Füüsikaülesande võib püstitada ka kriminaalse juhtumina

Marek Strandberg

Õppimine peab olema jõukohane või natuke üle jõu käiv, arvab noorfüüsikute juhendaja Hans Jordens. Rahvusvahelised füüsikaolümpiaadid (inglise keeles lühendatud IPhO) on ajalooliselt Poolast alguse saanud ettevõtmine. Sel aastal toimus olümpiaad Tallinnas ja Tartus ning oli arvult 43. 1982. aastast laienesid olümpiaadid ka väljapoole idablokki, kui Lääne-Saksamaal toimus 13. rahvusvaheline füüsikaolümpiaad. Teadus pole loomult mõistagi sama, mis on spordivõistlus, kuid ometi on iga abinõu, mis teadust ja teaduslikku mõtet levitab, põhjendatud ja vajalik. Samas on ka päristeaduse kajastamise ja käsitlemise aspektid, saientomeetria erinevad avaldumisvormid juba muutnud või vähemalt muutmas teadustki võidujooksuks tuntuse ning tsiteeritavuse pärast. Ei oska öelda, kas seda pidada heaks või halvaks, kuid selline ilming on olemas. Võrdlemine on väga jõuline ja mänguline, sellega hoitakse käigus ka suurt hulka teaduskirjandust ning teadusliku võistukire varaseks harjutamiseks on teadusolümpiaadidel loomulikult oma selge ja nähtav koht ning roll. Lisaks rahvusvahelisele füüsikaolümpiaadile on teaduses ja füüsikas õpilastele mõeldud mõõduvõtmisi ja võistlusi veelgi. Ka meeskondlikke ning selliseid, mis loomult lähedasemad tegeliku teadustegevusega. 16.–23. juulini toimunud rahvusvahelisel füüsikaolümpiaadil osales 278 õpilast 80 riigist. Kuldmedali sai 45 õpilast, hõbeda 71 ja pronksi 92 õpilast. Eestlastest pälvis kuldmedali Toomas Reimanni õpilane Jaan Toots Tallinna reaalkooli 12. klassist. M.S.

Marek Strandberg: Mis on saanud neist tuhandetest õpilastest, kes kunagi osalesid olümpiaadidel? Milline on olnud nende edasine edenemine?

Hans Jordens, IPhO president: See on huvitav küsimus, kuid ma ise pole sellega tegelenud. Küll on üks ungarlane, kes kunagi osales viiendal füüsikaolümpiaadil õpilasena, selle teabe kokku pannud (vt http://physics.rutgers.edu/~kats/links2ipho/participants.html). Seal on loetlenud kõik auhinnasaajad läbi aegade. Ta ei ole küll vaadelnud nende hilisemat elu ja tegevust, aga vaevalt et me nende hulgast mõne Nobeli laureaadi leiame. Veel ei leia.

Ise olen osalenud 1982. aastast, kui Lääne-Saksamaa kutsus osalema Hollandi, kust mina olen pärit, rahvusvahelise füüsikaolümpiaadi tegevuses ja korraldamises. Algselt oli see ettevõtmine idabloki riikide algatus. Võib öelda, et alles nüüd hakkavad esimesed olümpiaadide võitjad jõudma Nobeli auhinna saajate eapiiridesse.

Pisteliselt olen aga jälginud seda, kuidas on läinud Hollandist pärit olümpiaadivõitjail. Paljudest neist on saanud teadlased, mõned tegutsevad ka nõustamis- ja tehnoloogiaäris.

Kui vanad on noorimad osavõtjad?

12–13 aastat, aga see on pigem erand. Matemaatikas on see loomulik, et anne avaldub varakult, kuid füüsika eeldab peale lahtise pea ja loogilise mõtlemise ka teadmisi, mis kogunevad aastatega.

Kas füüsikaolümpiaad on üksikisikute mõõduvõtt?

Jah, see on personaalne võistlus.

Kas pole mõttes olnud hinnata ka meeskondlikku saavutusvõimet?

Seda rahvusvahelisel füüsikaolümpiaadil ei tehta, aga on teisi loodusteadustes, sealhulgas füüsikas, mõõduvõtmise üritusi. Nüüdseks olen sellest ametist lahkunud, kuid olin 12 aastat ühtejärge Maailma Füüsikavõistluste Föderatsiooni president. See föderatsioon korraldab meeskonnavõistlusi. On ka Euroopa Liidu teadusolümpia, kus füüsikaga kõrvuti on keemia ja bioloogia. Need on võistlused, kus ennekõike tehakse meeskonnatööd ja lahendatakse ülesandeid meeskonnana. Kolmeliikmelised meeskonnad peavad lahendama paljuski eksperimentaalse iseloomuga ülesandeid. Need on keerukad ülesanded ja koostöö on ainus viis, kuidas neid lahendada. Mulle meeldivad just sellised meeskondlikud lahendused. Hiljem selgitan, miks.

Kahe aasta eest oli selline meeskondlik võistlus Rootsis. Ülesanne oli seal püstitatud kriminaalse juhtumina ja tuli leida mõrvar. Väga rootsilik! Füüsikaline osa sellest ülesandest puudutas surnukeha temperatuuri ja jahtumisajast tuletatavat mõrva oletatavat hetke ning selle määramist. Loomulikult tuli lahenduse leidmiseks teha katseid ja neid matemaatiliselt üldistada.

Ette antud ajaga saab seda lahendada vaid meeskonnatööna, ja mis eriti huvitav – sellistes meeskondades on tüdrukute osakaal suurem kui näiteks personaalsel füüsikaolümpiaadil. See on neile huvipakkuvam kui individuaalne võistlus.

Füüsikaga on muidu sellised lood, et naisterahvad tunnevad selle vastu vähem huvi ja selles valdkonnas töötab suhteliselt vähe naisi. Nobeli laureaatide hulgas, pean silmas füüsikat, on neid vähe, nagu ka ülikoolide õppejõudude hulgas. Minu kogemus ütleb, et naistele on meeltmööda just koostöö. Ja sellistes meeskondlikes võistlustes on naisterahvaid julgelt pool.

Meeskond lahendab ülesandeid ka rahvusvahelisel noorfüüsikute turniiril, kus viieliikmelised meeskonnad pakuvad välja lahendusi avalikult esitatud probleemidele. Sealgi on neidude osakaal võistlejate hulgas kuni pool.

Kas on siis ka paremaid ja aegunumaid teadusvõistlusi?

Ei, nii kindlasti ei saa öelda. Õigem on öelda, et erinevatele õpilastele sobivad erinevad võistlused ja neid kõiki on minu meelest vaja. Kuigi ma olen personaalse võistlemise korraldamisega tegeleva organisatsiooni president, meeldivad mulle ikkagi meeskonnavõistlused. Enamgi, kui õpilased tegelevad teaduse, sh füüsikaga, ja see pakub neile naudingut, on peamine eesmärk täidetud, olgu vorm milline tahes.

Kas individuaalvõistlejad, näiteks IPhO Eesti üritusel, osalevad ka meeskonnavõistlustel, ja vastupidi?

See ei ole väga levinud. 2003. aastal toimus Dublinis esimene Euroopa Liidu teadusolümpiaad. Pidin kaasa aitama kahe meeskonna kokkupanekule, igas kuus õpilast. Kust nad leida, kui aega napib? Valisimegi siis meeskondadesse keemia, füüsika ja bioloogia olümpiaadidel edukalt osalenuid. Panime neis meeskondades omavahel kokku kulla ja hõbeda saanud. Eeldasime, et kuldmedali saanute meeskond on tugev ja suure võidupotentsiaaliga, kuid eksisime, sest esimeseks tulnud on harjunud domineerima, nad arvavad, et teavad kõike, kalduvad pikalt vaidlema ja oma seisukohti kaitsma. Sellest ei kasva aga head meeskonnatööd. Hõbemedalitega meeskond ei raisanud aega tühjaks vaidluseks, oli koostöövõimelisem ja meeskonnana edukam.

Mnjaa … ilmselt ei saa siis ka head jalgpallimeeskonda, kui see panna kokku edukatest jooksutšempionitest.

Hollandi jalgpalli rahvusmeeskonnaga vist nii juhtunud ongi. Ühekaupa on tegemist tugevate mängijatega, kes on edukad muudes meeskondades, kuid nende kokkupanekul ei teki koostööd ega tule tulemusi.

Kas IPhO võistlustel lubatakse mingeid abivahendeid?

Ei ole lubatud. On vaid oma pea ja elementaarseid arvutusi võimaldav kalkulaator.

See võistlus on üsna karm ja koormav.

Ja eelnev treening? Selle olümpiaadi tähendus üldse?

See erineb riigiti. Lääneriikides ei ole sellest mingit abi, kui keegi olümpiaadil võitjaks tuleb. Ülikoolidel on oma kriteeriumid ja üldjuhul ei lihtsusta olümpiaadivõit ülikooli sissesaamist. Ja on riike, kus sellise olümpiaadi tulemus mõjutab noore edasist käekäiku. Ma ei tea, kuidas on lood praegu, aga viie kuni kümne aasta eest andis olümpiaadil osalemine näiteks Iraanis vaba pääsu ülikooli. See aga tähendas, et meeskonda kuuluvad õpilased ei pidanud enam viimasel aastal õppima, nad tegelesid olümpiaadiks treenimisega. Veelgi enam, minu teada andis ülikooli minek ka vabastuse kohustuslikust sõjaväeteenistusest. Kaks aastat vabadust on igatahes motiiv, mille nimel oli põhjust rabada, ja rabatigi.

Laiemalt ehk veidi hariduse tasemest ja kvaliteedist. Kas diplomid ja tunnistused on üldse tänapäeval olulised, kui on vaja edukalt lahendada tegelikke probleeme ja ülesandeid?

See on raske teema. Üks on selge: pea alati on õpetajad kurtnud selle üle, et õpilased on laisad ega tea piisavalt palju. Kui see oleks sada protsenti tõde, siis me ei saaks ju olla sellisel teaduslik-tehnoloogilisel arengutasemel, kus me praegu oleme. Ilmselt see siis ikka täistõde pole, et noored ei õpi ega oska. Olen nüüd pensionil, kuid oma esimestel tööaastatel olin gümnaasiumõpetaja, hiljem ülikoolis ja praegune olukord on paraku tõesti selline, et 20–30 aastat tagasi tulid ülikooli noored, kelle teadmised olid ulatuslikumad. See on paraku testiga kinnitust leidnud tõsiasi. Selle nähtuse juured on väga mitmeplaanilised. Osalt peitub põhjus hariduspoliitikas, osalt selles, et raske on leida säravaid õpetajaid.

Selline areng tekitab muret laiemalt: näiteks minu kodumaa Hollandi majandus ei saa turgutust maavaradest – mõistus ja oskused on ainsad, mis tagavad meile majandusliku heaolu. Tööjõu odavus on Aasia pärusmaa, sedagi aina vähem. Euroopa, laiemalt lääne, pärusmaaks on nii praegu kui ka tulevikus parem innovatsioonivõime. Leiutage ja teenindage!

Hollandi jaoks on olulised muidugi ka kaubanduskogemus ja -oskused?

Eks seegi ole pidevat treenimist ja arendamist nõudev sotsiaalne, majanduslik ja juhtimisalane innovatsioon.

Mis siis aitab hoida sellist heaolu taset parimal moel?

Hästi ja väga hästi haritud inimesed, kes parimal moel suudavad oma valitud alal luua uut.

Haridussüsteem ja -korraldus ei suuda kahjuks seda kõike tagada. On kõlavaid, kuid paraku tühje sõnu ja deklaratsioone. Ka Bologna oma, mis paraku ei toimi.

Minu meelest on lahendus haridustaseme tõstmises ning parimal moel saab seda teha tõele näkku vaadates. Ja tõde on selles, et kõrgharidus, keerukad teadmised-oskused ei ole kõigi jaoks. Massikõrgharidus viib kvaliteedi alla.

Ka need õpilased, kes siin on ja kellega olen vestelnud, nagu ka üliõpilased laiemalt, neil pole olnud vajadust teha iseseisvat tööd. Nad naudivad oma andekust, kuid minu arusaama järgi peaks õppimine toimuma end maksimaalselt võimetekohaselt pingutades. Seda üldjuhul aga ei sünni, ei keskkoolis ega ülikoolis. Nõuetelatt on madalal ja mõjule pääseb keskpärasus. Innovatsioonivõimele pole halvemat asja kui lokkav keskpärasus. Kuus punkti kümnest saav üliõpilane tuleb toime ja kui keegi ei nõua temalt, et ta peab tõusma oma jõukohase tasemeni, mis on näiteks 8–9 punkti kümnest, siis paraku ise ta sinnapoole ei püüa.

Ülikoolis peab kõigile olema tagatud pingutus ja tõsise töö vajadus. Õppimine peab olema, ja mitte ainult ülikoolis, jõukohane või natuke üle jõu käiv. Selleks et pingutataks. See pingutus on ainus, mis lihtsal moel tõstaks hariduse kvaliteeti.

Üks juhtum mu enda praktikast. Edukas matemaatikaprofessori poeg loobus õpingutest. Loomulikult langes ta ülikoolist välja. Juhuslikult kohtasin teda kaubanduskeskuses, kus ta tegeles arvete ja dokumentide sorteerimise ja arhiveerimisega. Et elus püsida, teenida. Üsna nüri töö, nagu arvata võite. Kohtusin temaga juhuslikult ja suutsin imekombel teda veenda tagasi ülikooli tulema. Tänapäeval on ta kraadiga teadlane, aga seda harva juhuse läbi. Kujutan ette, et selliste olude tõttu satub üsna palju andekaid lihtsa töö lõksu, kust polegi väljapääsu. Kui muidugi juhus ei aita.

Nii et konkurents ja üliõpilaste tohutu hulk vähendab hariduse kvaliteeti ja puudub ka süsteem, et libastunud talente taas jalgele aidata?

Just nii, ja üheskoos mõjuvad need kaks protsessi hariduse tasemele, nagu arvata võite, laastavalt. Asi on seda kurvem, et meie elustandard ja võimalused tulenevad üheselt kvaliteetsest, mitmekülgsest ja sügavast teadmistekogumist. Halb, kui seda kahjustatakse.

See saab siis alguse juba varasest lapseeast?

Kahjuks jah. Koolis ei kiputa uudishimu ja loovust hoidma, vahest ei osatagi, kuna seda ei ole õpetatud märkama.

Teisalt pole harv, kui andekus annab põhjust tavalisele koolikiusamisele või vähemalt siis mõõdukaks segregatsiooniks, mis samuti ei toeta annete väljakujunemist ja võimendumist.

Sel moel tõrjutu hakkab keskkonda sobimiseks õppima vähem, kui võiks. Ta hakkab ise oma andeid pärssima ja lõpuks neid peitma või eitama. Põlatud ja tõrjutud ei taha olla keegi.

Nii kaob meil silmapiirilt suur hulk andekaid, eeldustega lapsi alla nende võimete koolitamise tõttu.

Mis on lahendus? Kas näiteks rühmas õpetamineõppimine, mis on levinud Soome koolides?

Loomulikult, sest siis saavad koostööd teha erinevate oskuste ja tasemega õpilased. Õpetajat peab aga olema koolitatud sellise rühmatöö kohta endale vajalikku teavet hankima. Hollandis meil paraku selliseid õpimeetodeid ei kasutata. Aina rohkem praktiseeritakse ka iseõppimist, kus õpetaja suhe õpilastega on vaid valvuri oma ja õpilased lahendavad oma koduülesandeid..

Soome ja Hollandi vahel on teinegi erinevus. Nimelt saab Hollandis sageli õpetajaks inimene, kel ei ole oma erialal kõige paremad teadmised. Minu teada on Soomes kõrged kvalifikatsiooninõuded. Mõistagi on siin oma osa nii õpetajate palkadel, nagu ka ameti prestiižil laiemalt, aga need ei ole argumendid, millega peaks õpetajakoolituses õigustama madalale seatud latti.

Kas siis sellised rahvusvahelised mõõduvõtmised on justkui saared, kus õpitakse ja arenetakse?

Mitte ainult. Ka riigiti toimuvad olümpiaadid ja võistlused ergutavad paljude vaimu. Meie püüame õpilastele lahendamiseks pakkuda tavatuid ülesandeid ja nende lahendamine ergutab meeli ning suurendab huvi loodusteaduste vastu. Hollandis on koguni nii, et mõnikord pannakse olümpiaadi eelvoorus osalema kogu klass, sõltumata õpilase edukusest füüsikas. Ikka selleks, et tekiks teemast arusaam ja saaks kogemuse tööd nõudvate probleemidega tegelemisest. Kas nii tehakse või mitte, sõltub mõistagi nii õpetajast kui ka kooli juhtkonnast. Minu meelest on see õige tee.

Esimeses etapis osalenud 4000–5000 õpilasele jääb meelde osalemise rõõm ja kirg, kuigi edasi järgmisele võistlustasemele pääseb neist vaid mõni protsent. Õpetajana tahaksin, et õpetamine toimuks just sellise entusiasmi ja rõõmuga, sest siis on see kõige tulemuslikum.

Hea haridus on ülioluline, sest me tunnetame maailma olemust ja sisu kõige selle abil, mida meile on õpetatud. Kui teadmised on kehvad, on maailmapilt, ka see igapäevane, puudulik. Loomulikult jõuame selle jutuga taas välja majanduse, edu ja konkurentsivõimeni.

Mida teevad õpetajad siin olümpiaadil? Kas nad jagavad oma õpetamiskogemusi?

Kahjuks mitte. Selleks ei jää lihtsalt aega. Kui õpilased on lõpetanud, kulub õpetajatel kogu kavandatud aeg ülesannete lahenduste kontrollimiseks. Selline plaan oleks muidugi hea, aga see pikendaks olümpiaadi kestust veelgi.

Hollandis toimuvad näiteks igal aastal füüsikaõpetajate konverentsid, kus jagatakse seda laadi kogemust. Peale ettekannete on sellel kahepäevasel üritusel ka turg. Seal näitavad õpetajad õppevahendeid, katseid. Kirjastajad on kohal ja noolivad materjali õpikute jaoks. Oodatud ja kasulik üritus igatahes.

Mis on selliste teadusvõistluste sotsiaal-kultuuriline lisaväärtus?

Võrgustumine ja suhted, mõistagi. Siin saadakse kokku, ühised huvid toovad kokku eri kultuuride ja riikide esindajad. Sidemed jäävad püsima kasvõi eluajaks, igatahes kujuneb võrgustik, mille kaudu inimesed saavad vahetada, ja vahetavadki, teavet. Milleks? Kasvõi selleks, et täpsustada, korrigeerida, vajaduse korral ka ümber lükata meedia pakutavaid hoiakuid ja uudiseid. Et teada, mis tegelikult toimub näiteks Iraanis või Süürias, kui on oldud koos sealsete õpilastega.

Enne IPhO presidendi ametisse asumist olin 25 aastat Hollandi füüsikaolümpiaadi meeskonna juht. Kinnitan, et just isiklikud kontaktid köitsid õpilasi kõige rohkem.

Õpilased, kes täna siin võistlevad, on tulevikus ju liidrid. On hea, kui nad võimalikult varakult suhtlema hakkavad ja suhtlema jäävadki.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht