Euroopa taassünd ja valgustuse poliitika

Eva Piirimäe: „Herderi järgi saab rahu kindlustada vaid hoiakuid muutes – rahvuslik enese paremaks pidamine ja militaristlik riigipatriotism tuleb avalikus diskussioonis enesekriitiliselt põlustada.“

VALLE-STEN MAISTE

Ajaloolane ja filosoof, Tartu ülikooli poliitikateooria kaasprofessor Eva Piirimäe avaldas hiljaaegu Cambridge’i ülikooli kirjastuses monograafia „Herder ja valgustuse poliitika“ („Herder and Enlightenment Politics“). Ideeajaloo kontekstuaalset uurimist esindava Piirimäe nägemuses on Herderi käsitlemine „essentsialistliku“ rahvusluse esiisana ühekülgne ning Herderi humanistlik, enesekriitiline „puhastatud patriotism“ avab märksa avaramaid valgustuslikke perspektiive.

Ideed liiguvad ja küllap jäävadki liikuma nii päri- kui ka pärapidi, sünnitades nii head kui kurja. Herderitki on segatud ülekohtuselt või liialdatult asjadega, mis talle päris omased pole, kasutatud kontekstist rebituna instrumentaalselt, oportunistlikult poliitikas, seostatud ka tõreda natsionalismi või koguni fašismiga. Sinagi hakkasid Herderit uurima saksa natsionalismi tagamaadega tegeledes?

Jah, võib küll nii öelda. Kuigi Herderi ajaloo- ja moraalifilosoofia on mind alati huvitanud, hakkasin tema poliitilist filosoofiat uurima alles siis, kui soovisin oma doktoriväitekirja põhjal kirjutada raamatut. Mu doktoritöö teema oli saksa natsionalismi filosoofiline kujunemine. Kitsamalt keskendusin selle ühele vähetuntud juurele – valgustusajastu „esteetilisele patriotismile“. Tähistasin selle terminiga patriotismi, mida seostati rõhutatult tunnetega (kreeka sõnast aisthēsis – ee meeltetaju, tunne), sh eriti esteetilise naudingu tundega.

Juba Horatius kõneles, et surm isamaa eest on „meeldiv ja ilus/kohane“, ent alles XVIII sajandil püüti seda mõtet filosoofiliselt lahti seletada. Analüüsiti, kuidas see kirjeldus saab olla inimloomust arvestades usutav ning mis võiks olla selle mõtte kõlapind uusajal. Sellised arutelud toimusid Euroopas mitmel pool, saksa keeleruumis märkimisväärselt ka Preisi kuningriigis, vastusena muu hulgas Prantsusmaal, Suurbritannias ja Šveitsis alanud vaidlustele. Preisi autorid püüdsid näidata, et valgustatud Friedrich Suur võib oma eeskuju ning saavutustega äratada Saksamaal tervikuna uut tüüpi patriotismi ja rahvusliku mõtlemise.

Põgusal tutvumisel Herderi filosoofiaga märkasin, et tema poliitikahuvi üks lähtepunkte oli seesama arutelu esteetilise patriotismi üle, samas kui Herder tõi jõuliselt sisse ka uue mõtte, mille järgi riigi ja poliitiliste väärtuste kõrval on patriotismi keskmes keel ja kirjandus. Sain aru, et peaksin oma käsikirjale lisama ka peatüki Herderist. Mul ei olnud plaanis teda küll natsionalistina kirjeldada, kuid tahtsin tema kaudu vaadata, kuidas selles diskussioonis tõstatatakse keele ja kultuuri teemad.

Edasi süvenedes sai selgeks, et Herder – päritolult samuti preislane – viib diskussiooni hoopis uues suunas ning et tema seostamine saksa natsionalismi põhivoolu ning selle Preisi juurtega on küsitav. Saksa natsionalismi peavoolu tuumaks saab XIX sajandi lõpukümnendeil majanduslikult ja sõjaliselt agressiivne ning ülalt alla juhitud rahvusriiklus, mida seostatakse Preisi juhtiva rolliga teises Saksa Keisririigis. Herderit muidugi proovitakse siis ka sellise rahvusluse esiisana esitleda, olgugi et Herder ise oli kaasaegse Preisi poliitika ja „preisluse“ terav kriitik.

Veel enam, tema mõtetest ammutasid hiljem inspiratsiooni ka autokraatlik-militaristliku riikluse (sh Saksa Keisririigi, hiljem natsionaalsotsialismi) kriitikud, isegi anarhistid. Herderit saab seega siduda ka demokraatliku föderalismi, multikulturalismi või kosmopolitismiga. Mind hakkas paeluma just tema vaadete ambivalentsus ning tema enda soov ületada lihtsustavaid vastandusi. Endalegi märkamatult jätsin esialgse käsikirja seisma ning hakkasin kirjutama Herderist mitme erineva nurga alt, kuni oli selge, et kirjutan hoopis uut raamatut.

Herderit on peetud rahvuskultuuri, -teadvuse ja -riiklusegi „algliigutajaks“. Mehe puhul, kes on kirjutanud, et „Üheski maailmajaos ei ole rahvad nii segunenud kui Euroopas, kusagil pole muudetud nii sageli elukohti, -viisi ja kombeid. [—] Raske öelda, kuis on täpselt segunenud esivanemate veri, ent ilma segunemiseta oleks raske olnud äratada elule Euroopa üldist vaimu“, on ühtevalu rahvusluse rõhutamine ehk tõesti poolik ja piiratud?

Jah, täpselt. Kõige sagedamini käsitletaksegi Herderit romantilise rahvuslase või „primordialistliku“ või „essentsialistliku“ rahvusluse esiisana, kuid need kirjakohad ei sobi selle tõlgendusega kokku. Euroopa rahvused on tema jaoks erilised just oma hilise tekke poolest, samuti on nende arengus olulist rolli mänginud kristluse, linnade ja kaubandussidemete kaudu toetatud Euroopa üldine vaim. Veel enam, metafüüsilises mõttes on Herderi jaoks kõik – mitte ainult Euroopa – rahvused ajalooliselt tekkinud ja „emergentsed“, olles tekkinud orgaaniliste vormide – inimeste –loova loomuse, omavahelise vastasmõju ja ümbritseva keskkonnaga suhestumise tulemusel. Rahvusiseloomud on keeles ja kultuuris talletunud mõtte- ja eluviisid, mis on pidevas ajaloolises muutumises. Herderi jaoks on iga indiviid sügavamas tähenduses keele- ja kultuurilooja, kuid ta rõhutab väga ka poeetide, pastorite, filosoofide suunda andvat rolli.

Meie ajaloolased on viimasel ajal rõhutanud, et tuleks vältida kunagi toimunu sidumist tänapäeva identiteediotsingutega. Kas (idee) ajalugu saab n-ö lihtsalt uurida? Kas Herderit saab uurida Herderi enese pärast?

See on ajalooteooria võtmeküsimusi. Kas ajalugu on tööriist millegi muu (nt identiteedi) jaoks või vajalik ja huvitav tema enda pärast? Dihhotoomsena on see küsimus aga ka pisut eksitav. Kümme­kond aastat tagasi tekitas Eesti ajakirjanduses elavat arutelu keskaja spetsialistide otsus nimetada „Eesti ajaloo“ II köites „muistne vabadusvõitlus“ ümber „Kirde-Euroopa ristisõjaks“. Mulle see otsus sümpatiseeris, sest see võimaldas näha Eestis toimunud sündmusi osana laiematest protsessidest. Aga ma arvan, et see ei olnud juhuslik, et uue lähenemiseni jõuti tänapäevases, Euroopasse lõimunud Eestis. Enam või vähem teadlikult peegeldas ja soodustas see ka teistsugust arusaama sellest, mis on eestlus või Eesti. Näiteks võimaldab selline terminikasutus relativeerida ajaloolist vastandust eestlaste-sakslaste vahel, jättes avatuks võimaluse, et vallutusjärgsed keskaegsed identiteedid on mitmetahulisemad, kui seda kitsalt rahvuslikust perspektiivist aimame.

Mina usun seega, et tänapäevased ühiskondlik-poliitilised vaidlusküsimused, laiemad teaduslikud suundumused ja mõnikord ka isiklikud identiteedi­otsingud mõjutavad oluliselt seda, mida ja kuidas ajaloolane uurib. Ent see ei tähenda, et ajalugu peab olema otseselt ideoloogiline ja identiteedi teenistuses ega ole oluline „enese pärast“. Vastu­pidi, ajaloouurimise elementaarne eetiline nõue on juhinduda allikatest. Ajaloolane ei tohi teadlikult ignoreerida oma visandatud tõlgendusele vastukäivaid aspekte, vaid peaks suhestuma allikatega küsimuste-vastuste loogikas. Just nende ootamatute ja „segavate“ aspektide äratundmine võimaldab meil uurimis­töös jõuda sügavamale tasandile.

Spetsiifiliselt poliitilise filosoofia ajaloo puhul on muidugi väga erinevaid võimalusi, kuidas läheneda. Algselt seisnes poliitikateooria (akadeemilise distsipliinina) ainult suurte mõtlejate tõlgendamises, mida omakorda motiveeris soov neilt tänapäevaste küsimuste lahendamisel õppida, seejuures aga ka nende „vigu“ parandada. Klassikute tekstide lugemine mõjub igal juhul inspireerivalt, teritades analüütilist mõistust, tekitades uusi seoseid ja aidates näha tänapäevaseid probleeme ja meid endid uues valguses.

Kas aga jõuame seeläbi jälile ka nende tekstide autorite taotlustele? Kas suudame tabada mõtleja enda ees olnud probleeme ning mõttelooliselt olulisi debatte? Selleks et viimasteni jõuda, ei piisa ainult klassikute hoolikast lugemisest ja nendega dialoogi astumisest. Tarvis on vaimus siseneda sellesse intellektuaalsesse ja poliitilisse maailma, milles uuritav mõtleja liikus. Tekstid tekivad „kontekstis“ ehk dialoogis teiste, tänaseks sageli unustatud tekstidega, samuti konkreetsetes kultuurilistes, ühiskondlikes, poliitilistes oludes. See on – lihtsasti kokkuvõetuna – kontekstuaalse lähenemise tuum.

Selle teostamine uurimistöös nõuab suurt lugemust, head keelteoskust, ent ka teadmisi laiemast ajaloost. Last, but not least – vaja on ka analüütilist mõistust fookuse seadmiseks, probleemide mõistmiseks, ajalooliste debattide rekonstrueerimiseks. Kontekst tuleb tegelikult ju ise leida, isegi luua. Mina proovin seda rakendada Herderi puhul. See on nüüdseks laialt tunnustatud lähenemine. Mu raamat ilmuski väärika ajalooga sarjas „Ideas in context“ („Ideed kontekstis“).

Mida annab selline lähenemine meile laiemalt maailmamõistmise mõttes? Mida taotlesid sina Herderist kirjutades?

Võib-olla aitab kontekstuaalset lähenemist pisut lahti mõtestada võrdlus romaanide kirjutamise ja lugemisega. Kirjanik ja mõtteajaloolane (ning ühes nendega lugejad) proovivad liikuda teiste inimeste peades, mõelda nende mõtteid, näha maailma nende vaatepunktist. Kirjalike tekstidega töötavaid mõtteajaloolasi huvitavad tavainimese mõtete asemel teoreetilised käsitlused, katsed maailma ratsionaalselt mõtestada ja selle probleeme lahendada (millised ka poleks uuritava mõtleja ja ajastu ratsionaalsuse standardid).

Seejuures rakendub mõtteajaloolasele tõenduspõhisuse nõue. Tema esitatud ajalooliste vaidluste ja ideede rekonstruktsioonid põhinevad allikatel, peavad olema „järelkontrollitavad“. Samuti peaks esitatav narratiiv olema analüütilise koega ja loogiliselt üles ehitatud. Kuigi lugu jutustades tulevad paratamatult mängu ka retoorilised oskused ja efektid, ei ole mõtteajaloolase eesmärk avada inim­olu kunstilisel tasandil. Tema peamine eesmärk on luua uut teadmist inimmõtlemise ajaloost.

Oma raamatus püüan näidata, kuidas Herder jõudis teatud ideedeni, tuua välja tema taotlused ja sõnumid, mida me ilma kontekstuaalse lähenemiseta tabada ei suudaks. Sinu varasemale küsimusele vastates: see on tõesti „Herder Herderi enese pärast“. Ent Herderi kaudu proovin jõuda ka uue arusaamiseni valgustusajastu debattidest, näiteks sellest, miks järsku hakatakse nii intensiivselt rääkima patriotismist, missugused olid täpsemalt eri mõtlejate diagnoosid kaasaja „haigustele“, mis võimalusi nähti reformideks või rahvusvahelise rahu saavutamiseks.

Mõistes valgustust kui teatava ajastu vaidlusi, muutume ettevaatlikuks lihtsustatavate käsitluste suhtes, mis räägivad suuresõnaliselt „valgustuse projektist“ või selle „läbikukkumisest“. Niisamuti saab patriotismi ideeajalugu avades jõuda sügavamale tänapäeval nii laialt levinud „naiivsest kosmopolitismist“, mis konstrueerib oma vaenlasena „naiivse rahvusromantismi“. Tahan näidata, et herderlikud käsitlused, sh tema mõtted rahvalaulust, ei ole naiivne rahvusromantism, vaid filosoofiliselt läbimõeldud vastused kaasaja probleemidele, samas kui tema algatatud poleemika teiste kaasaegsete autorite suhtes aitab näha viimaste ideede (nt tema õpetaja Kanti) vähem tuntud külgi.

Ajaloolise suunitlusega poliitiline teooria aitab meil tajuda omaenda ideoloogiliste kategooriate piiratust ja sattumuslikust – näiteks seda, et XIX sajandil kujunenud ismid, nagu liberalism-konservatism-sotsialism või natsionalism-kosmopolitism on piiratud seletusjõuga. Neil ismidel on palju erinevaid teoreetilisi variante ning ka keeliti erinevad hinnangulised värvingud.

Rahvusluse ja natsionalismi mõiste on siin kõige kõnekamad näited – iga eestlane teab, kui raske on tõlkida „rahvuslust“ inglise keelde ning et rahvuslus ja natsionalism kõlavad veidi erinevalt ka eesti keeles. „Rahvuslus“ on pigem neutraalne, „natsionalism“ valdavalt negatiivne. Eesti keeles domineerivad „rahvusluse“ juures keelelis-kultuurilised konnotatsioonid, inglise nationalism’is riiklikud jne.

Herderi mõtlemise konteksti ja tervikut peab silmas ju ka Arseni Gulõga, kelle Herderi-raamatu Mart Kivimäe Nõukogude ajal eestindas. Siis valitsenud voolusängile omaselt ülevõimendab ta Herderi usuvastasust, venesõbralikkust jm. Teised paisutavad jällegi Herderi rahvuslikkust, valgustusevastasust jne. Kas usud, et on võimalik mingi ajastuüleselt püsiv, täienev, koguni objektiivne Herderi pilt?

Usun, et mõned tõlgendused on veenvamalt põhjendatud kui teised ning et mõned tõlgendused on otseselt ekslikud. Näiteks Herderi sidumine konservatiivse riigikeskse rahvuslusega või tema seostamine natsionaalsotsialismiga on kergesti kummutatavad, kui viidata tema Euroopa riikluse ajaloo kriitikale, tema antiimperialismile, antimilitarismile, otsesele rassismikriitikale. Ka Herderi usuvastasusega on liialdatud – kristlus mängib tema filosoofias väga olulist rolli, ehkki ta pakub sellele erinevaid tõlgendusi. Usun tõesti ka seda, et kontekstuaalse lähenemisega saame mitmesse pikalt kestnud tõlgenduslikku vaidlusse selgust tuua. Loomulikult leiab iga uus põlvkond ka uusi ja huvitavaid küsimuseasetusi, arendab uut dialoogi.

Mis sind Herderit lugedes n-ö käima tõmbab? Millised Herderiga seonduvad nägemused sind kõige enam polemiseerima õhutasid, milliseid nihkeid soovisid herderiaanide arusaamades esile kutsuda?

Herderi filosoofiat uurides olen saanud põimida oma kaks suurt kirge – ajaloo- ja poliitikateooria. Herder avab uue tasandi inimolu ajaloolisuse mõistmisel, mis on meiega jäänud siiani. Ta avab ka uued viisid, kuidas mõista ajaloolase lähenemist, rõhutades vajadust „sisse tunda“ ehk proovida vaadata maailma ajalooliste tegutsejate perspektiivist. See on kognitiivne empaatia, mis püüab arvesse võtta kõikvõimalikku teadmist selle ajastu ja kultuuri kohta, kuhu vastav tegutseja kuulub. Nii on näiteks just Herder üks esimesi, kes kutsub üles Machiavellit mõistma, lähtuma tema aja väljakutsetest ja otsima, mida Machiavelli saavutada püüdis. Teatud mõttes on ka tänapäevane kontekstuaalne lähenemine Herderi ideede edasiarendus.

Herder on ka esimesi autoreid, kes tematiseerib kultuuri ja poliitika seost otseselt. Samas muutub selle seose teadvustamine hiljem nii üldiseks, et Herderi teened ei paista enam teravalt silma. Teiseks tuleb silmas pidada, et tema kirjutamislaad oli sihilikult vastanduv süstemaatilisele. See ei tähenda aga, et tema vaadetes puudub süsteem. Vastupidi, tema metafüüsika, epistemoloogia, loodus-, moraali- ja poliitikafilosoofia on vägagi kooskõlalised. Tema süsteemsuse ja filosoofilise peenekoelisuse avamisel on viimastel aastakümnetel väga palju ära tehtud.

Samas jääb meil palju olulist tabamata, kui läheneme Herderi filosoofiale ainult süsteemi otsides. Esiteks ei pruugi me sel juhul üldse märgata mõningaid probleeme, mis teda kirjutama ajendasid. Teiseks peaksime mõtlema ka konkreetsete tekstide taotlustest ja sõnumitest, sest autori vaadetes võib elu jooksul toimuda olulisi muutusi. Näiteks Herder mõtles esialgu kultuuri ja poliitika suhtest esmalt suveräänse seadusandja perspektiivist, proovides nõustada Venemaa keisrinna Katariina II, kuidas Venemaad reformida. Alles hiljem, vahetult Prantsuse revolutsiooni eel, hakkas ta esitama mõtteid rahvaste enesemääramisest (ta ei kasuta seda sõna, kuid ta arendab selgelt juba sellist kontseptsiooni, rakendades seda nii „allutatud“ kui ka riigirahvastele).

Kuivõrd on asjaolu, et oled Herderiga tegelenud omajagu Cambridge’i institutsioonide egiidi all, mõjutanud su töö vormi, suunda, sisu ja sihte?

Teoreetilises plaanis kannab mu uurimistöö väga tugevalt Cambridge’i pitserit – seda nii kontekstuaalse lähenemise kui ka täpsemalt analüütilise raamistiku puhul. Ent nn Cambridge’i koolkond on ühtne vaid väljastpoolt vaadates. Tegelikult on selle sees kohati ületamatud lõhed ja kestvad vaidlused. Mind isiklikult on väga palju mõjutanud minu juhendaja Istvan Hont, kes esindas valdavalt Briti taustaga Cambridge’i õppejõudude hulgas Kesk-Euroopa vaimsust. Hont oli pärit täielikult sekulariseerunud juudi perekonnast, kasvanud üles Ungaris, kus tema isa töötas sõja järel põllumajandusministeeriumis tähtsal kohal.

Ent oma doktoritöö jaoks Marxi varaseid käsikirju uurides oli Hont saanud aru mitte ainult Marxi erinevatest eksimustest, vaid ka sellest, et tema huvitavamad ideed pärinevad hoopis XVIII sajandi šoti valgustusest. Kompromissitu inimesena põgenes Hont koos abikaasaga 1975. aastal Inglismaale ning sai hiljem tööd Cambridge’i ülikoolis. Hont oli haruldaselt pühendunud ja kirglik õpetaja, kellega vestlused kestsid tunde. Hont oli väga kriitiline suurema osa kaasaegse poliitikateooria ja ka mõtte­ajaloo suhtes, pidades seda „ebahuvitavaks“ või lihtsalt õhukeseks.

Kahjuks lahkus ta meie hulgast 2013. aastal, mil ma oma Herderi-uurimises olin veel suhteliselt algusjärgus. Samas minu enda vaimus jätkus dialoog temaga ka pärast tema surma. Ka esmases retsensioonis, mille sain oma raamatu-ettepanekule Cambridge’i ülikooli kirjastuselt, väitis tolle anonüümne autor, et mu käsitlus on põhialustelt hontilik, samas kui „ajan seejuures selgelt oma asja“. Võtan seda kui komplimenti, sest Hont väärtustas kõrgelt analüütilist selgust ning põhjalikkust ning just tema julgustas mind mu doktoritöö ajal tegelema süvitsi Montesquieu ja Rousseauga, vaatamata sellele, et mu põhifookuses olid saksa autorid.

Tänu Hontile hakkasin Euroopa poliitilise filosoofia ajalugu nägema uues valguses. Lihtsustatult öeldes seisab Honti järgi alates XVIII sajandist poliitilise filosoofia keskmes uudsest majandusvormist (turumajandusest) sündiva „luksuse“ ehk dünaamilise ebavõrdsuse küsimus – selle majandussüsteemi aluseks olev psühholoogia, sellega seotud ühiskondlikud protsessid, normatiivsed ideaalid (autonoomia) ning mis kõige tähtsam, selle vastasmõju riigisisese ja rahvusvahelise poliitikaga.

Honti vaimset pärandit on pärast tema surma hakatud erilise entusiasmiga uurima, välja on antud mitmeid mälestuskogumikke, järjest publitseeritakse ka tema avaldamata teoseid. Hontis on hakatud nägema „poliitilist prohvetit“ kaasaegsele autoritarismi- ja protektsionismilainele, pingestunud rahvusvahelisele olukorrale.¹ Honti teooria vaatepunktist oli Saksamaa Venemaa-poliitika rajatud naiivsele eeldusele, et majandus määrab ühesuunaliselt rahvusvahelist poliitikat ning sisemist poliitilist arengut (vrd loosung „Wandel durch Handel“). Hontile oli alati selge –nagu ka teravapilgulisematele valgustusajastu mõtlejatele –, et see mõjutusvektor toimib vähemalt sama tugevalt vastupidises suunas.

Kas Herderit saab siis ka selliste diskussioonidega siduda? Kuidas iseloomustaksid seda sinu raamatu „oma asja“ täpsemalt?

Jah, vägagi, ehkki seda tõepoolest ei ole varem tähele pandud. Herder ei ole majandusteoreetik, kuid ta oli hästi teadlik, et tema ajastu on „kaubanduse ja luksuse ajastu“, mil kõike mõõdetakse kasu ja tarbimisväärtuse kategooriates. Ta kritiseeris teravalt Euroopa ühiskondade individualismi, kodanike poliitilist apaatsust ning Euroopa riikide järjest laienevat koloniaal- ja vallutuspoliitikat. Kõik need olid tema arvates modernse aja patoloogiad. Teda huvitas, kas neid haigusi on võimalik ravida, ilma et loobutaks samas intensiivistunud kaubanduse kaasa toodud hüvedest – elatustaseme tõus, kultuuridevaheline suhtlus, individuaalne emantsipatsioon, läbinähtavus ja ratsionaalsus valitsemises.

Ta soovis, et Saksamaast (Püha Saksa Rooma Keisririigist) saaks modernne (eelistatult föderatiivne) kaubandusriik, ainult ilma kirjeldatud patoloogiateta. Ta panustas valgustusele, lootis kasvatada enesekriitilist ja reflekteerivat kodanikkonda, kes oleks teadlik inimloomuse ja gruppide enesekesksusest, erapoolikustest, sh kaubandussuhete võimalikest kuritarvitustest. Oma kriitilisematel hetkedel kuulutas ta, et Euroopa kas hävitab end ise või asub humaansuse ja ebaõigluse heastamise teele.

Riikide humaniseerimise aluseks pidas ta nn puhastatud ehk enesekriitilise patriotismi ideed. Ta ei uskunud, et ainult institutsioone parandades saaks luua paremaid, humaansemaid riike või saavutada rahvusvahelist rahu – vaja on ka süsteemset tundekasvatust. Selles mõttes oli ta valgustaja par excellence, ainult et valgustus hõlmas tema jaoks ratsionaalse arutelu ehk kantiliku sapere aude kõrval ka väga tugevalt õigete hoiakute ja tunnete kultiveerimist, arusaamist omaenese ajaloolisest päritolust ja ka piiratusest.

Kas sellepärast oledki olnud nii kriitiline Isaiah Berlini ja kõigi nende suhtes, kes kirjeldavad Herderit kui „vastuvalgustajat“?

Jah, täpselt. Herder osales valgustusdiskussioonis, arendades edasi Rousseau, Kanti, Montesquieu, Fergusoni jpt kaasaegsete mõtteid, kuid ka kritiseeris neid omakorda. Õpetlased alati vaidlevad omavahel, ka see on osa „valgustusprotsessist“. Jah, Herder ironiseeris kaasaegsete valgustusmõiste üle, kuid pakkus sellele hiljem ka oma tõlgenduse. Dihhotoomse vastuvalgustuse idee juured on tegelikult Esimese maailmasõja ajal intensiivistunud katsetes luua Saksamaale Lääne-Euroopa suhtes vastanduv identiteet. Valgustus oli selle kirjelduse järgi lääneeuroopalik ratsionalism, seevastu kui saksa mõtlejad olevat hakanud sellele vastandudes avama inimloomuse sügavamaid dimensioone, rajades romantismi. Muidugi – midagi sellest kirjeldusest vastab ka tõele, ent paraku esitab see eriti valgustusest äärmiselt lihtsustatud käsitluse.

XVIII sajandi suurtest arutlusteemadest on kahjuks taas erakordse aktuaalsuse omandanud püsiva rahu saavutamise küsimus. Mida on meil siin vaimuloost, Kantilt, Herderilt jt õppida?

Jah, ma arvan, et rahu teooriate asjus on mõlemalt palju õppida. Kant toob välja, et autokraadil on võimalus ning isegi kiusatus oma riiki sõtta viia, sest ta ise ei pea seejuures oma elu ja varandusega riskima. Teisalt usub Kant, et tema kaasaegsed valgustatud valitsejad on hakanud mõistma oma võimu püsivamaid aluseid, milleks on majanduse õitseng ja stabiilsus, ning seega loobuvad sellistest avantüüridest. Kindla aluse rahupüüdlusele annab samas alles vabariiklik riigi­kord, mille puhul valitsemine lähtub üldisest tahtest (Kantil on eri eluperioodidel erinevad ideed sellest, kuidas seda teostada).

Herder kritiseerib Kanti, tuletades meelde, et kaasaegsed riigid on omavahel agressiivses võistluses ning suunatud üksteise arvel rikastumisele ja laienemisele, kusjuures „võidukas sõda“ võib valitsejate arvates suurendada nende isikliku võimubaasi kõrval ka riikide majanduslik-poliitilist võimekust või rahvusvahelist kaalu. Veel enam, seda ideed võivad jagada ka riikide kodanikud, eriti kui arendatakse grandioosseid visioone oma riigi maailmaajaloolisest tähtsusest. Seega saab rahu kindlustada mitte niivõrd riigikorda parandades (demokratiseerides) või majandussuhteid arendades, kuivõrd kodanike hoiakuid muutes – sõjalise vägevuse idee ja igasugune rahvuslik enese paremaks pidamine ja militaristlik riigipatriotism tuleb avalikus diskussioonis enesekriitiliselt põlustada. See on üks keskseid aspekte tema „puhastatud patriotismi“ kontseptsioonis. Järele mõeldes on nende kahe mõtleja erinevused tegelikult paljuski lepitatavad, sest olulised on nii institutsioonid kui ka hoiakud.

Kas Herderist kirjutamine rahvusvahelisele ja eesti publikule erineb millegi poolest? Kas on mingid erinevad lähte-eeldused?

Minu raamat on tõepoolest suunatud rahvusvahelisele publikule. Aga ma olen teravalt teadlik, et eri keeltes kirjutamise stiilireeglid ja osalt ka teadusdiskussioonid on erinevad. Herderi patriotismi on sakslastel ikka veel keeruline käsitleda, ent ka inglise keeles võib patriotismiga esmalt seostuda „make America great again“, mis on selge natsionalism. Rahvusvahelist teaduspublikut sõna otseses tähenduses vahest polegi olemas. Suur osa inglise keeles kirjutavaid autoreid ei vaevu paraku enamasti saksakeelseid käsitlusi lugema ja vastupidi, isegi kui on olemas rahvusvaheline Herderi-selts, millel on ka oma aastaraamat. Ma ise suhestun küll tugevalt ka saksakeelse kirjandusega, kuid suurtes küsimustes panustan ikkagi eeskätt poliitilise mõtte ajaoo alasesse inglisekeelsesse arutellu.

Eesti publikule see raamat otseselt kirjutatud ei ole, selles on sul õigus. Ometi arvan, et minu Eesti päritolu on seda raamatut oluliselt mõjutanud – mitte ainult laiema poliitteoreetilise teemapüstituse, vaid ka taustateadmise mõttes. Enamik kaasaegseid uurijaid ei ole kuigivõrd teadvustanud Riia tähtsust Herderi vaimses kujunemises, osalt seepärast, et nad ei ole mõistnud Riia või laiemalt Balti provintside eri­pärast seisundit Vene impeeriumis. Mina toon need teemad sisse. Nad ei ole ka märganud Herderi mõtteid linnade rollist Euroopa ajaloos, tema Hansa Liidu vaimustust. Olen hakanud mõtlema, et just Herderiga saab saksa mõtteloos alguse vähem uuritud alternatiivne mõtte­traditsioon, mille keskmes on hansalinnades kujunevad õiguspõhimõtted ja omavalitsustraditsioonid, kodanikuühiskond.

Eesti publikule kirjutades oleks lähte-eeldused kindlasti teised, ehkki sõltub muidugi, mida fookusesse seada. Eestikeelne rahvusluse mõiste oleks ettevaatlikult Herderile kohaldatav. Aga siiski vaid ettevaatlikult, kui me ei pea seda humanitaarse kosmopolitismi vastandiks. Ent probleeme on sellega teisigi. Rahvusluse mõiste ei ole abiks ka siis, kui lahata Herderi varase perioodi poliitikateoreetilisi kirjutisi, mille teemaks on Venemaa, Liivimaa ja Riia reformimine. Eesti publikule kirjutades oleks rõhuasetus küllap palju enam Herderi Balti seostel ja retseptsioonil. Näiteks mu kaasjuhendatav doktorant Kadi Kähär-Peterson toob oma töös välja hoopis uued dimensioonid Garlieb Merkeli poliitilistes vaadetes, näidates, kuidas Herder on mõjutanud Merkelit.

Jaan Undusk heitis pea 30 aasta eest ette, et meie mõtteloos tuntakse Herderit pigem halvasti ja kaude. Paradoksaalselt ka praegu, kui meil siiski jätkub Herderi tundjaid, publitseeritakse Herderi teemadel võõrkeel(t)es,rahvusvahelist auditooriumi ja debatte silmas pidades. Herder on meie vaimuelus endiselt üsna margi­naalne ja võõras?

Herderist üldisemalt ja laiemale auditooriumile kirjutamine on Eesti Herderi-uurijate hulgas siiski peamiselt just minu patt. Nii Jaan Undusk kui ka Mart Kivimäe on avanud olulisi külgi Herderi mõtlemises, pöördudes esmajoones eestikeelse publiku poole. Liina Lukas on eri keeltes avanud Herderi rahvalaulu ja poeetika ideede retseptsiooni Baltikumis. Laiemast Herderi-tundmisest Eesti haritlaskonnas on aga tõesti raske rääkida. Üks hea kolleeg ütles mulle kunagi, et ongi Herderist ainult minult kuulnud. Kuigi see on ilmne liialdus, siis lugenud teda vaevalt ollakse. Nüüd, kus on ridamisi ilmunud uusi tõlkeid, võiks asjad muutuda. Augustikuu Akadeemias ilmus ka üks suhteliselt lühem ja kergemini haaratav Herderi tekst Henri Otsingu suurepärases tõlkes.

Ent see, et Herderit ei tunta, ei tähenda, et ta ei oleks vägagi kohal. Nagu juba Herderi sõber Johann Wolf­gang von Goethe ütles – tema ideed „kiirgasid laiali“, nõnda, et nende algupära unustati. Võtame näiteks Herderi idee keele ja meele seosest, emakeele tähtsusest maailma ja iseendaga suhestumisel, mis määrab paljude eesti inimeste enesetunnetust. Proovin tema tähtsust Eesti mõtteloos (ja ka kaasaegset aktuaalsust) nimetatud värske tõlke saatesõnas pisut lähemalt markeerida.²

Mis teemadel peale poliitilise mõtlemise Herderist veel viljakalt lähtuda võiks ja teaduskirjanduses lähtutakse?

Ma ise olen praegu edasi liikunud rahvaste enesemääramise ideeajaloo juurde. Ent Herderi keeruline retseptsioonilugu Saksamaal on jäänud mind kummitama, võimalik, et kirjutan sellest veel. Loodan, et minu käsitlus võiks anda uue tõuke tema retseptsiooni käsitlemiseks erinevates poliitilistes kontekstides, näiteks Habsburgide ja Vene impeeriumis, aga ka Prantsusmaal. Põnev oleks süsteemselt kõrvutada ka Herderi ja Hegeli (samuti noorhegeliaanide) ajaloo- ja poliitikafilosoofiat (Herderit ja Marxi on hiljuti võrreldud). Kindlasti jätkub Herderi metafüüsika, keele- ja moraali­filosoofia uurimine, filosoofiaajaloolaste hulgas on ka elav arutelu Herderi retseptsioonist saksa idealistide hulgas. Praegu on maailmas väga suur huvi Herderi keskkonnafilosoofia ja „naturalistliku esteetika“ suhtes. Eestiski võiks arutleda, kuidas suhestuvad Herderi organismide toimeringi (Kreis der Würksamkeit) ja Jacob von Uexkülli „omailma“ ideed.

1 Danielle Charette and William Selinger, The Political Prophet Harvard Did Not Want. – The Chronicle of Higher Education 16. XI 2022.

2 Eva Piirimäe. Saatesõna: kõnelused omas ajas ja üle aja. – Akadeemia 2023, nr 8, lk 46–73.