Hagia Sophia üleskutse

Hagia Sophia peab säilima kõigi oma kihistustega, religioonide ülese vendluse ja maailmarahu sümbolina.

VI sajandist pärinevat Hagia Sophiat on Vahemere maades sajandeid imetletud kui arhitektuuri meistriteost. Ta on vaimustanud külastajaid oma seinu ja põrandaid kaunistava marmori, hiiglasliku kupli ning säravate kuld- ja hõbemosaiikidega. Sultan Mehmet II Vallutaja muutis selle XV sajandi keskpaigas mošeeks ja osmanid pidasid hoonest väga lugu. Mehmet II moodustas selle kultuuripärandi kaitseks fondi ning annetas mitmeid kinnisvarasid hoone ülalpidamiseks, tagades nii hoone säilimise.

Pärast Türgi iseseisvussõda võttis Türgi vabariik Anatoolia kultuuripärandi oma hoole alla, ekspertidele tehti ülesandeks mälestiste korrastamine nende identiteeti muutmata. Osa annetatud kinnisvarast (waqf’id) muudeti muuseumideks, raamatukogudeks jms, millega tagati nende korrashoid. Näitena võib tuua seldžukkide medresed Konyas ja Sivases ning Mahmut Pasha Bazaari Ankaras.

Atatürki ja tema valitsuse liikmete 1934. aastal tehtud otsus muuta Hagia Sophia muuseumiks peegeldab Türgi vabariigi maailmavaadet ja selle „ühise kultuuripärandi“ käsitlust. Ilmalik Türgi valis muuseumifunktsiooni, et võimaldada teaduslikku uurimistööd ja kaitsta ning esitleda üleilmse väärtusega pärandit parimal moel. Muuseumiks kohandamisega toodi taas nähtavale hoone vahepeal kinni kaetud kunstiteosed. Muuseumifunktsioon võimaldas eksponeerida figuraalseid mosaiike ja kalligraafilisi tahvleid rahumeelselt ja sallivalt teineteise kõrval. Mihrab, kantsel, sultani galerii ja kõnepult, mis lisati osmanite ajal mošee vajadusteks, säilitati omal kohal ja Hagia Sophiast sai mälestis, mis tutvustas inimestele kõikjalt maailmast Türgi mitmekihilist ajalugu.

Tänu Türgi riigi tulevikku suunatud otsusele on paljude riikide teadlased uurinud mälestise arhitektuuri, kandekonstruktsioone, dekoratiivseid elemente jne ning teinud ettepanekuid selle restaureerimiseks. 1985. aastal, kui Hagia Sophia kanti maailmapärandi nimekirja kui osa ajaloolisest İstanbulist, saadi Hagia Sophia kaitseks ekspertabi UNESCO-lt. Mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, sh ICCROM, Maailmapärandi Fond, Princetoni ülikool ja Saksa Teadusfond, korraldasid kupli ja piilarite tehnilisi uuringuid ning toetasid seeläbi konserveerimistöid.

Nüüd arutletakse Hagia Sophia muutmise üle mošeeks. Otsus teha Hagia Sophiast muuseum võimaldas esile tõsta selle mitmekihilist olemust läbi sajandite. Kasutuse muutmise läbi ei tohi väheneda võimalus mõista Hagia Sophiat kui VI sajandist pärinevat kunsti ja arhitektuuri meistriteost. Muuseumifunktsiooni säilitamine tähendab ka UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud silmapaistva ülemaailmse väärtuse – selle kihilise identiteedi – säilitamist.

Riigi otsuste järjepidevuse põhimõtet silmas pidades on ainuõige jätkata Hagia Sophia kasutamist muuseumina. Muuseumifunktsioon oli määrav ka selle kandmisel maailmapärandi nimekirja. UNESCO maailmapärandi konventsiooni allkirjastanud riigina on Türgi vabariigil kohustus järgida konventsiooni reegleid. Austada tuleb ka Türgi riigi rajaja Atatürgi ja tema mõttekaaslaste otsuseid. Hagia Sophia on İstanbuli kõige külastatavam muuseum. Seal toimuvad pidevalt teaduslikud uuringud ja konserveerimistööd. Hiljutine ingli näo leidmine kupli kirdeviklil annab tunnistust, et ehitisel on veel palju avastamata saladusi. Interjööris sajandeid säilinud mosaiigid on kõrge kunstilise väärtusega ja neid ei tohi kinni katta.

Kultuuripärandi kaitse mõte on tutvustada kultuuriobjektide autentset väärtust ja selle tunnuseid, kaitsta ja korrastada neid, austada nende ajaloolisi ja muidu olulisi väärtusi ning kindlustada, et erinevad ühiskonnagrupid mõistaks neid ja hindaks nende olulisust ning peaks neid oma elu rikastavaks ja tähendusrikkaks osaks. Mälestiste olulised elemendid tuleb säilitada nende algses asukohas. Rahvusvahelisel tasandil väärtustatakse ajaloolise mälu ja üleilmse, kõikehõlmava ning rahvuste ülese kultuuri hoidmist. Hagia Sophia esitlemist koos kõigi tema kihistustega ei tohi takistada, et see maailma arhitektuuriajaloo imeline monument saaks edaspidigi kõiki meid inspireerida kui religioonideülese vendluse ja maailmarahu sümbol.

10. juulil 2020

ICOMOS TÜRGI KOMITEE

Tõlkinud Riin Alatalu