Ühe lause võimalused
Umbes sellal, kui Põhiseaduslik Assamblee oli jõudnud oma tööga keskkohast üle, pani Tartu ülikooli tollane rektor professor Jüri Kärner ette, et võtaksin käsile kõrgkoolide ja teadusasutuste autonoomia. Küsimus ise oli täiesti arusaadav: kui palju tohib riik – erakapitalist me otseselt ei rääkinud – kirjutada õpetamis- ja uurimistöös ette? Me ei kasutanud nii paatoslikke sõnu kui „lojaalsus” ega läinud labaste lauseteni nagu „kes maksab, see tellib”. Meie sõnad või õigemini mõtted (sest me rääkisime küllalt vähe ja mõtlesime endamisi märksa rohkem) käisid palju praktilisemat rada. Meiesugused teadsid, mida tähendab see, kui sulle võidakse ette kirjutada koguni vale hääldus, näiteks ’nefton’ ’nju:toni’ asemel. Nüüd oli vaja, et säärased lollused oleksid välistatud; et kui miski on õige, siis te ei saa tellida valet.
Iseseisvuse umbmäärane alus – suitsupakil
Ometigi tundus mulle, et see küsimus pole kiireloomuline, sest kõigepealt polnud ju selge, kui vaieldamatute tagatistega riigist on jutt. Tuletan ajalugu unustama kippuvale lugejale meelde: kuni suveni 1992 polnud ühemõtteliselt kehtivat põhiseadust ja Vene väed viidi Eesti Vabariigi territooriumilt Eesti NSV piirides välja alles aastal 1994. Esitada ülikooli autonoomia detailsemalt olukorras, kus riik ise oli täiesti lahtine asi, paistis olevat ülesanne pilve piiril. Päevakajaliselt tähtsam oli muretseda selle eest, et ülikool või ka näiteks praegune Eesti Kirjandusmuuseum jääks seesmiselt terviklikuks, et neid ei tassitaks struktuurselt laiali.
Lühemalt öeldes jätsin ma Jüri Kärneri soovi kõrvale, kuigi ei pannud käest üldse ära. Pidamata pikemalt aru, kui fundeeritud peab vaimse töö autonoomia või kunsti vabadus õiguslikes detailaktides olema, ütles vaist, et põhiseaduses peab „kogu see värk” olema siiski kajastatud. Pöördusin Hando Runneli poole, kes tunnistas, et ta on kinni võimude lahususe ning tasakaaluga ja rohkem ei jõua. Võimude lahusus tähendas tookord suhteid esmajoones Riigikogu, Presidendi ja Valitsuse vahel (põhimõtteliselt võib see tähendada ka suhteid nn keskvõimu ja maakondade vahel – teema, mille teravust pole võimalik ära nürida), tasakaal mandaatide kontrollitavuse mehhanismi. Mitte nii, et riigi pea on tähtsam kui riigi aju, vaid et riigi juhtimine on esmasem kui sektorid riigi sees.
Ühel päikeselisel keskhommikul tuli Tartu raekoja taga, Pirogovi pilgu all, ent mitu astet monumendist alamal, vastu Riigikohtu tulevane liige ja professor Jüri Põld. Rääkisin talle asjast vähemate sõnadega kui siin kirjas. Ta palus „põhiseaduslikku” lauset. Paberit polnud meil kummalgi, pastakas imekombel oli. Ainsaks kohaks, kuhu see lause kirjutada, oli Jüri Põllu suitsupakk – või mõni muu tarbepaber, igatahes polnud see valge leht –, kuhu siis ilmuski kui mitte kogu § 38, siis vähemasti selle 2. lõige. Paragrahv tervikuna kõlab järgmiselt: „Teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad. Ülikoolid ja teadusasutused on seaduses ettenähtud piires autonoomsed”. Nädalapäevad või nii hiljem teatas Jüri Põld, et need laused on omal kohal ja sinna nad ka jäävad.
Vastavad seadused ja igasugused muud tähtsad dokumendid tulid järk-järgult pärastpoole, suurema paketina eriti 1995, mil nende läbiviimist riigikogu suures saalis korraldas esmajoones nüüdne Tartu ülikooli administratsioonidirektor Ph.D. Mihkel Pärnoja. Ma ei tea, kui palju on Mihkel – kuna oleme naabrimehed, kolleegid ja sõbrad, siis nõnda kirjutada on mulle omasem – lugenud Horatiust, kuid ta on korduvalt, nagu me teisedki, käitunud nii, nagu ta teda tunneks, ehk: ka tema teab, kui vajalik võib olla põhimõte „carpe diem!”. Dumas sõnastas selle pisut tooremalt: hea juhuse korral (aga päev võib olla juhus!) tuleb alati juustest kinni haarata. Vististi kõik 1992. aasta põhiseaduse järgsed seadusandlikud aktid reserveerivad kõrgemale haridusele ja üksikutele uurimiskeskustele neile kasulikke autonoomseid õigusi, defineerimata kuskil, mis on vaimne autonoomsus kui fundamentaalne printsiip.
Põhimõte „seal”, elu „siin”
Vaimne autonoomia tähendab seda, et loova mõtlemise (paraku võib mõtlemine olla ka hävitav) ahistamine on vägivald ehk võib olla koguni ülekohtune. Muidugi on vägivaldsuse piir alati vaieldav ega pruugi alluda isegi mitte õigusemõistmisele, aga ma seaksin murdekohaks ses suhtes teisitimõtlemise lubatavuse ehk tolerantsi alternatiividele. 38. paragrahvi mõttes seisneb teaduse autonoomia mitmekülgse mõtlemise tagamises eriti seal, kus ühiskond kaldub olema dogmaatiline. Näide?
Me ei ole öelnud nõukogude võimule nagu August Sang luuletuses „Ja ikkagi” (1957) minevikule:
„Ei, ei, sa tagasi ei tule!”
Ja käe ma välja sirutan
ja järele ma möödunule
siis kivi hauda virutan.
Me oleme soostunud sellega, et nõukogude võim (mõtlen ideoloogiat, mitte täitevkomiteesid) taandub aegamisi ja vahest see ongi meile jõukohasem.
Sotsioloog või ka sotsiaalantropoloog võiks osata niisugust aeglust selgitada, kuid Eesti sotsioloogid peaksid siis suutma kirjeldada ka omaenese positsioone vähemalt paarkümmend aastat tagasi. Täpselt niisamuti tuleks seda teha ajaloolastelgi, kaasa arvatud ka need, kes uue iseseisvuse algul muutsid „ajaloolase” sõimusõnaks. Sõimu efekt on alati ajutine, see ei ulatu kunagi üle surma. Tookord, umbes 15 aastat tagasi, tähendas „ajaloolane” võhikut, kes ei oska olevikus orienteeruda. Aastal 2007 ilmnes, et „ajaloolane” ei oska endiselt olevikus orienteeruda, ainult et need ajaloolased pole mitte nood kunagised, vaid juba uued – ehkki veel vanemad! Pean silmas, õigemini küll meeles, Arvo Sirendi koostatud koguteost „Eesti põllumajandus XX sajandil. Ülevaade põllumajanduse ajaloost okupatsioonide ajal. Aastad 1940–1990” (Tallinn 2007), millest on saanud praeguse iseseisvuse kestes ilmselt keelatuim trükis. Ajalugu vastu vahtimist!
Öeldagu, mida tahes, kuid ma ei pääse tundest, et Eesti teaduse rahvusvaheline evaluatsioon 1990. aastate algul oli poolik, sest esiteks jäeti ära kõik see, mis toimub teaduse põhjal, ja teiseks jäi kõrvale sisemine revisjon. Uuriti iludusi ja lõustu, mitte silmanägemist ning peegli ehitust. Justkui oleks varjaag alati targem kui kohalik külamees! Teaduse põhjal ja teda jätkates õpetatakse, kuid see ei saa olla protsess väljaspool rahvuslikku alust. Muidu on tulemuseks vastuolu selles, et siinpool Eedenit on mõõdukas innovatsioon küll väga teretulnud, kuna suur teadus on meile üldisemas mõttes „jõukohasem” siiski teisel pool taeva väravaid. Seda vastuolu tookord ei detekteeritud, mille tõttu käesoleval ajal on kergem olla „tähtis eestlane” kui teadlane ja õppejõud ühes isikus. Paraku on teadus igavesti ka kasvatav. Ei ole arukas olla see tark, kellele meeldivad ainult lollakad.
Üks kõrgema hariduse valdkondi, mis pandi toona sulgudesse, oli algupärane kõrgema astme õppekirjandus. Mitte nimetused bibliograafilises mõttes, vaid aine kaetus süsteemipäraste vahenditega iseseisvaks tööks alates esimesest semestrist kuni doktorandistuudiumi lõpuni. Praegu lastakse läbi see viga, et rahvusliku hariduse keelena käsitletakse üksnes õppejõu sõnavara loengus. Kui õpik käsitleb ainet süstemaatilisemalt kui loengukursus, siis on õpiku keel lektori omast määravam. Teekond algupärase õpikuni võib olla aga väga pikk. Akadeemik Harald Keres alustas valitud peatükkidega matemaatilisest füüsikast sügisel 1939. Tema kõvakaaneline raamat pealkirjaga ”Matemaatilise füüsika meetodid I. Kompleksmuutuja funktsioonid” ilmus 1964. aastal veerand sajandit hiljem. Pärast seda on avaldatud mitugi kokkuvõtlikku käsitlust nii kompleksmuutujast kui ka teoreetilisest, sh matemaatilisest füüsikast, ent traditsioonilise õpiku tunnuseks on ikkagi tema lubatavus egiidi all ehk ilmumine grifiga (pr griffe). Enamikku ainetest loetakse Eesti kõgkoolides ilma algupärase õpikuta. Nii-öelda marginaalina.
Võtame kõrvale näite mujalt. Gustav Suits alustas loenguid ja harjutusi poeetikas hiljemalt 1920. aastate keskel, rohkem kui 80 aastat tagasi. Materjal oli kindlasti algupärane, kuid peaaegu kõik hävis sõjatules aastal 1941. Alles 2007. aastal tuli esmatrükis Arne Merilai, Anneli Saro ja Epp Annuse „Poeetika. Gümnaasiumiõpik”. Kas me peame ootama veel 80 aastat kuni ülikooliõpikuni või on ettenägelikum teha kogu eestikeelse akadeemilise õppekirjanduse strateegia üldse ringi?
Paragrahvist 38 põhiseaduses on saanud lahtine pirukas. See viimane süüakse ära. Kuidas jääb §-ga?