Haridus

Jaan Järvik ja Kuno Janson kirjutavad: „Viimastel aastakümnetel on läänes laialt levinud liialdus suvalise kõrghariduse ja teadusuuringute ületähtsustamine. Esmatähtsaks saab nii teaduspublikatsioonide arv, hangitud teadmiste ärakasutamine on aga teisejärguline. See ülimalt vaba arengu nõue tuleneb liberaalsetest põhimõtetest: arvatakse, et mida vähem riiki ja reguleerimist, seda parem.”
Ühtlasi on Eestis aastaid räägitud kõrghariduse mõttetust dubleerimisest. Sirp küsib, kas sellel kurtmisel on alust.
10. aprillil saatis Eesti Arhitektide Liit haridus- ja teadusministrile avaliku kirja, kus väidetakse: „Arhitektuuri eriala on Eestis aastakümneid õpetatud kahes kõrgkoolis: magistritasemel haridust on antud Eesti Kunstiakadeemias, rakendusarhitekti haridust Tallinna Tehnikakõrgkoolis. Need kaks kooli on siiani täielikult rahuldanud Eesti vajaduse arhitektuurihariduse järele”. Sellega ei nõustu Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonna arhitektuuri- ja urbanistikainstituudi juhataja, külalisprofessor Irina Raud: „Siiani on Eestis õppinud arhitektid vaadanud ühes suunas: lõpetan kooli, asutan oma büroo, projekteerin mõistlikule tellijale, kes ei sega vahele, pakun välja hea idee, tööjoonised teevad insenerid. Selle suuna valinutel on tõesti olnud juba aastaid päris raske. Kuid see on ainult osa tegevusest, kus arhitekt on oluline. Kohalikes omavalitsustes täidavad arhitekti ametikohti inimesed, kellel pole arhitektuurialast kõrgharidust, ehitamise otsuseid tuleb aga teha iga päev. Olukorra parandamiseks peaksid kõik arhitektuuri ja ehitusega seotud ametnikud olema erialase kõrgharidusega, s.t magistrikraadiga. Arhitektuuri kui ehituskunsti prestiiži tõstmiseks on meil veel pikk tee käia ja selleks on meil vaja palju rohkem hea koolitusega arhitekte.”
Ka kunstiteadust (-ajalugu, -kriitikat, kureerimist) õpetatakse nii Tallinnas kunstiakadeemias kui Tartu ülikoolis ning Tallinna ülikoolis saab kunstiteaduse distsipliine võtta lisaainena. Tartu ülikooli kunstiajaloo osakonna doktorant-õppejõud Kadi Polli arutleb: „Olen ise õppinud ja õpetanud Tartu ülikoolis ja ka kunstiakadeemias ega näe seda dubleerimist küll vaid raiskamisena. Selge, et Eesti mastaabid on väikesed, aga kunstiteaduse kui eriala arengus ja õpetamise kvaliteedi hoidmises on vähemalt kahe haridus- ja teaduskeskuse olemasolu suur väärtus.” Ent nendib siiski: „Nende keskuste tugevus, potentsiaal ja ühisosa võiksid muidugi paremini välja joonistuda.”
Audiovisuaalõppe keskuseks on Eestis Tallinna ülikooli Balti filmi- ja meediakool. Olev Remsu vaatab, milline paistab eesti filmi tulevik selle kooli ehk BFMi aastakonkursil auhinnatud filmide põhjal.
Kõrgharidust on Eestis reformitud iseseisvuse taastamisest saati ning töö käigus lähevad ka ideed aina suursugusemaks. „Rahvusringhäälingu uudisteportaali ja Tartu ülikooli koostöös ilmunud artiklisarjas „Visioon 2032” figureerisid kesksel kohal MOOCid, kümneid tuhandeid kuulajaid kaasavad veebipõhised kursused, mis annavad kõigile soovijatele võimaluse kuulata Harvardi, Stanfordi jt tippülikoolide õppejõudude loenguid. Nende massikursuste päralt olevat tulevik,” kirjutab Aro Velmet. Ta jätkab: „Kelle huvides on sellised muutused? Kuidas muutub pedagoogiline protsess? Millised on võimalikud ootamatud tagajärjed?” Neile ja paljudele teistele küsimustele, sh dubleerimise õigustatuse kohta peaksid suutma ja tahtma vastata nii teaduse ja kõrghariduse reformijad kui ka plaanitavate muudatuste oponendid.

altFoto: Piia Ruber

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht