Günokraatia langus ehk Kuidas mehed võimule tulid

Jaanus Sooväli

Romaanikirjanikuna on Robert Ranke Graves eesti lugejale ammugi tuntud, tema ajalooliste romaanide „Mina, Claudius” ning „Jumal Claudius ja tema naine Messalina” eestindused ilmusid esmakordselt rohkem kui kolmekümne aasta eest. Poeedina, kelleks ta ennast nähtavasti kõige andunumalt pidas, teatakse teda võib-olla natuke vähem, ehkki Vikerkaares on tema luuletuste tõlkeid vähehaaval avaldatud. „Kreeka müütide” esimese osa tõlke vahendusel on nüüd hea võimalus tutvuda ka Gravesi kui mütograafi või mütoloogi – Gravesi kui omalaadse teoreetikuga. Iseasi muidugi, kuivõrd neid tema  loomingu erinevaid tahke üksteisest üldse rangelt lahus hoida saab – selle allikas ning kese paistab alati olevat olnud tontlikult valendav, salapärane ja võimas triaadiline kuujumalanna.

„Kreeka müüdid” (1955) ei ole pelgalt kreeka müütide kirjandusliknarratiivne ümberjutustus, raamatu raskuspunkt ja ühtlasi selle paljudele tõenäoliselt huvitavaim kvaliteet seisneb hoopis nende müütide originaalsetes tõgenduskatsetes. Need omapärased tõlgendused lähtuvad suuremal või väiksemal määral kõik ühest kaunis idiosünkraatilisest (müüdi)teooriast, mille Graves oli tegelikult visandanud juba oma mitmeid  aastaid varem ilmunud ulatuslikus essees „Valge Jumalanna. Poeetilise müüdi ajalooline grammatika” („The White Goddess: The Historical Grammar of Poetic Myth”, 1948). Lühidalt öeldes väidab Graves selles essees, et algupärane valitsemissüsteem muistses Eurooopas ei olnud mitte patriarhaat, vaid religioosne naistevalitsus või günokraatia, niisiis teokraatlik matriarhaat, mis rajanes ürgse triaadilise kuujumalanna kultusel. Ehkki selle Suure Jumalanna pale olevat hakanud aegamisi tuhmuma patriarhaalsete indoeurooplaste sissetungide järel Euroopasse umbes teise aastatuhande hakul eKr, olevat teda  võimalik endiselt ära tunda mitmete maade mütoloogia jumalannakujudes.

Veelgi enam, see jumalanna peaks Gravesi sõnul olema veel tänapäevalgi iga pühendunud poeedi tõeline inspiratsiooniallikas. „Kreeka müütide” sissejuhatuses eristab Graves tõelise müüdi mittetõelisest (nt filosoofilistest allegooriatest, poliitilisest propagandast, heroilistest saagadest jne) ning mõistab esimest kui „avalikel pidustustel esitatud ja sageli templiseintel, vaasidel, pitsatitel, kaussidel, peeglitel, kirstudel, kilpidel, vaipadel ja muudel sarnastel esemetel ka pildina kujutatud rituaalsete miimide ümberpanekut [ingl k reduction – J. S.]  narratiivsesse kiirkirja” (lk 14). Varajane kreeka mütoloogia, mis algupäraselt oli niisiis seotud nende emajumalanna auks pühendatud miimidega, käsitleb Gravesi sõnul kuninganna – kuujumalanna maise esindaja – ning tema armsama suhteid, ent viimaks ka nende suhete muutumist kuni kuninganna jäämiseni meeste piiramatu võimu alla (lk 20). Mehed olid esialgu pelgalt kuninganna armukesed, ei suurt enamat kui erootilist rahuldust pakkuvad objektid, nende (religioosne) staatus olevat hakanud tasapisi paranema alles seejärel, kui naise rasestamine seostati ametlikult suguühtega, s.t kui meestest sai  viljakussümbol ja kui nad samastati päikese väega.

Nii tekkisid kuningad, kelle suhteline võim tulenes sellegipoolest täielikult seotusest kuningannaga. Tagamaks põldude viljakust, pidi vana kuningas igal pööripäeval ohverdatama ning uus kuningas kuninganna armukese ning viljakussümbolina ametisse pühitsetama. Patriarhaalsete hellenite sissetungilained Kreekasse muutsid sellist valitsemiskorda üsnagi palju: hellenitest kuningad ei suutnud nähtavasti leppida sedavõd lühikese valitsemisperioodi ja sellele järgneva valulise ohvrisurmaga (selle juurde olevat mõnel puhul kuulunud näiteks ohvri  suguorganite ärarebimine, vt lk 92). Kompromissina hellenite ja hellenite-eelsete vaadete vahel lepiti Gravesi sõnul viimaks kokku olümposlikus jumalate süsteemis, kusjuures alguses olevat näiteks Hera ja Zeus olnud võrdväärselt suveräänsed kaasvalitsejad, kuid pärast ühte hellenite-eelse elanikkonna ülestõusu muutunud Heragi Zeusist sõltuvaks (lk 23).

Suur osa kreeka müütidest käsitlevatki niisugust poliitilisreligioosset ajalugu. Gravesi müüditeooria pöördub selles seoses otsutavalt psühhoanalüütilise müüditõlgenduse vastu: müüdid ning mütoloogilised olendid ei olevat „pelgalt  jungiaanliku kollektiivse alateadvuse pimedad mullistused” (lk 24), neil olevat enamasti konkreetne ajalooline tähendus. Kreeka mütoloogiat võivat koguni võrrelda tänapäevaste valimiskarikatuuridega. Kui siiski küsida, miks on enamikust kreeka müütidest nõnda raske leida jälgi näiteks Suurest Jumalannast, matriarhaadist või jumalanna võimu järkjärgulisest hääbumisest, siis vastaks Graves ilmselt, et selles on süüdi „ikonotroopia”. Ikonotroopiaks nimetab ta protsessi, mille käigus mõnda algupärast riitust või püha pilti on kas meelega  või kogemata vääralt tõlgendatud (lk 25). Näiteks on toodud kuulus müüt Parisest, kes peab hindama kolme jumalanna ilu ning kinkima oma õuna kauneimale. See lugu võttis niisuguse kuju teatava pildilise materjali (patriarhaalse) tõlgendamise tulemusel. Algupäraselt olevat see müüt jutustanud hoopis sellest, et Paris mitte ei kingi õuna, vaid saab selle: „Need kolm jumalannat on üks jumalanna oma triaadis: Athena kui neitsi, Aphrodite kui nümf ja Hera kui moor – ja Aphrodite mitte ei saa Parise käest õuna, vaid hoopis annab selle talle. Sellest õunast, mis sümboliseerib nooruki elu hinnaga ostetud jumalikku  armastust, peab saama Parise sissepääsutäht Elysioni väljadele” (lk 25).

Graves peab oletatavasti silmas seda, et jumalanna, kinkides Parisele õuna, teeb viimasest lühiajaliselt oma armukese ning kuninga, kes küll paraku juba järgmisel (suvisel või talvisel) pööripäeval ohverdada tuleb. Klassikalised filoloogid, nagu võibki oletada, ei võtnud „Kreeka müüte” iseäranis hästi vastu, Gravesile heideti näiteks ette suvalisust allikate kasutamisel. Tõepoolest, mõne müüdi ümberjutustamisel võtab ta arvesse ainult väga hiliseid allikad ning väldib klassikalise perioodi autoreid. Ise ta põhjendab  seda sellega, et müüdi algset vormi otsides ei peaks eeldama, „et mida vanem on kirjalik allikas, seda usladusväärsem see peab olema” (lk 15). Gravesi järgi paistab allika usaldusväärsusel olevat eelkõige kaks kriteeriumi: esiteks, kuivõrd on allikas ära toodud müüt kooskõlas säilinud piktograafilise materjaliga (nagu eespool toodud „tõelise müüdi” definitsioonist nähtus, on pildilised kujutised algupärasemad, kirjalikud allikad kujutavad endast teatavat reduktsiooni).

Teiseks, kuivõrd see allikas kinnitab Gravesi enese Suure Jumalanna teooriat. Kui esimene kriteerium paistab olevat vähemalt osaliselt aktsepteeritav,  rajaneb teine tsirkulaarselt sellel, mida on õigupoolest alles tarvis näiteks mütoloogiliste ning arheoloogiliste tõendite varal tõestada. Nõnda osutasid klassikalised filoloogid muuseas sellele, et tegelikult polevat veenvaid tõendeid selle kohta, et muistses Euroopas triaadilise kuujumalanna kultus tõepoolest domineeris või üldse eksisteeris. Graves on oma teooria oletuslikust iseloomust siiski teadlik, sissejuhatuses kirjutab ta näiteks nõnda: „Lubage mul rõhutada, et iga siin esitatud väide Vahemere areaali religiooni või rituaalide kohta enne kirjalike ülestähenduste ilmumist on oletuslik” (lk  26). Isegi kui pole niisiis võimalik otsustada selle teooria „tõepärasuse” üle (vähemalt kindlasti mitte minul), võib igal juhul ütelda, et Graves’i hüpotees on omamoodi huvitav (ehkki liialt homogeniseeriv).

Paistab, et teose eestikeelne väljaanne on päris hästi õnnestunud. Kui mõned üksikud laused välja arvata, on tõlge arusaadav ja ilma raskusteta jälgitav. Loodetavasti ei lase „Kreeka müütide” teise osa emakeelne väljaanne ennast kaua oodata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht