaselt eeldab  ka kultuuritraditsioonide jätkumine pidevat valikut ja uuenemist. Esmajoones uuritakse ERM is XX sajandi ja XXI sajandi argikultuuri: eluolu nõukogude ajal, inimeste toimetulekukogemusi suurte ühiskondlike muutuste perioodil 1990. aastatel, aga ka elu kaasaegses info- ja tarbimisühiskonnas. Olulisel kohal on kultuuriökoloogiline uurimissuund:  inimeste elukeskkonna tõlgendused ja sellega seotud tegelik praktika, looduse ja pärandkultuuri suhestamine. Üks käsil olevatest uuringutest ühendab muuseumiga ka teisi uurimisasutusi. Alepõllunduse eksperimentidega püütakse saada lisateavet selle muistse maakasutusviisi kohta, katsetatakse traditsiooniliste maaharimistehnikatega ja hangitakse teadmisi looduskeskkonda puudutavate teadmiste süsteemide ning asustusajaloo kohta.  Rahvusvaheline dokumentaalfilmifestival „Maailmafilm” oma antropoloogilise filmi programmidega ning ERM i aastakümnetepikkune ajalugu etnograafilise filmi keskusena toetavad muuseumi kujunemist visuaalse antropoloogia keskuseks, kus rakendatakse kultuuri dokumenteerimiseks foto ja video võimalusi, kuid tehakse ka dokumentaalfilme, et tõlgendada ja vahendada uurimistulemusi filmimeediumi kaudu. ERM mõtestab järjepidevalt ümber ka kultuuripärandit ennast: huvi oma kogude tekke, vahendamise viiside ja täiendamise vastu resoneerub alati ühele või teisele ajastule omaste tõlgendustega kultuuripärandi sisu ja rolli kohta ühiskonnas. Muuseumi kui kogudepõhise teadmusruumi analüüsil huvitutakse viisidest, kuidas kultuuripärandit on seostatud mineviku mõtestamise ja kollektiivse identiteediga,  aga ka kultuuripärandi institutsionaliseerumisest, kontekstualiseerumisest ja rekontekstualiseerumisest. Uurimistegevust vormib uue muuseumihoone valmimise ootus.

Tulevaste teadusprojektidega võetakse suund mitmeaastasele uurimistööle, mille väljundiks peaksid olema põhjalikud teemanäitused, millega kaasnevad uurimistulemusi populariseerivate publikatsioonide kõrval ka uuritava teema teaduslikud käsitlused.  Muuseum, mis on oma suurte kogudega avalikkuse teenistuses, peab jätkuvalt olema ka rakendusteadusliku suunitlusega uurimiskeskus. Teadustöö väljundiks on ERM i tulevasse peahoonesse kavandatud uute eesti ning soomeugri kultuurilugu tutvustavate näituste kontseptsioon. Teaduslikul teadmisel põhineb ka rahvakultuurialane teavitustöö, lähiaastate eesmärk on rahvakultuuri teabekeskuse avamine ERM is.

Viimased paar aastat on muuseumis arendatud  ka museoloogilist ja kommunikatsiooniteaduslikku uurimissuunda, eesmärgiga uurida muuseumi auditooriumi ja kultuurilist osalust. See uurimissuund toetab ühelt poolt ERM i arendustegevust uue peahoone sisuga täitmisel ja sotsiaalse dialoogi loomisel Eesti avalikkusega, teiselt poolt on Ida-Euroopa rahvusmuuseumide ehitamine ja „taasleiutamine” XXI sajandil tänuväärne teema rahvusvahelises museoloogias.  Eesti Teadusfondi uurimisgrant „Muuseumikommunikatsioon XXI sajandi infokeskkonnas” annab aluse mõtestada muuseumi rolli ja võimalusi kaasaegses ühiskonnas ning erinevate inforuumide osana, sealhulgas muuseumi seotust digitaalse kultuurikeskkonnaga. Kommunikatsiooniuuringute-alane teadmine on oluline ka seetõttu, et kuigi viimasel kümmekonnal aastal on Internet üha suurema hulga inimeste jaoks oluline osa nende infokeskkonnast ja tegutsemisruumist, on selle kasutajatega Eestis seni võrdlemisi vähe tegeletud. Ka mäluasutuste huvi on olnud esmajoones suunatud kultuuripärandi digitaliseerimisele ning alles seejärel infokeskkonna kasutajatele.