Euroopa Liit oma praegusel kujul vääriski vastulööki

Sotsiaalse mõõtme marginaalne roll praeguses liidus on kaasa toonud olukorra, kus usk paremasse Euroopasse võib väljenduda hoopis ELi-vastasuses.

MARTIN AIDNIK

Vastupidiselt paljudele ennustustele langes brittide valik Brexiti kasuks. Saare­riigi elanike otsus toob kaasa ELiga hüvastijätmise. Selline eraldumine on mõlema ühenduse ajaloos esmakordne. Brexiti järel on avalikkuses kanda kinnitanud ksenofoobia, mille ohvriteks on langenud nii idaeurooplased kui ka moslemid. Üldises meeleolus annavad tooni segadus, teadmatus ja pettumus. Brexiti pooldajatel puudub strateegia EList lahkumiseks. Nii on ka võitnud osapool üle läinud „tasa ja targu“ retoorikale, rõhutades, et esialgu midagi väga ei muutu.

Jäämist pooldanud, sh ülekaalukas osa noori sooviks näha uut referendumit (mida ei toimu). Noortele tundub Brexit vanema põlvkonna sabotaažina, mis rikub nende võimalusi Euroopas vabalt ringi liikuda ja töötada. London osutus Euroopa-meelsuse keskuseks ning Leeds, Bristol, Liverpool ja Manchester toetasid samuti liikmeks jäämist. Kinnitust leidis vastuolu, et piirkonnad, kus on kõige rohkem sisserännanuid, on kõige vähem mures immigratsiooni pärast, millele tabloidmeedia järjepanu keskendus. Ent Brexitist hoidumiseks ei piisanud etniliste vähemuste ja noorte haritumate suurlinnaelanike toetusest.

Referendumi tulemustes kajastuvad Suurbritannia poliitikas viimastel aastakümnetel toimunud muutused. Silma torkab leiboristide toetajaskonna vähenemine. Selle on tavapäraselt moodustanud valged, vähem haritud kehvemal järjel inglise päritolu valijad, kes viimasel ajal on pöördunud Suur­britannia Iseseisvuspartei (UKIP) poole ja hääletasid Brexiti poolt. Lahkumist pooldanud piirkondi ühendab majanduslik mahajäämus. Otsuse kaalukeelteks osutusid vastumeelsus sisserändajate ees ja nostalgiline suveräänsuseiha, aga ka Brüsseli domineeriva agenda tagasilükkamine. Referendum väljendas mahajäänud piirkondade mässu vaesuse ja tulevikuväljavaadete kadumise vastu. Kuna neid piirkondi on seniajani enim toetatud ELi vahenditest, ei pruugi valitud tee aga olla parim viis probleemide lahendamiseks. On põhjust küsida, kas lahkumisega ei osutata teenet just meedia­magnaatidele ja finantsmaailmale. Näiteks on rahandusminister George Osborne juba lubanud esimese referendumijärgse sammuna alandada korporatsioonide tulumaksu, et säiliks investorite enesekindlus.

Ideaalideta Cameron

Töökohtade puudumine, suletud raamatu­kogud ja kärbitud sotsiaaltoetused on rohkem konservatiivide fiskaalpoliitika kui ELiga seonduvad probleemid, isegi kui Brüssel pole kokkuhoiupoliitikat tauninud. Pärast Brexiti ebaõnnestunud avantüüri on David Cameronile raske kaasa tunda, sest talle ei olnud EL kunagi midagi enamat kui majandusinstrument. Euroopa Liidu progressiivsemate algatuste (maksuparadiiside sulgemine, finantsmaksu kehtestamine) vastu astus Cameron viivitamata ja isiklikult, näidates end nii finantsmaailma truualamliku eest­kõnelejana. Kuna Suurbritannia liikmesus oli juba enne referendumit pingestatud, on ka suhtumine selle tulemusse olnud teravam ja resoluutsem. Saare­riigil pole võimalik valida endale meelepärast ühisturule ligipääsu ilma inimeste vaba liikumiseta ning vaid Angela Merkeli ettevaatlikkus võib ära hoida kiire formaalse lahkumisprotsessi.

Brexit oli rohkem afektiivne ja emotsionaalne kui ratsionaalne. Lahkumise pooldajaid ei veennud kurjakuulutavad majandusprognoosid ega ELi toetustest ilmajäämise. Edukaks osutusid ebamäärased sugestiivsed loosungid, nagu „Võta kontroll tagasi enda kätte!“ Patroneeriv oleks tõdeda, et lahkumise pooldajad ei teadnud, mida nad teevad. Eliidi vastu mässamine on õigustatud ju ka juhul, kui see pole pragmaatiline. Mandri-Euroopa on brittide valikus pettunud, aga praegune EL on õige valiku ise raskeks teinud.

EL vääriski oma praegusel kujul vastulööki. Iseäranis pärast eelmise suve Kreeka saagat ei saa enam olla illusioone, et tegemist oleks egalitaarse, koostööle orienteeritud rahvasteliiduga. Seetõttu polnud Brexit Suurbritannias ka ainult paremkonservatiivne afäär. Lexit ehk vasakpoolsete Brexit postuleerib sotsiaaldemokraatliku valitsemise väljaspool euroliitu, mille transformeerimise võimalikkusesse puudub Lexiti toetajatel igasugune usk. Parem riskida lahkumisega kui leppida konsensusega, mis tõotab vaid uusi suletud uste taga sõlmitud vabakaubandusleppeid.

EL kipub Brexitit käsitlema Ühendkuningriigi ulakusena, mitte märgina sellest, et kusagil võib olla täpsemat tuvastamist vajav põletikukolle. Ometi on selgemast selgem, et pärast referendumit ei ole Euroopa ja maailm enam endised. Brexit on taas ilmsiks toonud ELi liigse ühisturule orienteeritusega kaasnevad probleemid nagu poliitilise osaluse ja majandusliku õigluse vähetähtsaks pidamise. Neile teemadele tähelepanu tõmbamine on aga sisy­phoslik ja vähetõenäoline ettevõtmine, mistõttu oodata võib ka Euroopa edasist käärimist.

EL on muutumas postdemokraatlikuks föderaalühenduseks, mille kesksed institutsioonid esindavad peamiselt ühisturu huve.¹ See on hakanud ELi seestpoolt lammutama. Agressiivse rahvusluse esiletõus Hollandis, Ungaris ja Prantsusmaal on turujõudude põhjustatud ebakindluse tagajärg, mida Viktor Orbán, Marine Le Pen jt euroskeptilised poliitikud osavalt kanaliseerivad. Iseseisvusparteide populaarsus on vastuseks globaalsele kapitalismile, mida Brüssel seniajani juurutanud on. Nende toetatav rahvuslik ühtsus pole lahenduseks, sest probleem seisneb hoopis rahvuslikke ja individuaalseid erinevusi eiravas globaalses kapitalismis.² Rahvuslaste võimalused sekkuda kapitali liikumisse on piiratud ning nende lubadused seetõttu petlikud.

EL on minetanud visiooni

Sotsiaalse mõõtme marginaalne roll praeguses liidus on kaasa toonud olukorra, kus usk paremasse Euroopasse võib väljenduda hoopis ELi vastasuses. Vaba liikumise tsoonis oma tööjõudu müüvad ja tarbivad eurooplased on pigem mingid majandusühikud kui autonoomsed kodanikud. Niivõrd on EL minetanud oma kunagise visiooni! Kui Brüssel on varasemalt hakkama saanud riikide ja pankade päästmisega, siis nagu on kirjutanud saksa sotsioloog Claus Offe, on nüüd jõudnud kätte aeg toetada neid, kes on enim kannatanud kriisijärgse viletsuse käes ehk siis töötuid, noori ja pensionäre.³

See pole just kõige tõenäolisem stsenaarium. Nii meil kui mujal on Brexitile reageeritud rohkem käesoleva asjade korralduse õigustamisega kui kriitikalainega selle jätkusuutlikkuse kohta. Üleskutsed suunamuutuseks ning siduvate lepete ülevaatamiseks on tagasi lükatud. Püütakse stabiliseerida kõikuma löönud konsensust. Gramscilikus mõttes on aga tegemist ELi hegemoonia kriisiga. Parimaks lahenduseks olukorrale oleks kodanikuühiskonda esindavate protestiliikumiste ja -jõudude piiri­ülene koostöö, mis pööraks Euroopas uue lehekülje. Kuid pole põhjust loota, et legitimeeritud, kuid vähese suutlikkusega protestiliikumiste ja vähe legitimeeritud, ent hästi organiseeritud status quo’d toetavate institutsioonide vahel laiutavate vastuolude ületamiseks leidub mõni kerge lahendus.

1 Habermas, Jürgen. Zur Verfassung Europas: Ein Essay. Suhrkamp, 2011.

2 Vt Mihkelsaar, Janar. Eesti kui uus põhjamaa. Sirp. 10.VI.2016.

3 Offe, Claus. Europe Entrapped. Cambridge: Polity Press, 2015.