Hans Kruusi küsimus

Eero Medijainen

Hans Kruus tähendab meie ajaloole liiga palju, et tunnistada mingit lihtsustatud, loosunglikku käsitlust.

Hans Kruus, EESTI KÜSIMUS. Koostajad Toomas Karjahärm ja Hando Runnel. Ilmamaa, 2005.

?Eesti küsimus? näib olevat suurepärane pealkiri Hans Kruusi kirjutistest ja kõnedest koosnevale kogumikule. Süvenemisel tekib siiski kahtlus, et pealkirja toel on ühtlasi mõeldud reklaamile ehk mõnevõrra laiemale lugejate ringile, kui need, kes reeglina Ilmamaa üllitiste vastu huvi tunnevad. Kas või sellepärast, et Eesti küsimust kui niisugust polegi olemas, vähemalt Kruusi teosed sellist pealkirja ei kanna. Usun, et teose väljaandjad pidasid silmas tõsiasja, et Hans Kruus ise ongi see Eesti küsimus, õigemini Eesti ajaloo küsimus või hoopis eestluse küsimus.

Me võime ülejäänud nn juunikommuniste nii või teisiti lahterdada, nende käitumisele ajendeid ja selgitusi otsida ning neid eksinuteks, poolharitlasteks, õnnetuteks, virisejateks, äraostetuteks ja ka reetjateks või nihilistideks pidada (vt Lauri Vahtre, PM 6. VIII 2005). Omaette lugu näib aga olevat Hans Kruusiga. Tema jääb tõsiseks probleemiks vähemalt sama kauaks, kuni tegeleme 1939.-1940. aastal juhtunuga. Tema ei mahu nii hästi teiste juunikommunistide hulka, vähemalt ei taha teda sinna paigutada Eesti ajaloolased. Hans Kruus tähendab meie ajaloole liiga palju, et tunnistada mingit lihtsustatud, loosunglikku käsitlust. Kui me aga Kruusi käitumise ja tegevuse motiivide lihtsustamist ei taha lubada, siis ühtlasi saab 1940. aasta suvi koos Kruusiga sellised nüansid, mis toovad meid ikka nende sündmuste ja Eesti küsimuse juurde tagasi.

 

Keskendub rahvuslusele

 

Käesolev kogumik ja seda saatev Toomas Karjahärmi kaugvaade Hans Kruusi elule said tõenäoliselt trükivalmis varem, kui professor Karjahärm paluti oponeerima Mart Laari doktoritööd. Kui see oleks juhtunud oponeeringu kirjutamise järel, siis oleks Kruusi kogumiku saatesõna kandnud kindlasti hoopis teistsugust rõhuasetust. Sel juhul tunduks ülearune Hans Kruusi puhul kinnitada, et ta oli agraarajaloo või täpsemalt talurahva ajaloo koolkonna vaieldamatu autoriteet. Vähemalt puudutab viimane tõdemus käesolevasse kogumikku koondatud lugusid minimaalselt. Kogumikku valitud kirjutised ja kõned on üsna selge sihiga ning keskendunud rahvusküsimuse ümber.

Ajaloodoktor Toomas Karjahärm näib seda tunnustavat tagantjärele Laari raamatu ?Äratajad? kohta avaldatud arvustuses (Eesti Päevaleht 29. VII 2005). Ta leiab, et Hans Kruus ja Laari lemmikteoreetik rahvusküsimuses Miroslav Hroch lähtusid põhimõtteliselt sarnastest seisukohtadest. Tundub, et siia ongi peidetud probleem, millele kogumiku koostajad ja toimetaja tahtsid Hans Kruusi teoseid välja andes osutada. Kogumik ei sisalda paraku mingeid kommentaare ega täpsustusi. Sellest on natuke kahju, on ju Kruusi teoseid Eesti ja teiste maade ajaloolased päris palju kasutatud. Mõnigi uuem ja Kruusist lähtuv või talle ka vastu vaidlev uurimus võinuks vastava kirjatüki lõpus ehk omal kohal olla? Praegu on paar artiklit publitseeritud isegi samade viidetega, nagu need olid originaalis, aga kas või arhivaalide nimed on vist nüüdseks mõnevõrra muutunud.

Enamik kogumikus avaldatud Hans Kruusi kirjutisi eeldaksid ja võimaldaksid tema paigutamist XX sajandi rahvuse üle teoretiseerinud autorite sekka ning lubaksid teda nende teoreetikutega võrrelda. Siit tuleneb kogumiku suurim väärtus. Kas või sellepärast, et Kruusiga on juba pisut väidelnud Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvusküsimusele pühendatud IX albumis tollane toimetaja. Näiteks käesoleva kogumiku lk 462 kinnitatakse, et ?inimliku elu lõppsihiks võib rahvus niisama vähe olla kui klasski:…? ehk vaieldakse vastu Kruusi muid lähenemisteid välistavale seisukohale tolles artiklis. 

Antud juhul julgeksin kahtluse alla seada arvamuse, et Hans Kruus lähtus rahvusküsimuste analüüsimisel samadelt positsioonidelt kui Miroslav Hroch. Täpsemalt öeldes võib Kruusi lugedes leida küll kinnitust, aga ka vastuväiteid tema paigutamisel selle koolkonna teoreetikute hulka. Ta tundub Hrochile lähedasel positsioonil, kui lugeda üle tema kirjutis Carl Robert Jakobsonist kui võitlejast.

 

Räägib endale vastu

 

Jakob Hurda pärandit analüüsides räägib Kruus aga pisut iseendale vastu või õigemini jõuab allakirjutanu arvates uuele tasandile, mis veel selgemalt avaldub kirjutises ?Jaan Tõnisson kaugvaates?. Neis artiklites näib Kruus mitte enam nõustuvat krestomaatilise (T. Karjahärm) arvamusega, et rahvusliku liikumise aktiivsust mõjutasid moderniseerimise tase, majanduslik jõukus, kaubanduse areng, kommunikatsioonid (raudteed, jõed, jne), põllumaa viljakus, koolivõrgu tihedus jms. Tundub, et Kruus oleks teistsuguste arenguvõimaluste juures jõudnud kaugemale eespool mainitud Hrochist, aga ka Karl Deutschi, Ernest Gellneri, Anthony Smithi ja teiste teoreetikute seisukohtadest. Kuigi Kruus näib artiklis ?Rahvus ja klass? nägevat rahvust lihtsustatult, isegi kui bioloogilist (päritavat?) nähtust, siis Hurdast ja Tõnissonist kirjutades mainib ta hoopis teistsuguseid rahvust määratlevaid tegureid. Ta analüüsib teadvuse ja vaimsuse mõistet, räägib erinevatest tunnetest ja tahte avaldumisest, eetikaga seostuvast jne. Seega tuleks rahvuse uurimisel lähtuda hoopis psühholoogiast ja teadvusega seotud uurimisdistsipliinidest. Nii pole Hans Kruus kuigi kaugel ka Benedict Andersoni kontseptsioonist, keda mõned Eesti rahvusküsimuse ajalooga tegelejad päris õigeks teadlaseks ei taha tunnistadagi. Samas võiks Andersoni kontseptsiooni alla mahtuda isegi Jakob Hurda tuntud ja palju tsiteeritud nägemus-üleskutse, et me saame suureks ainult vaimult ja vaevalt majanduslikult, sõjaliselt vms väljundi kaudu. Rahvuse olemasolu ja kestvuse eeltingimuseks on tema teadvus, mida saab siis suurendada, rohkendada, tugevdada jne. Kas siit ei või järeldada, et rahvus luuakse ja seda säilitataksegi eeskätt vaimu-teadvuse läbi, et see on nii-öelda kujuteldav ühtsus. Või nagu on kirjutanud Kruus: ??meie ajaloolise kutsumuse idee lähtub …kõigepealt kui psüühilisest nähtusest, …suunaks peab olema rahvusliku m e i e ? h i n g e e l u  arendamine? (417).

Viimastel aegadel on rahvusteoreetilised uurimused jõudnud ka Eesti kõrgkoolides ajaloolaste igapäevasesse praktikasse, s.o lõputööde, magistri- ja doktoritööde tasemele. Usun, et Hans Kruusil ja nüüd Ilmamaa poolt taastrükitud kirjutistel saab siinjuures olema oluline koht.

Tänasel päeval ajaloo tegemisele liiga lähedal seisjale tekitab teatud ebamugavust Hans Kruusi artikkel Cederbergist ja Eesti ajalooteadusest. Probleemiks pole tema nime kasutamine, kui me tänapäeval räägime ja taotleme riigilt vahendeid, et anda välja Eesti ajaloo koguteoseid, nagu neid toimetas Hans Kruus. Ideoloogilistel ja fiskaalsetel põhjustel on see igati arusaadav. Aga kuidas suhtuda Cederbergi algatatud ja Kruusi poolt jätkatud muudesse suurüritustesse? Eriti võiks mõnesid Eesti ajaloolasi erutada Ajaloolise Ajakirja saatus. Huvitaval kombel näib järjepidevus kuskil ja milleski oluline olevat, teisal aga mitte. Usun, et üsna varsti tuleb aeg, kus Ajaloolise Ajakirja ajalugu ja saatus tõuseb taas huviorbiiti. Vähemalt mingi uurimistöö tasemel ja siis suudab too uurija-kirjutaja olla sama tugev analüüsija, nagu seda oli Hans Kruus, ning ausalt vastata, miks nii on juhtunud. Kruusi pärand õigustab ja kohustab meid selleks.