Hea, et Eesti põhiseaduse muutmine on raske

Kaarel Tarand

Kaarel Tarand vestleb Tartu ülikooli riigiõiguse professori Ülle Madisega. Möödunud aasta lõpul avati veebis tasuta kasutamiseks 1048 lehekülje paksune põhiseaduse kommentaaride kolmas, täiendatud väljaanne, mis sisaldab ka Eesti Vabariigi põhiseaduse bibliograafiat 1990–2012. Miks oli kolmandat väljaannet vaja, miks tasuta, miks veebis, kas ainult juristidele? Ülle Madise: Põhiseaduse kommenteerimise traditsiooni taastas professor Eerik-Juhan Truuväli üle kümne aasta tagasi. Põhiseaduse analüüs tõi kokku suure osa Eesti parimatest õigusteadlastest ja vähemalt riigiõiguses ongi tegemist ühe kõige kaalukama teaduspublikatsiooniga. Tõsi, Eesti teadusinfosüsteemis hinnatakse seda klassifikaatoriga 3.3 ehk siis paarileheküljeline raamatuarvustuski ingliskeelses 1.1 ajakirjas on teadlase töötulemusena arvestatav, põhiseaduse teaduskommentaar aga sisuliselt mitte. Saksamaal näiteks on Grundgesetz’i teaduskommentaar riigiõigusteadlase üks võimalik tippsaavutus, olgugi et saksa keeles. Selge on see, et põhiseaduse kommenteerimine on igale juristile auasi, antagu selle eest siis „punkte” või mitte. Põhiseaduse kommentaar on nii eestikeelse õigusõppe alus kui ka abiline kohtunikele, advokaatidele, seadusekirjutajatele ja igale inimesele, kes soovib Eesti riigiõigust mõista. Kommentaar põhineb ju kogu asjakohase Eesti ja rahvusvahelise kohtupraktika ning teaduskirjanduse analüüsil. Põhiseaduse kommentaaril on kõige tugevam mõju ja laiem levik ning ka võimalus saada edasiviivat kriitikat just siis, kui see on ilmunud asjatundlike lugejate emakeeles. Väheoluline ei ole ka eestikeelse õigusterminoloogia arendamine. Uuendusena on kõik viidatud kohtulahendid esitatud linkidena ning kogu kommentaar on aadressil põhiseadus.ee tasuta loetav. Miks keegi võtab üldse põhiseadust kommenteerida? Kas ühiskonna aluskokkulepe ei peaks olema niisamagi selge? Ilmne seaduspärasus on, et väga detailse põhiseaduse muutmine peab olema võrdlemisi lihtne, sest seda on tarvis sageli muuta ja seda muudetaksegi sageli. Ent kas pole nõnda, et kui põhiseadus on muudetav vaid valitsuskoalitsiooni häältega, on tema väärtus väiksem. Iseäranis siis, kui põhiseadust muudetakse tagantjärele: enne tehakse poliitiline otsus ja vormistatakse see siis ära. Vahel millegi põhiseadusvastase tegematajätmine, mis siis, et see hetkel tundub ebaotstarbekas; ning põhiseaduse muudatuste tegemine ettevaatavalt, väärtuskeskselt, laiapõhjalist konsensust otsides on teine ja minu meelest parem tee. Seepärast on minu arvates hea, et Eesti põhiseaduse muutmine on raske ja võimalik vaid rahvahääletusel või väga suure üksmeele alusel riigikogus.

Mida abstraktsem on põhiseadus, seda enam on tähtis tõlgendamine, mis võib jätta mulje juristide suvast. Põhiseaduse detailsus, näiteks eelarvetasakaalu nõude üksikasjalik lahtikirjutamine, ei lükka tõlgendajaid-juriste kõrvale, nagu vahel ekslikult arvatakse. Näiteks Saksamaa konstitutsioonikohtu otsused on samamoodi kriitika objektiks nagu meie riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve lahendid. Elu on mitmekesisem kui õigusnormidesse programmeerida võimalik. Seepärast ei saagi õigust mõista masin.

Põhiseaduses on paragrahve, mille tähendus on selge või peaaegu selge. Näiteks: „Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge.” Küllap on ka neid, kes tahaksid, et Eesti riigilipu sinise toon PANTONE värvitabeli järgi 285C oleks põhiseaduses kirjas – nõnda ei saaks seadusandja riigilipu sinist liialt lillaks või roheliseks määrata. See on siiski lihtne ja silmaga nähtav tõlgendamisjuhtum. Enamik paragrahve nõuab aga eelteadmisi ja peamurdmist. Näiteks: „Igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele” – mis õigusega on kohtud kujundanud praktika, et moraalse kahju rahas hüvitamine on erandlik ja piiratud? „Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus” – kuidas siis saab vene koolid üle viia eestikeelsele õppele? „Ministeeriumi juhib minister” – aga kes on sel juhul kantsler või kas ministeeriumis on lubatud teine minister?

Mõlgutuslikul tasandil on tore arutada, kas Euroopas ja sealhulgas Eestis peaks olema rohkem või vähem Euroopat. Ja mis see Euroopa on ja kuidas mõne meelest koguni diametraalselt lahknevad Euroopa idee ja Euroopa Liit? Praktilises elus on meie „euroopluse” ulatusele seatud põhiseaduslikud piirid, mida on ka põhiseaduse kommentaarides (millest talvel ilmus kolmas, kõige täielikum versioon) ja mõnel puhul riigikohtuski hoolega kaalutud. Kui palju põhiseadus Eestile veel üldse „rohkem Euroopat” võimaldab?

Arvan, et tuleb lähtuda rahva otsusega seatud eesmärkidest: rahvuse ja kultuuri kaitse, rahu, julgeolek, inimeste isiklik vabadus, õiglusele püüdlev demokraatlik õigusriiklus. Tuleb küsida, mida tuleb teha, et praegu ja tulevikus, maailma tegelikes majanduslikes ja poliitilistes oludes neid eesmärke täita. Arvan, et riik ei ole eesmärk omaette, vaid vahend. Vahend rahvuse kaitseks, inimliku õnne ja ühiskondliku edu toetamiseks. Vahel kuulan imestusega, kuidas mõnigi inimene on läinud kaasa ida poolt tuleva propagandaga, et Nõukogude ajal oli parem, Eesti oli suure vaese maa rikkaim, nüüd aga on halb, sest on suure rikka vaeseim. Isegi noored inimesed peaksid mäletama, kui rumal on selline jutt. Mõned arvavad, et ELi mitte kuuludes ei oleks sellises ulatuses väljarännet. Kardan, et asi on vastupidi. Põhiseadus ütleb, et igal inimesel on õigus vabale eneseteostusele, muu hulgas on õigus lahkuda Eestist. Kui liikumisvabadust ka ei oleks, ent Soome vajab näiteks meie hea haridusega arste, siis neid ka tööle kutsutaks. Niisiis, maailmakord on selline, et meil tuleb end igal moel siduda kokku meiega ühise väärtusruumiga ja siduda end lahti ruumist, kus elatakse nii, nagu meie elada ei taha. See tähendab minu meelest, et Eesti peab ELis ja NATOs püüdlema nii tugeva sõnaõiguse poole kui vähegi võimalik ja olema eestvedaja, mitte pidurdaja. Meie riigil on kohustus võidelda eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest. Need aluspõhimõtted seavadki uute lõimumiskohustuste võtmisele piirid.

Kui Euroopa Liit on korraga nii Eesti välis- kui ka siseasi, siis millisest põhiseaduse peatükist me eeskätt peame eurosuhetes tuge või alust otsima?

Rahvahääletusel vastu võetud põhiseadusetäienduse sisu on lihtne ja selge: Eesti peab Euroopa Liidu liikmena täitma endale võetud kohustusi. Kui Euroopa Liitu kuulumine ohustab Eesti põhiseaduse aluspõhimõtteid, tuleb Euroopa Liidust lahkuda või uuel rahvahääletusel põhiseadust muuta. Kummaline on jälgida soovitusi, mille kohaselt Eesti peaks käituma nagu need riigid, kes on kulutanud selgelt üle jõu pahelises lootuses, et küllap teised riigid võlad kinni maksavad. Paljud on arvatavasti seda tüüpi suhtumisega kas või oma korteriühistus kokku puutunud: võib jätta maksed tasumata, küll teised ära maksavad, sest nad ju ei taha, et küte, vesi ja elekter kinni keeratakse.

Suurema föderalismi pooldajate arvates on otsustusõiguse Brüsselisse delegeerimine poliitiliselt täiesti aktsepteeritav. Ent kui palju Eestil on ses osas veel võimalik edasi liikuda põhiseadust muutmata? Meenub, et riigikohtust läks finantsmehhanismiga ühinemine läbi juba äärmiselt napilt. Hüpoteetilisest liitriigist rääkides – kas põhiseaduse §1 tõlgenduste järgi oleks üldse võimalik, et kodanikkond mingil viisil otsustega saaks liitriigi osana eksisteerimise kasuks otsustada?

Kui Euroopa Liit peaks arenema Saksamaa Liitvabariigi või Ameerika Ühendriikide sarnaseks riigiks, siis eeldab see rahvahääletust ja liidumaa põhiseaduse kehtestamist.

Riigikohtu aastatagune otsus Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamise lepingu suhtes sisaldab minu meelest igakülgset põhjalikku analüüsi ja peegeldab ühes oma eriarvamustega pettumust selles, et niisugune kriis sai üldse tekkida ja et lahendused klopsiti ELis kiiruga kokku seniseid reegleid eirates. Loen riigikohtu otsusest välja seda, et edasine iseotsustusõiguse loovutamine nõuab põhiseaduse muutmist rahvahääletusel.

Kui vettpidavaks ja töökindlaks on kümneaastase praktika käigus osutunud Euroopa Liiduga ühinemiseks valitud põhiseaduse täiendamise tee? Kas tagantjärele tarkusega võiks kahetseda, et ei mindud põhiseaduse üksikasjalikuma muutmise teed? Oleks see ehk mõnd nüüdset vaidlusküsimust ennetada aidanud? Või kas meil üldse on seoses ELiga mingeid põhiseaduslikke vaidlusküsimusi? Milliseid?

Olen jätkuvalt seisukohal, et see oli tol hetkel ainus võimalus rahvahääletuseks ja üha kindlamalt olen veendunud, et see oli ka sisuliselt kõige ausam ja selgem lähenemine. Praegugi, kümme aastat hiljem oleks äärmiselt raske otsustada, milliseid olulisi ELiga seotud üksikasju oleks vaja või võimalik põhiseaduses reguleerida. 2003. aastal pakuti, et põhiseadusesse võiks kirjutada europarlamendi valimised, euroraha, eurokohtu jm. Föderaalriigi osa põhiseadust oli tollal ja on praegugi vara valmistada. Teine võistlev lähenemine oli anda riigikogule volitus loovutada Eesti iseotsustusõigus Euroopa Liidu kasuks ja paigutada sellekohased sätted põhiseaduse osadesse, mis rahvahääletust ei nõua. Need lähenemised ei leidnud riigikogus toetust. Riigikogu leidis, et ELi olemust muutvate lepingutega ühinemiseks on vajalik uus rahvahääletus.

Vaidlus selle üle, kui palju peaksid Eesti juristid püüdma Saksamaa ja mõne teise riigi eeskujul ELiga vägikaigast vedada, on pidev. Minule tundub, et on parem, kui kohus ütleb selgelt, et ELis olemine tähendab muu hulgas seda, et täidetakse ELi liikme kohustusi. Kui näiteks mõne juhendi või määruse sisu ei suudeta enne vastuvõtmist meile sobivaks kujundada, siis on kolm võimalust: kohustusi täita, kohustusi mitte täita ja maksta trahvi või EList lahkuda. Minu meelest on aus ja õige seda otse öelda.

Kui suures ulatuses on EL praeguseks tunginud kodaniku jaoks ehk põhiseaduse olulisima, põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste peatükki? Kas miski seal sõnastatust on ka mingilgi määral ohtu sattunud või võib kunagi sattuda?

Meenub Kalle Muuli „Isamaa tagatoa” elav kirjeldus 1990ndate esimese poole korralagedusest kaitseväes, politseis ja igal võimutasandil. ELiga ühinemise eeltingimusena löödi plats korruptantidest võrdlemisi puhtaks, kindlustati kohtute sõltumatus, kehtestati õigusriiklikud haldusmenetluse reeglid jpm. See kõik on vahetult põhiõiguste kindlustamisega seotud. Muide, kindlasti paljud vihastavad eelöeldu peale: kuidas nii, korruptsiooni on ju jätkuvalt, aeg-ajalt tulevad välja põhiõiguste rikkumised. Just see, et rikkumised avalikuks tehakse on muuhulgas parema valitsemiskultuuri märk. Riik, kus 20 aasta jooksul ei paljastata ühtki korruptanti, peaks äratama kahtlusi. Riik, kus kurjategijad tuuakse ausas menetluses kohtu ette nende positsioonist hoolimata, on, vastupidi, demokraatlik õigusriik. Pärast liitumist on rikkamate ELi riikide maksumaksja rahaga korda saadud veevarustus, kanalisatsioon, jäätmemajandus, palju teid ja maju, on parandatud sotsiaal- ja haridusala. See kõik on minu arvates hea. Halb on minu arvates see, et ELi õigus on tarbetult keeruline, aeg-ajalt tekib küsimusi otsuste põhjendatusest ja lobistide mõjust, kohati pingutavad ka meie oma ametnikud euronõuete sildi all bürokraatiaga üle.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht