Fakte ja juhte lahutab kuristik
Kevadel ilmunud järjekordset Eesti inimarengu aruannet sobivad raamistama kaks suvist teadet tegelikkusest. Värskelt korrigeeritud ÜRO rahvastikuprognoos sajandi lõpuni ennustab Eesti elanike hulgaks aastal 2100 kõigest (või optimisti vaates: kogunisti) 904 000 inimest. Me ei ole välja surnud, aga pole ka ikkagi suutnud saada arvult suureks. Mikrotasandil andis aga Kiviõli linn teada, et kavatseb riigi juubelisünnipäevaks lammutada veel suure hulga linna keskuses tühjaks jäänud maju. Linnakese elanikkond on vabaduse veerandsajandi jooksul kahanenud peaaegu poole võrra ning omavalitsusest on aus ja lausa kohustuslik hoida elanikud ja eluasemed omavahel kooskõlas.
Mida teha olukorras, kus ainus reaalne rahvastiku juurdekasvu allikas on immigratsioon, mille vastu kaikamehed seisavad kui müür, vaetakse ühiskonnas juba hea mitu aastat termini „kestlik kahanemine“ märgi all. Nüüd on sotsiaalteadlased on kogumikus välja pakkunud asendusmõiste „säilenõtke kohanemine“. Mul pole küll erilist usku, et see uudismõiste läheb laiatarbekäibesse, aga selle sisuks on iseenesest õige tees, et aruka käitumise ja strateegilise planeerimise toel on rahvusena/rahvana hääbumine ja kadumine sel sajandil välditav. ÜRO rahvastikuprognoos ütleb meile lihtsalt, et sajandi lõpul tuleb meile tänaval iga kolme inimese asemel vastu kaks ja sama lugu kehtib ka koduses elus. Seal on samuti igast majapidamisest kolmandik rahvast kadunud.
Paari aasta eest inimarengu aruandest kirjutades nimetasin seda seeriat „terve mõistuse vihikuteks“ ja soovitasin tungivalt riigijuhtidele mõttega lugemiseks. Otsustades kehtivate poliitiliste programmdokumentide järgi, ei ole nad seda teinud ja seepärast soovitan uuesti. Tegu on siiski Eesti sotsiaalteaduse praeguste oskuste ja võimete kontsentraadiga, järelduste ja soovituste vaidlustamiseks peaks seega olema lähteandmetega tuttav ja suutma välja pakkuda muid andmeid, mis teadlaste pakutu tühjaks teeks.
Kevadel toimunud riigikogu valimiste eelne poliitiline debatt paraku ei sisaldanud märkimisväärselt mõttevahetust ega ideid inimarengu teemadel (ja tänavune aruanne polnud veel ka ilmunud). Järelikult domineerib erakondades või nende poliittehnoloogiliste juhtide hulgas veendumus, et visiooniga valimisi ei võida, sest keskmine valija tahab hoopis raha kohe kätte saada. Sellesama raha, mis igasugu kõverusega tema enda taskust on välja pitsitatud. Ise loodan, et valija lepib vaid hädaga selle keskpärase ja ühetaolisega, mida pakutakse, ja sööks rõõmuga paremat, kui seda vaid saada oleks. Me poliitiline elu on aga nagu nõukogude söökla, kus valida vaid nälja ja kehva toidu vahel. Aruandes resümeeritakse: „Eestit iseloomustab praegu pigem strateegiline tuimus, ressursivangistus ja valdkondlik pühendumine. Eesti valitsusjuhid on viimasel kümnendil üsna selgesõnaliselt maha laitnud tulevikuvisiooni või strateegiliste prioriteetide sõnastamise. Ministeeriumides käib usin töö ligi 60 strateegia elluviimisel, kuid nende seotus valitsuse otsustamisprotsessiga on nõrk“ (lk 246).
Selle hoiaku sümboliks on kujunenud „haldusreform“, mille saabumise ootus ei erine sugugi valge laeva või kommunismi omast. Praeguses tempos jätkamise korral ei saa siiski sugugi välistada, et ajaks, mil haldusreform koos reformiministriga Kiviõli linna jõuab, on seal juba viimased elumajad lammutatud ning elanikud lahkunud. Võib-olla seetõttu, et nad on lugenud inimarengu aruannet ja soovivad endale ning oma järeltulijatele lihtsalt inimväärsemat elu. Kohanevad säilenõtkelt, ühesõnaga. Miks peaks kirjaoskaja inimene vintskelt oma lapsed senisesse kodupaika aheldama, kui aruandest loeb, et „praegused Eesti inimarengu tendentsid annavad alust arvata, et ka kümne aasta pärast on Ida- ja Kagu-Eestis sündinute tervena elatav eluiga ligikaudu 20 aastat lühem kui mujal Eestis. Võimalik, et erinevused on isegi suurenenud, sest sotsiaalmajanduslik ja demograafiline olukord neis piirkondades on veelgi halvenenud ning elanikkonna enamiku moodustavad eakad ja viletsa tervisega tööealised“ (lk 282)
Indiviidide säilenõtkuse summast peaks kujunema ühiskonna kui terviku kohanemisvõime näitaja. Kodanike käitumist jälgides võivad ka poliittehnoloogid oma sihikut korrigeerida. Ei saa välistada, et riigi poliitiline juhtkond teeb ootamatu ja välkkiire kannapöörde ning muutub sarnaseks oma riskijulgete eelkäijatega 1990ndatel. Seda ei tuleks küll nimetada mitte säilenõtkuseks, vaid põhimõttelagedaks paindlikkuseks, aga parem ikka kui tegevusetus. Verbaalsel tasandil peaminister Taavi Rõivas ju just seda tegi, kui kuulutas ametisse saades välja postnarratiivse Eesti, mis ei ela enam suurte lugude järgi. Saanud selle eest pragada, lülitas ta aga oma järgmisesse troonikõnesse häirimatult lõigu suurest narratiivist, milleks pidi olema „Uus Põhjamaa“. Hiljem ei ole see sõnapaar küll sisuga täitunud ja seetõttu pole publikul vähematki selgust, millises suunas me ühiskonda juhitakse.
Samal ajal kui aasta algusest saadik käib hüsteeriline kemplemine teemal, kuidas mitte lubada ajutiselt riiki kuni tuhandet pagulast, on Eestist välja rännanud ligikaudu sama suur hulk kohalikke elanikke. Nagu aruandes nenditakse: „Keskmist Eestist väljarändajat iseloomustab kõige enam see, et tegemist on pigem noore ja pigem vallalise naisterahvaga, kellel on valdavalt põhi- või keskharidus“ (lk 116). Neil noortel ja vallalistel naistel on kriitiline tähtsus rahvastiku võimalikus taastootmises ja kui nad on läinud, siis ei aita enam emapalk ega kultuurisõda. Demograafia saatuslikkus peaks olema igaühele selge ja eriti neile, kes räägivad, et oskavad „vaadata numbrite taha“.
Vanemad Põhja-Eesti elanikud mäletavad veel, kuidas üleminekuaegadel tekkis Muraste ja Suurupi vahelisele loopealsele „Lollidemaa“. Esimesed rublarikkad lasksid endale sinna ehitada mõõdutundetult suure (ja ka üpris maitsetu) maja usus, et Eestis ei müüda energiat kunagi maailmaturu hinnaga ning kui majas on sada tuba, küll siis ka lapsed tulevad. Tegu oli erariskiga ja kust nad pididki tõsielufakte teadma, kui muuseas ka kinnisvarataagast jutustavaid välismaiseid teleseriaale (näiteks „Downton Abbey“) polnud veel näidatud?!
Peegeldatuna inimarengu näitajates ja trendides tunduvad mõnedki riiklikud suurprojektid, eriti need, millega taristut ja kinnisvara kavandatakse ja rajatakse, sellesama Lollidemaa ehitamisena hoopis mastaapsemalt ja ühiskassa raha eest. Kinnisvaras ja infrastruktuuris pole nimelt midagi nõtket ja kui vähegi eeldada, et praeguse ELi üks nurgakive inimeste vaba liikumise põhimõte kuskile ei kao, saab ebakõla paikse vara ja liikuva inimese vahel sel sajandil ainult suureneda. Pealegi, emigratsioon ei ole kunagi taristunappuse taha jäänud. Kuidas aga parandab näiteks hiiglaslik rööbastega muldvall põiki läbi Eesti (Rail Baltic) valliäärsete elanike hariduslikke, tervislikke või majanduslikke võimalusi, pole valitsus suutnud siiani selgitada. Reisijad rongiaknast tänapäeval kuldmünte reeglina välja ei pillu.
Inimarengu aruandes soovitavad autorid riigi juhtimises võtta suur eesmärk. Sedasama soovitavad igasugused arvajad ja kolumnistid, analüütikud ja eksperdid nüri visadusega juba aastaid. Ideepuuduse käes ei vaevle rahvas, vaid ainult tema juhtkond.
„Muutustele avatum ja dünaamilisem oleks tõenäoliselt meie oma juba eksisteeriva tehnorahvusluse – e-Eesti – laiendamine sarnaselt Ida-Aasiaga tehnoloogia-Eesti narratiiviks. Majanduse pelgalt IT-põhise arengu korral on riikidel üha keerulisem arengut endale soovitud suundades mõjutada. Laiema tehnoloogia-Eesti arengumudeli keskne loogika oleks aga majandusarengu (ja ka ülalmainitud rahvusliku julgeoleku) toetamine läbi kõikide „ressursside” (maavaradest teadmiste, tootmise ja tarbimiseni ning sealt kaudu ka nt jäätmete käitlemise, haigustega võitlemise ja rahvastiku vananemisega kohanemiseni jms) teadliku „väärindamise“ tehnoloogilise arendustegevuse baasil.[—] Poliitilisel tasandil eeldab see tehnoloogilise arengu ja seda mõista aitavate näitajate esiletõstmist ja rõhutamist, mis omakorda tähendab seda, et Eesti peab olema valmis seletama oma edulugu endale tavapäraseid näitajaid (riigieelarve tasakaal, valitsusvõla suurus, SKP dünaamika) kasutamata“ (lk 64).
Kuid millise valitsuse liikmega võikski praegu arutada tehnoloogilise progressi seaduspärasusi ja paratamatusi? Nõustudes inimarengu aruande autorite sihipüstitusega, et ühiskonnana „peame liikuma võimalikult lihtsatelt ja ühetaolistelt, suuresti keskkonnamuutustele reageerimiseks mõeldud poliitikatelt enam fookustatutele, proaktiivsetele ja eksperimenteerivatele“, peab tõdema, et nende (praeguste) inimeste ja nende erakondadega seda kõike ei tee. Seega on kõik soovitavad muutused poliitilise innovatsiooni kännu taga kinni. Ettepanekuid riigikorralduslikeks põhimõttelisteks muutusteks (valimissüsteem, võimuasutused ja nende tööjaotus jne) inimarengu aruanne paraku ei sisalda. See on viga, sest kuidagi ei saa ju öelda, et võimu tegevus/tegevusetus inimeste heaolu ei mõjutaks. Kui mõjutab negatiivselt, siis on ka teadlase kohus selgelt välja öelda, kuidas olukorda muuta. Kuni see on ütlemata, on töö poolik ja publik lõksus.