Häda hüüab tulles

Iga uus lahendus lisab mitu järgmist enneolematut probleemi, mis omakorda lahendusi nõuavad – see on (majandus)kasvu põhjendus ja ühiskonna arengumootor, progressi tegelik sisu.

KAUPO VIPP

Neil päevil on palju juttu globaalsetest hädadest. Kes tahaks hingerahu säilitada, neile võiks soovitada tutvumist ametliku statistikaga. Et maailmas on näiteks üha vähem vaesust, haigusi ja sõdasid, et meil Eestis on järjest rohkem metsi jne. Positiivse toimega lugemisvarast väärib esiletõstmist Hans Roslingi raamat „Faktitäius“. Jah, paljud peavad optimiste halvasti informeeritud pessimistideks ning on masendunud inim­tsivilisatsiooni ennasthävitavast käitumisest. Nende enesetunnet võiks ehk parandada põimsüsteemide¹ arenguloogika. Kuigi see väidab, et häda siiski hüüab tulles.

Biofüüsikaliselt on iga tsivilisatsioon oma allsüsteemide vahel sisendenergiat ümberjagav põimsüsteem. Nagu kõik elusaine põimsüsteemid, vihmametsadest sipelgapesadeni, peab ka tsivilisatsioon paratamatult lahendama üha uusi enda ette kerkivaid probleeme. Püsilahendusi uute oludega kohanemiseks saavutatakse üldjuhul süsteemiterviku põimsuse kasvuga – uute allsüsteemide lisandumisega. Ja kuna iga lisandunud allsüsteem vajab sisendenergiaga varustamist, on inimühiskonna põimsuse kasvul alati majanduslik hind.

Näiteks ei saanud esimesed põlluharijate tsivilisatsioonid juba algusest peale pühenduda vaid põllutööle. Et metsloomad või naabersuguharud päevatööd ei hävitaks, tuli põlde öösiti valvata. Selleks pidi osa põlluharijaist hakkama sõdalasteks ega saanud enam päeval perele põllusaadusi kasvatada. Nende toidu tarbeks olid põlluharijad nõus panustama kokkulepitud osa oma töö viljast. Osamaksu lahendus sobis ka relvade ja tööriistade valmistajaile, hoonete, tarade ja kindlustuste ehitajaile, niisutuskanalite rajajaile jne. Spetsialiseerumine lõi püsivaid lahendusi enneolematutele probleemidele.

Areng paisutas kiiresti rahvaarvu. Põlluharijate antud panustel ja spetsialistide kätte jõudnud osadel polnud tuhandete kaupa enam võimalik peast järge pidada. Tuli leiutada mõõtühikud, numbrid, kiri ja uus maksuarvestus. Nende kasutamiseks vajati omakorda hariduse, mõõtmistehnika, õigusemõistmise, seadusloome, laopidamise jms allsüsteeme. Üha enam neid, kes endale ise põllusaadusi ei kasvatanud. Kasvavat sisendenergia vajadust tuli rahuldada (põllu)maade laiendamise ja maksumaksjate hulga suurendamisega (sh vallutussõdades) või tööviljakuse kasvuga (orjanduse või uute tehnoloogiate toel). Naturaalmaksud oli mõistlik asendada universaalsümbolitega – rahaga, mis hakkas representeerima kõikvõimalikke töövilju, sisendenergiat. Ning ikka lisas iga uus lahendus mitu järgmist enneolematut probleemi, mis omakorda lahendusi nõudsid. See on (majandus)kasvu põhjendus ja ühiskonna arengumootor, progressi tegelik sisu.

Tähelepanuväärselt ongi progress iseorganiseeruv protsess, nagu kõigi põimsüsteemide areng. Vihmametsi, sipelgapesi ega tsivilisatsioone pole keegi kunagi tahtlikult, mingi plaani järgi kujundanud, kasvatanud ega loonud. Sumerid või roomlased ei tulnud kokku, et asuda tsivilisatsioone rajama. Nad lihtsalt lahendasid oma igapäevaseid elulisi probleeme nii, nagu oskasid ja suutsid. Uute allsüsteemide ilmumine ja põimsuse vastav kasv, progress, oli lahenduste kõrvalsaadus. Oleme küll harjunud kõnelema tsivilisatsioonist kui inimloomingust, kuid iseorganiseerumise eest pole kedagi tänada ega kiruda. Kuni 1970ndateni ei osatud mõelda tsivilisatsiooni kursi teadlikule mõjutamisele.² Loodeti, et progress toimib. Oleme ju progressiusku.

Tööstustsivilisatsiooni ülikõrget põimsust ja keerukuse taset võimaldas see, et agraartsivilisatsioonide (taastuvenergia)sisendid olid asendatud fossiilsetega. Nende hiiglaslik energiasaagis oli „maast üles korjamise“ hinnaga kättesaadav ja tehnoloogiate toel igale allsüsteemile sobivaks muundatav. Muistsete põlluharijate kombel spetsialiste ülal hoides on fossiilsisend suutnud iga inimese eest panustada mitmekümne „virtuaalse energiaorja“ töö. Vaid tänu sellele saab näiteks ELi registreis loetleda ligi 200 000 erialaspetsialisti, kes on hõivatud tsivilisatsiooni kümnetes tuhandetes allsüsteemides. Ja kui üks allsüsteem on kord juba lisandunud, ei suuda süsteemitervik ilma selleta enam toimida. Nagu ei suuda organism toimida ilma talle kord välja arenenud organita. Näiteks veel 30 aasta eest teadsid vähesed midagi internetist. Tänapäeval põhjustaks selle kadu kaose, kus lakkaks toimimast paljud muud elutähtsad allsüsteemid.

Üha suurem spetsialiseeritus, integreeritus ja globaliseeritus kujundasid kaua olusid järjest helgemaks. Kuid koos põimsusega kasvab iga süsteemi haavatavus. Iga uue probleemi mõju omandab üha laiema ulatuse. Tööstus­tsivilisatsiooni ülipõimunud, üliglobaliseerunud võrgustikust on saanud võimaliku šoki pehmendaja asemel hoopis iga šoki levitaja ja võimendaja. Äärmuslik spetsialiseerumine, kulude optimeerimine ja globaliseerumine on viinud seisuni, kus mõnda tooret või toodet tarnib kogu maailmale vaid üks tootja. Ja olgu see nakkushaigus, arvutiviirus, terrorioht, häire tarnetes või finantssüsteemis, iga ootamatu probleemi destabiliseeriv mõju levib pea silmapilkselt üle kogu planeedi. Probleemi tekkimine ükskõik kus tähendab nüüd probleemi kõikjal.

Veel hullem, uute probleemide püsilahendusteks pole enam oludesse sobivate sisendenergiate varu. Mida enam sai uusi allsüsteeme, seda väiksemaks jäi terviku energeetiline kasumlikkus, kuna sisend pidi toitma kasvavat hulka allsüsteeme, mis ise energiat ei hangi. Samal ajal ei ole energia- ja ressursisisendi lõputu kasv võimalik isegi üle kogu planeedi levinud süsteemile. Nii liikudes pidevalt kahaneva kasumlikkuse poole on kõik varasemad tsivilisatsioonid jõudnud kriisifaasi. Kogu sisendenergia ja kõik ressursid kuluvad selles faasis ära senise põimsuse säilitamisele. Enam ei jätku energiat uute allsüsteemide ilmumiseks ja ülalhoidmiseks, et muutunud oludega kohaneda. Kriisifaasile järgneb kollaps – süsteemi põimsuse järsk juhitamatu lihtsustumine. Kõigepealt lakkavad toimimast suurima energiakuluga allsüsteemid. Langus saab peatuda alles energiasisendile piisavalt madalal põimsustasemel. Süsteemse kriisi faasis võib kollapsi ahelreaktsiooni vallandada ka üheainsa kriitilise parameetri muutus ja langus on alati seda kiirem, mida põimsam on süsteemitervik. Erinevate põimsüsteemide arengudünaamika on selles osas üllatavalt sarnane. Enamik läbib oma arengu lõpuosas süsteemse kriisi tingituna sisendenergia nappusest ja/või võimetusest kohaneda keskkonna muutustega.³

Tsivilisatsioonide pealisülesannet, sisendenergia ümberjagamist oma allsüsteemide vahel on juba üle 2000 aasta vahendatud rahas. Tsivilisatsioonide süsteemsed kriisid – sisendenergia kriisid – ilmnevad sellest ajast kõigepealt rahanduses. Rahaga ongi alatasa üritatud süsteemseid kriise leevendada. „Rahatrüki“ toel suutis näiteks Rooma impeerium oma kriisifaasi venitada ja lõpliku kollapsiga üle saja aasta viivitada. Kuigi tööstustsivilisatsiooni maailmastumine teeb juba vähikäiku, pakub see praegu „rahatrükile“ lisaeelist inflatsioonisurve laiali hajutamisega. Kuid meie süsteem on sedavõrd suurema põimsusega, et ei pea oma 2008. aastal alanud „rahatrükiga“ ilmselt paari aastakümmetki vastu.⁴

Pärast süsteemsesse kriisi jõudmist pole põhimõttelist vahet, kas saabub ressursipuudus, keskkonnakaos, taudipuhang, majandusšokk, sõda või mõni muu probleem. Kui süsteemil ei jätku energiat, et oma põimsust uue probleemi lahendamiseks parandada, kui olemasolevad institutsioonid ülepingega hakkama ei saa ja kui ka sootsiumil pole võimet probleemile omal käel vastu seista, siis algab kollaps: esimeses etapis finantsmajanduslik, teises kaubanduslik, kolmandas poliitiline,⁵ neljandas sotsiaalne ja viiendas etapis kultuuriline.

Meie häda pole enam kinnisvara-, börsi- või finantskriis, elukeskkonna häving, pandeemia jms. Eraldi on neid varemgi nähtud. Nende ilmumine üksteise kukil on tsivilisatsiooni süsteemse kriisi sümptom – häda hääl, mis tulles hüüab. Häda ise on kollaps, mis võib vallanduda vaid ühe kriitilise parameetri muutumisel ja kriitilises seisus on nad meil kõik. Meie enesetunnet võiks parandada teadmine, et süsteemi areng on allunud seaduspärale, mida me veel hiljuti ei mõistnud.⁶ Nii ei pea me end kõiges halvas süüdi mõistma. Eriolukord annab nüüd hea võimaluse keskenduda, järele mõelda ja tulevikuks valmistudes ringi vaadata. Mõelda, kuidas saaks muuta omaenda ja kogukonna elu autonoomseks, võimalikult sõltumatuks laguneva kõrgtsivilisatsiooni abikarkudest. Mõelda, kuidas hoida seni veel kõige kiuste säilinud looduse riismeid, mis on ainus lootus tulevik üle elada.

1 Põimsüsteem – siin komplekssüsteemi eesti vaste. Komplekssust aetakse liiga sageli segi komplitseerituse ehk keerukusega (ka inglise keeleruumis). Terminina oleks „põimsus“ suupärasem ja „keerukusest“ paremini eristatav.

2 Esimene põhjalikum teematõstatus oli Rooma Klubi uurimus „Kasvu piirid“ (1972).

3 Craford Stanley Holling, Discontinuities in Ecosystems and Other Complex Systems. 2008.

4 Ühiskonna käekäiku aitab täna prognoosida majandustegevuse tähtsaima energiasisendi, nafta hind: selle tõusu korral on lootust paranemisele, languse või madalseisu korral tuleb valmistuda olude edasiseks halvenemiseks.

5 Nõukogude impeeriumi kollapsi käigus on paljud meist selle etapini langemise kord juba läbi elanud.

6 Näiteks Joseph Tainteri „The Collapse of Complex Societies“ ilmus alles 1988.

Kaupo Vipp on Eesti Rooma Klubi liige.