Haabersti paju ja Eesti tulevik

HASSO KRULL

Olen siseemigrant. See on vastuoluline mõiste, sest emigrant tähendab pagulast, kellel on õnnestunud end uues elupaigas sisse seada, ilma et ta ennast siiski päris kodus tunneks. Siseemigrant on seevastu keegi, kes pole kuhugi põgenenud, aga tunneb end ikkagi pagulasena, sest poliitiline olukord on muutunud vastuvõetamatuks. Emigrant püüab sidet kodumaaga alles hoida, lootes, et asi kunagi muutub ja ta saab koju tagasi minna. Siseemigrant ongi kodumaal. Ta ei ole ühtegi sidet katkestanud, aga näeb, et need sidemed on ühepoolsed, sest kodumaa on sattunud vaenulike jõudude meelevalda. Seda maad hävitatakse.

Haabersti paju langetamine on pöördelise tähtsusega sündmus. Hõberemmelgas oli sümbol: ta sümboliseerib vägivallatut vastupanu, dialoogiigatsust ja head poliitilist tahet. Puu mahavõtmine on muutnud selle sümboli mõõtmeid. Paju on nüüd kasvanud üleelusuuruseks, ta on nagu ilmapuu, mille oks kannab uut algust. Enam ei saa uskuda, et kuri muutub heaks ja ahned röövlid mõtlevad ümber – seda lihtsalt ei juhtu. Peame tegema selgesti vahet, kes on kes, kellele on Eesti tulevik tähtis ja kellele mitte. Sest laastamistöö on reaalne ja tagajärjed kestavad kaua, väidetav „tulu“ on aga ajutine efekt.

Mõned ütlevad, et see olevat kapitalism. Aga on aeg kapitali mõiste ümber hinnata. Selles suunas on juba liikunud briti majandusteadlane Dieter Helm raamatus „Looduslik kapital“. Helmi idee on võimas ja põhjapanev: XXI sajandil tuleb hüljata senine tarbimiskeskne majandusmudel ja minna üle varakesksele mudelile. Sellise mudeli puhul on kapital esmajärguline väärtus. Võtmelises asendis on siin looduslik kapital, sest see pärandatakse järeltulevatele põlvedele ja kujutab endast kogu majanduse kõige tähtsamat ehituskivi. Seni on majanduslikku tegevust vaadeldud väga kitsalt, nähes selles üksnes tootmise ja tarbimise ahelat: „Inimesed on õnneliku elu masinad. Nad püüavad olla maksimaalselt kasulikud, tarbides kaupade ja teenuste hulki. Kaupu ja teenuseid toodetakse sisendite kombineerimise ja väljundite tootmise kaudu. Sisenditel – kapitalil ja tööl – mingit iseseisvat väärtust ei ole.“1

Niisugune mudel tekitab Helmi arvates kolm tõsist probleemi. Esiteks on tarbimise kasv siin ainus eesmärk, milleta edasi minna ei saa. Teiseks eeldatakse, nagu oleksid tuleviku inimeste huvid juba praegu teada, kuigi niisuguse informatsiooni hankimine ületab tegelikud võimalused. Kolmandaks ei tehta siin mingit vahet tulu ja kasulikkuse eri liikide vahel, s.t mudel on diferentseerimata. Nii tekib illusioon, nagu oleks igasugune tarbimine ühtviisi hea. Seetõttu ongi hädasti vaja alternatiivi, niihästi praktilistel kui ka eetilistel põhjustel.

Just selline alternatiiv ongi kapitalism, mille keskne väärtus on looduslik kapital. Kuidas seda kapitali määratleda? Loodusliku kapitali moodustavad looduslikud elemendid, mis toodavad otseselt või kaudselt inimeste jaoks väärtusi. Selle kapitali saab lahutada koostisosadeks: ökosüsteemid, looma- ja taimeliigid, magevesi, mineraalid, maa, õhk ja ookeanid, samuti kõik looduslikud protsessid ja funktsioonid.2 Looduslikku kapitali ei ole loonud inimesed, vaid loodus annab selle tasuta – aga alati koos spetsiifilise kontekstiga, millega tuleb arvestada. Looduslik kapital koosneb taastuvatest ja taastumatutest varadest. Taastumatud varad võivad küll kunagi otsa saada, aga eluliselt on kõige tähtsamad just taastuvad loodusvarad: mets ja meri, õhk ja vesi, mis jätkuvalt ise uuenevad ja kosuvad, muidugi eeldusel, et neid koheldakse austusega ega kulutata kiiresti läbi. Seepärast on väga tähtis määratleda selgesti lävi, mis eraldab taastuvad loodusvarad taastumatutest, ehk nagu selgitab Helm: „Taastuvate varade puhul tuleb kindlaks teha, et kahanemine oleks piiratud ja populatsioon ei langeks nii madalale tasemele, et ta ei suuda enam ise kosuda ega tasuta küllust pakkuda. Läve, mil taastuvast loodusvarast saab taastumatu, ei tohi mingil juhul ületada ilma väga mõjuva põhjuseta. Selle läve määramine on sageli keerukas ja ligikaudne, mistõttu tuleb ilmselt lisada teatav riski vältimise moment, et populatsiooni kindlalt lävest eemal hoida.“3 Teisisõnu, kui tekib kahtlus, et metsa raiumine võib ökosüsteemis tekitada pöördumatuid muutusi, on see piisav põhjendus raie keelamiseks, sest hiljem seda kahju enam korvata ei saa. Sama kehtib magevee kohta: kui kuskil on märke, et kaevandamine kahjustab pöördumatult põhjavett, tuleb see ka mujal lõpetada, ootamata ära, kuni häving on silmaga näha.

Nende kaalutluste põhjal sõnastab Helm üldise reegli: loodusliku kogukapitali tase ei tohi langeda.4 See tähendab mõistagi, et looduslikku kapitali peab hakkama hindama. Esmapilgul paistab see küll keeruline, aga on tegelikult täiesti teostatav. Loodus pole üksnes see, mida me sööme, joome ja hingame, vaid tal on ka spirituaalne ja askeetlik väärtus, mille eest inimesed tänapäeval on samuti valmis maksma. Kes tahaks elada tühermaal keset risu ja tüükaid, kust voolab läbi oja, mille vette ta varvast pista ei julge? Ja kes tahab veeta puhkuse ilusas metsas, puhta jõe ääres? Niisugune puhkus on eesõigus, mida tasuta ei saa, järelikult on looduslikul kapitalil hind, mida seni pole majanduslikesse arvestustesse lihtsalt sisse võetud. Muidugi kehtib see ka ümberpöördult. Esiteks, looduse rüüstamine on kuritegu, mille eest süüdlased peavad vastutama. Teiseks, looduslikul kapitalil on väärtus, mida saab väljendada ka arvudes. Kui tegu on pikaajaliste või pöördumatute muutustega, tõuseb see hind väga kõrgeks ja ületab võimaliku „tulu“ sedavõrd, et tehtut ei saa enam kuidagi nimetada majanduslikult kasulikuks.

Praegu arvestatakse majanduskasvu viisil, mida väljendab SKT, kuulus sisemajanduse kogutoodang. Selles arvestuses ei pöörata mingit tähelepanu varadele ega võlgadele. SKT kasv ei tähenda loodusliku kapitali kasvu, vaid hoopis ignoreerib seda. Nii jääbki petlik mulje, nagu oleks hävitustöö loonud väärtusi, sellal kui tegelikult on varad lihtsalt kadunud ja neid ei püütagi korvata. Ühtlasi innustab SKT võlgu elama, nii et võlad jäävad tulevaste põlvede kanda ehk, nagu kirjutab Helm: „Pole olemas SKTd, mis arvestaks võlaga … Tulevased põlved pärivad küll võla, aga nende huvisid ei võeta arvesse kuskil, kui välja arvata oletatav majanduskasv, mis peaks tekkima laenamise tõttu.“5 Kõik see tähendab, et SKT on halvaloomuline silmamoondus, mis varjab meie eest tõsiasja, et maa lihtsalt süüakse jalge alt ära, mõnikord sõna otseses mõttes. Loodusliku kapitali hävitamine on võlg, mis võetakse tuleviku arvelt, aga kuni seda arvudes väljendatud ei ole, võib silmakirjalikult teha näo, nagu poleks midagi juhtunud. See puudutab otseselt ka metsade rüüstamist: „Vanad metsad on tõesti vanad, nagu nende nimigi ütleb: nende areng on kestnud sajandeid. Kui selline mets kord maha võetakse, ei saa seda lihtsalt niisama hulga uute puude istutamisega asendada.“6

Haabersti paju on praegu Eestis toimuva laastamise sümbol. See ei ole üks puu, vaid musttuhat puud, mis kaovad lageraie käigus olematusesse. Ja see ei maksa kellelegi midagi. Mitte midagi pole olnud. Mitte keegi ei vastuta. Inimesed, kes selle kuritegeliku masinavärgi käima lükkasid, istuvad kõrgetel kohtadel edasi. Ükski minister ei astu tagasi. Isegi ühtki ametnikku ei vallandata. Oleme Eestis – aga millises Eestis? Kuulen vanemaid inimesi kohkunult lausuvat: „Nagu nõukaaeg oleks tagasi tulnud …“ Aga see polegi liialdus. Omavoli on tõesti alles. Tuimus on tõesti alles, võib-olla isegi kasvanud. Me olemegi Eesti NSVs, nii vastik kui see ka pole.

Mida edasi teha? Igatahes on selge üks: praeguse olukorraga ei saa leppida. See tähendaks loobumist väärtustest, milleta Eestil pole mingit sisu, mõtet ega tulevikku. Jutud „tugevast Eestist“ muutuvad naeruväärseks. Räägitakse ka Eesti kaitsevõimest, aga kui looduslik kapital kaob, mida siin siis veel kaitsta on? Ühte õnnetut rahvakildu, kes vireleb enese loodud kõrbes? Kõlab nagu halb nali, mida ei tahaks korrata. Muidugi võime alati öelda, et mujal on veel halvem. Indias on metsade hävitamine loonud olukorra, kus kapitalismist on saanud tondilugu, nagu ütleb Arundhati Roy.7 Koos metsaga hävivad terved rahvad, kelle ainus väljapääs on kodusõda. Tõepoolest, Eestis pole asi nii hull, kuigi me tegelikult teame, kui palju on siin loomi ja linde, kellel pole enam kuhugi minna. Me lihtsalt loodame egoistlikult, et meie ei pea veel jagama nende saatust. Aga kui kaua see nõnda kestab? Ei taha sellele mõelda. Ometi ei saa Eesti lõputult lõheneda autokallistajate ja puukallistajate absurdseks vastasseisuks. Inimesed, kes sõidavad maasturiga, ja inimesed, kes vajavad metsavaikust, on tihti ühed ja samad inimesed. Siin pole midagi häbeneda, tuleb lihtsalt mõistus pähe võtta. Ja ma olen kindel, et ükskord võetaksegi. Aga seni, kuni veel pole võetud, tuleb selle mõistuse eest võidelda.

1 Dieter Helm, Natural Capital: Valuing Our Planet. Yale University Press, New Haven, London 2015, lk 55-56.

2 Sealsamas, lk 2.

3 Sealsamas, lk 50.

4 Sealsamas, lk 8.

5 Sealsamas, lk 83.

6 Sealsamas, lk 68.

7 Arundhati Roy, Capitalism: A Ghost Story. Haymarket Books, Chicago 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht