Filosoofia avab silmad mitmekesisusele

Bruno Mölder

Intervjuu filosoofiaprofessor Jane Healiga Jane Heal (sündinud 1946. aastal Oxfordis) on tuntud keele- ja vaimufilosoof, Cambridge’i ülikooli emeriitprofessor. Ta on Briti Akadeemia liige 1997. aastast, oli aastatel 2001-2002 Aristotelian Society president ning on Cambridge’i St John’s College’i esimene naispresident (1999–2003). Ta on avaldanud raamatud „Fakt ja tähendus. Quine ja Wittgenstein keelefilosoofiast” (1989) ning „Vaim, mõistus ja kujutlus” (2003). Kuidas te filosoofia juurde jõudsite? Minu vanemad William ja Martha Kneale olid mõlemad professionaalsed filosoofid ning ma kasvasin üles Oxfordis samal ajal, kui seal tegutsesid Ryle, Austin, Warnock, Dummett ja Strawson. Ma kohtusin mõnega neist aeg-ajalt. Minu vanemate mõju avaldus eelkõige viisis, kuidas kodus räägiti, kuidas me arutasime asju õhtusöögilauas – poliitilisi küsimusi või küsimusi teadmiste ning tegutsemise kohta: „Mida sa sellega tegelikult mõtled?”, „Oled sa kaalunud seda lähenemisviisi?” See oli üsna kaalutletud, ettevaatlikul viisil asjade üle arutlemine ning rõõm täpsete eristuste tegemisest, väärt küsimuste esitamisest jne. Sellel eluperioodil ei mõelnud ma üldse filosoofiks saamisest, tahtsin saada astronoomiks või matemaatikuks. Siis ma tüdinesin sellest: matemaatika oli liiga abstraktne ning ma tundsin puudust inimolendite uurimisest. Kaldusin vastassuunda ning hakkasin ülikoolis ajalugu õppima. Seejärel selgus, et ajalugu koosneb väikestest faktidest ning ma tundsin puudust aprioorsetest argumentidest ja arutlustest suurte struktuursete küsimuste üle. Nõnda jõudsin ma välja alale, mis asub ühelt poolt matemaatika ja kosmoloogia ning teiselt poolt ajaloo vahel, filosoofiani, mis mulle väga hästi sobis. Kus te filosoofiat õppisite? Milline on teie filosoofiline taust? Ma olin kogu aeg Cambridge’is. Õppisin esiteks paar aastat ajalugu ning seejärel liikusin filosoofia juurde. Ma tegin uurimistööd Bernard Williamsi juhendamisel ning tegelesin kõnetegude, suhtluse ning performatiivsete lausungitega. Davidsonlik pööre oli tollal maad võtmas ning ma uurisin natuke selliseid teemasid nagu tõde, tõlgendus ja holism. Oma esimeses pikemas kirjatöös võrdlesin Wittgensteini ja Quine’i vaateid holismile: kas tähenduse omistamine millelegi on faktiväide? Seejärel paelus mind vaimu loomus ning ma hakkasin mõtlema sellest, mida kujutab endast vaimuseisundi omistamine teisele isikule ehk mis rolli täidavad psühholoogilised mõisted või milline on nende loogiline kuju. Mulle pakkus huvi wittgensteinlik lähenemine nendele teemadele.

Kui öeldakse „Cambridge ja filosoofia”, siis seostub sellega tõepoolest esmajoones Wittgenstein. Milline on teie meelest Wittgensteini tähendus filosoofiale Cambridge’is?

Ma ei arva, et tal oleks olnud Cambridge’i filosoofidele tohutu mõju. Cambridge’i inimesed, mina nende seas, on mõnikord tema tööde vastu huvi tundnud, kuid leidub teisi filosoofia osakondi, mis on rohkem Wittgensteinile pühendunud. Cambridge’i suhe Wittgensteiniga on alati olnud veidi ebamugav, teda on peetud natuke šarlataniks.

Kuid milline on Wittgensteini tähtsus filosoofiale üldiselt?

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb rääkida kõigepealt filosoofia loomusest ning tema panusest inimeste ellu. Kas filosoofia on midagi saavutanud? On palju erinevat liiki küsimusi, mis liigituvad selle laia nimetuse alla. Minu meelest oli see Isaiah Berlin, kes pakkus välja järgmise filosoofia definitsiooni: filosoofia on segapuder kõigist järelejäänud küsimustest, mis tunduvad tõeliselt olulised, kuid millele ei saa vastata ei empiirilise meetodiga ega matemaatilise ehk mõne selge formaalse meetodiga. Nad ei lange kumbagi leeri – nad ei ole teaduslikud ega matemaatilised, ent ometi tunduvad nad nii olulised. Mõned sellised küsimused puudutavad empiiriliste ehk täppisteaduste aluseid. Üks filosoofilise edu näiteid on teatavat laadi järelduste formaalse struktuuri väljaselgitamine. See võimaldas Fregel ja Russellil neid predikaatarvutuse abil palju paremini formaalselt käsitleda ning viis välja arvutikeelteni.

Kas te väidate, et filosoofia edukust mõõdetakse tulemustega, mis on rakendatavad väljaspool filosoofiat?

Jah ja ei. Ma jätkaksin filosoofiliste küsimuste mitmekesisusega. Veel üks liik küsimusi, mis on äärmiselt keerulised ning millega asume hetkel silmitsi, puudutab heaolu ning keskkonda. Kuidas tuleks toimida kliimamuutuse suhtes? Kuidas muuta oma mõtlemist selle koha pealt, milliseid poliitilisi eesmärke endale seada? Paljud ütlevad, et õnn, heaolu või inimõitseng oleksid poliitikutele paremad eesmärgid kui SKT kasvatamine. Meid on vallanud teatud laadi SKT kultus, mis juhib meid väga halvas suunas. Ometi ei pääse me sellest välja, meil ei ole selle asemel võtta midagi, millega kõik nõusse jääksid. Inimeste vahel esineb tõsiseid lahkarvamusi looduse väärtuse üle või tulevaste põlvede õnnelikkusele omistatud väärtuse üle. Kuidas peaksime arutlema sellistel eetilistel ja poliitilistel teemadel? Need on teemad, mis langevad tollesse väga laia probleemide ringi, mis pole empiiriline ega formaalne, ent on ometi väga oluline. Minu meelest peaksid filosoofid sellega tegelema, aidates inimestel mõista, mida nad peavad silmas heaolu all, ning aidates neil mõelda sellest, mis on nende elus tõeliselt oluline.

Nii et filosoofia ülesandeks on mõistete selgitamine?

Mitte ainult mõistete selgitamine. Siinkohal jõuame tagasi Wittgensteini juurde. Wittgenstein kutsus inimesi üles täielikule aususele oma eelduste suhtes ning et nad ei taotleks retoorilist võitu osavate, kuid pinnapealsete argumentidega, vaid üritaksid tõepoolest lahti seletada seda, mis neid painab. Ta ei paku välja eetikat või poliitilist filosoofiat, seega ei saa me temalt otsest abi mainitud valdkondades. Ent võib-olla leidub sügavamal tasandil ettekujutusi inimolendite ning nende vaimutegevuse kohta, mille korral võime Wittgensteini arutluskäiku järgides sellest lõpuks väljuda tagasihoidlikumana ning veidi vähem dogmaatilisena, kui paljud filosoofid seda kipuvad olema.

Te näete Wittgensteini olulisust niisiis rohkem tema enda eeskujus kui tema positiivsetes vaadetes?

Minu meelest on ta terapeut. Teatud mõttes on see teraapia näide. Ma võtan teda tõsiselt, kui ta ütleb, et ta ei soovi arendada filosoofilisi „isme”, filosoofilisi teooriaid. Ta tahab lihtsalt, et inimesed mõtleksid väga tõsiselt selle üle, kas nad tõesti peavad silmas seda, mida nad ütlevad.

Olen kuulnud, et ta soovitas oma tudengitel isegi filosoofia sinnapaika jätta. Ta käis neile peale, et nad tegeleksid matemaatikaga.

Jah, või hakkaksid insenerideks. Seda ta tegi. Ta oli kiusaja, raske tüüp. Ma ei tea, mida me peaksime järeldama asjaolust, et tema meelest ei olnud võimalik ausalt filosoof olla. Mulle tundub, et selles osas ta lihtsalt eksis.

Kuidas on Wittgenstein teid ennast mõjutanud? Oma raamatus „Faktid ja tähendus” käsitlete palju tema vaateid.

Ta ütleb, et tema sihiks on juhtida inimesed varjatud mõttetuselt avalikule mõttetusele, et nad näeksid, et mõned nende väited on mõttetud. See on minu arvates tõeline mõttevälgatus. Me oleme ettekujutuste kütkes, mis osutuvad – kui need ausalt süvitsi läbi mõelda – lihtsalt ebaõigeks, lihtsalt vääraks.

Teine Wittgensteini väljendatud mõte on, et eri laadi mõistete kodu asub erisugustes keelemängudes, seega ei tohiks arvata, et iga sõna lihtsalt tähistab vastavat nähtust. Ei ole nii, et tuleme siia täiesti tühja mõistusega ning hakkame üles tähendama, mis laadi asju maailmas eest leida võib.

Te peate silmas tema kriitikat augustiinliku keelekäsituse aadressil?

Täpselt. Või siis „Traktaadi” käsitlust, mis on augustiinliku ettekujutuse väga peenelt väljatöötatud versioon. Asjad ei ole nõndamoodi. Pigem on nii, et mõisted, sõnad aitavad meil teha mitmesuguseid asju. Värvuse mõiste on hoopis teistsugune mõiste kui kuju mõiste. Arvu mõiste erineb omakorda nendest. Mind hakkas huvitama erinevus psühholoogiliste mõistete ning loodusteaduses kasutusel olevate mõistete vahel. Kaldun üha enam arvama, et psühholoogilised mõisted asuvad teaduslike ja eetiliste mõistete vahepeal. Need ei ole mõisted, mille abil me lihtsalt registreerime neutraalse vaatleja kombel fakte enda kohta nagu teadlased.

Psühholoogilised mõisted on siis pigem tööriistad, millega me voolime iseennast?

Jah, need on rohkem nagu tööriistad, mille abil me ennast vormime. Need aitavad meil oma mõtlemist paremini keskendada, kui püüame mõnd otsust langetada. Mõelge selliste tunnetusseisundite nagu oletamine ja nägemine erinevusele. Meie ees seisab keegi, kes ütleb, et ruum on täna väga täis. Temalt küsitakse, kas ta tõepoolest teab seda: on ta seda näinud või ta pelgalt oletab seda? Me peame teadma, kummaga on tegu, selleks et teada, kui tõsiselt tema märkust võtta. Tal on endal vaja teada, kust tema veendumus pärineb. On see pelgalt aimdus? On see eelarvamus? Kas seda saab nii kindlalt põhjendada, et tegemist saaks olla teadmisega? See on normatiivne, mitte deskriptiivne tõsiasi.

Kas teie mõtte saab võtta kokku väitega, et psühholoogilised mõisted on pigem tööriistad millegi tegemiseks kui entiteetide või seisundite tähised?

Jah, seda laadi vaadet kaldun ma pooldama.

Kas see on antirealistlik vaade?

Igal juhul on minu meelest teiste inimeste vaimu kohta võimalik rääkida õigust, kuid saab ka eksida. Tõe osas kaldun ma olema teatud sorti transtsendentaalne pragmatist. Minu meelest ei ole antirealism eriti hirmutav silt.

Teie nimi on olnud tihedalt seotud simulatsiooniteooria arendamisega teiste inimeste mõistmise kohta. Palun selgitage üldjoontes, mis on simulatsionism.

Kui ma mõtlen füüsilisest asjast, näiteks veepudelist või lauast, ning kui ma mõtlen teisest toimijast või teisest isikust, siis mille poolest erinevad need viisid, kuidas ma neist mõtlen? Ühest neist mõtlen ma kui subjektist, millele on kohane rakendada psühholoogilisi mõisteid, see tähendab, et ma mõtlen temast kui isikust. Veepudelist ei mõtle ma psühholoogiliste tunnuste kaudu. Mõned inimesed eeldavad, et psühholoogilisi mõisteid tarvitades rakendan ma teooriat teatud erilist laadi sisemise tegevuse kohta. Teise isiku sees oleksid justkui abstraktsed hammasrattad, lindid ja hoovad, mis panevad üheskoos teatud viisil toimides isiku tegema seda, mida ta teeb. See on psühholoogiliste mõistete teooria teooria. Ja kui te ennustate, mida teine isik teeb, siis te rakendate oma teooriat ning tuletate tulemuse justkui füüsikas või masinaõpetuses. Niinimetatud simulatsiooniteooria mõeldi esmalt välja reaktsioonina sellisele ettekujutusele. Simulatsiooniteooria ütles, et haarates psühholoogilisi mõisteid või ennustades, mida keegi teine teeb, ei toimi me niimoodi. Me ei rakenda teooriat kummalgi puhul. Me üritame mõista, miks keegi tegi seda, mis ta tegi. Selleks kujutleme end tema olukorda ning püüame näha maailma tema vaatevinklist. Ennustades, mida keegi teeb, üritame ette kujutada tema vaatepunkti, mis lähtub tema püüdlustest ning uskumustest, ning mõtleme, mis järeldub sellistest uskumustest ja püüdlustest. Kui need viitavad teatud tegudele, siis ennustame, et seda antud isik teebki.

Algselt esitati simulatsiooniteooria kui alternatiivne viis inimeste käitumise ennustamiseks, kus kasutatakse iseennast teatava mudelina, kujutledes, mismoodi paistab maailm teise isiku vaatepunktist. Niimoodi ma selle algselt esitasin. Tekkis palju vaidlusi selle üle, kas tegemist on empiiriliselt õige lähenemisega inimeste ennustamisele. Kuid ma hakkasin üha enam mõtlema, et see ei olegi tegelikult otsustav küsimus.

Mis siis on teie meelest simulatsiooniteooria juures otsustav küsimus?

Simulatsiooniteooria esimese versiooni juures oli absoluutselt õige see, et me saame kujutleda asju teise isiku vaatepunktist. Ma hakkasin mõtlema, et selle keskmes on idee, et psühholoogiliste mõistete kasutamine tähendab selle taipamist, et leidub endast erinevaid toimekeskusi, teisi vaatepunkte maailmale kui inimese enda oma. See idee on analüütilisest filosoofiast erinevates mõttetraditsioonides, Kanti ning Verstehen traditsioonis, olnud käibel juba pikka aega. Me saame mõista, et teisel olendil on vaim, ainult siis, kui suudame võtta teatud määral omaks tema vaatepunkti või üritame luua temaga ühist maailma. See, mida ma tahan toonitada, seondub varem mainitud arusaamaga psühholoogilistest mõistetest kui tööriistadest. Minu meelest on need tööriistad, mille leiutasime koostööd tegevate toimijatena, kes sattusid üheskoos elama; need on tööriistad, mille me oleme välja arendanud sajandite jooksul, et need aitaksid kaasa meie vaimsele koostööle mõtlemisel selle üle, mida teha ja mida mõelda, üritades üheskoos välja selgitada, milline on see maailm, kus me asume ning kuidas sellega toime tulla ning mida me peaksime tegema. Psühholoogiliste mõistete kasutamine on meie viis reflekteerida omaenese mõtlemise üle nendes küsimustes, eesmärgiga muuta mõtlemine keerukamaks, peenekoelisemaks, leida sellest üles vigu ning näha selgemalt, kui kaalukaks mingeid kaalutlusi pidada. Need toetavad meid normatiivselt, aidates meil paremini hakkama saada meie ühises elus.

Kust see normatiivne aspekt sisse tuleb?

See on normatiivne väga hägusas mõttes: meil on mingi ettekujutus mõtlemisest, mida saab sooritada paremini või halvemini. Ma ei pea silmas normatiivsust selles mõttes, et meil on selged reeglid või standardid. Me üritame standardeid välja töötada ning see on üks põhjus, miks eetilised ja poliitilised küsimused on nõnda keerukad.

Kui me omistame teisele inimesele vaimuseisundi seda simuleerides, siis see ei ole normatiivne. Me ei ütle, et sa pead niimoodi mõtlema või peaksid niimoodi uskuma.

Seda küll, ent kui me selles üldse mõtet ei leia, siis on raske näha seda teo või kohustusena, mis kuulub meiega sarnanevale olendile, kes üritab õigesti toimida. Kui mõelda teisest isikust kui toimijast, kes üritab elus õigesti hakkama saada ning kel on selleks teatavad oskused, siis tekib vajadus mõne Davidsoni heausksusprintsiibiga sarnase põhimõtte järele: meile tundub tema tegevus mõttekas ainult siis, kui näeme, millest see lähtub, nii et ta saaks vastata teatud mõttekuse standarditele. Kuid see ei tähenda, et ta pidi niimoodi mõtlema või et tal oli kindlasti õigus.

Aegamööda pakuti välja täpseid mudeleid, kuidas peaks simulatsiooniprotsess ajus aset leidma. Nii juhtub, kui filosoofid töötavad koos teadlastega – nad hakkavad ehitama mitmesuguseid mudeleid. Mida te sellest üldiselt arvate? Kas teie meelest tasub filosoofidel töötada koos teadlastega interdistsiplinaarsetes projektides nagu tänapäeval kombeks?

Ma olen selle poolt: minu meelest on olemas tõsine oht, et filosoofia muutub uusskolastikaks ning tõtt-öelda ma leian, et see ongi juba juhtunud. Sellist filosoofiat on äärmiselt palju. Ma ei pea silmas üksnes spekulatiivset metafüüsikat, kus pole otsa ega äärt arutlustel vältamise ja kestmise üle, vaid ka poliitikafilosoofiat ning eetikat, kus alatasa arendatakse edasi ning täpsustatakse Rawlsi ning Nozicki laadis seisukohti. See on kõik väga leidlik ja nutikas ning seda tehakse ausalt, professionaalselt ja täie rangusega, kuid mitte keegi ei loe seda viie, saati siis veel kümne, kahekümne või viiekümne aasta pärast.

Kas uusskolastika põhjuseks on see, et keskendutakse liiga piiratud näidete hulgale?

Täpselt! Kandepind on liiga õhuke ning ei tegelda reaalse maailmaga piisavalt. Metafüüsika ei arvesta piisavalt teadusega ning eetikas ja poliitikafilosoofias ei tegelda küllaldaselt reaalse maailmaga. Nii et minu meelest peaksid filosoofid tundma tõeliselt huvi teaduse ja reaalelu poliitiliste teemade vastu. See ei tähenda, et nad peaksid lihtsalt hakkama teadlasteks või poliitikuteks ja kõnemeesteks, kuna neil on eriomased intellektuaalsed töövahendid ning eriomane vaatenurk. Filosoofidel on eriomane vaatenurk, sest neil on või peaks olema üsna tugev tagapõhi mõtteloos. Neil on ülevaade sellest, kui mitmekesiseid seisukohti on esitatud eetilistel ja poliitilistel teemadel läbi sajandite.

Filosoofilise vaatenurga teeb eriomaseks siis see, et see on üldisem ning ajaloolisem?

Lisaks sellele lähtub see ka loogikast. Filosoofia avab meie silmad erinevate mõistete ning nende erinevate loogiliste vormide mitmekesisusele. Analüütilise filosoofia tööriistakastis peitub palju kasulikku. Eristus kvantorite vahel laseb meil märgata mõnedes argumentides esinevat kvantorinihet. Tööriistad on näiteks eristus dispositsioonide ja seisundite vahel, erinevus mõjupiirkonnas, sisu ja illokutiivse jõu eristus, erinevad kõnetegude liigid jne. Paljudki mõisted on igati kasulikud psühholoogias või poliitilistes aruteludes.

Miks ei võiks filosoofia ise olla teadus kõigi oma mõistete ning tööriistadega?

Selleks, et pakkuda välja vastuseid ning rakendada tööriistu, on tarvis reaalseid esimese tasandi küsimusi, muidu upume uusskolastilistesse spekulatsioonidesse.

Milline siis peaks olema filosoofia ja teaduse suhe, kui neid üldse on mõtet üksteisest eristada?

Ideaalis võiksime me teada kõike – oleksime kõik renessansiinimesed. Tõsiasi on aga see, et me pole selleks suutelised, kuna maailm on nii keerukas. Teadused ja filosoofia peavad olema teineteisega dialoogis. Filosoofia on eriala, mis lähtub teatud küsimustest ning oma meetoditest, see kehtib ka keemia ja füüsika kohta. Kui aga lihtsalt süüvitakse oma valdkonda ega haakuta mõnes punktis valgustamaks üksteist, siis on need kaotanud oma mõtte.

Miks ei võiks valdkonnad haakuda ühes ja samas isikus?

See on võimalik, kui inimestel oleks piisavalt aega, kuid võib-olla toimub see paremini üksteisega suheldes, kui heatahtlikult meelestatud filosoofid räägivad teadlastega ja vastupidi.

Te juba mainisite filosoofia skolastiliseks muutumise ohtu. Milline on teie meelest filosoofia tähtsus avalikus elus? Kas filosoofid peaksid tulema alla elevandiluutornist ning avaldama oma seisukohad laiemale avalikkusele?

Ma arvan, et nad peaksid, kuid seda takistab karjääri ülesehitus. Meie valitsus nõuab, et toodaksime midagi, mida kutsutakse uurimistööks. Teatud moel on see lükanud meid viimistlema uusskolastilisi artikleid, mille meie väga arukad kolleegid on heaks kiitnud, kuid millest mitte keegi teine aru ei saa. Nüüd pöörab valitsus ringi ning küsib meilt: „Mida te teete, miks peaksime kõigi nende nutikade asjade eest maksma?” Mõningate tööde osas on need kahtlused ka õigustatud. Nüüd nõutakse hoopistükkis, et filosoofia oleks „mõjukas”, kusjuures „mõjukus” mingi asi, mida annab lühikese aja pärast hinnata. See on täiesti naeruväärne. Ravi on siin haigusest palju hullem.

Kui tulla tagasi elevandiluutorni juurde, leian, et mõtleme endast spetsialistidena samamoodi nagu seda on füüsikud ja matemaatikud. Oleme ennast niiviisi ise määratlenud ning seega on kontakti saavutamine avalikkusega raskendatud.

Mõned teevad seda.

Mõned inimesed teevad seda ning ma imetlen neid. Näiteks Michael Sandel esines hiljuti BBCs, ta juhtis avalikku arutelu lausa kaunilt. See on võimalik, kuid raske, kuna tuleb tõsiselt pead murda, kuidas tuua välja olulised mõistelised eristused, milleni filosoofid on jõudnud, ning teha need arusaadavaks inimestele, kes ei ole professionaalsed filosoofid.

Filosoofiat saab populariseerida mitmeti: võib kirjutada populaarteaduslikke teoseid või avaldada ajalehtedes. Mida täpselt peaksid filosoofid tegema, et saavutada kontakti avalikkusega?

Filosoofid peaksid tegema seda, mida on teinud Onora O’Neill ja Sandel ning teised, kes on astunud avaliku arutluse areenile ning pakkunud inimestele paremaid vahendeid mõtlemaks keerulistest asjadest.

Kas avalikkus võtab neid kuulda?

O’Neilli töö usalduse teemal tema BBC Reithi loengutes pälvis üsna palju tähelepanu ning inimesed said teadlikumaks sellest, kui komplekssed on läbipaistvuse ja avatusega seotud küsimused ning millised raskused peituvad sellest tavalisel viisil rääkimises. Mulle tundub, et filosoofidel ei ole nii palju mõju, kui neil võiks olla, sest avalikkuses ei astu üles nii paljud kui võiks. Siiski räägivad filosoofid üha enam avalikult kaasa elukorralduse kavandamise teemal. Viimastel aastatel on arutletud sellistel teemadel nagu intellektuaalne omand või geneetilise informatsiooniga seotud privaatsuse küsimused. Nii et asi liigub.

Te ütlesite, et olukorra teeb keeruliseks see, et filosoofidelt oodatakse uurimistööd ning üha kasvavat publitseerimist. Mida te arvate sellest avaldamissurvest?

See on täiesti kohutav. Akadeemilistele töötajatele avaldatakse survet publitseerida ning seda nad teevadki – väärtuslikumate asjade asemel. Ülikoolide raamatukogudele aga langeb surve seda kõike osta ning neil pole selleks raha. Nõnda on surve all kogu akadeemilise süsteem ning kasu lõikavad sellest ainult kirjastused.