Europotsentrism vene silma läbi

Andres Herkel

  Minu ülikooliaastate vastumõtlemine kandis suurel määral vene elementi: samizdat, vene autorid ja intellektuaalne opositsioon. Säravaimad õpetlased nagu Linnart Mäll, Peeter Tulviste ja Juri Lotman suhtlesid vene intelligentsiga ja vahendasid parimat, mida sealt võtta oli. Hiljaaegu küsis üks sõber, kas minu praegustes Venemaa käsitlustes ei peitu varjatud sisevaidlus toonaste lootuste ja nüüd reaalsuseks saanud vene idee viletsuse vahel? “Jah ja ei,” on vastus. Ei, sest lootus sureb viimasena ja parimad inimlikud ideed pole tingimata poliitikale taandatavad. Jah, sest tõesti – osa tollal Eesti haritlasi mõjutanud ideid on osutunud pettumuseks. Uuel ajal avaldub vene šovinismi varjatud ollus, mis toona nii selgelt kätte ei paistnud.

Aleksandr Solženitsõn antikommunist, GULAGi õuduste kirjeldaja ja eestlaste sõber, näitas end ehtsa suurvene natsionalistina, niipea kui N Liit lagunema hakkas. Lev Gumiljov, kes arendas huvitavaid ideid rahvaste kujunemisest ning vastustas marksismi, on nüüd kõige pealetükkivama vene messianismi kultuskirjanik. Aga neist enam on mind püsivalt paelunud vene orientalistika ja semiootika. Need väärikad traditsioonid ei kannata õnneks liiga tugeva ideoloogilise seotuse all. Siiski on mõlema suuna jaoks päris oluline europotsentrismi mõiste.

Europotsentrismi tähendusväli sirutab end läbi kõige keerukamate valdkondade psühholoogiast politoloogiani, kitsast kultuurikäsitlusest kõikeseletava ajaloofilosoofiani. Lühidalt öeldes on see upsakas hoiak, mis seab euroopa kultuuri muust maailmast kõrgemale. Kui XIX sajandil oli see lausa valitsev arusaam, siis nüüdne europotsentrism on pigem poliitiliselt ebakorrektne ja avalikult taunitud hoiak, mida argitasandil alati ei suudeta vältida. Sellist europotsentrismi ei tohiks segi ajada euroopaliku väärtussüsteemiga sõna positiivses mõttes.

Europotsentrismi kriitika käib lahutamatult vene idee juurde. Euroopale vastandumine on vene idee võti. Valitseb alaväärsustunne, et Euroopa on edukam, kusjuures end toidetakse lootusega, et ükskord koidab Vene tähetund. Venemaa ei taha olla Euroopa tagahoov, vaid talle vastanduv võimukeskus. Ta tahab olla rohkem kui Euroopa ise ja mitte vähem kui Ameerika. Paradoks ongi selles, et kaasaegses Venes ei kritiseerita niivõrd euroopalikku upsakust, vaid sellest vähemasti ideaalis vabu väärtusi – isikuvabadusi, demokraatiat.

Ometi on klassikalisel europotsentrismi kriitikal, eriti sellel, mis ise lähtub euroopalikust väärtussüsteemist, palju avaram kultuuriline tähendus. Ta on valmis eos tõrjuma rassismi mis tahes avaldused. Aga ta peab olema ka valmis kaitsma Euroopat võõraste väärtuste sissetungi ning oma väärtussüsteemi postmodernistliku pihustumise eest. Euroopalik mõtlemine on vähemalt võimeline teravaks enesekriitikaks ja selle eest ei kuulutata kedagi hulluks, nagu Venemaal Tšaadajevit.

Europotsentrismi ümberlükkamise üks kirkamaid peatükke pärineb kultuuriantropoloogia klassiku Claude Lévi-Straussi sulest. Euroopa tehnoloogilise üleoleku ajastu on ülilühike inimkonna läbitud ajameres. Liiati sai praegune üleolek alguse koloniaalmaade anastamisega tulnud rikkustest. Mõtlemises ja kultuurilise arengu vormides ei saa eeldada Euroopa üleolekut. Teised on teistsugused, aga mitte kehvemad. Mis tahes hierarhiline mõõdupuu on ohtlik, sest iga inimkultuur on eriline ja väärtuslik. Aga kui igaühel on väärtus ja õigus olla eriline, siis on just see õigus ise midagi erilist. Siin peitubki kultuuride võrdsuse ülim printsiip.

Lévi-Straussi mõttemaailmale lähedased suurused vene parnassil on mõtlemispsühholoogia uurija Lev Võgotski, orientalist ja kultuuriteoreetik Nikolai Konrad, samuti mitmed Tartu-Moskva koolkonna semiootikud. Enamasti pole nad tuletanud kultuuriteooriast poliitilisi järeldusi.

Esimene poliitiline järeldus peab mu meelest olema nende rahvaste ja kultuuride kaitse, kes on tänaseni võõra imperiaalse ülemvõimu all või muul moel hävimisohus. Näiteks ei saa Hiina moderniseerimist jäägitult heaks kiita, kui selle hind on tiibetlaste ja nende budistliku kultuuri mahatallamine. Suur Lääneraudtee ja Tiibeti industrialiseerimine täidavad aga just seda eesmärki. Selliste olukordade hindamine sunnib meid euroopalikes väärtustes endis mingitki korda ja loogilist järjekorda looma. Pole kahtlust, et humanism, sallivus ja kultuuride iseväärtus asetub palju kõrgemale kui tehnoloogiline areng, mida Hiina Rahvavabariik sõnades Tiibetile pakub.

Sama lugu on Venemaa väikeste ja suuremate rahvastega. Ka nende unikaalsust tuleb tunnustada ja hoida. Pigem aga vastandatakse Putini Venes europotsentrismile suurvene šovinismi, mitte üldinimlikku humanismi ja õigust. On veel kummalisemaid mõttekäike: inimõiguste täitmise nõudes ja eriti inimsusevastaste kuritegude aegumatuse teesis nähakse europotsentrismi alatut relva Venemaa vastu.

Kunagisest Euroopa kultuurilise üleoleku ideest on tõesti vaid üks samm rassismini. Suurem osa vene ideolooge usub, et just selline europotsentrism eksisteerib tänaseni, täiendatult uute elementidega nagu demokraatia pealesurumine ning surve inimõiguste kaitseks. Nii juhtubki, et pakutakse küll vabadusi, aga teisalt tõrjutakse neid, nagu üle piiri tikkuvat salakaupa. Euroopa surub oma väärtusi peale, pakub inimestele seda, milleks nad päriselt valmis pole. Pealegi, veel vähem on selleks valmis toore ühiskonna võimuladvik: – just tema vajab rahvast, keda orjastavad juhitud demokraatia nipid ja präänikud.

Sergei Kara-Murza (see perekonnanimi osutab pigem steppide avarusele kui põlisvene päritolule) on üks uue, tema enda poolt ja õige vildakalt defineeritud europotsentrismi raevukamaid kriitikuid. Kara-Murza arutleb näiteks, kas Erich Honeckeri sai süüdistada Berliini müüril maha lastud noorte meeste hukkumises või kas Sergei Kovaljovil on õigus pidada NLKP tegevust kuritegelikuks? Honeckeri ja ka Saddam Husseini saab ta meelest süüdlaseks pidada üksnes europotsentristlikust topeltmoraalist lähtudes. Samuti pole Kovaljovil õigust süüdistada, sest ühes riigis kordasaadetut ei saa hinnata teise riigi ja teistsuguse õigussüsteemi mõõdupuudega. Eriti jõhker europotsentrism olevat see, et hinnatakse toimunut selliste inimõigusnõuete järgi, mis Euroopas endaski on kehtinud alles lühikest aega, mõnel puhul vähem kui sajand.

Kara-Murza unustab, et inimsusevastaste kuritegude aegumatuse põhimõte pärineb Nürnbergi protsessilt, kus N Liit oli üks osapool. Tollal ei tulnud enamusele pähegi, et sama mõõdupuuga hakatakse kunagi kaaluma ka stalinismi kuritöid. Järelikult ei peeta europotsentristlikuks mitte mõõdupuud ennast, vaid seda, et Venemaa suhtes tahetakse rakendada samu reegleid – “võitjate ajalugu” enam ei kehti.

Euroopa pole maailma (ainus) naba ja kuigi ta on saavutanud rohkem kui teised, ei tähenda see, et juba homme või mõne sajandi pärast ei võiks olukord muutuda. Euroopalikud väärtused on inimesele head, aga alati pole nende rakendamine kuigi järjekindel. Pahatihti on häda Euroopa enda järjekindlusetuses, veel tihedamini tapavad teiste eelarvamused.

Vahel proovitakse meile tõestada, et türannia ongi mõnede rahvaste kultuuriidentiteet. Uskmatu Toomana teisiti arvamine on europotsentrism või lausa rassism. Kummati ei saagi neid vastuolusid ületada poliitilisel, vaid ikka kultuurilisel pinnal.

Mõistlik oleks leppida sellega, et poliitika on üksnes kultuuri tuletis. Kui  kultuuris puudub tugev vabaduse ja ühistöö aluspind, siis polegi mõtet midagi tõsist tuletama hakata, vaid hoopis aluspinda harida. Võib-olla see ongi põhjus, miks Eesti haritlaskond sekkus poliitikasse esimesel võimalusel, aga Venemaal ei tee intelligentsi parem osa seda siiamaani.