Haagi kohus ja Kosovo – kirjutamata sõnade tähendus

Vahur Made

Haagi rahvusvahelise kohtu 22. juulil esitletud ekspertarvamus Kosovo assamblee poolt 17. veebruaril 2008. aastal vastu võetud Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni kohta on meisterlikult koostatud dokument. On üllatav, kui palju olulist on öeldud tänase maailmapoliitika seisukohalt selle pealtnäha tehnilise ja juriidiliselt rangelt piiritletud dokumendiga. Haagi kohtu 14 kohtunikku on üritanud jääda oma arvamusavalduses nii poliitikakaugeks kui  võimalik. Avapeatükis rõhutatakse, et kohus võttis vastu ÜRO peaassamblee 2008. aasta 8. oktoobri palve ning asus kaaluma Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni vastavust rahvusvahelise õigusega ainult seetõttu, et kohtu arvates oli tegemist puhtjuriidilise, mitte poliitilise küsimusega. Kohtul oleks olnud võimalus ka Kosovo küsimuse arutamisest taanduda, kuid soov anda ühe maailmapoliitika keerulise tüliküsimuse lahendamisse oma panus kaalus  muud hirmud üles.     

Loomulikult oli nii kohtunikele kui kõigile, kes rohkem kui pooleteise aasta jooksul kohtus toimunud Kosovo-arutelu jälgisid, selge,  et tegu on ülimalt poliitilise küsimusega. ÜRO peaassamblee oli pöördunud kohtu poole Serbia palvel, kes soovis saada kas kinnitust oma territoriaalsele terviklikkusele ja Kosovo eraldumise ebaseaduslikkusele või siis tuua Kosovo teema pärast kohtu otsust uuesti septembris algavale ÜRO peaassambleele. Serbia loodab, et peaassambleel on oma territooriumi kooshoidmise ja mõnede piirkondade irdumise üle muret tundvate riikide  hulk suurem Kosovo toetajatest. Nii Serbia kui Venemaa on avaldanud heameelt selle üle, et kohtu arvamuses polnud otsesõnu öeldud, et Kosovo on riik või et tema eraldumine Serbiast oli seaduslik. Kohtu argumentatsiooni analüüsides ei saa aga jääda tekkimata mõte, et kohus on Kosovo iseseisvuse heaks kiitnud.     

Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni arutamine kohtus näitab, et nii Serbia, peaassamblee kui kohtu arvates on tegu reaalset olukorda mõjutava poliitilise dokumendiga. Kohus ütleb, et see dokument ei lähe vastuollu  ei üldise rahvusvahelise õiguse, ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonide praktika ega ÜRO julgeolekunõukogu 1244. resolutsiooniga (10. VI 1999), mis käivitas ÜRO Kosovooperatsiooni UNMI K ning mille alusel asutas ÜRO Kosovosse ajutised omavalitsusorganid ÜRO peasekretäri eriesindaja alluvuses. Kohus rõhutab, et resolutsioon 1244 jättis Kosovo tulevase staatuse küsimuse lahtiseks ning et iseseisvusdeklaratsiooni ei võtnud  vastu mitte ÜRO poolt seatud omavalitsusorganid, vaid neist eraldi seisnud Kosovo rahva esindajad (arvamuse sõnastus: „kaks instrumenti opereerivad erinevatel tasanditel”).   

Kui Kosovo iseseisvusdeklaratsioon on kõigiti aktsepteeritav poliitiline dokument, mis ei ole vastuolus rahvusvahelise õigusega ning selle on vastu võtnud kohtu poolt igati aktsepteeritavad Kosovo rahva esindajad, siis ehk on ka 17. novembril 2007. aastal demokraatlikult valitud Kosovo assamblee kohtu poolt aktsepteeritav. Seetõttu võib väita, et oma arvamusega tunnustab kohus sisuliselt Kosovo iseseisvust ning seda, et ÜRO ajutiste  võimuorganite võim Kosovo üle on lõppenud. Ainus dokument, mille saatus jääb jätkuvalt õhku rippuma, ongi julgeolekunõukogu 1244. resolutsioon, millega peaks sügisel hakkama konkureerima peaassamblee resolutsioon. Ei ole välistatud, et algaval peaassambleel ajab Serbia ÜRO järjekordsesse sisekriisi, kus kohus on arvanud Kosovo osas üht, peaassamblee arvab teist ja julgeolekunõukogu võib-olla kolmandat või ei jõua üldse uue resolutsioonini.  Kosovot on seni tunnustanud 69 riiki, sealhulgas Eesti. Vaatlejad ootavad, et sügisese peaassamblee eel suureneb tunnustajate hulk märgatavalt. Kosovo pürgib ka ÜRO liikmeks, aga kui tal pole julgeolekunõukogu alaliste liikmete Venemaa ja Hiina toetust, siis see soov ei teostu. Hiina on teatanud, et toetab Serbia territoriaalset terviklikkust, kuid kutsub Serbiat ja Kosovot oma tüli läbirääkimiste teel rahulikult lahendama. Venemaa kinnitab, et ei kavatse kohtu otsusest hoolimata Kosovo iseseisvust tunnustada.       

Euroopa Liidu liikmesriikidest pole Kosovot tunnustanud Hispaania, Kreeka, Küpros, Rumeenia ja Slovakkia. Vaid Küpros on seadnud end selgemalt kohtu arvamusega opositsiooni. Kreeka on teinud äärmiselt üldsõnalise ja kõiki lahendusi avatuks jätva avalduse, mis kutsub ohtrasõnaliselt üles tagama rahu Lääne-Balkanil. Madrid pole pidanud vajalikuks Kosovo küsimuses midagi avaldada, samas olevat Hispaania oma eesistumise ajal  teinud tõhusat tööd, et Kosovo osas toimuks mingi edasiliikumine ning et Serbia ELile läheneks. Euroopa parlament on juba oma 8. juuli avalduses kutsunud nimetatud viit liikmesriiki Kosovot tunnustama. 22. juulil tervitas ELi välispoliitika kõrge esindaja Catherine Ashton kohtu otsust, märkides, et nii Serbia kui Kosovo tulevik on ELis. Ashtoni avaldusega assotsieerus kohe Soome välisminister Alexander Stubb. Kõik kolm Balti riiki, aga  samuti Rootsi ja Poola, on Kosovo küsimuses vaikinud. Tõenäoliselt tunnustavad kõik ELi liikmesriigid varem või hiljem Kosovot ning sellega peab leppima ka Serbia, sest Kosovo tunnustamisest on saamas Serbia ELi pääsemise keskne tingimus.       

Moskva vaatepunktist on kohtu otsus kahtlemata ebaõnnestumine. Üha vähem suudab Venemaa toetada oma liitlast Serbiat. Ka Kosovo küsimuses on Venemaal kaalu üksnes ÜRO liikmeks pääsemisel. Ning lõpuks, kui läheb vaja imagot päästvat kompromissi, ei pea Venemaa ÜRO julgeolekunõukogus panema Kosovo liikmesusele vetot, vaid võib  näiteks jätta hääletamata. Muus osas ei näi Venemaal olevat enam võimalik Kosovo riikluse arengut takistada ning üha enam on initsiatiiv nihkumas ELile.     

Kuid Haagi kohtus on sügisel arutlusel ka Gruusia hagi Venemaa vastu seoses Abhaasia ja Lõuna-Osseetia okupeerimisega. Gruusia seab teatavasti kahtluse alla Abhaasia ja LõunaOsseetia iseseisvusdeklaratsiooni. Venemaa huvide eest seisvad advokaadid Haagis on juba jõudnud teatada, et nende arvates tugevdab kohtu arvamus Kosovo küsimuses oluliselt Abhaasia ja Lõuna-Osseetia õigust saada oma iseseisvusele rahvusvaheline tunnustus. Siiani on Gruusiast eraldunud piirkondade iseseisvust lisaks Venemaale tunnustanud  veel vaid Nicaragua, Venezuela ja Nauru. Kohus on oma Kosovo arvamuses korduvalt rõhutanud, et see puudutab vaid Kosovot ega loo pretsedenti ühegi teise tüliküsimuse jaoks. Arvestades kohtu koosseisu, on Gruusiale soodsa lahendini jõudmine Kosovo pretsedendist hoolimata üsna tõenäoline. See omakorda tähendab, et Gruusia jääb Abhaasiast ja Lõuna-Osseetiast ilma veel tõenäoliselt pikaks ajaks, kuigi need kaks territooriumi  ei pälvi ikkagi laialdast rahvusvahelist tunnustust. Teoorias pole muidugi välistatud ka see, et Venemaal õnnestub vahetada praegune Gruusia poliitiline eliit sellise vastu, kes kiidab tulevikus Abhaasia ja Lõuna-Osseetia eraldumise heaks. Selline eliit peab aga arvestama, et kaotab grusiinide toetuse, saamata (erinevalt Serbia eliidist) vastu ELi ja NATO liikmesuse kutset.     

Seega viitavad Haagi kohtu otsused Kosovo ja tulevikus Gruusia osas sellele, et praeguses olukorras ei suuda Venemaa oma geopoliitilisele agressiivsusele legitiimsust tagada. Ahto Lobjakas rõhutab 27. juuli Postimehes „soovijate koalitsioonide” tähtsust uute iseseisvate riikide tunnustamisel. Kuna  tervitaksin paljusid uusi iseseisvaid riike meelsasti maailma kaardil, loodan, et rahvusvaheline õigus liigub ajaga kaasa ning hakkab looma soovijate koalitsioonidele õiguslikku raamistikku. Nende koalitsioonide püüdlused näivad ühtivat Eesti välispoliitika omadega.