Feuerbach, religioon ja unistus uuest filosoofiast

INDREK PEEDU

Üheskoos teiste lääne mõtteloo esindajatega, kelle teoste eestindused on raamatupoodides täitnud juba terved riiulid, on meie lugejal nüüd võimalus süüvida ka Ludwig Feuerbachi hoogsatesse mõttekäikudesse. Ühelt poolt Feuerbach justkui ei vaja tutvustamist, sest kes poleks vähemasti viitamisi või sissejuhatavalt mõne ülevaatliku käsitluse raames kuulnud tema religioonikäsitlusest ja filosoofiakriitikast. Teiselt poolt on põhjust kahtlustada, et sellesamuse kuulmisega on paljude tutvus Feuerbachiga piirdunudki. Niimoodi tekkinud kujutelm Feuerbachist ja tema mõttekäikudest ei pruugi aga olla päris adekvaatne, omades pigem märksõnalist kui sisulist kuju.
Feuerbachi energilise ja lennuka stiili tõttu on tema tekste väga kerge lugeda. Ometi, hoolimata sellise lugemisviisi võimalikkusest – vormiliselt justkui kutsukski Feuerbach ennast nõnda lugema –, on tema arutelud siiski mõnevõrra läbimõeldumalt ja hoolikamalt kokku pandud, kui ehk esmapilgul kahtlustada võiks. Riin Kõivu erakordselt põhjalikud ja detailsed kommentaarid annavad asjast tõsiselt huvitujatele hea võimaluse ka tähelepanelikumaks lugemiseks: just nende ning neile lisanduva järelsõna kaudu avaneb kogu tolle aja saksa kultuuri- ja mõttelooline taust oma mitmetahulisuses.
Millest siis Feuerbach õieti kirjutab, millised teemad ja mõtted talle rahu ei anna? Esmalt muidugi religioonist. Vaevalt leidub mõni teine teema, mis huvitab teda niivõrd kirglikult kui inimese suhe üleloomulikuga ja selle tähendus. Kõik kristlikus kultuuris üleloomulikule omistatav on Feuerbachi meelest meie enda ideaalide, unistuste, soovide ja ambitsioonide paigutamine millessegi, mis jääb meist ja käegakatsutavast maailmast väljapoole. Kuid luust ja lihast inimestena ei ole me võimelised hoomama midagi sellist, mis paikneb meist nõnda radikaalselt väljaspool. Religioon on inimese olemuse asetamine väljapoole iseennast ja progress religioonivallas tähendab vaid süvenevat enesetundmist, mitte suuremaid teadmisi üleloomuliku kohta. „Religioon, vähemalt kristlik religioon, on inimese suhe iseendasse,“ lausub Feuerbach (lk 28, rõhutused originaalis). Feuerbachlik religiooni enesekohase olemuse avamine peaks seega tähendama iseenda sügavamat tundmaõppimist ja seeläbi ka religiooni kui nähtuse arengut. „Me peame taas religioosseks saama – poliitikast peab saama meie religioon,“ teatab ta mõnevõrra hiljem (lk 224).
Tähelepanuväärne on, kuidas mõistab Feuerbach religiooni kui nähtust. Ei tasu arvata, et religiooni mõiste sisu ja maht oleks alati olnud niisugune, nagu see on tänapäeva lääne ühiskonnas. Toiminguid, arusaamu ja liikumisi, mida peetakse tänapäeva lääne ühiskonnas peaaegu enesestmõistetavalt religioosseks, ei ole kaugeltki alati peetud just selle üldmõiste üksiknäideteks. Ladina religiō vormid Euroopa keeltes on uusaja jooksul läbinud peadpööritava arengu, kusjuures kahtlemata ka XIX sajandi esimese poole Saksamaal, kus tegutses Feuerbach.
Valgustusajast tuleneva arusaama järgi tähendab religioon eelkõige maailmavaateliste uskumuste kogumit, mis tugineb religiooni rajajalt pärinevale pühakirjale ning mis väljendub institutsionaliseerunud toimingutes ja selgelt määratletud käitumisnormides (eetikas). Religioon pole siiski üksnes inimlik nähtus, vaid selle tuumaks on side teispoolsuse, transtsendentsiga. Iga religiooni tõeliselt puhas olemus on tema alguse juures ja kõik edasised teisenemised on vaid kõrvalekalded ja moonutused. Viimaseid leiti XIX sajandil mõistagi rohkelt nii hindude, budistide kui ka kristlaste juurest. Feuerbachi puhul torkab seejuures silma Schleiermacheri märkimisväärne mõju: Feuerbach vastandub tugevalt arusaamale, et religioon võiks olla üksnes maailmavaateline tervik, sest tema arvates on religioon „afekt, tunne, süda, armastus“. Ent Schleiermacheri mõttekäiku pea peale keerates tähendab see seega, et religioon on „jumala eitus, jumala lagunemine inimeses“ (lk 136).
Ehedalt vaatab meile vastu siin see, et XIX sajandi läänemaailmas mõisteti religiooni kui üldnähtust: sel on rajaja, pühakiri, jumal(ad), kiriklik institutsioon, pühakirjast tuletatud õpetuslaused, millest iga usklik peab lähtuma, ja arusaamad sellest, mida inimene peab oma eluga tegema lunastuseni jõudmiseks; teistel religioonidel peale kristluse on veel lisaks ka mütoloogia (tollase arusaama järgi oli kristlastel selle asemel õige õpetus). Põhimõtteliselt on tegu kontseptsiooniga, mille järgi kristlus on (implitsiitselt) religiooni kui inimuniversaali prototüüp ja kõik ülejäänud religioonid on üles ehitatud samamoodi.
Õige pea ilmus ka Darwini „Liikide tekkimine“, mille järel hakati kõiki niimoodi määratletud religioone arenguredelile paigutama, tuvastati igaühe arengutase. Nagu on näidanud viimase sajandi empiirilised uurimused, ei vasta õieti ükski neist religiooni kohta käivatest eeldustest tõele – nii määratletud religioon on pigem valgustusaegsete mõtlejate kontseptuaalne looming kui ülemaailmne, empiiriline tõsiasi. Seetõttu ei ole ka Feuerbachi religioonikriitika tänapäeva seisukohalt enam ülemäära veenev.
Feuerbachi seisukohad on aga endiselt põhimõtteline väljakutse kristlikule teoloogiale. Väitega, et inimene ei ole suuteline jõudma mitte millenigi, mis jääb temast endast ja teda ümbritsevast materiaalsest maailmast väljapoole – seetõttu on ka kõik meie arutelud transtsendentse üle vaid meie alateadlik enesetõlgendus –, on Feuerbach võtnud teoloogiliselt väga radikaalse positsiooni. Kui näiteks apofaatilises teoloogias rõhutatakse küll läbivalt inimkeele ja -mõistuse küündimatust jumalikest asjadest rääkimisel, ent ometi arutatakse selle üle, mida jumal keeleliselt sõnastatuna ei ole, siis n-ö feuerbachliku teoloogia positsioonilt on ka see liialt optimistlik: me võime jaatada või eitada, kuid lõppude lõpuks on meie keelelised mõttearendused ikka vaid meie enda (alateadlike) soovide, unistuse ja ideaalide peegeldus.
Nagu on täheldanud Anne Kull, on Feuerbachi mõtted väljakutse, mida XIX sajandi teoloogia ei ole suutnud kummutada ja mida enamik XX sajandi teolooge on eiranud, justkui poleks seda olnudki.* Kulli nägemuses on selline projitseerimine paratamatu: me teeme seda tahtmatult ja oleks liiast loota, et inimesed suudavad sellest vabaneda. Küll aga ei pea ta seda olemuslikult negatiivseks asjaoluks, sest projektsioonide abil saame midagi uut teada nii iseenda kui ka Jumala kohta. Jumala tundmine ei erine niiviisi kellegi või millegi muu tundmisest. Kriitikuid ja vaenlasigi tasub kuulata, kuna tihtipeale taipame just nende kaudu paremini, millised unistused oleme ühel või teisel puhul Jumalale projitseerinud. Pole siiski põhjust arvata, et feuerbachlik väljakutse oleks leidnud Kulli mõttearenduse tulemusena teoloogias lõpliku lahenduse.
Religiooni- ja teoloogiakriitika kõrval jookseb silmatorkava joonena Feuerbachi tööst läbi ka küsimus filosoofia oleviku ja tuleviku kohta: millisena peaks filosoofia end mõistma ja kuhu ta peaks suunduma? Feuerbach, kes on tavaliselt arvatud noorhegeliaanide hulka, polemiseerib eelkõige Hegeli filosoofia ja selle järgijatega. Vastandudes neile, kes nägid Hegelis filosoofia lõpuleviijat, räägib Feuerbach uuest tulevikufilosoofiast, mis peaks esile kerkima nüüd ja kohe. Seda kõike teeb ta nõnda kirglikus laadis ja kõikeunustava hoogsusega, justkui tahaks seda ise esile manada! Nagu märgib järelsõnas Riin Kõiv, heitsid sellist, filosoofias harjumatult aforistlikku ja esseistlikku stiili talle ette mitmed kriitikud. Feuerbachi see muidugi ei morjendanud.
Feuerbachi meelest loob filosoofia end üha uuesti: iga põlvkond tahab elada ikka enda omandatud varast, mitte esiisade pärandusest. Teiselt poolt algab iga filosoofia mingist eeldusest, iseendale ometi eeldusetu näides – varasemate süsteemide raames ta seda ehk ongi, aga tagasivaatajale torkavad need eeldused kergesti silma. Hegeli filosoofia tugineb abstraheerimisaktidele, võõrandades inimese nõnda iseendast. Tõeline filosoofia peaks lõpmatuse asemel rääkima lõplikust, määratletust, konkreetsest. Samuti peab filosoofia uuesti ühinema loodusteadustega ja loodusteadused filosoofiaga. Ja nii edasi, samalaadseid aforistlikke mõttevälgatusi leiaks veel tosina jagu. Või siis, nagu ta selle kõik kokku võtab: „Alles siis, kui meie elu olemus on ühtlasi meie mõtlemise olemus, praktika olemuslik objekt ühtlasi ka teooria olemuslik, absoluutne objekt, alles siis jõuame olemise ja mõtlemise, filosoofia ja elu tõelise ühtsuseni“ (lk 234).
Mõistagi on siinkohal atraktiivne küsida, kuivõrd on Feuerbachi unistus uuest filosoofiast tõeks saanud. Järelsõnas on Riin Kõiv maininud mõningaid näiteid, kuidas selliste Feuerbachi laadis küsimustega ka tänapäeval tegeldakse, kuid suures plaanis tuleb sellele küsimusele vastata ikkagi eitavalt. Muidugi, akadeemilise filosoofia taaslähenemine loodusteadustele on mingil määral ka aset leidnud, ent mitte märkimisväärselt. Kuivõrd peetakse loodusteadustes teadusfilosoofiat ja selle alaharusid tegelike teadusprojektide seisukohalt oluliseks või vastupidi? Ilmselt mitte eriti. Aga olgu sellega, kuidas on, palju radikaalsemalt erineb tänapäeva distsiplineerunud filosoofia Feuerbachi unistustest praktilise külje pealt. Vaevalt leiaks feuerbachlikus stiilis kirjutav filosoof endale tänapäeva filosoofiamaailmas koha või akadeemilise tunnustuse.
Muidugi, Feuerbachi olukord polnud ka tollal teistsugune – ei õnnestunud akadeemilist töökohta leida ka temal. Tunnustuse ta siiski pälvis, ilma selleta poleks tema mõtteid praegu Riin Kõivu täpses ja tähelepanelikus tõlkes võimalik lugeda.

* Anne Kull, Elmar Salumaa 100: variatsioonid. Rmt: Sajand Elmar Salumaaga. Juubelikogumik. Teaduskonverents „Elmar Salumaa 100“. EELK Usuteaduse Instituudi Toimetised, XVIII (toim P. Kaldur, I. Kurg). EELK Usuteaduse Instituut ja SA Ajaleht Eesti Kirik, Tallinn 2008, lk 34−39.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht