Finantsmaailm mängib turgudel nagu varemgi

Andreas Sepp

Jan Kregel (Foto: Andreas Sepp) Miks riigid nagu Hiina, kus kasutatakse riigipankasid, arengupankasid, strateegiaid, keelde-käske jms, edenevad paremini kui teised? Rainer Kattel: Palju on räägitud sellest, et inimesed tulevad kriisi tõttu tänavatele, kuid tegelikult pole seda eriti juhtunud. Mida on oodata järgmise viie aasta jooksul – kas peame kuidagimoodi vastu või kogeme katastroofi? Jan Kregel: Nii pikalt ma ennustada ei saa, võib-olla saab midagi öelda kahe-kolme aasta kohta. Filmis kritiseeriti seda, et kriisijärgselt on eeskätt keskendutud pankade päästmisele, millega tehti algust 2008. aastal. Suuremal või vähemal määral on see ka õnnestunud, pangad on päästetud, kuid kehtima on jäänud põhimõtteliselt sama poliitika, mida viidi ellu eelkõige pankade päästmiseks. Minu arust mõlgub praegu kõigi meeltes küsimus, kuidas suunata poliitika süsteemi päästmisele ja aidata kodu ning töö kaotanud inimesi, kel pole tööd ja kes ei saa seega finantssüsteemis osaleda. Keskpangad kasutavad poliitikat, mis nende endi arust süsteemi toetavad. Kuid lähemal vaatlusel selgub, et see pole nii – jätkatakse pankade toetamist. Keskpankade tegevuse tulemusel on pangad päästetud ning taas enam-vähem kasumlikud. Majandusprobleemid on aga jäänud ja pangad ohustavad taas majandusstabiilsust. Kõik see on juba teoksil, sest panku finantseeritakse praegu põhimõtteliselt nullkuludega, nad saavad raha laenata negatiivse intressimääraga. Tegemist ei ole saladusega, kõike seda saab lugeda J. P. Morgani ja Chase’i aastaaruannetest, kus on kirjas, et nende kulutused vahendite hankimisele on negatiivsed. See tähendab, et pangad võivad spekuleerida millega tahes ning seda nad juba ka teevad.

Teisest küljest ei laena pangad erasektorile, sest ka viimane saab laenu negatiivse intressimääraga. Huvitav on siinjuures see, et pankade reservid on rekordsuured. Neid eelistatakse aga kasutada finantsinstrumentidega spekuleerimiseks. Ka tootmisettevõtted on läbi aegade suurima likviidsusega, kuid ka nemad ei investeeri. Nii et rahakogumise eesmärgil töötatakse igal pool hästi, kuid tööhõive või toodangu suurendamise nimel ei võeta midagi ette. Nullintressi-poliitika puhul on probleemiks just see, et ei ole reaalset kasu toodangu või tööhõive näol. Viimaste puhul on eelduseks reaalsed kulutused, mis peavad kusagilt tulema.

Kogu majandusbuum põhines tarbijate kulutustel. Praegu seda enam ei juhtu, sest võlgades on just majapidamised, kes ei saa seetõttu kulutada. Kuni valitsused on otsustanud, et ka nemad ise on võlgades ning kulutada ei saa, oleme olukorras, kus keegi ei taha kulutada, likviidsus suureneb ning tegelik süsteem ei paranegi. Kõik see jätkub nii ELis, Ühendkuningriigis kui ka USAs vähemalt kahe-kolme aasta jooksul, viie aasta kohta ma seda öelda ei julgeks. Varem süsteem taastuma ei hakka. Varem oleme rääkinud stagflatsioonist, nüüd valitseb meil deflatsioon. Kui aluseks võtta hinnaindeksid, siis need on keskpankade eesmärgist tunduvalt allpool ning pole absoluutselt mitte ühtegi põhjust, miks hinnad peaksid nendel tingimustel tõusma hakkama. Tulemuseks on deflatsioon, mille mõju võlgnikele me teame. Vaja on saada majapidamised võlgadest välja, kuid kui oleme olukorras, kus hinnad ja seetõttu ka palgad langevad, siis võtab majapidamiste taastumine veelgi kauem aega. Kõike seda arvesse võttes näen veel kaks-kolm aastat kestvat stagnatsiooni.

Hardo Pajula: 5–10 aasta jooksul hakatakse varasid ümber jaotama, mille kohta on hästi öelnud James McDonalds, kelle hinnangul on kuidagi vastupidamine positiivne ning eurotsooni lagunemine negatiivne stsenaarium. Viimasel võivad olla väga ettearvamatud järelmõjud ning see on tõenäoliselt ka nõrgim koht maailma finants- ja poliitilises arhitektuuris. Eurotsoon võib olla üks koht, kus süsteem annab järele, sest kui vaadata maailma poliitilist kaarti, siis on riikide piirjooned valdavalt paika pandud koloniaalajastul, ega vasta enam kaugeltki praegusele demograafilisele olukorrale. Maailma poliitiline kaart on väga suure surve all ega pruugi eurotsooni lagunemise korral vastu pidada. Pessimistid on väitnud, et tõeline oht on hoopis neobarbaarsus. See ehk olekski lühikokkuvõte: optimistid loodavad, et saame kuidagi hakkama, kui oled aga tõsiusklik pessimist, siis on neobarbaarsuse oht palju reaalsem kui keskmine inimene mõelda tahaks.

Carlota Pérez: Oleme väga pessimistlikud ning kahjuks peamegi olema. Mina olen üldiselt optimist, kuid praegu on väga keeruline optimismiks põhjust leida. Nõustun Jan Kregeliga arenenud maailma tuleviku osas täiesti. Ma arvan, et oluline on näha kahte eraldi trendi. BRICi riigid ja arengumaad kasvavad tegelikult päris kiiresti. Isegi kui nad ei kasva nii kiiresti kui varem, on nende 5–7protsendiline kasv siiski tunduvalt suurem kui arenenud maailma riikides. Seetõttu ongi oluline vaadata, miks sellised riigid nagu Hiina, kus kasutatakse, riigipankasid, arengupankasid, strateegiaid, keelde-käske jms, edenevad paremini kui teised. Seal, kus riik ei karda otsuseid vastu võtta ja mängureegleid valida, toimub lihtsalt palju rohkem. Hiinlased kulutavad miljardeid rohelisele majandusele, samal ajal kui Lääs hoiab kokku, selle asemel et oma probleemsetes valdkondades edasi minna.

Selle kõige põhjal usun, et arenenud maailmas lähevad asjad tunduvalt halvemaks, enne kui need hakkavad taas paremuse suunas liikuma. Võib-olla näeme veel, kuidas kasvavad riigid hakkavad mõjutama neid järeleandmatuid, kes veel kokkuhoidu pooldavad, sest kokkuhoid on ju enesetapjalik. Ainuüksi fakt, et noortel pole põlvkondade kaupa tööd ega tulevikku, seab ohtu kogu riigi. Kõik kõrge noorte töötusemääraga riigid on väga tõsises olukorras, kuid selles osas ei võeta midagi ette. Valitseb kas uskumus, et kokkuhoid päästab nad, või mõjutavad päästetavaid need, kes neid kokkuhoiu abil päästa tahavad, isegi kui päästetavad seda ise ei soovi. Niisiis arvan, et tulevik on põhja jaoks tume – ja seda ka ainult juhul, kui meil õnnestub läbi teha üks korralik surutis. Ehk alles siis hakkavad meie juhid selgelt nägema ning meil õnnestub siit välja saada.

Erik Reinert: Ideoloogiapõhiselt perifeeriasse suunatud olulistel ideedel on küljes midagi erilist. Kusjuures see ideoloogia on väga lihtsakoeline – turg lahendab kõik. Endistel liidumaadel polnud muud soovi kui saada vaid ELi, NATO ja euroklubi liikmeteks. Usutakse, et ainuüksi liikmesus lahendab meie probleemid. Kuid kui 50 tallinlast on väga rikaste klubi liikmed ning kui sellele lisandub 150 vaest liiget, siis see ei tähenda ju seda, et vaesed saavad automaatselt rikkaks. See on aga olnud intuitiiv-ideoloogilisel tasandil motiveeriv faktor. Kaks nädalat tagasi olin Venemaal ja seal keerles debatt selle ümber, et kui vaid saaks WTOsse, siis lähevad asjad paremaks. Ümberringi valitsevad üsna lihtsakoelised arusaamad.

Hiljutist finantskriisi ja selle lahendamist vaadeldes pean tunnistama, et olen Hyman Minsky mõtete pooldaja ning nõustun temaga, et 1970. aastate nn naftakriis oli tegelikult hoopis finantskriis. See oli aeg, mil Carlota Péreze tehnomajanduslikud paradigmad olid aeglustunud, kuid palgatõus jätkus. Palgatõus olukorras, kus tootlikkus vähenes, tõi kaasa inflatsiooni. Toonane kriis tekitas inflatsiooni ning kuna palgatase oli visa muutuma, oli inflatsiooni keeruline ohjata. Finantskapital, mida piiblis tuntakse ka mammonana, ehk mittetootlik kapital suruti pankadest välja, kust see suundus uutesse tehnoloogiatesse.

Praegusel ajal on aga oluline Euroopa keskpanga roll, kuna selle sisuliselt ainus põhikirjaline eesmärk on inflatsiooni ennetamine. Nii et teatud moel juhtub praegu sama mis 1970. aastatel, arvestades üleliigset krediiti, pankade loodud raha ja selle mitte piisavalt kiiresti langevat väärtust ning seda, et palgad kasvamise asemel langevad. Jääb mulje, nagu oleks kapitalism kuulutanud sõja iseenda klientidele. Kui saaks ainult nõudlusest lahti, kui inimesed vaid lõpetaks rahakulutamise, küll siis oleks kõik korras. See on aga ebaloomulik!

Euroopa probleem on ka see, et kuigi ollakse Ameerikaga võrreldes pisut teises olukorras, siis Euroopat juhitakse majanduslikus mõttes täiesti irratsionaalselt – kõik käib ümber ekviliibriumi. Sama rääkis ka 1970. aastatel USA föderaalreservi juhtinud Arthur Burns, kes soovitas ekviliibriumile keskendumise asemel pöörata rohkem tähelepanu positiivsetele ja negatiivsetele tsüklitele ja seostele. Kasv tuleneb positiivsetest tsüklitest, kasvavatest tuludest, tehnoloogilisest progressist, suuremast nõudlusest, palkadest ja maksudest jne. Praegu oleme loonud nõudluse kaotamisega aga negatiivse spiraali: muidugi ettevõtted ei investeeri, kui inimesed ei osta. Nii olemegi veidras olukorras, kus ettevõtted käituvad pankadena ega investeeri ning võlgu jäävad kliendid. Vanasti oli vastupidi.

Antud poliitilises situatsioonis on Euroopa valinud omale Mario Draghi nimelise diktaatori, kelle ametiperiood kestab kuni 31. oktoobrini 2019. Poliitikud teda puutuda ei saa. Kui küsida temalt, nagu seda tegi just Spiegel, mis teda motiveerib, siis vastas ta et 1970. aastate kriisi ajal kaotas ta pere suurema osa oma säästudest ning seega tahab ta nüüd sellist olukorda vältida. See on üsna dramaatiline. Kuni Draghil õnnestub inflatsioon väike hoida, saab teda ametist kangutada vaid Euroopa Kohus. Kui ta oma mandaati hoida suudab, siis ei või ka nemad teda puutuda. Nagu ka Kregel ütles, on Euroopa loonud endale valuuta, mida ta ei saa ise kontrollida. Ecuador ja El Salvador on valinud omale USA dollari, kuid neil puudub selle üle igasugune (poliitiline) mõjuvõim. Teatud mõttes kehtib sama ka Euroopa poliitikute puhul. Ka nemad on loonud välisvaluuta, mida nad ei saa poliitiliselt kontrollida. Oleme valinud omale väga kitsa missiooniga diktaatori ja kahjuks arvan, et asjad peavad minema tunduvalt halvemaks. Lätis ja Leedus on muidugi juba hullem. Optimistina ütlen, et kui asjad peavad veel palju hullemaks minema, enne kui need paranema hakkavad, siis loodetavasti läheb halvaks õige ruttu, sest nii läheb valu üle võimalikult kiiresti.

Jan Kregel: Sa tõstatasid 1970. aastate puhul väga olulise punkti, mis puudutab palkasid ja muutusi tehnoloogiates. Ma ei ole selles päris veendunud, et palgad olid sel ajal liiga suured, kuid selge on see, et suurem osa arenenud riikide valitsusi vastas tollasele kriisile märkimisväärse kulutuste kärpimisega. Tulemuseks on keskkond, kus on liiga palju töötajaid, kelle ülalpidamine on liiga kulukas. Turuanalüütik soovitaks probleemi lahendamiseks kohandada palkade vähendamise kaudu tööjõuturgu. Sellega sai hakkama aga hoopis finantssüsteem, võttes üle ettevõtteid, koondades töötajaid, kes nende arvates olid liigsed, ning tekitades sellega olukorra, kus palgad pole kasvanud sellest ajast peale kuni tänaseni.

Praeguse kriisi mõju on täpselt samasugune. USAs on tööhõive hakanud kasvama, kuid peaaegu üldse ei looda töökohti, mille palk oleks tasemelt võrreldav kriisieelsel perioodil makstuga. Uus depressioon on siia juba sisse programmeeritud, nõustun Erik Reinertiga selles osas, et me piltlikult öeldes tulistame oma kliente jalga. Nagu Henry Ford on korrutanud, peab inimestel olema piisavalt raha, et nad saaksid endale autoostu lubada. Kui palkade vähendamine jätkub, ei saa mingist kriisist taastumisest juttugi olla. Oleme olukorras, kus palgad ja inimeste ostujõud väheneb, tegelikult peaksime pingutama selle nimel, et olukord oleks täpselt vastupidine.

Carlota Pérez: 1970ndatel suutis tootev kapital impordi asendajate kaudu kohanduda, minnes Ladina-Ameerikasse, Lõuna-Koreasse, Taiwani jm, tekitades niiviisi arenevates riikides buumi, mille põhjustasid arenenud riikide kõrged palgad, madal tootlikkus ja uute tehnoloogiate puudumine. Tootmise siirdumine arengumaadele panigi alguse palkade vähenemisele arenenud riikides. Mulle omakorda meeldib praegust kriisi võrrelda 1930ndatel toimunuga, sest ka praegu on meie tootlikkus langemas, investeeringud puuduvad, tehnoloogiatel puudub potentsiaal, sest valitsused pole veel otsustanud, mis suunda anda, arvates, et suuna annab finantsmaailm. See aga ei plaani seda teha, vaid eelistab hoopis turgudel mängimist nagu varemgi. Juba praegu spekuleerib finantsmaailm toiduhindadega ja see võib viia järjekordse mullini, sest tegelikult pole aktsiaturgude tõusuks ühtegi põhjust. Vahendid tõmmati vahepeal väärtpaberitest välja, sest kardeti, ning suunati need ümber aktsiatesse. Tulemuseks on taas üks segadus. Finantsi ei kontrollita ja keegi ei investeeri kasvu. Investeeringuteta pole võimalik töökohti luua, investeeringute aluseks on omakorda vastav poliitika, mida käesoleval juhul ellu ei viida. Olen kindel, et Erik Reinert ja Jan Kregel nõustuvad minuga, kui väidan, et finantsmaailma ponnistustest jääb siinkohal väheks. 1970ndatega võrreldes eristab praegust seisu eelkõige see, et toona ei olnud tehnoloogiatel potentsiaali, praeguste tehnoloogiate potentsiaal on aga hiiglaslik!

Rainer Kattel: Nüüd tahan teilt küsida aga midagi üsna imelikku: kas euro laguneb? Kas on üldse midagi, mida saaksime ette võtta mitte võimaliku lagunemise peatamise osas, vaid just selles mõttes, et püüda Euroopat enam-vähem praegusel kujul säilitada?

Pajula: Tuleb meelde paar aastat tagasi Bloombergis kuulatud intervjuu, kus stuudios oli Kenneth Rogoff, kes lisaks sellele, et ta on väljapaistev majandusteadlane, on ka male suurmeister. Temalt küsiti, mitu liiget on eurotsoonis kolme aasta pärast. Muidugi ei soovinud ta vastata ega ennustada. Lõpuks andis ta siiski järele ning nüüd tuleb see koht, kus male hakkab rolli mängima, sest ta ütles, et ei suuda nii palju peast arvutada. Keegi naisterahvas stuudios püüdis teda aidata, meenutades, et praegu on eurotsoonis 17 riiki, mille eest Rogoff teda ka „lahkelt” tänas. Kui pean niimoodi vastama, siis pakun, et võimalused on 65-35 euro lagunemise kasuks umbes viie aasta perspektiivis. Kas on midagi, mida selles osas ette saame võtta? Sellele on lihtne vastata: mitte kui midagi. Kui kord selle vastusega leppida, siis ei oska ma soovitada muud kui rohkem jalutada ja vähem uudiseid jälgida.

Erik Reinert: Oluline on mõista, kuidas süsteem toimib mõlemal pool Atlandi ookeani. USAs on 50 osariiki ja üks valuuta, nii et kui kusagil halvasti läheb, siis inimesed kolivad. Süsteem kohandub inimeste liikumise tõttu. Kui ma 1970ndatel USAs elasin, kolis aastas näiteks veerand riigi rahvastikust, rahvas oli tohutult mobiilne. Euroopas oli meil teistsugune süsteem: kui Portugali tabasid majandusraskused, siis devalveeriti oma valuuta. Itaalia ostis 1970. aastatel sotsiaalse rahu inimestele suurema palga maksmisega, kui nad seda tegelikult väärt olid. Kaasnev inflatsioon oli hind kodurahu eest. Devalveerimine oli süsteemi turvavõrk: kui kulutasid rohkem, kui sul oli, ja kui palgad olid liiga kõrged, siis turg korrigeeris seda ning valuuta väärtus langes. Kuna suurem osa Itaalia võlast oli liirides, siis devalveeriti rahvusliku valuuta devalveerimisega ka võlga. Süsteem oli küll vastutustundetu, kuid selleks oli väga hea poliitiline põhjus.

Euro tulekuga devalveerida enam ei saa. Tulemuseks on süsteem, mis sarnaneb mõneti Ameerika omaga, sest ei saa kui devalveerida, tuleb liigutada inimesi, kuidagi peab turg ju kohanduma. Võib-olla ei olnudki Euroopas varem kehtinud süsteem nii halb. Ja võib-olla oleks rohkem pidanud kuulda võtma majandusteadlasi, kes pidasid eurot ohtlikuks. Tasub meenutada, et alguses oli euro mõeldud vaid rikastele tuumikriikidele nagu Saksamaa, Prantsusmaa, Holland, Belgia ja ehk ka Soome. Siis tuli aga idealismipuhang: otsustati olla solidaarsed oma Kreeka vendadega ning ka nemad eurotsooni lubada. Idee tekitada majandusarengut läbi klubiliikmesuse. Tahtsime Kreekale teha suure teene, kuid lõpuks tuli välja, et see osutus hoopis karuteeneks.

Elame süsteemis, kus poliitikud ütlevad, et selle süsteemi eesmärgid on nii õilsad, et need lihtsalt ei saa täitumata jääda. See on ka põhjus miks Euroopal puudub varuplaan. Arvan, et just seetõttu võtabki euro lagunemine nii kaua aega. Kuidas peaks see lagunemine toimuma? Parim lahendus: Saksamaa lahkub eurotsoonist ja Saksa marga väärtus tõuseb kõrgustesse. Võime teha ka muud moodi, kuid väikeriikidel seda üksi teha on väga raske, kuigi Islandi-sugusel väikeriigil läheb näiteks väga hästi oma valuutaga. Tähtis küsimus on aga see, kuidas lammutada eurotsoon võimalikult korrapäraselt.

Jan Kregel: Tunnistan üles, et mul on siiani oma vanad Saksa margad alles. Sellel küsimusel on selgelt kaks külge. Suveräänsed valitsused on eurosüsteemis langenud kohalike omavalitsuste tasemele. Küsimus pole isegi niivõrd suveräänsuse vähenemises, vaid pigem selles, et meie tehtud süsteemi on sisse ehitatud deflatsioonikalduvus. Selleks, et süsteem püsiks stabiilne, peab iga valitsus enda rahastamiseks hoidma oma eelarve tasakaalus või tekitama ülejäägi. Rahvusvahelise majanduse baastõde õpetab aga seda, et kõik süsteemis osalejad ei saa normaaltingimustel ülejääki omada. Niisugune olukord saaks tekkida vaid siis, kui iga valitsus hakkaks maksustama rohkem, kui ta ise kulutab, mis tooks aga kaasa selle, et kogunõudlus oleks pidevalt puudulik.

Nõudlust saab kasvatada näiteks välissektori kaudu, kuid Euroopa puhul on olukord selline, et ühel riigil on lõviosa ülejääkidest ning kõigi teiste kaubandusbilanss ELi-väliste riikidega on defitsiidis. Seega jääb alles vaid kodumaine nõudlus, mis aga ka ei toimi, sest valitsus vähendab seda. Kui euro jääb püsima, siis ainult kasvava tööpuuduse ja langeva majanduskasvu tingimustes. Varem või hiljem peab süsteem sellele aga vastama, kas või nii, et riigid lahkuvad oma rahva nõudmisel eurotsoonist. Näiteks põhjusel, et noorte tööpuudus on juba praegu 50% ja see kasvab veelgi. On vaid aja küsimus, mil keegi kratsib kukalt ning ütleb, et see vist ei ole päris hea mõte, kui 16–26aastased inimesed ei hakkagi oma elu jooksul tööl käima. Tuleb poliitiline vastus, kuid me ei tea veel, milline see olema saab, ning on väga tõenäoline, et välja tullakse mingisuguse muu lahendusega.

Loo teine pool sunnib meid vaatama aga eurot poliitilise institutsioonina. Riikides, kus on nn troika (mulle endale meeldib neid nimetada triaadiks) poliitika tõttu kannatatud kõige rohkem, on ju arvamusküsitlustes inimesed tegelikult euro säilitamise poolt. Kui aga arvamusküsitlustes uuritakse inimeste suhtumist kasinusmeetmetesse, siis ollakse selle vastu. Vahemere lõunakaldal, kus nii kreeklastel, portugallastel kui ka itaallastel on kõigil mingil perioodil Teise maailmasõja ajal või järel tulnud silmitsi seista hirmuvalitsejatega, nähakse eurot demokraatia poliitilise kaitsena. Ka Ida-Euroopas on eurol tohutu poliitiline tähendus, mistõttu inimesed on nõus palju kannatama, et see neile alles jääks.

Kas on aga võimalik säilitada demokraatiat ka kuidagi muud moodi, ilma euro abita? Nagu Erik Reinert ütles, siis lihtsaim viis oleks Saksamaa lahkumine eurotsoonist. Kuid ka Saksamaa puhul on probleem poliitiline, nagu on probleem poliitiline ka kogu ELis, kus kõik ju tegelikult teavad, et just Saksamaa on see riik, kes troika kardinate vahelt piilub. Nii et poliitilised probleemid on majanduslikega võrreldes palju keerulisemad. Viimased on tegelikult üsna lihtsad.

Carlota Pérez: Olen täiesti nõus, et euro ongi eelkõige poliitiline küsimus. Kuidagi on jõutud olukorrani, kus keegi ei taha otsustada või puuduvad alternatiivsed otsustusvõimalused, ning see on suur probleem. Võimaliku lahendusena tööpuuduse all kannatavates riikides näen mina aga paralleelvaluuta käibelevõtmist ja seeläbi majanduse kaitsmist, sest nii saab üsna hõlpsalt tööhõivet suurendada. Selle tulemusena saaksid näiteks kreeklased aafriklastega turismis konkureerida, sest praegu on turism Kreekas lihtsalt liiga kallis. Igas Ladina-Ameerika riigis on selline kahe valuutaga elamise kogemus olemas, isegi kui see pole kunagi olnud ametlik. Välismaal on kodumaise valuuta kasutamine mõttetu, aga kodumaal saab pangas selle dollariteks vahetada, kui on soov näiteks reisida või eksportida-importida. Majandus toimib aga kohaliku valuuta alusel, mida saab siis vastavalt soovile devalveerida või teha sellega, mida tahes. Võib-olla aitaks just selline lähenemine euro päästa ja tööhõivet suurendada. Ennustan, et arenenud riikides hakkab selline süsteem kunagi toimima nii või naa, kus üks pool ekspordib arengumaadele kapitalikaupu nagu inseneritooted ja haridus. Kodumaine, teisele valuutale orienteeritud majandus on aga väga elav, roheline ja suunatud sotsiaalsete eesmärkide täitmisele. Saksamaa puhul võiks ka see toimida eurodes, kuigi nad võivad seda näha ohuna. Me ei peaks siin olema ainult pessimistlikud ja seetõttu pakkusin välja ka lahenduse. Ma küll ei tea, kas seda ka aktsepteeritakse.

Erik Reinert: Näiteks Kuubal kehtib kolm valuutat …

Hardo Pajula: Midagi samalaadset juhtus ju ka rubla kokkuvarisemisel. Tegelikult ei taha me ju midagi muud kui raha massi suurendamist, eks? Külades kirjutavad inimesed oma tulud ja kulud vihikusse üles ning tulemus on sisuliselt ju sama. Ma ei ole küll kindel, kas selline lähenemine probleemi olemuse lahendaks. Kuid pean heaks kõiki lahendusi, mis aitavad inimeste elu parandada.

Jan Kregel: Selline süsteem kahandaks valitsustele osutatavat välist survet ja see on tegelikult määrava tähtsusega, andes neile vabad käed ametnike lahtilaskmisel või neile palgatõusu määramisel. Süsteem töötab seni, kuni paralleelvaluutat aktsepteeritakse. Valuuta aktsepteeritavaks muutmine on aga asja raskem pool, kuid selleks on kaks võimalust. Seda saab teha kas seaduste vastuvõtmise teel, mis ei ole aga majanduse toimima saamiseks üldiselt parim viis. Kui aga valitsus ise hakkaks teise variandina kodumaist valuutat maksevahendina kasutama, siis võetaks see kergemini omaks. Ainus raskus siin on see, et enamik valitsusi hoiab oma välisvõlga eurodes. Need aga tuleb tagasi maksta, mis on muidugi probleem.

Kreeka puhul see muidugi nii keeruline ei oleks, sest seal võivad riigile võlgu andnud erainvestorid võla tagasisaamise unustada. Võlga kontrollivad ametlikult Euroopa keskpanga ja EFS-i laadsed mehhanismid ning kreeklastel pole sisuliselt vahet, kas maksta neile tagasi või ei. Kuid riigid, kelle erasektor kreeklastele võlgu andis, tahavad seda kindlasti tagasi saada. Nende jaoks tuleb võlad kuidagi ümber struktureerida, vastasel juhul ei ela nad seda lihtsalt üle.

Üles kirjutanud ja tõlkinud Andreas Sepp