Ettevaatust, uksed sulguvad!

TRISTAN PRIIMÄGI

Nüüd, kui suvi on käes, tekib soov saada tagasi oma ellu magusamat sorti tunded, mis lapsena seda aega iseloomustasid, aga selle soovi võimatust kinnitab kas või nn jäätise paradoks – lapsena oli tahtmine kogu aeg jäätist süüa, aga ei tohtinud, täiskasvanuna on õigus teha seda kas või seitse korda päevas, aga enam ei taha. Täielik vastuolu. Dilemma topeltglasuuriga.

Ah, tühja sest jäätisest. Seekordne järelehüüe on rongiliikluse kadunud müstikale, kuna aegruumi muutvast seiklusest on saanud tuim kulgemine punktist A punkti B. Euroopa on alati olnud ainus paik maailmas, kus kiired rongid sõidavad ühest riigist teise. Rongiliikluse kiirus on turueelisena tihti juba legendaarsete rongide nimedeski sees, nt Orient Express või Trans Europ Express, paremal juhul liikus rööbastel ringi ka puhast poeesiat, näiteks Tallinna ja Minski vahel lennelnud Tšaika ehk Kajakas või Calais’st läbi Prantsusmaa Itaaliasse sõitnud rikaste Sinine rong (Le Train Bleu), mis oli nime saanud kupeede sügavsinise värvuse järgi. Kiirusest hoolimata võttis nendega reisimine siiski küllaldaselt aega, et võiks juhtuda midagi huvitavat. Legendaarsed rongid tõmbasid ligi kriminaalset fantaasiavoogu – Agatha Christie Hercule Poirot teadis nii Sinist rongi („Sinise rongi müsteerium“) kui Orient Expressi („Mõrv Orient Expressil“) ning Orient Expressi kasutasid meelsasti ka Briti salaluure agendid, kes olid otsustanud kirjanikuks hakata, nagu näiteks Graham Greene („Stambouli rong“) või Ian Fleming („Armastusega Venemaalt“). Kupeede süsteem võimaldas slapstick-komöödiast tuttavat pöörlevate uste janti, kus iga ukse taga on eraldi saladus ja kaardipakki segatakse vale inimese ilmumisega valesse kohta. Rongis juhtus alati midagi. Reaalsuse ja fantaasia piirimail. Reisijate hulgas liikusid poolmütoloogilised olendid, näiteks Vagunisaatja, kes võib pakkuda tee kõrvale ka midagi muud nagu tõeline hetääride ema Teresa. Mõne reisija võttis Rong endale ja mõistis ta vangi nõiaringi, näiteks Moskva ja Petuški liinile. Eestlaste luupainajas sõidab loomavagun igavesti ida suunas.

Nüüdseks on rongide mütoloogias kiirus kõik muu üle võtnud ja muinasjuttudeks pole enam mahti. Aeg on raha, rongisõit on ajavõit, seikluse asemel on kuluaruanne. Tänapäeva rongisõidu suurimaks müügieeliseks tundub olevat see, et „midagi ei juhtu“. Seda kinnitavad ka nimed. Deutsche Bahn (Saksa Rong). British Rail (Briti Rööbas). Prantslaste TGV ehk Train à Grande Vitesse on küll prantslaslikult kena nimi ja tähendab sõna-sõnalt „Suure kiiruse rong“, aga hoolimata poeetilisest fraseerimisest on ka siin argumendiks vaid Kiirus. Ülikiired rongid Maglev ja Shinkansen on ülemlaul tehnoloogia võidukäigule – esimeses paaris õnnetuses on süüdi olnud inimene, teisega (ka bullet train, ehk kuulrong) pole enam kui 50 aasta jooksul juhtunud mitte kui midagi.

Eesti rongide nimeteadus tundub olevat juurtega aianduses – nõukogudeaegse kapsaussi vahetas välja Elroni porgand, mis viitab sellele, et rongisõitu seostatakse alateadlikult aiamaal käimisega. Balti Rööbas rikub traditsiooni ja jääme lootma, et juurviljateema siiski jätkub. Mütoloogilise lisaväärtuse saamiseks aga paluksin näiteks moodsat krimiromaani „Mõrv Rail Balticul“. Seni püüame leppida sellega, et „15.17 Pariisi“ pole enam sama, mis oli „3.10 Yumasse“, või ammugi siis veel „Paddington 16.50“* ja võtame julguse kokku, et katsetada, kas porgandi aknast välja visatud jäätisepaber lendab järgmises vagunis kellelegi lahtisest aknast näkku või mitte.

* „The 15:17 to Paris“, Clint Eastwood, 2018; „3:10 to Yuma“, Delmer Daves, 1957; Agatha Christie. 4.50 from Paddington. Collins Crime Club, 1957.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht