Haridus vajab nii sügavust kui ka paindlikkust

Õppeainete kokkuhoid on lahutamatult seotud õppejõudude kokkuhoiuga. Majanduslikult tundub mõistlik asendada professor paari lektori või õpetajaga.

MIHHAIL LOTMAN

Vestlusringis arutlevad kõrghariduse probleemide üle õppejõud Marju Lepajõe ja Mihhail Lotman ning üliõpilane Elo-Mall Toomet.

Mihhail Lotman: Praegu on käimas mitte üksnes Eesti kõrghariduses, vaid kogu Euroopas ja mingil määral kogu läänemaailmas üks ohtlik destruktiivne protsess. Tegu on universitas’e kontseptsiooni lõhkumisega, aga just ülikoolid on Euroopa kultuuri viinud maailmas liidripositsioonile. Kui algne idee seisnes selles, et haritud inimene peab valdama erinevaid valdkondi süvatasemel, siis praegu püütakse see asendada pealiskaudsete laiateemaliste kursustega. Selle tulemuseks ei ole lai silmaring ja sügavad erialateadmised, vaid harituse imitatsioon, inimesed, kes võtavad sõna erinevatel teemadel, millest neil puuduvad põhjalikud teadmised. Olen korduvalt rõhutanud, et hariduse vastand ei ole teadmatus ise, vaid teadmatus oma teadmatusest ja teadmise imiteerimine. Või kasutades moodsamat terminoloogiat: produktiks pole haridus, vaid selle simulaakrum.

Marju Lepajõe: Probleem on väga tõsine. Sellel sügisel on sisuliselt vahetpidamata toimunud samal teemal üle-eestilised haridusfoorumid, kus seda olukorda on põhjalikult kirjeldatud (vt. ka Sirbis intervjuud Tiiu Kuurme, Marju Lauristini ja Tarmo Soomerega – Ott Karulin, „Neoliberaalne (tagasi)pööre“, 23. XI 2018). Eriti keeruline on olukord erialadel, mida ülikoolis hakatakse õppima sisuliselt nullist – neid ei ole vähe ja nad võivad olla fundamentaalse tähtsusega, nagu näiteks klassikaline filoloogia. Sellistel juhtudel tuleks põhiaineid õppida iga päev, et bakalaureuseastme lõpuks saaks kätte teatava alushariduse, aga praegu jääb põhiainete jaoks paar loengut nädalas, millega alusharidust ju ei saa, ent saabki imitatsiooni. Raske oleks seda nimetada optimeerimiseks.

Probleem on osaliselt põhjustatud ka sellest, et gümnaasiumi lõpetanud inimeselt saab eeldada üsna vähe neid üldteadmisi – eeskätt kõiges selles, mis puutub Euroopa vaimukultuuri ja selle sõnalist külge. Isegi eesti tähestiku tundmine võib osutuda probleemiks. Nn. üldainetega püütakse kuidagimoodi tasandada koolihariduse puudusi, aga nad võtavad ära niigi napi aja ja nad on liiga üldised, teataval moel juhusliku tähtsusega, et nende juurest saaks liikuda eriala juurde. Väikesed eriseminarid, kus toimuks tõsiseltvõetav spetsialiseerumine, on seetõttu peaaegu kadunud.

Universitas’e kontseptsiooni lõhkumine algab ehk seega juba varasemast haridusastmest? Sellest, et gümnaasium ei anna ühist teadmis- ja mõtlemisalust, millelt edasi liikuda – et oma teadmatust paremini mõista. Praegune simulaakrumi-olukord on vast juba seosteta hariduse tagajärg. Samas ei ole see midagi fataalset, küll aga nõuab suunavõtmine parema hariduse poole jälle tõsiseid pingutusi, mitte väiksemaid kui 1990. aastate algul – selles on paradoks.

Ressursside kokkuhoidu ja efektiivsust vaimses elus tuleks mõtestada hoopis teisiti kui argiäris. Kokkuhoid võiks tähendada seda, et tuleb mõelda üks aste sügavamalt, mitte hajuda üksikasjadesse, seega mõelda kauem, põhjalikumalt, ja sooritada siis tegu, mille mõju on suurem ja kestvam, või hoopis jätta midagi tegemata. Üks efektiivsemaid seminare Tartu ülikooli ajaloos on olnud mu meelest enne II maailmasõda Alexander von Bulmerincqi süüria keele tunnid, kus käisid enamasti ainult kaks õpilast: Uku Masing ja Arthur Võõbus. Efektiivsuse hindamine nõuab vähemalt ühe, isegi kahe inimpõlve distantsi.

Mihhail Lotman: Rõhutan veel kord, et tegemist ei ole üksnes Eesti kõrghariduse probleemiga. Nn Bologna mudel, mille järgi on esimene teaduskraad saavutatav kolmeaastase õpiajaga, vastab enam-vähem sellele, mida Nõukogude ajal nimetati lõpetamata kõrghariduseks – see tunnistus anti välja pärast kolmandat kursust, kui õpingud jäid pooleli. Kuid lõpetamata kõrgharidus ei ole kõrgharidus. Tegelikult teavad seda suurepäraselt ka hariduse reformijad ise. Mitte ükski neist ei laseks end ravida arstil, kes on läbinud kolmeaastase õppekava. Samuti on absurdne kolmeaastase ettevalmistusega insener jne. Sellele vastatakse tavaliselt, et spetsialiseerumine algab magistri- ja doktoriastmes. Kuid me näeme, et sarnane „optimeerimine“ toimub ka seal. Nõukogude ajal olid kohustuslikud nn punased ained. Nüüd on aga nende asemel nn üleülikoolilised ained, mis on mõnikord kehval tasemel, et mitte öelda mõttetud. Samal on õppekavadest kadunud terve hulk varem kõrgel teadustasemel loetud loenguid: optimeerimisest saab trivialiseerimine.

Marju Lepajõe: Üldainetel on mõtet siis, kui nad laiendavad põhiaineid, lähtuvad nende fookusest, mõiste üldaine tuleks ise määratleda põhiaine seisukohalt. Näiteks Uue Testamendi uurimise seisukohalt oleksid teoloogiaüliõpilasele vajalikud üldained hellenistlik kreeka kirjandus ja filosoofia, aga neid ainekava ette ei näe ja tuleb tegeleda hoopis näiteks John Locke’iga (kellel ei puudu oma võlu) või tänapäeva Briti analüütikutega (kellel ka kindlasti ei puudu oma võlu). Kes tahab süveneda eesti kirjandusse, peaks saama üheks üldaineks Arthur Schopenhaueri, Friedrich Nietzsche ja Euroopa dekadentsikirjanduse, teiseks üldaineks heebrea psalmide seose varauusaegse luterliku kirikulauluga jne. Ent nn. kohustuslikes üleülikoolilistes ainetes selliseid üldaineid ei leia.

Kõrghariduseks saab pidada tõesti ainult magistrikraadini jõudmist. Magistriõppes võiks teoreetiliselt spetsialiseerumine toimuda, aga praktikas on see vaevaliselt teostatav, sest igal astmel peab saama eriala vahetada ja magistriastmesse saabub palju teiste erialade inimesi, kellel ei ole bakalaureuseastme teadmisi. Kuigi need inimesed on sageli väga andekad ja töökad, algab kõik siiski jälle otsast peale, üldiste sissejuhatustega. Nii sõltubki magistriastme spetsialiseerumine peaaegu täielikult juhendaja entusiasmist ja juhendatava elujõust. Kui ma vaatan oma juhendatavate magistrantide (ja ka bakalaureuseüliõpilaste) nimekirja, siis ei ole neil ülikoolis peaaegu ühtegi ainet kuulata, mis töö teemaga seostuks. Et aga uurimisteemad on perspektiivikad, ei saa sellest hoolida.

Praegu võib ainult unistada sellistest suurepärastest aastaid kestnud loengukursustest, nagu 1980. aastatel oli näiteks vene kirjanduse ajalugu, mille lektoritena vahetusid Ann Malts, Peeter Torop, Valeri Bezzubov, Ülle Pärli. See oli üks kõige – otse öeldes – kasulikumaid loengukursusi kirjanduse mõistmise jaoks, millega võrreldavat ma ei ole hiljem ka rajatagustes ülikoolides kohanud. Mitu aastat kestis Jüri Talveti väliskirjanduse ajalugu: äärmiselt õpetlik on kuulata sellist suurt teemat läbi ühe inimese vaate. Õudne on mõtelda, et keegi võiks tahta „optimeerida“ sellist esteetilist ja mõttelist substantsi ühte semestrisse. Vastupidi, sellest peab rahulikult ja aeglaselt kujundama selgroo tulevikule.

Doktoriõppest on üsna viljatu kõneleda, sest õppekohti on nii vähe. Samas on humanitaarteadustes vajalik, et uurija oleks tõesti kümmekond aastat (3+2+4 aastat) end ette valmistanud. Piibliteadlased jõuavad selle ajaga vajaliku keelteoskuseni, kirjandusteadlased vajaliku lugemuseni, iga nõudlikum valdkond vajab ettevalmistuseks kümmekond aastat keelte ja tekstidega tegelemist. Kulutada doktoriõpe artiklite produtseerimise peale, milleks uurimistööd oleks pidanud tegema justkui mingis paralleelmaailmas, sest otseselt selle jaoks aega ei anta, on just ressursside raiskamine, sest seda hädavajalikku õpiaega on hiljem väga raske hankida. Kannatab teaduslik originaalsus. Teaduse seisukohalt oleks ressursi kokkuhoid just pikk ja põhjalik ettevalmistus ning enneaegse publitseerimise vältimine.

Elo-Mall Toomet: See probleem on keskne ka üliõpilase seisukohast. Eriti sellise üliõpilase, kes astub ülikooli õppima mingit kindlat eriala ja unistab sealjuures ka laiemast heast humanitaarharidusest. Üsna pea selgub, et erialaainete osatähtsus õppekavas on viidud nii väheseks, et edasiseks süvenemiseks vajalik põhi jääb bakalaureuseõppes saavutamata, vaatamata nii õppejõudude kui üliõpilase enda pingutustele. Oluline osa ajast tuleb aga selle asemel täita kohustuslike etteantud üldainetega, mille valik on juhuslik ega seostu otseselt ei eriala vajaduste ega tudengi huvidega.  Nende ainete formaat meenutab sealjuures pigem põhikooli aegu,  mis võib oluliselt ja arusaadavalt vähendada kõrgharidust omandama tulnud inimese motivatsiooni. Sisuliselt tõesti hädavajalikud lisaained on samas kohustuslikust programmist kadunud. Näiteks ei ole humanitaartudengitele praegu ette nähtud praktiliselt mingit võõrkeeleõpet, mis tähendab, et kui keeli ei omandata iseseisvalt, programmiväliselt ja isegi programmi trotsides, ei ole tudengil võimalik bakalaureuseõppe lõpul oma ala teaduskirjandust või allikmaterjale lugeda, välja arvatud juhul, kui mingi kindel keel on tema otseseks pea-või kõrvalerialaks. Nii võib õppekava täielikult ja isegi täiuslikult täitnud tudeng olla olukorras, kus tal on sisuliselt väga raske valitud teel edasi liikuda ja õppejõud jällegi olukorras, kus tudengitelt ei saa eeldada võimet lugeda elementaarselt vajalikku kirjandust. Teoreetiliselt võiks neid probleeme tasandada magistriõpe, kui see keskenduks erialale ja eriala vajadustele, kuid paraku on etteantud üldained tunginud jõuliselt ka sinna.

Ma ei taha siinkohal öelda, et tudengid ei võiks teha ja ei peaks tegema iseseisvat programmivälist tööd, aga kohustuslike ainete hulk semestris ja süsteemi paindumatus jätab selleks paraku vähe võimalust. Olukord, kus kohustuslike kursuste hulgas on arvestatav hulk sisuliselt põhjendamatuid, vajalikud ained peaks aga omandama väljaspool õppekava, ei ole lihtsalt kuidagi mõistlik ega mõtestatud.

Mihhail Lotman: Õppeainete kokkuhoid on lahutamatult seotud õppejõudude kokkuhoiuga. majanduslikult tundub mõistlik asendada professor paari lektori või õpetajaga. Nii saab sama raha eest oluliselt kasvatada õppekonveieri tunde. Oma eriala tippspetsialistidel ei ole aga enam ülikoolides kohta, kuna nende teadmised on liiga kitsad, samas kui erialaaineid on sunnitud õpetama õppejõud, kellel teadustegevus ei ole vastava ainega otseselt seotud. Oma õppetöös ei edasta nad ei oma ega kolleegide viimaseid tulemusi, vaid lähtuvad sekundaarsetest allikatest (mida üliõpilased on ka ise raamatukogust või internetist võimelised leidma). St ülikoolides jagatav tarkus ei ole enam homne, isegi mitte tänane, vaid eilne. See ei käi küll kõikide erialade kohta, kuid paraku on humanitaar- ja sotsiaalteaduslikke õppekavasid, kus asjad on nimelt nii.

Marju Lepajõe: Ülikoolid peaksid tõesti koondama parima kompetentsi, aga see kompetents on viimase kümne aasta jooksul vaikselt ülikoolidest välja voolanud. Tingimused, mida ülikoolid pakuvad, ei ole ahvatlevad: täiskohaga töötaval õppejõul jääb loengute kõrvalt uurimistööks aega minimaalselt, sellestki ajast kulub palju projektide kirjutamisele, mis enamasti jäävad tulemusetuks, palk võimaldab üksnes minimaalset äraelamist. Ametialaselt edasiliikumiselt on võetud ka võlu, sest professoriamet tähendab praegu enamasti lihtsalt management’i ja teadustöö hääbumist – mis on midagi kõige masendavamat, sest korraldada suudavad paljud, aga inspireerivaid teadlasi on alati vähe. Õppejõu elu kirjeldas hiljuti ammendavalt ökoloog Mihkel Kangur (artiklis „Teadus ja tasu“. – Sirp, 9. XI 2018). Kui ei taha, et head teadlased alla käiksid ja et ülikoolis oleks pidevalt kohal ka kõige uuem sõna, siis oleks mõtet praegustes oludes neid kutsuda üksikloenguid, eriseminare pidama ja maksta neile korralikku tasu, pakkuda väärikaid tingimusi, ent ülikoolidel ei ole selleks finantse ja on ka lihtsam ajada läbi olemasolevate jõududega. Õppetöös peaksid olema esindatud mõlemad pooled: nii teadusdistsipliini arengut – näiteks viimase sajandi jooksul – reflekteerivad teadlased kui ka kitsaste üksikprobleemidega tegelevad teadlased. See annaks vajaliku dünaamika, sest uudne üksikprobleem võib olla ära unustatud vana.

Elo-Mall Toomet: Kõige olulisem osa ülikooliharidusest on kindlasti need inimesed, kes ülikoolides õpetavad. Küllap teistpidi ka need, kes õpivad. Usun, et arvestades Eesti väiksuse ja piiratud ressurssidega, on tegelikult kõige praktilisem, mida saame teha, just tõeliselt asjatundlike õppejõudude ja teadlaste vääriline hindamine ja selliste tingimuste loomine, mis võimaldaks neil tegutseda võimalikult väheste takistustega. Kui meil on mõni spetsialist, siis peaks ta saama oma teadmisi, oskusi ja mõtteid edasi anda, ükskõik kui spetsiifiline on tema uurimisteema või kui vähe tundengeid mõnes loengus või seminaris osaleb. Me lihtsalt ei ole piisavalt rikkad, et tõelist kompetentsi kõrvale heita.

Kui kasvõi üks inimene saab inspireeritud, saab teadmisi nö otse allikast, siis on sellele tehtud kulutused kahtlemata otstarbekad. Kui aga massidele loeb kohustuslikku üldloengut õppejõud, kes lihtsalt on parajasti ainsana võtta ja tegelikult spetsialiseerub hoopis teisele uurimissuunale, on tegelik otstarbekus väiksem, ka siis kui numbrite keel esimesel pilgul vastupidist väidab.

Mihhail Lotman: Kahjuks on aina piiratumad ülikoolide võimalused avada ad hoc vabaaineid ja eriseminare. Nii muutubki õppetöö konveieriks, millel nii õppejõud kui õpilased täitavad etteantud tingimusi. Õppetööst kaob loomingulisus ja rõõm. Just vabaainetes on õppejõududel võimalik tutvustada omaenda uurimistööd ja kolleegide uusimaid teadustulemusi. Just siin asub õppejõud teaduse rindejoonel ja isegi ületab selle, võttes oma kuulajad kaasa tundmatule territooriumile. Õppejõu entusiasm kandub siis üle ka tema õpilastele, kellest saavad kaasamõtlejad ja vahel ka inspireerijad. Kui aga õppejõu töö seisneb üksnes rutiinsetes aastast aastasse loetavates loengukursustes (mida on ka vaja), kaob õppejõududel õpetamisrõõm ja kuulajatel uute teadmiste hasart.

Marju Lepajõe: Igal õppejõul võiks olla regulaarne vabaaine, et konveierit rahulikult lõhkuda, sest üliõpilased on väga terase mõtlemisega ja inspireerivad ning see õpetaks oma tööd kõrvalt vaatama. Ega praegugi ju vabaainet välja kuulutada ja õpetada ei keelata, aga seda tuleks teha vabast ajast ja palgata. Kui küsimus on aja leidmises, et saaks üldse raamatukogus või arhiivis uurimistööd teha, siis ei lase enesekriitika sellist seminari ette võtta, mida ei suuda enda jaoks rahuldaval tasemel pidada. Vaba aine jaoks peaks olema aeg tavalise töökoormuse sees, et õppejõud saaks liikuda rutiini ja vabaduse vahel.

Elo-Mall Toomet:  Vabaainete kadumine on märgatav mitmes mõttes. Ka üliõpilastele ei ole enam ametliku õppekava raames ette nähtud vabalt valitavaid aineid, nii et võimalus osa saada suurepäraste õppejõudude loetud kursustest, mis ei ole parajasti pakitud ühtegi rangelt ettantud moodulisse, on võrdlemisi väike. Õnneks ei ole keelatud programmiväliselt ettekirjutatust rohkem aineid kuulata, aga ka tudengid peavad siin tunnistama, et ükskõik millisel kursusel osalemine vajab reeglina tõsist tööd ja  iganädalast ettevalmistusaega, nädalas ei ole tunde aga lõpmatult. Nii tuleb paljudest võimalustest loobuda ja tegelik interdistsiplinaarsus kannatab.

Oma uurimisteemadega seotud vabaainete ja eriseminaride läbiviimine peaks kindlasti olema õppejõududele tavalise töökoormuse sees ettenähtud, samuti üliõpilastele nendel osalemine. Õhkkond, mis tekib ruumis, kus üks inimene räägib teemast, mida ta sügavuti tunneb ja millega ise teadlasena rammu katsub, teised aga püüavad kaasahaaratuna mõista ja kaasa mõelda, on kindlasti üks kõrghariduse kõige väärtuslikumatest osadest.

Mihhail Lotman: Eriti valus Eestile kui rahvusriigile on eestikeelsete ainete osakaalu vähenemine. Hariduse globaliseerimine ja internatsionaliseerimine on paratamatu reaalsus ja selles on ka palju positiivset. Neid positiivseid asju on korduvalt välja toodud. Oht seisneb siin aga selles, et ingliskeelne õpe pahatihti mitte ei täienda, vaid asendab eestikeelset õpet. Sellel on aga kaugeleulatuvad ohtlikud tagajärjed. Et rahvuskeel saaks harmooniliselt areneda, peab see olema aktiivselt esindatud kõikides eluvaldkondades, kaasa arvatud tippteaduses. Mul on eriti uhke näha, kui mõne teadusartikli juures seisab märge: tõlgitud eesti keelest. Paraku juhtub seda väga harva.

Marju Lepajõe: Teadus ja akadeemiline elu vajab palju keeli, aga tuleks vahet teha, mis on tunnetus- ehk õppekeel ja mis on suhtluskeel. Teadustekstid tuleks kirja panna selles keeles, mida inimene kõige sügavamalt valdab, tunnetuskeeles, ja reeglina on see emakeel. Siis on ka tõenäolisem, et töö on tõlkimist väärt. Eesti teadus peabki olema nii hea, et hakataks tõlkima – mitte linnukese pärast avaldama, vaid sisulise panuse ja originaalsuse pärast. Humanitaarteadused on tugevad siis, kui on palju eri maades eri keeltes kirjutavaid uurimiskeskusi. Seepärast tuleb eesti keeles kirjutada teaduse enda arengu pärast, mitte ainult eesti keele ja rahva arengu pärast. Monokultuur ei inspireeri. Ka Eestis on vaja kujundada uusi dominantseid keskusi. Potentsiaali on küllaga. Õppides on samuti vajalik liikuda äärmise täpsuse poole, kogu aeg liikuda oma keele piiride poole ja neid laiemale tõmmata. Tavaliselt korratakse nagu mantrat, et on vaja ainult eestikeelset terminoloogiat, aga küsimus ei ole üksiksõnades, vaid vaimses tervikehitises, mis on igas keeles pika aja jooksul erinevalt kujunenud. Valides keele, valitakse mõtlemistraditsioon. Angloameerika artiklitraditsioon juurdub skolastikas, saksa monograafiatraditsioon juurdub humanismis jne. Tänaseni on akadeemilistest tekstidest näha, millised kultuurid tegid omal ajal renessansihumanismi läbi, millised mitte. Kuna eestikeelne ülikool saab juba saja-aastaseks, on meil kujunenud haruldane võimalus, et pole fataalset vajadust ühelegi traditsioonile alluda, vaid on võimalik neist väljaspool seistes proovida sünteesida viljakamaid jooni ja luua midagi uut, aga tingimata eesti keeles. Näiteks inglise keeles pole kunagi võimalik astuda ladina tüvedest välja, see on raske isegi siis, kui püüda kasutada ainult anglosaksi sõnatüvesid. Ent seetõttu on nende kreeka filosoofia tõlked fataalselt skolastilised. Selliseid probleeme aga eesti keelel ei ole – kreeka mõttega saab suhelda loomulikult. Vene keel on siin ehk kõige paremas olukorras, sest ta on kreeka keelega suhelnud loomulikult juba sajandeid.

Eesti üliõpilane peaks teaduslikuks suhtlemiseks saama õppida mitme keele akadeemilist idioomi võimalikult heal tasemel. See oleks vajaliku eelise loomine. On vaja saksa, prantsuse, vene, itaalia, hispaania keelt – vastavalt erialale. See paneks tunnetuse tööle ja aitaks kujundada eesti oma abstraktset keelt. Inglise keel kui keel on rahvusvahelises suhtluses nii ära suretatud, et kardan: ta ei ärka enam ellu. Kasutada teda praegu muidugi saab, aga temasse ei suhtuta austusega. Olukorrast hoolimata tuleks inglise keelt siiski vähemalt püüda austada ja arvestada, et akadeemilise teksti, s.h. väitekirja trükis avaldamine esitab keeleoskusele kõige kõrgemad nõuded, mida ei ole kerge täita isegi inimesel, kes on saanud ingliskeelse kõrghariduse. Doktorantuuris võiks püüda jõuda väga hea eesti akadeemilise stiilini. Eesti keeles on olemas juba piisav hulk kõrgeima taseme teadusajakirju, mida väitekirjades arvestatakse, kus saab avaldada. Kui see pingutus on läbi tehtud, siis saab ehk maitse suhu, milliseid nõudeid peaks endale esitama võõrkeeles kirjutades. Päris kindlasti ei tohi ingliskeelset õpet arendada eestikeelse õppe arvelt, sest teaduse jaoks on vaja arendada erinevaid fookusi.

Elo-Mall Toomet: Eesti ülikoolid on osa rahvusvahelisest teaduskogukonnast ja see on minu meelest positiivne ja vältimatu. On selge, et rahvusvaheline kogukond vajab mingit ühendavat keelt, ka arvestades asjaolu, et paljude keelte korralik oskamine on selle liikmetele samuti endastmõistetav. Praegu on selliseks ühendavaks keeleks inglise keel, mis ei ole kindlasti ideaalne – keskaegne ladina keel oli eikellegi emakeelena küllap parem valik. Kuna me aga praegu inglise keele kaudu seotud kogukonnas elame ja tegutseme, on vaja seda keelt võimalikult korralikult osata ja rahvusvaheliselt kasutada.

Kindlasti ei ole samas mõistlik liiga suures mahus ingliskeelsele õppele üleminek magistrantuuris. Siin tundub üheks oluliseks probleemiks olevat paindlikkuse puudumine. Kõrgel tasemel külalisõppejõud ja rahvusvaheliselt ligitõmbavad uurimiskeskused on positiivne stsenaarium, ei peaks aga automaatselt tähendama mõnel erialal eestikeelsete õppimisvõimaluste kadumist. Eriti arvestades seda, et just humanitaarias õppivad tudengid peavad tulevikus suutma oma erialaga seotud tekste eesti keelde tõlkida ja teadmisi eesti keeles edasi anda. Kõige sellega on neil vaja algust teha ülikoolis ja see eeldab olulises osas eestikeelset ja keelespetsiifilist õppimist, millele võõrkeelsed võimalused pakuvad lisa, mitte asendust.

Mihhail Lotman: Lahendusi sellele olukorrale näen kahesuguseid. Ühed tulevad ülikooli seest. Kõrgharidus on suur, aeglane ja paindumatu süsteem. Muutused tulevad selles aga ülevalt alla reformide näol, kusjuures reformaatorid ei tunne sageli kõikide erialade spetsiifikat. Eeldades, et õppejõud on oma ainetes kompetentsed, tundes seda igal juhul paremini kui ametnikud, peaks ülikool hakkama rohkem usaldama oma õppejõude ja andma neile rohkem otsustusvabadust. See käib ka õppekavade kohta: õppekavades võiks olla veidi rohkem paindlikkust, ruumi ka eriseminaridele ja vabadele ainetele.

Samas ei saa kõikide probleemide lahendamist veeretada riiklikele ja avalik-õiguslikele struktuuridele. Kodanikuühiskond peaks ka ise astuma samme hariduse mitmekesistamiseks ja uuele tasemele tõstmiseks. Ühe sellise võimalusena oleme loonud Tartus Vaba Akadeemia, mis on töötanud juba ligi aasta. Meie missiooniks ei ole konkureerida ülikoolidega, vaid täiendada ülikoolides pakutavat: me toome oma programmi aineid, mida ülikoolides enam või veel ei õpetata, võimaldades sealjuures vajalikku süvenemist: üks loengukursus saab kesta nii kaua kui tarvis, vajadusel kas või mitmeid aastaid. On suurim rahuldus, kui näen auditooriumitest väljumas õnnelikke õppejõude, keda ümbritsevad õnnelikud õpilased.

Marju Lepajõe: Olen ka seda meelt, et õppejõude peab rohkem usaldama. Ülikooli tuum on ikkagi kahe inimese, üliõpilase ja õppejõu suhe. Muu tuleb selle järel. Õppimise ja õpetamise eest vastutavad need kaks poolt: ühel on huvi, teisel teadmised ja kogemused, soov neid jagada. Seepärast tuleb küsida alati kõigepealt nendelt, kuhu ja kuidas peaks edasi liikuma. Muidu haridus ei teostu, tahtku riigid ja struktuurid ükskõik mida.

Praegune aeg otsib selgesti uusi ideid ja hariduses tuleks katsetada erinevate variantidega. Olen sama meelt Marju Lauristiniga, kelle arvates „neoliberaalne pööre on juba jõudnud näidata oma piiratust ja on ikka vähem atraktiivne isegi neile, kes muretsevad eeskätt majanduse pärast“ (ülal viidatud Ott Karulini intervjuus). See suund kõrghariduses on selgesti ammendumas ja on vaja võtta teine suund. Vaba Akadeemia on üks selline suund või idee, millega on kaasa tulnud palju andekaid ja erksaid üliõpilasi (igas eas). Väga hästi mõjub, kui pole ajalist sundi ega üldse mitte mingit sundi. Kui vaim on vaba, siis hakkab inimene kohe õppima ja ennast arendama, anna ainult häid lektoreid ette! Loomulikult teeb see õnnelikuks. Loodan sellest kooslusest väga head mõju nii ülikoolidele kui ka Eesti vaimuelule tervikuna. Selles on tulevikku.

Elo-Mall Toomet: Ülikoolide tasandil oleks palju abi kasvõi pisut suuremast paindlikkusest õppekavades, liikumisruumist, mis annaks õppejõududele ja üliõpilastele võimaluse tegutseda oma individuaalseid huvisid, uurimissuundi ning erialade erinevat spetsiifikat rohkem arvestades. Samuti on oluline mõista ja selle mõistmise pinnalt põhimõtteliselt otsustada, et kõiki kursusi ei saa läbi viia massiauditooriumitele mõeldes. Seminarides ja keeletundides on väikesed rühmad vältimatud ja ainult nii saab sisuline õppimine toimuda.

Lisaks on ka mul hea meel, et selline ettevõtmine nagu Vaba Akadeemia oma teistsuguse suunitlusega on tekkinud ja pakub ülikoolidele täiendust ja tuge. Siin on võimalik süvenemine, millele ei sea piire miski peale õppejõudude ja õppijate huvi, samas kui ülikoolides tuleb paratamatult alati mõelda tervele õppekava struktuurile ja lahendada sellega seotud probleeme. Vabam õppimisvõimalus struktuursema kõrval lisab kogu hariduspildile rõõmu ja sügavust.