Esimene maailmasõda kui unustatud sõda

Liisi Esse

Kiiret edu lootvad Saksa sõdurid 1914. aastal teel rindele.

Kiiret edu lootvad Saksa sõdurid 1914. aastal teel rindele.

Pisut enam kui sajand tagasi alanud ning neli sündmusterohket aastat väldanud Esimene maailmasõda tõi kaasa muutused, mida ei saa maailma ajaloo kulgu vaadates alahinnata. Sõja käigus langesid impeeriumid, kerkisid esile rahvusriigid ning toimus märgatav areng sõjapidamises, teaduses ja ühiskonnakorralduses. Esimese maailmasõjaga alanud rinde ja tagala piiride hägustumist ning sõja tulemusi, mis ei rahuldanud võitjariikegi, võib näha sündmuste ahelana, mis juhatas sisse verise XX sajandi ning mängis olulist rolli selles, et kõigest paarkümmend aastat hiljem puhkes veelgi mastaapsem ning julmem Teine maailmasõda.

Eestile tipnesid ilmasõja sündmused Vene impeeriumi languse ning omariikluse väljakuulutamise ja kättevõitmisega Vabadussõjas. Ilmasõjale järgnenud ning sellega tihedalt seotud nn jätkusõjad nagu meie Vabadussõda polnud toonases Ida-Euroopas ebatavalised. Seetõttu räägitakse Ida-Euroopa ja Venemaa kontekstis „pikast Esimesest maailmasõjast“, mis vältas mainitud jätkusõdade vormis 1920. aastate alguseni.1 Esimeses maailmasõjas osales umbkaudu 100 000 eesti sõdurit, kellest kümnendik kaotas elu. Toonasel Eestimaal polnud ilmselt peret, keda ilmasõda poleks otseselt või kaudselt puudutanud.

Unustuse tagamaa

Esimese maailmasõja olulisusest hoolimata on see Eestis, aga ka mujal Ida-Euroopas pigem unustatud sõda. Tegemist pole prioriteetse uurimisteemaga regiooni ajalooteaduses, samuti pole ilmasõja mäletamiseks ja mälestamiseks korraldatud suuremaid üritusi või läbi viidud mastaapseid projekte ühiskondlik-poliitilisel tasandil. Seevastu Lääne-Euroopas on Esimene maailmasõda olnud oluline teema nii ajalookirjutuses kui ka ühiskonna tasandil ning pälvis erakordselt suure tähelepanu 2014. aastal, mil suure sõja algusest sai mööda sada aastat. Põhjusi, miks ilmasõjal idas ja läänes on sedavõrd erinev koht, tasub otsida eelkõige erinevast ajalookogemusest.

1920. ja 1930. aastatel tajuti Lääne-Euroopas Esimest maailmasõda enneolematu katastroofi, suure sõjana, ning hakati innukalt uurima sõja vallandumise põhjusi ja lahingutegevust, koguma dokumente ning mälestusi eelkõige poliitikutelt ja sõjaväelastelt, kes olid sõjasündmused läbi elanud). Ida-Euroopa vast loodud rahvusriikides varjutasid ilmasõja tähtsust sellele järgnenud ning riikidele iseseisvuse toonud jätkusõjad. Eestis tähendas see juba 1920. aastatel, eriti tugevalt aga 1930. aastatel rõhu asetamist Vabadussõja kui „Eesti riikliku iseseisvuse võitluse ajastuga“ seotu uurimisele ja mäletamisele. Keskseks organisatsiooniks kujunes Vabadussõja Ajaloo Komitee (VAK), mis viis läbi mitmed mastaapsed kampaaniad Vabadussõja materjali kogumiseks ning mälestuse talletamiseks. Ilmasõja uurimine ja dokumentide kogumine jäi selle varju, samuti puudusid laiemad ühiskondlikud mälestamisaktsioonid. Tunnistust tolleaegsetest poliitilistest taotlustest ning ühiskonna suhtumisest annab tõik, et tsaariaegsete sõjainvaliidide riiklikud toetused erinesid suurel määral Vabadussõja invaliidide toetussummadest.

Siiski sai Vabadussõjale pühendatud mälestamis- ja kogumisaktsioonidest mõnevõrra osa ka ilmasõda. VAKile laekus kümneid mälestusi veteranidelt, kes olid osalenud nii Esimeses maailmasõjas kui ka Vabadussõjas; Vabadussõja mälestussammaste tagakülgedel mainiti sageli ära ka ilmasõjas langenud sõdurid jne. Teine maailmasõda ja sellele järgnenud Nõukogude periood tõid seevastu kaasa kardinaalse nihke suhtumises Vabadussõtta ning süvendasid ilmasõja ümber püsinud vaikust. Ajal, mil Lääne-Euroopas koguti aktiivselt Esimese maailmasõja veteranide mälestusi, lindistati audio- ja videointervjuusid ning astuti olulisi samme ilmasõjaga seotud ajaloo-uurimises, leidsid Ida-Euroopas punavärvinguga segatuna käsitlemist vaid üksikud Esimese maailmasõja episoodid ning puudusid laiemad ilmasõda dokumenteerivad aktsioonid. Kui 1920. ja 1930. aastatest on Eestis säilinud vähem kui sadakond ilmasõja mälestust, siis Nõukogude perioodist on teada vaid kümmekond käsikirjalist või publitseeritud teksti.

Ehkki iseseisvuse taastamine vabastas siinse ajaloo-uurimise Nõukogude režiimi survest, ei toonud see Esimese maailmasõja uurimise ja mäle(s)-tamise osas kaasa suuremaid muutusi. Ilmasõda ühel või teisel viisil puudutavaid teaduslikke käsitlusi võis kuni viimase ajani üles lugeda vaid kahe käe sõrmedel. Ainult Esimeses maailmasõjas langenud sõduritele pühendatud mälestusmärgid meil peaaegu puuduvad, ehkki leidub umbes veerandsada Vabadussõja mälestussammast, mille tagaküljele on lisatud ilmasõjas hukkunud sõdurite nimed. Esimese maailmasõja mäletamist varjutas ning varjutab jätkuvalt vajadus selgeks rääkida Teise maailmasõja ning Nõukogude perioodiga seonduv müriaad teemasid, aga ka viimased pool sajandit varjus püsinud Vabadussõda.

Kiiret edu lootvad Saksa sõdurid 1914. aastal teel rindele.

Kiiret edu lootvad Saksa sõdurid 1914. aastal teel rindele.

2014. aasta kui pöördepunkt

Kas ja kuidas on Esimese maailmasõja kui unustatud sõja staatust mõjutanud saja aasta möödumine ilmasõja algusest 2014. aastal? Lääne-Euroopas, Kanadas, Austraalias ning mitmel pool mujalgi märgiti seda ajaloolist verstaposti mitmeaastaste riiklike mälestusprojektide, suurte konverentside, lugematu hulga uute publikatsioonide ning näitustega.2 Ehkki Ida-Euroopas pole sajandi möödumist ilmasõjast sedavõrd suurejooneliselt tähistatud, on Esimene maailmasõda pälvinud siingi rohkem tähelepanu.

Tõsi, ühiskondlik-poliitiliste aktsioonide osas pole silmatorkavat muutust näha: Esimese maailmasõja mälestusmärke on Eestis endiselt kaduvvähe, pole üleriigilisi mälestuspäevi ja leinaseisakuid, ilmasõja roll Eesti ajaloos leiab avalikes sõnavõttudes märkimist haruharva. Akadeemilisel maastikul on huvi elavnemine Esimese maailmasõja vastu olnud aga märkimisväärne. Sellest annavad tunnistust viimastel aastatel ilmunud kogumikud, üksikartiklid ning allikapublikatsioonid.3 Viimastest on mahukaim rahvusarhiivi koostatud sõdurite kirjade, päevikute ja mälestuste allikapublikatsioon.4 Eesti sõjamuuseum, Underi ja Tuglase kirjanduskeskus ja teised asutused on organiseerinud Esimese maailmasõja sündmustele pühendatud teaduskonverentse, mille artiklikogumikud alles ootavad ilmumist.

Eraldi väärib märkimist rahvusarhiivi uuenduslik ning väga edukas ühisloomeprojekt, mille eesmärk on kaasata kõik huvilised ilmasõjast osa võtnud eesti sõdurite arhiividokumentidest ülesleidmisse ja indekseerimisse, aga ka fotode jm lisamaterjalide üleslaadimisse vastavasse veebikeskkonda.5 Projekt on aidanud leida kindlamaid teateid Eesti aladelt Esimesse maailmasõtta mobiliseeritud meeste kohta ning tõestanud seda, et ilmasõda pakub huvi ka väljaspool akadeemilisi ringkondi.

Kuhu edasi?

Viimaste aastate suurem huvi Esimese maailmasõja sündmuste vastu on loonud soliidse kasvulava edasisteks uurimusteks. Eesti, eestlaste ja ilmasõjaga seonduvaid põhjalikumalt läbi uurimata teemavaldkondi on mitmeid. Nende kaardistamisel on mõistlik heita pilk rahvusvahelisele, eelkõige lääneriikide historiograafiale, mis annab peale uuemate uurimisteemade ja -meetodite tunnistust ka senistest kitsaskohtadest.

Ehkki sõja tekkepõhjustele, lahingutegevusele ja militaarkampaaniatele keskendatud uurimused pole lääne historiograafiast kadunud, on selles vallas toimunud oluline nihe ning suuremat tähelepanu pööratakse ühiskonda laiemalt ning mäletamist puudutavatele teemadele. Olulisel kohal on sõdurite, üha enam ka tsiviilelanike sõjakogemus, sõjas läbi elatud sündmuste mäletamine ning edasiandmine, mis aitab mõista nii üksikindiviidide läbielamisi kui sõjaaegseid ja -järgseid ühiskondlikke protsesse. Sõjaajaloo ning „pehmemate“ teemade uuringute terav vahe on hakanud kaduma ning senisest suuremat rõhku pannakse militaarse ja tsiviilse kokkupuutepunktide analüüsile.6

Eestis on seni suuremat tähelepanu pälvinud mobilisatsioonid, rahvusväeosad, ohvitserkond ning viimasel ajal ka sõdurite sõjakogemus. Peaaegu puutumata on aga jäänud sõja ajal tagalas aset leidnud protsessid ning nende suhe sõjasündmuste ja sõdurite/tsiviilelanike sõjakogemusega. Just Esimese maailmasõja pöördelistel aastatel kahanes eestlaste keisritruudus ning tekkis arusaam autonoomia ja omariikluse võimalikkusest. Sõdurite tolleaegsete kirjade ja päevikute analüüs on näidanud, kuidas Vene armees teenimine mõjutas eesti sõdurite mõttemaailma, kahandades impeeriumimeelsust ning süvendades venevastasust.7 Kuidas arenesid aga vastavad ideed tagalas, kuivõrd olid need protsessid seotud otsese sõjategevusega ning koduste ja sõjaväljal olijate omavahelise suhtlusega? Milline oli rahva elujärg sõja-aastatel, kas ja missuguses vormis esines sõjavastasust, kuidas teisenes naiste roll? Mainitud küsimused alles ootavad vastust, samuti on vaja süvitsi uurida Veebruarirevolutsiooni, enamlaste oktoobripööret ning Saksa okupatsiooni perioodi Eestis.

Üks uuemaid uurimissuundi on XX sajandi sõdade ning sõjakogemuste võrdlemine. Esimest ja Teist maailmasõda kõrvutades püütakse leida vastus küsimusele, kuidas esimeses sõjas saadud kogemused, ideed, tehnilised lahendused ning poliitilised ambitsioonid leidsid rakendamist teises ilmasõjas. Lisades võrdlusobjektide hulka külma sõja konfliktid, püütakse kaardistada sõjakogemuse universaalseid aspekte ning kogemuse põhijoonte arengut ja edasikandumist pikal aegreal.8 Ida-Euroopal on neisse analüüsidesse rohkesti panustada, nimelt lisada Esimesele maailmasõjale jätkusõdade mõõde, mis on seni rahvusvahelises historiograafias suurema tähelepanuta jäänud. Siinne materjal lubaks paremini aru saada sõdurite kogemuste edasikandumisest ühest konfliktist teise.

Vahest isegi olulisim Esimese maailmasõja historiograafia uusimatest suundadest on rahvusülene käsitlus. Kesksele kohale on tõusnud sündmuste, protsesside ja kogemuste võrdlus nii ajas kui ka ruumis, küsitakse, millised neist on rahvusülesed, millised lokaalsed, kuidas need omavahel suhestuvad ning üksteist mõjutavad. Ida-Euroopa historiograafia mahajäämus, s.t kõrvutamiseks sobivate andmete/uurimuste vähesus, on rahvusülest lähenemist taotlevates käsitlustes olnud seni eriti silmatorkav. 2014. aastaga kaasnenud huvi tõus ning selle resonants avaldatud publikatsioonide näol annavad lootust, et nii mitmeski valdkonnas, näiteks sõdurite sõjakogemuse analüüsis, võimaldab rahvusülene lähenemine tõhusamalt edasi anda arusaama sõja mõjudest eri piirkondadele.

Esimene maailmasõda on Ida-Euroopas, sh Eestis olnud pikka aega unustatud sõda ega tõuse ilmselt ka lähiajal prioriteetsete ajalooteemade sekka, kuigi saja aasta möödumine ilmasõja algusest on kaasa toonud huvi märgatava tõusu. Ajaloolasena jään huviga ootama, kas ja kuidas mõjutab lähiaastatel ilmasõja-uuringute kvalitatiivne ning kvantitatiivne tõus Ida-Euroopas ja Venemaal lääne historiograafiat. Kas 2017. aasta, mil möödub sajand Veebruarirevolutsioonist ja oktoobripöördest, ning 2018. aasta, mil tähistatakse sajandi möödumist Esimese maailmasõja lõpust, suurendab huvi ka kogu ilmasõja vastu? Peamine on aga küsimus, kas Ida-Euroopas tärganud huvi „unustatud sõja“ vastu jääb episoodiliseks, on seotud vaid saja aasta möödumise märkimisega sõja algusajast, või kaasneb sellega siinses ajalookirjutuses pikemaajaline resonants.

1 Vt paarikümneköitelisena planeeritud rahvusvahelist artiklikogumike sarja „Russia’s Great War and Revolution“, kus on vaatluse all ajavahemik 1914–1922, www.russiasgreatwar.org

2 Hea ülevaate annab Esimese maailmasõja 100. aastapäevale pühendatud üritusi ja projekte koondav veebileht www.1914.org

3 Vt Esimene maailmasõda ja Eesti. Toim Tõnu Tannberg. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2014. Eesti rahvusväeosad 1917–1918. Antoloogia. Koost Ago Pajur, Tõnu Tannberg. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2015.

4 Eestlased ilmasõjas. Sõdurite kirju, päevikuid ja mälestusi Esimesest maailmasõjast. Koost Tõnu Tannberg. Eesti Rahvusarhiiv, Tartu 2015.

5 Vt lähemalt Rahvusarhiivi veebilehelt www.ilmasõda.ee

6 Hea ülevaate Esimese maailmasõja uurimissuundadest annab 2014. aastal Cambridge’i ülikooli välja antud kolmeosaline kogumik: The Cambridge History of the First World War. Vol. 1, 2, 3. Toim Jay Winter, Centre de recherche de l’Historial de Péronne. Cambridge University Press, Cambridge, New York 2014.

7 Liisi Esse, Kuidas mõjutas Vene armee rahvuslik taustsüsteem eesti sõdurite sõjakogemust ja rahvusluse arengut Esimeses maailmasõjas? – Esimene maailmasõda ja Eesti, lk 132–155.

8 Vt ka Aigi Rahi-Tamm, Liisi Esse, Sõjaveteranid NKVD ees. Esimese maailmasõja peegeldused veerand sajandit hiljem. – Esimene maailmasõda ja Eesti, lk 391–411.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht