Euroopa kultuuripealinna fantoomid

Tallinna puhul oli suur roll aprillirahutustel, mistõttu keskaegsele vanalinnale ja muinasjutu­motiivile tuginev visioon hindajaid ei veennud.

HELI MEISTERSON

Kultuuriministeerium kuulutas eelmise aasta lõpus koostöös linnade liiduga välja konkursi Euroopa kultuuripealinna tiitlikandja leidmiseks Eestist 2024. aastaks. Huvilistel on taotluse esitamiseks aega oktoobri alguseni ning teise vooru pääsenud linnade seast tehakse lõplik valik 2019. aasta lõpuks. Tartu ja Narva tunduvad olevat vähemalt kaks põneva potentsiaaliga kandidaati ning ilmselt pole kummalgi midagi kvaliteeti tõstva lisakonkurentsi vastu.

Kultuuripealinna tiitli saamiseks tuleb veenda Brüsseli komisjoni oma visiooni möödapääsmatuses. See ei eelda mitte ainult kõigi asjaosaliste jõulist koostööd oma nägemuse väljatöötamiseks ja leidlikuks vahendamiseks, vaid ka võetud ülesande formaadi nüansside tundmist. Kultuuripealinna tiitel selle praegusel kujul ei ole eesmärk omaette, vaid tööriist pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks. Megasündmuste kasutamist linna mitmekülgse arendamise ja laiema tutvustamise huvides võib kultuuri ja kogukondade äkilise mainekujundusliku instrumentaliseerimisena küll kritiseerida, kuid see on vastutustundlikult ja targalt tegutsedes suurepärane vahend energia koondamiseks eri tasanditel. Kuna energiataset ja entusiasmi tuleb antud juhul kõrgel hoida aastaid, et läbida pideva konkurentsi tingimustes nii kavandamise kui ka korraldamise faas, varitseb oht end formaadi vastuolulisusest heidutada lasta. Jõudude mobiliseerimise tuhinas ja investeeringute õigustamiseks võidakse vastukaaluks loodetud võimalused ebareaalsuse sfääridesse stiliseerida.

Kultuuripealinnade edukuse bilanssi ei saa üheselt hinnata, kuid Eesti kandidaatidel tuleks tõsiselt arvesse võtta asjaolu, et 2024. aastal tegutsetakse selle formaadi 40. sünnipäeva eelõhtul, samal aastal on korraldajateks veel kaks partnerit ning koos antakse teatepulk üle 73. ja 74. linnale. Mõnes Lääne-Euroopa riigis otsitakse juba neljandat kultuuripealinna kandidaati. Loodetava eksklusiivsuse asemel ähvardab siin inflatsioon: programme on hakanud iseloomustama temaatiline, formaadiline ja dramaturgiline sarnasus, mida soodustab ka 2010. aasta kultuuripealinna projektidest alates sisse viidud nõustamis- ja hindamissüsteem Brüsseli tasandil.

Euroopa kultuuripealinnadel lasuv ülesandepüstitus lähtub senisest formaadist tingituna korraga kohalikest ja ELi huvidest, seega peab programm hõlmama kahte etteantud temaatilist poolust: „Linn ja kodanikud“ ning „Euroopa mõõde“. Linna ja esindatava riigi seisukohalt on eesmärgiks elavdada kultuuri kõrval ja abil linnaelu eri valdkondades ja parandada selle rahvusvahelist profiili. Samuti on ülesandeks kaasata kodanikke ja tuua neile nende linna uues valguses näidates sära silma. Ühtlasi peaks pakutav inspireerima ka turiste. Kõige aluseks on jätkusuutlikkuse põhimõte ja pikaajaline valdkondadeülene arengu­strateegia, kus kultuurilised, sotsiaalsed ja majanduslikud visioonid ning tegevuskavad on tasakaalus. ELi kultuuripoliitika huvides peavad kultuuripealinnad tooma esile Euroopa kultuuriruumi ühtsuse ja ka mitmekesisuse ning aitama neid väärtusi kinnistada, muu hulgas piiriülese koostöö ja loomeinimeste mobiilsuse abil.

„Mereäärsed lood“ pakkus kontseptuaalse raamina kultuuripealinnale Tallinn mitmeid nutikaid sidepunkte ja ka kompromisse, kuigi kohati jäi tegijatele ja külastajatele sellega seostuvaks horisondiks vaid kultuurikilomeeter.

Piia Ruber

Euroopa tasandil tehtud kokkuvõtetes tõstatuvad ikka jälle puudujäägid nii kultuuripealinnade visiooni ja kohalike kogukondade laiapõhjalise kaasatuse kui ka just „Euroopa mõõtme“ mõistmise, sisuga täitmise ja esiletoomise osas. Ehk on Eesti kandidaatlinnadele ja võimalikele projektipartneritele abiks viide, et eesmärgid küllalt ähmase ülesande­püstituse taga ei ole kohalike huvidega vastuolus, vaid toetavad neid. Kultuuripealinna ettevõtmiste „Euroopa mõõde“ väljendub muu hulgas piiriüleses koostöös, mille tulemusena rikastub ja mitmekesistub kohalik kultuuripilt, tõuseb kultuuritegijate ja institutsioonide rahvusvaheline maine, saavutatakse suurem külastuste arv. See tähendab ka Euroopa teistest riikidest pärit publiku ja turistide sihtrühmaks võtmist.

Need aspektid puudutavad pigem tegutsemise tehnilist või strateegilist poolt. Teemadega on asi keerukam. Euroopa kui kultuuripealinna programmi kontseptsiooni keskpunkti mõtestamisel kerkib silme ette sajandeid toiminud kategooria mõtte- ja kultuuriloos. Sellele uute kihistuste loomisel võib saada takistuseks perifeerias paiknemise alavääristamine. Üleeuroopalisi aktuaalseid teemasid käsitledes või ajalukku vaadates on kultuuripealinna programmi „Euroopa mõõtme“ lähtepunktiks ometi eelkõige kohalik perspektiiv. Kuidas nähakse oma panust ja kohta Euroopa kultuuris, oma kuulumist sellesse siiani ja tulevikus? Kas pole see muu hulgas teretulnud võimalus heita sissetallatud ja kinnistunud kohalikele identiteediloome- ja mainekujundusnarratiividele värske pilk? Nii tehti näiteks Linzis projektiga „Füüreri kultuuripealinn“ ja Liverpoolis, kus analüüsiti oma osalust globaalses orjakaubanduses ning selle rolli linna ja piirkonna õitsengus.

Kultuuripealinna projekti ülesandeid ja vajadusi puudutavad sõnumid võivad olla vastuolulised. Nende vahendamine võimalike partnerite ja sihtgruppide veenmiseks, kaasamiseks, motiveerimiseks ja vaimustamiseks aastatepikkuses protsessis on kompleksne ülesanne olukorras, kus piltlikult väljendudes orkester juba mängib, kuid partituuri kallal alles töötatakse, kus saalis istujail on kohati väga erinevad žanri­ootused ja vähemalt osa publikust peaks ise kaasa mängima. Tegutsemise taustsüsteemi mõjutavad nii kohalikud kui ka globaalsed poliitilised, ühiskondlikud, majanduslikud ja kunstilised arengud. Näiteks Marseille’ kultuuripealinna projekti puhul tekkis tungiv vajadus käigu pealt reageerida Vahemere teisel kaldal puhkenud araabia kevade sündmustele, mis arenesid omakorda kiiremini kui kultuuripealinna programm peegeldada suutis. Tallinna puhul mängis linnapea vahetumise ja pidevate valimiste kõrval väga suurt rolli globaalne majanduskriis, aga näiteks ka 2007. aasta aprillirahutused, mille taustal ei suutnud vaid mõni nädal hiljem Brüsseli valikukomisjonile esitletud folkloorile, laulupeole, keskaegsele vanalinnale ja muinasjutumotiivile tuginev visioon hindajaid sugugi veenda.

Tallinna näide ilmestab nüansirohkelt, et oma ideid vahendades tuleb arvestada paljude kogemus-, teooria- ja traditsioonitasanditega, samuti tõlgitavusega. Tallinna eestikeelses kandideerimisraamatu pealkirjas „Linn, mis ei saa kunagi valmis“ rõhutati Ülemiste vanakese loos peituvat pideva arengu kohalolu. Ingliskeelne pealkiri „Everlasting Fairytale“ ega ka mitmes teises kohas kergelt toimetatud tekst seda silda ei pakkunud ja nii jäi ambitsioon selles versioonis peamiselt võimalikke turiste meelitavalt näiliselt keskaega pidama. Tallinna ootuste ja kavade tegelik ulatus jäi sel moel tänamatult varju.

Kasutatavat keelelist ehitus­materjali tuleb seega kriitiliselt hinnata. Ette antud juhtnööridest ja varasematest hindamisdokumentidest võetakse vahel üle löökväljendid, ilma et tegelikud nüansid ja arusaamade võimalikud erinevused kõigile asjaosalistele alati adutavad oleksid. On oodata sedagi, et igas hindamiskomisjonis tekib ekspertide isiklikele eelistustele, varasemale kogemusele ja senistele tiitlikandjatele antud hinnangutele tuginedes oma eelistuste ja koostöö dünaamika, mille dokumenteerimine jätab jälje ja uue interpreteerimisruumi järgmistele. Nii on ajas muutunud ekspertide hinnangud kultuuriprogrammi mahule, suurtele taristuprojektidele ja regionaalsele koostööle tiitli andmise näol.

Euroopa ekspertide tasand võib kohalikele projektipartneritele, toetajatele ja publikule väga abstraktseks jääda, kuid näiteks Tallinna „muinasjutuline arusaamatus“ Brüsselis jättis projekti edasisele kulgemisele kõiki asjaosalisi puudutava sügava jälje, olles tegelikult vaid üks probleemi sümptomeist. Tundus, nagu peaks kultuuripealinna projekt andma nüüd linnale pikema perspektiiviga arenguidee, selmet tugineda olemasolevale visioonile ja strateegiale. Praktilise poole pealt vähendas vahepealne segadus ja ebakindlus eri tasanditel vastutajate valmisolekut nii kultuuripealinna sihtasutusele kui ka selle kaudu projektipartneritele usalduskrediiti anda. Tükk aega otsitigi päästvat kandvat ideed. „Mereäärsed lood“ pakkus uue kontseptuaalse raamina lõpuks mitmeid nutikaid sidepunkte ja ka kompromisse, kuigi kohati jäi tegijatele ja külastajatele sellega seostuvaks horisondiks vaid kultuurikilomeeter. Mereäärsuse muud metafoorsed seosed jäid programmi vahendamise protsessis viimaks dramaturgiliselt avamata ja näiteks pakutavate kohalike lugude Euroopa dimensiooni atesteeris meie tegijaile lõpuks tagantjärele leplikult ja lepitavalt hoopis Brüsseli hindamis­dokument.

Tallinnale antud hinnangute juures mängisid rolli veel nii Vilniuse ja Pécsi probleemid kui ka paralleelselt arendatavate edukamateks hinnatud kultuuripealinna projektide, näiteks Marseille’ projekti esitlus. Siinjuures tekib küsimus, millised linnad on suutnud esile tõusta. Edukate seas on näiteks Glasgow, Lille, Liverpool, Linz ja Essen. Neis linnades suudeti suurte majanduslike ja sotsiaalsete struktuurimuutuste väljakutse positiivseks mängida. Kuid kus paiknevad Euroopa kultuuripealinnade eduloos Ida-Euroopa linnad? Kõige pealiskaudsema võrdlusaluse annab eelarve tasand, mis osutab kohati partnerite võimaluste mitmekordsele erinevusele: 2015. aasta linnad Mons ja Plzeň investeerisid hindamisaruande põhjal infra­struktuuri projekte arvestamata vastavalt 72,8 ja 18 miljonit eurot, kusjuures Plzeň plaanis kulutada 33,5 miljonit, Mons 78 miljonit.

Kui jätta kõrvale jätkusuutlikkuse, algsete ambitsioonide ja tegijate väärika kohtlemise aspekt, sai Tallinna rahahädast kohati voorus, sest võrdlemisi palju investeeriti eksperimentidesse ja uutesse loomingulistesse kooslustesse. Iva ei ole siin küll kitsaste olude kiitus, vaid julgustan ka ebatavaliselt suurte investeeringute valguses lähenema kultuuripealinna korraldamise ülesandele ebakonventsionaalselt, olgu koordineerival institutsioonilisel või üksikute projektide tasandil.

Milline linn võiks saada meie järgmiseks Euroopa kultuuripealinna kandidaadiks? Ühegi Eesti linna kandideerimisele ei ole formaalseid vastuväiteid, ka Tallinn võib põhimõtteliselt uuesti kandideerida. Vilnius, Tallinn ja Riia on küll viimaste aastate ainsad tiitlikandjad, mis ühtlasi ka oma riigi pealinna staatuses. Sel aastal on selles mõttes järg Malta tillukese Valletta käes, kuid projekti on läbi viinud väga erineva suuruse ja geograafilis-haldusliku positsiooniga linnad. Tartu tegi eelmisel korral tugeva etteaste ning juba ainuüksi sellest tulenevalt on sel linnal vahepealset arengut arvestamatagi edumaa. Kui mõni asi on liiga ilmne, võib just see asjaolu osutuda haavatavaks. Hannover lõi näiteks äsja kohalikus konkurentsis Saksamaal alustuseks väikesi laineid iroonilise hüüdlausega „Hannover hat nichts!“ – „Hannoveril pole midagi välja panna!“.

Võttes tinglikult piiriks elanike arvu, võiks Eesti kõik üle või napilt 10 000 elanikuga linnad asja üle tõsiselt järele mõelda. See tähendaks Tallinna arvestamata enam kui tosinat linna, mille hulgast mõnel on suhteliselt arvestatav kultuuritaristu ja vähemalt üks tähelepanuväärne rahvusvaheline või kohalik festival ning seeläbi koostöövõrgustik suuremates keskustes tegutsevate institutsioonidega. Kultuuripealinnana tekib just väiksematel linnadel praktiline vajadus leida senisele korraldamise traditsioonile uus perspektiiv. Superlatiivid on siin nagunii ammu devalveerunud. Oluline on selge visioon ja teadmine, miks kultuuripealinna tiitlit taotleda, kus on eelarve ja muude ressursside piir, millise mahuga programmile suudetakse aasta läbi publik tagada, millised taristuarendused on realistlikud ja jätkusuutlikud või mida saaks teha ajutiste struktuuride ülesehitamise toel. Eestist väljapoole suunatud sõnumite osas võib mõni nn võsafestival olla eksootilisuse tõttu ligitõmbavamgi kui akadeemiline kontserdisaal, milliseid on Euroopas lugematu hulk. Programmi kunstilise kvaliteedi tagamiseks kasutatakse ju igas suuremaski Eesti linnas tegelikult kogu riigi loomingulist potentsiaali. Ehk leiavad väiksemad koguni mingi ennenägematu koostöövormi, et seljad kokku panna. Kriitiliseks küsimuseks võib saada rahvusvahelise programmi kavandamist ja läbiviimist toetavate kogenud institutsioonide ja produtsentide kohalolu. Siin on oluline võimalikest nomaadidest püsivalt maha jääv jälg.

Euroopa kultuuripealinnaks kandideerimise mõtte põhjalik läbimängimine võiks seega olla enamikule meie linnadele seisusekohane auasi. Ülesanne on aukartustäratavalt laiaulatuslik ja tormakas uljus seetõttu kohatu. Liigse ambitsiooni pelgajad võivad ehk kohalikku perspektiivi ületavast mõttemängust leida hoopis resignatsiooni alternatiivina uudse arengutee.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht