Filosoofiast, vigadega

Bruno Mölder

Law teatmik annab asjatundliku ning sisuka ülevaate filosoofia peamistest valdkondadest.         Stephen Law, Filosoofia. Silmaringi teatmik. Tõlkinud Ann Kitsnik, toimetanud Eha Kõrge. Varrak, 2008. 352 lk.      Viimastel aastatel on eesti keelde tõlgitud päris mitu filosoofia ülevaateteost (1). Mõned neist on meelelahutuslikud, teised pakuvad pindmist pilguheitu sügavatele küsimustele, kolmandad liiguvad ajaloolistes rööbastes mõtlejalt mõtlejale, ehkki peatus igaühe juures on sama põgus kui pilguheit rongiaknast mööda vuhiseva jaama nimele. Professionaalid neid teoseid usutavasti ei loe, ehk sirvivad ning vaatavad pilte. Üliõpilastele nende raamatute sisu meeldejätmisest eksamitel läbisaamiseks mõistagi ei piisa. Muidu huvilised saavad valdkonnast mingisuguse ülevaate, ehk ka petliku tunde, et mõistavad nüüd  filosoofilisi probleeme paremini kui enne. Edasise huvi ärgitamiseks, filosoofiliste mõistetega harjumiseks, kas või „suurteks” tituleeritud mõtlejate nimede seas orienteerumiseks ongi need albumid ja raamatukesed igati omal kohal.

Tuumakad ja halenaljakad osad

Mullu ilmus selliste üllitiste ritta aga üks teos, mida tahan soovitada ka üliõpilastele täiendavaks lugemiseks sissejuhatavate loengute juurde, ent paraku söandan seda teha vaid reservatsioonidega. Tegu on Varraku kirjastusel „Silmaringi teatmike” sarjas ilmunud raamatuga „Filosoofia”, mille autoriks on  Stephen Law. Teatmik koosneb viiest osast. Sissejuhatuse ning filosoofia ajaloo lühitutvustuse järel tuleb raamatu kõige tuumakam, kolmas peatükk, mis pakub 150 leheküljel asjatundliku ning sisuka ülevaate filosoofia peamistest valdkondadest: epistemoloogiast, metafüüsikast, moraalifilosoofiast, vaimufilosoofiast, religioonifilosoofiast, poliitilisest filosoofiast ja teadusfilosoofiast. Väärib märkimist, et pakutav ülevaade esitab nimetatud valdkonnad täiesti korralikul tasemel, hõlmates mitmeid aktuaalseid probleeme ja argumente. Samuti on juba pööratud tähelepanu  XXI sajandil aktiivselt kirjutavatele filosoofidele nagu Alvin Goldman, Frank Jackson, Saul Kripke, Richard Swinburne jt, kelle nime populaarsetes ülevaateteostes muidu eriti ei kohta. Selle peatüki artiklid annavad niisiis esmase sissevaate filosoofia harudesse, nii nagu neid tänapäeval praktiseeritakse. Järgmine peatükk väärib samuti põhjalikku uurimist, nimelt tutvustatakse seal põhilisi argumenteerimise  viise ning laialt levinud mõtlemisvigu, mida saab vältida vaid neid tundes. Eesti keeles ei olegi ühtegi teist populaarset käsitlust, mis tutvustaks mõtlemise abivahendeid nõnda selgelt.

Neljanda peatüki lõpuni soovitangi seda raamatut lugeda, järgnevale sajakonnale leheküljele kokku surutud „Kes on kes filosoofias” on tõlke konaruste tõttu päris piinarikas lugemisvara, ehkki ka eespool leidub olulisi eksitusi. Sellest siis ka minu reservatsioonid. Kui on huvi mõtlejakeskse ülevaate järele, siis  paremini tõlgitud ja põhjalikuma käsitluse leiab näiteks Peter Kingi raamatust „Sada filosoofi” või Koolibri kirjastusel ilmunud „Filosoofia ajaloost”. „Silmaringi teatmikus” on tõlkes nii mitmedki laused muutunud lausa halenaljakaks. Näiteks lk 284 saame teada, et „Leibniz kuulus ühes Spinozaga uusaja ratsionaalsemate filosoofide hulka”. Kes vähegi filosoofia ajalugu tunneb, peaks ometi teadma, et tegu on ratsionalistidega.

Kierkegaardi kohta on tõlkes järgmine ebaloogiline lause: „Hiljem, mil ta elas tagasitõmbunult, sai temast pärast vaidlust ühe oma trükisega kohalik naljanumber, kuid ta jätkas surmani  võitlust formaalse kirikuga” (lk 310). Kierkegaardi kimbutas tõepoolest nädalaleht Corsaren ning ta ise kritiseeris Taani riigikirikut, ent selles lauses on järelduvus ning sisu üsna paigast ära läinud. Leheküljel 292 leiame tõelise „pärli” Rousseau’ kohta: „Seal elas ta ühe naise juures ning lapsendas selle viis vallaslast, kes kõik anti leidlaste varjupaika”. Jätan lugejale koduseks ülesandeks uurida, mitu loogika- ning faktiviga esineb selles lauses. Kohati kasutatakse kohatut sõnavara (lk 270 loeme, et Machiavelli „viibis töölähetustel Itaalias, Prantsusmaal ja Saksamaal”; lk 345 ründavad Peter Singerit „hälvikute” õiguste  eest võitlejad).

Lisaks esineb raamatute pealkirjade tõlgetes mitmeid kõrvalekaldeid eesti kultuuriruumis käibivatest variantidest. Leheküljel 288 leiame Berkeley teose „Alciphron ehk Minutifilosoof”. „Minute” tähendab antud juhul siiski väikest ehk tühist, mitte minutit. Nietzsche teos on tuntud kui „Inimlik-liiginimlik”, mitte „Inimlik-üliinimlik” (lk 316). Ei ole võetud vaevaks ühtlustada pealkirju eesti keelde juba tõlgitud raamatutega. Wittgensteini „Filosoofilistest uurimustest” on saanud „Filosoofilised uuringud” (lk 326). Carnapile omistatud  artikli pealkiri peab olema „Metafüüsika ületamine keele loogilise analüüsiga”, mitte „Metafüüsilise mõtte elimineerimine keele loogilises analüüsis” (lk 330). Ehk tuleb tõlkijale ka üllatusena, et Adam Smithi peateos on eesti keeles ilmunud pealkirja all „Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest”, mitte „Uurimus rahvaste jõukuse olemusest ja põhjustest” (lk 298). Turingi kuulus artikkel on eesti keeles „Arvutusmasinad ja intellekt”, mitte „Arvutavad masinad ja intelligents” (lk 133). „Intelligence” näib tõlkijale valmistavat probleeme ka mujal: kord on Jumala-idee „intelligentsi” allikas (lk 79), kord saame  teada, et Gilbert Ryle „tegeles sõja ajal intellektuaalse tööga” (lk 331). Tõesti, mida muud võiski üks filosoof sõja ajal teha. Kuid tegelikult osutas Ryle teeneid briti luurele ning jõudis sõja lõpuks majori auastmesse. Mitmed teisedki samalaadsed eksimused annavad märku teatmiku eesti keelde toojate silmaringi ahtusest. Leheküljel 129 tutvustatakse meile Frank Jacksonit kui Austraalia Riikliku Ülikooli väljapaistvat professorit. Jackson on kindlasti väljapaistev filosoof, ent „Distinguished Professor” on tema ametikoha nimetus. Ayer ei saanud Oxfordis Wykehamis loogikaprofessoriks (lk 338), vaid Wykehami loogikaprofessoriks.  Wykeham on siin professuuri nimi, mitte kohanimi. Leheküljel 297 räägitakse vaatleja „pöörlemisest” ümber tähtede, ehkki kõnealust protsessi tuleks nimetada „tiirlemiseks”. Eksimustest pole vabad ka raamatu originaali koostajad: leheküljel 225 tuuakse näide Oxfordi ülikooli kohta, kuid illustreeritakse seda Cambridge‘i pildiga.

Eelnevalt esile tõstetud lapsus’ed on ilmselt tingitud lohakusest ja teadmatusest, need võivad takistada küll sujuvat lugemist, ent tegu pole põhimõtteliste probleemidega. Kuid teatmikus esineb ka selliseid vääratusi, mis muudavad algse  filosoofilise mõtte sootumaks. Toon needki siinkohal sõbraliku täiendusena esile, lootuses, et ehk aitavad need parandused teatmiku segadusse sattunud lugejal seal kirjeldatud seisukohti siiski vähegi paremini mõista, sest raamat ise on lugemist väärt.

Teatud ingliskeelsete sõnade mõte on läbivalt kaotsi läinud. Iseäranis problemaatiline on „necessity” ning selle variatsioonid, mida tuleks tõlkida üldiselt paratamatuseks, välja arvatud vastanduses „necessary-sufficient conditions”, mida on kombeks edasi anda kui tarvilikke ja piisavaid  tingimusi. Seevastu kõnealuses raamatus on paratamatus tõlgitud enamasti „vajalikkuseks” (nt lk 92, 319). Ometi peaks olema selge, et vajalik ning paratamatu on erinevad asjad. Kui ühes lauses esineb rohkem kui üks viga, siis ei saa lootagi, et lugeja sellest õigesti aru saab, eriti veel siis, kui kõne all on analüütiline metafüüsika: „Kripke on seisukohal, et õige nimi osutab samale objektile kõikides võimalikes maailmades, kus see eksisteerib, ja seega tõesed  identiteediväited, mis hõlmavad õigeid nimesid nagu „Everest on Džomolungma”, on metafüüsiliselt vajalikud” (lk 345). Pärast vigade parandust kõlaks see lause järgmiselt: „Kripke on seisukohal, et pärisnimi osutab samale objektile kõikides võimalikes maailmades, kus see eksisteerib, ja seega tõesed identsusväited, mis hõlmavad pärisnimesid nagu „Everest on Džomolungma”, on metafüüsiliselt paratamatud”.

Ka neis kohtades, kus kõne all on tarvilik tingimus, tehakse tõlkes juttu vajalikust tingimusest (nt lk 62, 218). Kant uuris  kogemuse ja teadmise võimalikkuse tarvilikke tingimusi, mitte „kogemuse tõenäosuse võimalusi”, „kogemusele seatud vajalikku struktuuri”, „teadmise võimalikkuse vajalikke tingimusi” (lk 296). Paistab, et Kant on üldse osutunud tõlkijale läbitungimatuks. Samal leheküljel on „ajalis-ruumiline” lausa tõlkimata jäänud: „kogemused maailma kohta on spatio-temporal’sed”. On ka öeldud, et „Kant kaitses lõplikult ontoloogilist tõestust” (lk 141), ehkki asi oli vastupidi – võib öelda, et Kant vääras lõplikult selle jumalatõestuse. Üheks raskusi valmistavaks terminiks on „propositsioon”. 

Teadmise standardkäsituse järgi on teadmine mõne tõese propositsiooni õigustatud uskumine. Teatmiku määratlus on aga täiesti arusaamatu: te „teate antud eeldust siis ja ainult siis, kui eeldus p on tõene; te usute seda p; te usute, et p on õigustatud” (lk 62). Inglise „proposition” on siin ekslikult tõlgitud eelduseks. Sama viga on tehtud ka analüütilise propositsiooniga: registris asub viide sellele kui analüütilisele eeldusele, kuid viidatud leheküljel on juttu hoopis analüütilistest ja sünteetilistest „positsioonidest” (lk 67)!

Mõistete või kontseptsioonide asemel on raamatus kasutusel  „ideestik”, mis vähemalt antud kontekstis mõjub uudissõnana (lk 92-93). Näiteks leheküljel 61 võime lugeda ideestike omandamisest ning ideestike poolt struktureeritud kogemusest. Siinkohal oleks „mõistetest” täiesti piisanud. Juttu tehakse ka „antustest” (lk 323), mis pealegi „mitteeksisteerivad”. Arvatavasti on sellega püütud teatavat kõlalist sarnasust hoides tõlkida ingliskeelset terminit „entity”, ehkki õige oleks „entiteet”. Mitte kõik entiteedid ehk tegelikud, võimalikud ning võimatud asjad ei pruugi olla meile antud ning „antus” („the given”) on epistemoloogias eraldi termin, seega on selline  tõlge kahekordselt eksitav.

Milline võiks olla „lõdva teadmise teooria”?

 Ka mitmete teooriate nimed on vildakalt tõlgitud. Kui kogu see lugu poleks õigupoolest nõnda trööstitu, siis oleks päris lõbus mõelda, milline võiks olla „lõdva teadmise teooria”, mida lk 55 selgitatakse järgmiselt: „Tavaliselt muudab protsessi usaldusväärseks lõtv seos selle vahel, mida usutakse (roos), ja uskumuse enda vahel”. Tegelikult on kõne all põhjuslik teadmisteooria ning asjaomane seos on „causal”, mitte „casual” nagu põgusal vaatamisel võis paista.

Veel vigu teooriate ja kontseptsioonide  nimedes: Russelli määravate kirjelduste teooria on tõlgitud „kirjeldamisteooriaks” (lk 322); Milli konsekventsialismi eetikas tutvustatakse kui „järelduslikku” positsiooni (lk 308); Schopenhauer kirjutas küllaldase aluse, mitte „piisava põhjendatuse” printsiibist (lk 305); Rawls uuris distributiivse õigluse põhimõtteid, mitte ei tundnud „huvi jaguneva õigluse vastu” (lk 340). Teatmiku järgi väitnud Berkeley, et „olla olemas tähendab tajuda” (lk 288), tegelikult tähendab tema kuulus sentents „Esse est percipi” hoopis „olemine on tajutud-olemine”. Raamatus mainitakse ka „Briti tänapäevast empirismi” (lk 269),  kuigi on selge, et mõeldud on uusaegset Briti empirismi. Sõna „modern” on saanud komistuskiviks ka Hobbesi juures, keda tõlge tituleerib „esimeseks tänapäevaseks materialistiks” (lk 275), ehkki XVII sajandit on kombeks klassifitseerida pigem uusajaks kui tänapäevaks.

Vaimufilosoofi pilku riivavad iseäranis konarused vaimufilosoofiliste ideede edasiandmisel. Ning neid jagub mitmele leheküljele. Saame teada, et dualismis kerkib esile „suhtlemise probleem” (lk 127), kuigi õigem on rääkida „interaktsiooniprobleemist”, sest substantsid teatavasti ei suhtle. Järgmisel  lehel tutvustatakse moodsat modaalset argumenti materialismi vastu, arusaamist segab aga viide „tajutavusele” (lk 128). „Conceivability” on pigem ettekujutatavus või kujutletavus. Vaimufilosoofia üheks peamiseks huviobjektiks on intentsionaalsus ehk vaimuseisundi suunatus objektile. Mitte mingil juhul ei ole tegemist aga „tahtlikkusega” (lk 123). Davidsoni vaadete tutvustamisel on tõlkija kirjutanud „tinglikest vaimsetest sündmustest” ning sellest, et vaimset ei saa „avardada füüsilisele” (lk 338). Üksnes Davidsoni filosoofia tundja võib aimata, et mõeldud on partikulaarseid vaimusündmusi ning  vaimse mitteredutseeritavust füüsilisele. Leheküljel 289 on meie ja maailma vahele tõmmatud mingisugune „kardin”; „veil of perception” on siiski „tajuloor”, mis laseb aimata ka selle taga toimuvat. Viimaks, teadlased vaatlevad loodust, mitte ei „jälgi” seda (lk 89, 182).

Selliseid näited leiaks teisigi. Märkisin siin ära enim silma riivanud ebatäpsused. Need parandused võib raamatu lugemisel kõrvale võtta. Ehk leiab siis sellest tõlkega rikutud teatmikust peale rikkalike illustratsioonide ka sisulist teavet. Loodetavasti innustavad siis raamatust loetud ideed liikumist juba originaalteoste  endi juurde ja leiab aset mõistmine, mille käigus sulavad ühte erinevad horisondid, kui Gadameri kõnepruuki laenata, ning sealjuures hajub see „silmapiiri udu” (lk 330), mis muidu maad võtab.

1 Et mu jutt ei jääks üldiseks, olgu siinkohal loetletud üksnes viimase nelja aasta jooksul ilmunud ning mulle silma hakanud ülevaated: Peter J. King, „Sada filosoofi. Maailma suurimate mõtlejate elu ja töö”, Sinisukk, 2005; Gregory Bergman (koost), „Filosoofia. Igapäevatõdesid suurtelt mõtlejatelt”, Ersen, 2005; Neil Turnbull, „Filosoofia linnulennult”, Koolibri, 2006; Christoph Delius, Matthias  Gatzemeier, Deniz Sertcan ja Kathleen Wünscher, „Filosoofia ajalugu. Antiikajast tänapäevani”, Koolibri, 2007; Esa Saarinen, „Filosoofia!”, Hermes, 2007. Philip Stokes, „100 tähtsamat mõtlejat”, Ersen, 2008; Jeremy Stangroom, „Filosoofia” Eesti Päevalehe Kirjastus, 2008.