Globaalne teadus lokaalses riigis

Tõnu Viik

Probleemid algavad siis, kui me näitajaid absolutiseerima ja fetišeerima hakkame ja ning neist saab tegelikkuse ainus mudel, mis kõik muu välistab, ning ressursside jaotamisel ainuotsustavaks saab. Meie teadustegevuse mõõtmise süsteem tundub olevat sama paratamatu ja vääramatu nagu loodusseadused. Maaülikooli eestvedamisel käis mullu sügisel üks arutelu Eesti ülikoolide ja Eestis arendatava teaduse üle. Kuulasin seal HTMi esindajate ettekandeid ja veendusin, et meie kõrghariduspoliitika tammub  ikka veel seal, kuhu ta minust mõned aastad tagasi maha jäi. Samad üldistused, samad mõttemudelid, samad vead. Kõige sisukamalt esines arutelul Andres Koppel, kelle ettekande järgi võiks meie kõrgharidus- ja teaduspoliitilised eesmärgid kokku võtta umbes nii: 1) vaja on heal tasemel teadustööle toetuvat kõrgharidust, 2) teadus on oma loomult globaalne, 3) globaalse loomuga teaduse kvaliteeti on võimalik mõõta teadlaste publikatsioonidele  rakendatud klassifikaatorite süsteemi abil; Eestis rakendatud süsteemi järgi annab kõige rohkem punkte rahvusvahelistes (loe: ingliskeelsetes) andmebaasides oma koha leidnud (loe jällegi: enamasti ingliskeelsetes) ajakirjades avaldatu ja kõige vähem või üldse mitte eestikeelsetes ajakirjades või meedias avaldatu, 4) nii et mõõtkem ja mõõtkem veel ning, ennäe, pärast kümmet aastat mõõtmist võime end õnnitleda sellel puhul, et meil on mõõdetavat  kvaliteeti rohkem kui teistel.

Skeemi ilu ja võlu peitub lihtsuses, mis on eelkõige oluline poliitikutele, kuid puudused on paraku sellessamas. Ma ei taha väita, et ülaltoodud skeem on vale või et see ei toimi, kusjuures teine ei sõltu esimesest (selle kohta vt minu artiklit „Reaalsuse kõrb Eesti Vabariigis”, EP L 22. II 2008). Ma tahan oma artiklis välja tuua selles skeemis kasutatud üldistuste need hämaraks jäänud eeldused, mis tegelikult  töötavad vastu esimeses punktis toodud eesmärgi saavutamisele. Oletagem korraks, et meie teadusinvesteeringute eesmärk on tõepoolest globaalse teaduse mõõdetavad tulemusühikud ingliskeelsete indekseeritud publikatsioonide maksimaalselt suure arvu näol. Globaalne teadus sisaldab endas mõistagi neid uurimusi, mida tehakse maailma suurtes teaduskeskustes ja igal pool mujal, kus sellistest keskustest mõõtu  võetakse.

Kas sellisel juhul ei oleks otstarbekam Eesti riigi eelarves teaduse arendamiseks ette nähtud raha üle kanda näiteks Harvardi ülikoolile, sest investeeritud raha tootlikkus oleks mõõtmistulemuste järgi otsustades suurem, kui see siin Maarjamaal eales olla saab? Selle variandi absurdsus, kuigi see on ülaltoodud eeldustest lähtudes loogiliselt korrektne järeldus, toob välja, et tegelikult on meie teadusinvesteeringute eesmärk teistsugune  kui see, millest lähtudes on koostatud tulemuslikkuse kriteeriumid, mille alusel meil teadusraha jaotatakse. Minu edasine selgitus on pühendatud selle nihke teadvustamise katsele ning ma loodan, et vaatamata üldisele visioonikriisile post-poliitilisel ajastul, kui poliitilised eesmärgid on asendunud valimisloosungitega ja asjaajamine asjaajamisreeglitest kinnipidamisega, võiks ikkagi leiduda neid, kellele meie teadusinvesteeringute eesmärkide  saavutamine korda läheb. Aga asume asja juurde. Esiteks, mis mõttes teadus on ja mis mõttes ta ei ole globaalne?

Kui mõelda, et teaduse globaalsus tähendab seda, et eri riikide teadlased uurivad ühte ja sama objekti, nagu näiteks universumi ülesehitus, tuumaosakese olemus, vähkkasvaja arenemine jne, siis võib järeldada, et teaduse globaalsuse aste sõltub uurimisobjektist. Mõnedes teadusvaldkondades domineerivad  või on uurimise all tõepoolest ainult sellised objektid, mida uuritakse globaalselt. Globaalse uurimisteemaga teadusvaldkondadeks on eelkõige loodusteadused, aga mitte ainult. Euroopa keskaja ajalugu, Shakespeare’i tragöödiaid ja Antiik-Kreeka filosoofiat uuritakse ja õpetatakse ülikoolides üle kogu maailma, kuid näiteks eesti kirjandust, Eesti geograafiat ja Eesti ajalugu Eestis tehtuga võrreldavas mahus kusagil mujal ei uurita ega õpetata.  Uurimisobjekti lokaalsus ei puuduta ainult eesti kultuuri ja keelega seonduvat, ka Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootikat ei tehta nii suurel määral kusagil mujal kui Eestis ja Venemaal. Oma erialalt oskan ma rohkem näiteid tuua: filosoofia oli sajandeid Kreeka ühe linnriigi lokaalne fenomen, enne kui see üle maailma levis; ka Immanuel Kanti kuulus transtsendentaalne pööre filosoofias oli aastakümneid ühe provintsilinna  ülikooli ühe ontliku professori privaatne ja seega täiesti lokaalne teadusteema. Kusjuures levima ei hakanud see mitte tänu Kanti enda jõupingutustele, vaid seetõttu, et tema kaasmaalastel oli lubatud tegeleda nende endi lokaalse, mitte globaalse pärandiga. Kui teaduse globaalsuse all mõelda teaduse tegemise viisi, paradigmat, diskursuse  reegleid või keelt, milles kirjutatakse, siis see erineb vist jälle teadusvaldkonniti.

Mulle tundub, et näiteks füüsika-alases teaduskirjanduses on tõesti olemas globaalne formaat selle sõna väga laias mõttes, nii et jaapani ja poola füüsik ei aruta formaati, vaid vaidlevad üksteise väidete sisu üle. Paradigma ja baassõnavara seatakse kahtluse alla vaid olukorras, kui uus teadmine vanadesse raamidesse ei mahu, ning need hetked on tegelikult teaduse  edenemises kõige olulisemad. Teadusfilosoof Thomas Kuhni väitel ei ilmne ka füüsikas kõige olulisemad uued teadmised mitte siis, kui uued tulemused kinnitavad (globaalselt) kehtivat paradigmat, vaid siis, kui kehtiv globaalne paradigma küsimärgi alla seatakse. Filosoofias on tavaline, et ühe ja sama keele ja kultuuri raamides on korraga käibel nii erinevad väljendusvormid, et kaks filosoofi vaidlevad sama sageli üksteise paradigmade aluste üle kui neis  paradigmades formuleeritud konkreetsete väidete üle. Mõned filosoofid on seepärast väitnud, et uue teadmise loomine filosoofias tähendabki uut baassõnavara, mille teised saaksid kasutusele võtta. Mõnd filosoofilist sõnavara kasutatakse tõepoolest globaalselt (tänapäeval näiteks Derrida või Heideggeri või analüütiliste filosoofide loodud sõnavara, samuti nagu sellel baseeruvat mõtlemise paradigmat), kuid ärgem unustagem, et kõik uued  väljendusformaadid on enne globaliseerumist inkubeerunud mõnda aega lokaalselt.

Peame mõõtmisalust kehtestades endale täpselt aru andma, mille indikaator ikkagi üks ingliskeelne eelretsenseeritud bibliomeetriline ühik on ja mille indikaator see ei ole. Üksikautori puhul võib öelda, et see näitab ideaaljuhul (A) töömahtu, mida oli vaja ühe teksti kirjutamiseks ja seal väidetava uurimiseks, (B) vormistatust kindlatele (globaalsetele)  reeglitele vastavalt ning (C) seda, et sisu pakub ajakirja toimetajale isiklikult huvi või ta peab seda selles ajakirjas arendatava temaatika juurde kuuluvaks ja teistele ajakirja lugejatele potentsiaalselt huvipakkuvaks, sest (D) seal on öeldud midagi uut või huvitavat nende asjadega seoses, mida teisedki ajakirja kirjutanud autorid ajavad. Uudsus võib sõltuvalt valdkonnast tähendada varem ajakirjas avaldatud valemi rakendamist uue materjali peal, uue  teesi esitamist, aga ka millegi juba teadaoleva tõestamist, reinterpreteerimist, või ümberlükkamist, ajakirjas eelnevalt avaldatuga väitlemist jne. Punkte (B) ja (D) kinnitavad ka artikli retsenseerijad. Järelikult näitab meie bibliomeetriline indikaator eelkõige kahte asja: esiteks, on valitud selline uurimisobjekt, et see kuulub ka toimetaja ja retsensentide arvates selle valdkonna uurimisobjektide hulka, ja teiseks, uurimisobjektiga on ümber käidud vastavalt  sellisele metoodikale, mis on toimetaja ja retsensentide arvates normatiivne antud valdkonnas. Järelikult saame me oma indikaatori abil kinnitada eelkõige seda, kas artikli autor on teadlik ajakirjas kehtivast teadusparadigmast ja kas ta on osanud seda ise loovalt rakendada. Kui artikkel valmib meeskonnatöö tulemusena, siis saame me väita, et vähemalt ühel meeskonna liikmel on need teadmised ja oskused.

Muidugi võib iga artikkel pakkuda  välja ka paradigma uuendusi, kuid mõelgem korraks, kui lihtne on avaldada artiklit, mis töötab kehtiva paradigma sees ja kinnitab seda, ning kui raske on kirjutada sellist artiklit, mis veenaks selles paradigmas tegutsevad professionaale, et nende paradigma tuleks teise vastu välja vahetada, tulemata järeldusele, et pakutud artikkel lihtsalt ei ole tasemel. See pole võimatu, kuid õnnestumise tõenäosus on palju väiksem.  Kas me saame sama näitajaga mõõta töö mahtu või panust teaduse arendamisse, teaduslikku innovatiivsust? Esimest üsnagi ebamääraselt: ühe publikatsiooni taga võib maksimaalselt olla töömaht, mis on vajalik ajakirjas kasutatava paradigma ja väitluseks vajalike teadmiste omandamiseks, või siis minimaalselt see töömaht, mis kulub juba olemasolevate teadmiste veelkordseks esitamiseks või uue detaili lisamiseks juba sisse töötatud  diskursuses – viimasel juhul ei ületa töömaht oluliselt artikli vormistamiseks tarvilikku aega.

Kõige olulisem on aga see, kas publikatsiooni ühik tähistab ühte sammu teaduse arengus, kas ta võrdub uue innovatiivse teadmise ühikuga? Kõik, kes neid artikleid lugenud on, teavad, et see pole välistatud, kuid uusi teadmisi sisaldab artiklitest kaduvväike osa (see on alla 0,1%). Küsimuseasetus ise on ebapädev juba sellepärast, et uue teadmise tekkimist  ei ole võimalik arvude keeles edastada. Toon jälle näite omast valdkonnast: kas Wittgensteinil, kes ei avaldanud ühtegi eelretsenseeritud artiklit, oli vähem innovatiivseid filosoofilisi ideid kui näiteks Jan Narvesonil, kes olevat Kanada kõige publitseeritum filosoof? Seega saab teema kokku võtta nii, et bibliomeetrilist mõõtmissüsteemi võib küll informatiivseks pidada, kuid mitte harjunud mõttes: see ei näita teaduse saavutusi uute ideede  genereerimise või innovatiivsuse seisukohalt, vaid teatud käsitööoskust ja informeeritust. Need on vajalikud ja minu meelest igalt ülikooli töötajalt õigusega nõutud oskused.

Probleemid algavad siis, kui me neid näitajaid absolutiseerima ja fetišeerima hakkame, kui nendest saab tegelikkuse ainus mudel, mis kõik muu välistab ning ressursside jaotamisel ainuotsustavaks saab. Sel juhul satuvad globaalse uurimisobjektita ning ka paradigmade  paljususe tingimustes töötavad valdkonnad raskendatud olukorda. See ei ole seesama mis humanitaarteaduste ja loodusteaduste vaheline lõhe, kuigi on tõsi, et mitmed humanitaarteadused on oma loomu tõttu raskendatud seisus. Siinkohal tahan osutada aga nendele probleemidele, mis painavad selle süsteemi absolutiseerimisel kõiki teadusharusid. Kõige olulisem ja painavam on simulatsiooni vohamine. Simuleerimine on tegevus,  mille eesmärk on suunatud otseselt sekundaarsete näitajate tootmisele nende näitajatega iseloomustatava asja enda arendamise asemel. Simulatsioon on alati hariduse juurde kuulunud ja vohab eelkõige seal, kus suhteliselt keerulise loomuga asjade puhul kehtestatakse formaalsed nõuded. Näiteks kõrgemate õppeastmete lõputöödelt nõutakse formaalsete teaduslikkuse kriteeriumide olemasolu (viited allikatele, kirjanduse loetelu, kirjutatud lehekülgede  arv jne) ning enamik lõpetajaid saab nõutud lehekülgede arvu täiskirjutamise ja viidete oskusliku kasutamisega hakkama, sõltumata sellest, kas tal selles formaadis ka midagi sisulist öelda on. Mõned inimesed arvavad, et magistri- või doktoritööd ongi niisugused õpipoisitööd, mille eesmärk ei seisnegi muus kui teadusliku teksti vormi produtseerimisoskuses. Sisu tulevat hiljem. Ma ei nõustu sellega, aga liigume edasi teaduse juurde. 

Formaliseeritud mõõdupuude süsteemi kehtestamise tõttu Eesti Vabariigis ja mujal Euroopas on simulatsioon laienenud teadusesse. Terved uurimisgrupid sõnastavad oma eesmärgi kui teatud hulga kõrgelt indekseeritud publikatsioonide tootmise. Teadust ennast võib teha siis ka kui mõõdetav toodang valmis, teadust võib teha ka seda mõõdetavaks toodanguks vormistades (see oleks kõige parem variant), aga see ei ole teadusteema ellujäämiseks  või edenemiseks oluline. Otsustab publikatsioonide arv. Selline olukord tingib paremal juhul ühe avastuse „laialilaotamise” mitme artikli peale või halvemal juhul uurija tegelemise perspektiivitu või ebahuvitava temaatikaga ainult sellepärast, et sel teemal on tal võimalik artikkel avaldada. Me oleme hakanud isegi oma doktorantidelt nõudma, et valitaks uurimisteema, mis on kui mitte määratletud, siis mõjutatud avaldamiskonjunktuurist, ning  peame seda kõrghariduse kvaliteeti tõstvaks meetmeks. Sellise süsteemi rakendamise kõige negatiivsem tagajärg seisneb selle simuleeritavuses. Teadur või uurimisgrupp, kes seab otseseks ülesandeks mõõdetavate ühikute tootmise, osutub keskpikas perspektiivis alati edukamaks kui see, kes võtab näitajate süsteemi ainult oma töö välise küljena.

Teiste sõnadega: selliste mõõdupuudega kehtestatakse  olukord, kus teadustegevuse simuleerimine osutub kõige jätkusuutlikumaks strateegiaks. Meie ülikoolides on praeguseks ennast juba sisse seadnud nn etise uusaadel, kelle positsiooni ainus alus on mõõdetavate ühikute suur arv. Tallinna ülikoolis visatakse kibedat nalja: „Milles seisneb õppejõu ja teaduri vahe? Mõlemad peavad töökoha säilitamiseks tootma ühepalju mõõdetavaid teadusühikuid, aga esimene peab lisaks sellele ka kogu reaalse  ülikoolitöö ära tegema”. Teine näitajate süsteemi puudus on praegu halvustavalt „populariseerimiseks” kuulutatud tegevuse ja oskuste tagaplaanile tõrjumine. Siia kuulub eelkõige see, mis veel hiljuti moodustas ühe õppejõu tegevuse tuuma: suuta oma teadmistega kedagi kaasa mõtlema panna, inspireerida üliõpilasi neid teadmisi kasutama ja kraadiüliõpilasi neid juurde looma, ühiskonnas diskussioone algatada  jne. Ameerika ülikoolides elavad selliste võimetega väljapaistvad õppejõud palju paremini, eurooplased on aga ameeriklastele järelejõudmiseks kehtestanud mõõdupuude süsteemi, mis seda aspekti tähele ei pane. Kolmandaks on asjaolu, et avaldamisühiku regulaarse tootmise nõue on pöördvõrdelises seoses võimalusega, et avaldatud tekst sisaldaks teaduslikku läbimurret.

Nagu juba mainiksin, nõuab see sageli väga pikka  inkubatsiooniaega, mõnikord aastakümneid. On tõsi, et rahvusvaheliste publikatsioonide fetišeerimisel on olnud ka oma positiivne külg: see on sundinud meie õppejõude kiirelt ümber orienteeruma lääne teadusdiskursusele ja omandama lääneliku teadustegevuse vorminõuded. Kuid enda õnnitlemine selle kriteeriumi otsustava rakendamise tagajärjel saavutatud tulemuste puhul on sama naiivne nagu õnnitleda ennast selle eest, et  olen kogunud teistest suurema kollektsiooni musta seljaga ja kuldsete pealkirjatähtedega raamatuid, sest mul jätkus tarkust 15 aastat tagasi kehtestada reegel, et ainult nendele kahele kriteeriumile vastavate raamatute jaoks tohib raha kulutada. Meie arvudega mõõdetud edu on saavutatud suurte välistamiste ning devalveerimisohu hinnaga, mille hulgast seaksin esikohale teadusliku simulatsiooni ja õppetegevuse alaväärtustamise.  On aeg endale aru anda, et simuleeritavus ja keskpärasuse tootmine on igasuguse formaliseeritud kvaliteedimõõtmise süsteemi paratamatud puudused. Ühegi formaliseeritud süsteemi raames ei saa põhimõtteliselt innovatiivset mõtet mõõta, kui seda üldse mõõta saab. Seega ei seisne süsteemi viga niivõrd sisemises jäikuses, kuivõrd selle absolutiseerimises ja ainuvalitsemises. See teeb küll ametnike  töö lihtsaks ja annab neile „objektiivse” mõõdupuu olukordades, kus tegelikult mingit mõõdupuud olla ei saa, kuid tagajärjeks on tegelikkuse moonutatud pilt ja Eesti kõrghariduse ja teaduse põhieesmärgi silmistkaotamine – simulaakrumi seadmine tegelikkuse asemele.

Näitajate süsteemi rakendamise tagajärjel on toimunud veel üks huvitav ja poliitikutele tõenäoliselt märkamata jäänud otsus. Kuna  süsteemist lähtub teadusraha jaotamine Eesti Vabariigis, siis automatiseeritakse süsteemi rakendamisel ka poliitiline otsus, millistele globaalsetele ja millistele meie oma lokaalsetele teadusteemadele millises proportsioonis raha anda. Eesti ajaloo, kultuuri ja keelega seotud teadusteemade rahastamine tundub loomulik ja põhiseaduse järgi ka kohustuslik, kuid kes on kunagi poliitilise otsuse tasandil arutanud proportsiooni ja summade üle, mil  määral panustab Eesti oma kohalike ja mil määral üleilmsete teemade arendamisse? Praegu määrab selle propositsiooni Eesti teemaga tegelevate teadlaste võimekus oma asju ingliskeelsetes teadusajakirjades avaldada. Kas meie poliitikud on üldse teadlikud, et proportsioon Eesti enda ja globaalsete uurimisteemade vahel selliselt otsustatakse? Samuti pole vist ükski poliitik kunagi mõelnud ka selle üle, milliseid globaalseid  teadusteemasid tuleks Eesti maksumaksja raha abil edendada ja milliseid mitte. Seegi otsustatakse praegu lihtsalt selle järgi, millise teema uurijatel on kõige rohkem artikleid. Teiste globaalsete investeeringute puhul, nagu näiteks Iraagi või Afganistani sõjas osalemine, teame väga täpselt, kui palju Eesti raha paigutatakse otseselt Eestiga mitte seotud probleemide lahendamisse ja mis kasu me sellest ikkagi saame (väidetavalt pole selleks  võitlus terrorismiga, vaid lääne suurvõimudele pugemine, et nood meid selle eest Vene ohu eest kaitsevad). See on üldse tänapäeva tugeva ametnikkonnaga demokraatlikele riikidele iseloomulik joon, et põhimõttelisi otsuseid ei tee mitte need, kes räägivad avalikult suurtest eesmärkidest (valitud poliitikud), vaid need, kes formuleerivad ülidetailsed rakendussätted (ametnikud). Ka Eesti kõrgharidus- ja teaduspoliitika tundub olevat  nende kätes. Kui aga nii, siis on meie ainus lootus valgustatud ametnikkonna tekkimine.