Ettevaatust, lõks!

Eripalgelistes tekstides teadusartiklist poleemilise kommentaarini ajab Sova rangelt ühte asja – propageerib pragmatismi ja nuhtleb metafüüsilist realismi.

LEO LUKS

Henrikule 40. sünnipäevaks

Humanitaaria peamine väljendusvorm on raamat. Sageli seetõttu, et humanitaari mõttelõng ei mahu ära moodsa teaduskommunikatsiooni põhilisse meediumi – teadusartiklisse. Nii sünnivad monograafiad. Kuid ka artikli­kogumikel on siiani oma tähtis ja väärikas roll – koondada kokku need mõtted, mis muidu siin-seal laiali ning ähvardavad (teadus)perioodika üleküllastatud infovoos peagi unustusse vajuda. Henrik Sova „Semantiline lõks“ on just selline raamat.

See, mis on ka eesti humanitaarias tavaline, on paraku eesti filosoofias eriline – iga filosoofiaraamat on harva nähtav suursündmus. Mõistagi pole kerge piiritleda, kes on filosoof, vaadelgem seda lihtsuse huvides institutsionaalselt. Viimase 30 iseseisvusaasta jooksul on filosoofia erialal Eestis ja mujal doktorikraadi kaitsnud eesti emakeelega inimeste arv vahemikus 30–40. Nendest on lisaks doktoritööle raamatuid avaldanud kõigest käputäis: Margus Ott, siinkirjutaja, Jüri Lipping, Marek Volt, Jüri Eintalu, Roomet Jakapi ja nüüd siis ka Sova.¹ 30 aastat tagasi oli akadeemilisi filosoofe Eestis ehk laias laastus samuti 30–40, kui mitte rohkem. Nendegi avaldamisnälg pole olnud märkimisväärne, raamatuid on üllitanud Ülo Matjus, Tõnu Luik, Ene Grauberg, Leonid Stolovitš, Rein Vihalemm ja Priit Kelder.² Olukorra põhjused on üldjoontes teada ja nendest on ka kirjutatud: vanematel marksismist-leninismist väljumise vaev, noorematel teadusartiklid, grandid jms. Kuid ometi on filosoofiaraamatute avaldamiseks leidnud tahet ja aega lisaks tõelistele vabamõtlejatele (Jaan Kaplinski, Madis Kõiv) ka akadeemilised tegutsejad ning huvitaval moel on siin palju aktiivsemad n-ö serva pidi filosoofiaga seotud autorid: Rein Raud, Hasso Krull, Jaak Tomberg, Eva Piirimäe, Enn Kasak, Mario Rosentau, Jaan Sootak, Kurmo Konsa. Nukral olukorral on ka üks helge külg: igaüks saab huvi korral hoida ennast kursis raamatusse raiutud eesti filosoofiaga (mõelge võrdluseks, mis kirjanduses toimub).

Koherentne ja mõttetihe

Laiemalt esseistikast rääkides on kogumikud enamasti kirjud, hõlmates autori tööd teatud perioodist või ka kogu loometeest („Eesti mõtteloo“ sari). „Semantiline lõks“ on vastupidine teos, oma napis mahus on see äärmiselt koherentne ja mõttetihe. Olgugi et raamat koondab endasse eripalgelisi tekste teadusartiklist poleemilise kommentaarini aetakse siin rangelt ühte asja: propageeritakse pragmatismi ja nuheldakse metafüüsilist realismi. Kiita tuleb autori kirge ja vaidluslusti – on ju ka eesti akadeemilises filosoofias liiga palju tehnilist detailide kallal närimist ja konverentsidel habemesse podisemist. Samuti tuleb kiita Sova stiili, kus mõtteselgus on koos kujundirohke keelekasutusega: semantiline lõks, semantiline pööritus, metafüüsiline tung jne.

Sellega pean kiidukõne lõpetama ja kriitika juurde asuma. Kuigi mullegi on pragmatism representatsionistlikust metafüüsikast sümpaatsem, jäi Sova teosest üldmulje, et siin vaieldakse ilusa stiili ja tänapäevaste analüüsiobjektide varjus ammugi ajast ja arust vaidlust, lisamata pragmatismi suurkujude (James, Rorty) argumentidele midagi uut. Küllap jäi see uudne Henriku doktoritöösse, mis juba mõne aasta eest kaitstud sai ja seega vajalikku originaalsust sisaldama pidi.

Raamatus vaieldakse pragmatismi vaatepunktist napist mahust hoolimata ja tüütuseni korrates realistliku metafüüsikaga. Kaalukas ja kuulus vaidluspartner küll, aga väikse võrdluse korras umbes nii, nagu oleks Henrik – tugev ja treenitud mees – ajanud mõne aja eest poksiringi väriseva haige rauga Muhhamad Ali, teda üheksal õhtul järjest nokauteerinud ning seejärel ennast poksi raskekaalu maailmameistriks kuulutanud. Kas pole Kanti-järgses filosoofias mitte nii, et vana kooli realism teeb küll aeg-ajalt armetuid katseid naasta, kuid pikemalt mõjukaks kujunevad üksnes sellised voolud, mis meie tunnetuse piiratust ei eira, vaid leiutavad asjadele endile ligipääsuks tavamõistusele täiesti ekstravagantseid mõtlemise keerdkäike (nt saksa klassikaline idealism, transtsendentaalne fenomenoloogia või ka Sova raamatus käsitletud Lewise võimalike maailmade realism, lk 121–136). Mõistagi lähtub lihtrahvas senimaani ja ka edaspidi naiivsest, reflekteerimata realismist – sellisel semantilisel lõksul on ka pragmatistlikult vaadates suured eelised. Masse pole suutnud ümber veenda ei omal ajal väga populaarne Willam James ega Richard Rorty ning vaevalt see Henrikulgi õnnestub.

Lihtsustav vastandus

Sova ehitab üles ühe lihtsa – minu hinnangul liialt lihtsustava – binaarse opositsiooni ning jätab oma arutlustega mulje, justkui oleks filosoofia põhiprobleemid selle varal ammendavalt käsitletavad. Kõigepealt vaenlase kuvand: metafüüsiline realism, mida iseloomustab representatsionistlik tähendusteooria, tõe vastavusteooria, ontoloogia esmasus semantika ees – kõik see kütab üles metafüüsilisi tunge saada teada asjade päristine loomus, millega kaasneb alati kõikehõlmava skeptitsismi oht. Selle vastu esitab Sova oma kuvandi: globaalne pragmatism, koherentistlik tähendusteooria, pragmatistlik tõeteooria, semantika esmasus ontoloogia ees – see positsioon aitab Sova meelest otsustavalt vaibutada metafüüsilisi tunge, leppida näivuse, sattumuslikkusega ja hajutada skeptitsism. Üldjoontes nagu hiline Wittgenstein, sekka rortylikke argumente metafüüsilisel realismil tugineva maailmapildi agressiivsuse-vägivaldsuse kohta.

Selle opositsiooni kriitika kohta esmalt üks väike märkus, mille edasiarendamise jätan analüütiliste filosoofide hooleks. Sova avang „semantika kõige enne“ on ja saab olla üksnes filosoofilise keelemängu käik – tavakeeles, tavaelus tulevad alati kõigepealt argised asjad ja seosed ning tähendused jäävad esmalt n-ö nähtamatuks.

Kahtlemata muutuvad tähendused mingil hetkel ka nähtavaks, nt keerukates ühiskondlikes vaidlustes, nagu suurepäraselt näitab Sova oma essees Trumpi retoorikast, ning nõustun, et naiivrealism väärib kritiseerimist ja konstruktivism arendamist.

Kuid filosoofia üldiste panuste üle arutlevas keelemängus ei ole „semantika kõige enne“ ainuvõimalik hoiak, olgugi et kuulus keeleline pööre seda toetab – ka ei ole asjalood nii, et vaadeldava hoiaku ainus alternatiiv on metafüüsika kõige enne. Nii see ent Sova retoorikast paistab, tegu on väär­dilemmaga ning keelelise konstruktivismi ülerõhutamisega. Mõistlik alternatiiv sellele hoiakule võiks olla semantika ja epistemoloogia koos kõige enne – ei ole eriti usutav, et keele tähendus­võrgustikud on kõikvõimsad konstrueerimaks mis tahes semantilisi lõkse. On ju lisaks sellele ka välisus, fenomenaalne väli (jätame kõnepruugi asjadest endist kõrvale), mis tekitab subjektis tajumusi jne (kõik see on Soval hoogsa käeliigutusega semantika­järgseks taandatud). Sellel välisusel võivad siiski olla ka omad, keele loomejõule vastu hakkavad piirjooned ja seaduspärad, mida võiks olla vajalik uurida ja konstruktivismihoos arvessegi võtta. Ehk on, korraks teaduslikele keelemängudele sõna andes, keeles elaval subjektil ka mingid sisemised seadus­pärad, mille arvesse võtmine aitaks metafüüsika küüsis viibimisest paremini ja nüansseeritumalt seletada inimeste ja inimhulkade sageli kummalist käitumist. Niipidi arutledes oleks ehk mõistlik kampa võtta ka afektiivsus, mis on uuema aja uurimuste kohaselt mitte üksnes esmane, vaid ehk isegi läbiv tunnetusse panustaja.

Peamine etteheide

Jõuan nüüd oma peamise etteheiteni. Lugedes üha korduvat Sova väärdilemmat – kas metafüüsika või pragmatism – tekib tasapisi küsimus, et huvitav küll, millega siis on viimase sajandi vältel tegelenud suur osa kontinentaalfilosoofiast, mis on samuti fundatsionistliku metafüüsika suhtes kriitiline, aga ei ole suubunud ainuvaliku korras pragmatismi. See kriitiline ühisosa leiab küll raamatus möödaminnes mainimist (lk 19), kuid mitte kusagil pikemat käsitlemist. Küllap vastaks Sova hilise Wittgensteini vaimus, et kontinentaalfilosoofia keerutamine on samasugune keele väärtarvitus nagu vana kooli metafüüsikagi. Selliseks oletuseks annab alust raamatu üldine retooriline hoiak: siin-seal tõrjutakse kõike, millel on keele argitarvitust ületav salapära hõng, nt lammutatakse lõpmatuse üle mõtlemisega seonduvaid väidetavaid valgustusseisundeid Adrian Moore’il, paljastatakse religioosse agnostiku madal sugulus Trumpi retoorikaga jne. Aeg-ajalt lipsavad raamatust läbi ka piirkogemused, nt eksistentsiaalne äng või surm, aga saavad kiiruga keele immanentsuse poolt lämmatatud.

Esitan nüüd Sovale oma peamise vastuväite. Semantilised lõksud ei ole suletud, nende piiridel esineb kokkupuuteid määramatusega, saladuslikkusega (olgu kas või raamatus alavääristatud lõpmatus, kõik võimalused sulgev surm jne). Need kokkupuuted ei tulene ainuüksi metafüüsilistest tungidest raamatus määratletud tähenduses (lk 11), vaid paistavad olevat üldlevinud (tuginedes nt antropoloogilisele materjalile n-ö loodusrahvaste erilistest kogemustest ja rituaalidest). Inimelu ei sulgu immanentsesse askeldamisse, vaid on kohati saladuslikkusega kokkupuutes. „Semantilises lõksus“ esinevale metafüüsilisele ja pragmaatilisele tasandile tuleb minimaalselt lisada kolmas, nimetagem seda lihtsuse huvides müstiliseks. Viimase sajandi tähelepanuväärseim osa kontinentaalfilosoofiast tegelebki selle müstilise sfääriga, üritades samal ajal vältida metafüüsika lõksu langemist – kellel kuidas see õnnestub.

Selle tasandi olemasolu tunnistas ka vähemalt varane Wittgenstein: „On tõesti olemas väljendamatu. See näitab ennast, ta on müstiline.“³ See, kuidas Sova üritab oma raamatus (lk 94–97) Moore’i valgustusseisundeid kritiseerides Wittgensteini ümber tõlgendada, on retooriline ülbus kosmilisel skaalal. Esiteks tugineb ta hilisele Wittgensteinile, kes on tõesti varasest pragmaatilisem. Teiseks rakendab ta, demonstreerides, et väljendamatut ei saa näidata, substantsi loogikat ja n-ö otsese osutuse piire: tõepoolest, kui meie kogemuses on midagi substantsilaadset, on see kahtlemata ka mõne keelelise tähendusega seotud ja ei mingit müstikat. Kuid see müstiline, mida ka Wittgensteini sõnastuses leidub/antakse (es giebt) toimib just nii, et miski tähenduslik haaramine luhtub (kui fenomenoloogiliselt rääkida), nagu seda kirjeldab kas või Kant ülevuskogemust analüüsides või kui me püüame tähenduslikult haarata omaenda surma jne. Sellest ei-st tulebki just nimelt sügavmõtteliselt vaikida, kuigi see võib pragmatistile nalja teha.⁴ Ning muidugi ei piirdu müstiline kogemus ainult vaikimisega, ka müstiliseks keeletarvituseks on olemas strateegiaid, mida pole siinkohal ruumi avada (tasub meenutada Jaan Unduski säravat esseed „Müstiline tekst kui paradoks“⁵).

Keel ei piirdu õnneks vaid otseste tähendustega, on võimalik käivitada tropoloogiline masinavärk, panna tähendused lõputult triivima ja üksteisele viitama, vihjates nõnda väljendamatule. Seda teeb õnnestunult nt dekonstruktsioon, aga muidugi ka kunst. Kunst ei piirdu argiste keelemängude kriitikaga, nagu Sova käsitusest (lk 47–56) mulje jääb, kuigi kahtlemata on tal ka selline funktsioon. Ning lõpetuseks: pole piisav arutleda müstilise üle pelgalt semantilisel alusel, see avaldub ennekõike ja algselt afektiivsuses, häälestuses (Stimmung), eksistentsiaalsetes tunnetes.⁶

Müstiline sfäär

Kas ei juhata müstiline sfäär meid kõrvalteid pidi paratamatult tagasi realistlikku metafüüsikasse? Kui see mõeldamatu(s) on niivõrd tähtis, et temast vaikida ja luuletada, kas pole sellele paratamatult antud tugevam ontoloogiline staatus kui arbitraarne funktsioon pragmatistlikus keelemängus? Mina nii ei arva. On täiesti võimalik, et müstiline on mingisugune subjektiivsuse seesmine värelus, üle müstifitseeritud tõrge tähendusloomes. Kuid samavõrd on võimalik, et müstilisi tundeid põhjustab miski/keegi olemasolev – seda ei ole võimalik teada. Jumal on selle tundmatuse nimetamise üks levinuid troope ning religioosne agnostitsism igati mõistlik hoiak, hoolimata sellest, et Sova analoogia alusel selle Trumpi uduketramisega ühte patta tõstab (lk 71–88).

Sova eeskujul Rortyl on üks raamat, kus Heidegger figureerib juba pealkirjas,⁷ samuti on ta koos Gianni Vattimoga arutlenud pikalt religiooni üle. Siinne kriitika juhatab Henriku loodetavasti uute kirjatöödeni, tõeliselt huvitavat ja kaalukat müstikamaigulist filosoofiat pragmatistlikult vaibutama. Muhhamad Ali on juba mõnda aega surnud, jätame vana kooli realismi peksmise ja asume tõsisele mõttetööle.

1 Mõned filosoofid (Bruno Mölder, Liisi Keedus) on avaldanud võõrkeeles oma doktoritöö edasiarendatud versiooni. Filosoofiadoktor Juhan Hellerma on avaldanud kaks kogu mõtteluulet.

2 ESTERi kataloogis leidub veel käsikirjaline teos Mart Raukaselt. Eero Loone juhtimisel on üllitatud mitu kollektiivset monograafiat, mille mahu täitmisel on tema panus suurim.

3 Loogilis-filosoofiline traktaat, 6.522. Ilmamaa, Tartu 1996, lk 199.

4 Vt ka Mart Raukas, Kas vaikus võib olla loogiline? – Looming nr 8, 1993, lk 1098–1106.

5 Jaan Undusk, Maagiline müstiline keel. Virgela, 1998, lk 165–223.

6 Vt Matthew Ratcliffe, Feelings of Being. Oxford, 2008.

7 Richard Rorty, Essays on Heidegger and Others. Cambridge University Press, 1991.