Helilooja pilk III – gvelfide ja gibelliinide Eesti

Märt-Matis Lill

Mulle tundub, et Eesti ühiskonna edusammud kui ka valupunktid on pikka aega olnud liiga isikustatud. Mis puudutab viimasel ajal kerkinud diskussiooni, siis tuleks silmas pidada seda, et paljud olulisemad probleemid ei ole seotud mitte niivõrd konkreetsete erakondade või isikutega, vaid pigem vaimsusega, mida erakonnad ja nendega seotud isikud kannavad ja levitavad. Ma ei ole kunagi osanud näha ei deemonite ega pühakutena neid mõjukamaid poliitikuid, keda üldine arvamus ja meedia tihtipeale sellisena kohtleb. Minu arust on nii Savisaar kui Ansip eelkõige inimesed oma heade ja halbade külgedega ning ka nende jälg Eesti poliitikas sisaldab nii positiivset kui negatiivset. Eriti Savisaar tundub olevat pikka aega olnud lausa mütoloogilise staatusega polariseeriv figuur, keda saab ainult armastada või vihata. Mina ei ole sellest kunagi aru saanud, mind jätab ta külmaks nagu paljud teised suuri kirgi äratavad poliitikud. Olen palju mõelnud, mis on sellise ratsionaalset hinnangut välistava kirgliku armastuse või vihkamise põhjus. Ühelt poolt tundub mulle, et selle taga on omalaadne müütiline mõtlemine eesti moel, mille järgi  Savisaar on kindlasti üks eesti demonoloogia esinumbreid. Millest see mütologiseeriv mõtlemine tuleneb? On see mingi riigieelne mentaliteet, kus kogukond ja kildkond on tunduvalt olulisemad  kui laiemad kooslused? Kauksi Ülle on rääkinud seda laadi mentaliteedi hämmastavast püsivusest ja tugevusest Venemaa soome-ugri rahvaste juures. Ka Euroopa ajalugu pakub sellisele mõtlemisele häid paralleele, üks värvikamaid on kindlasti hiliskeskaja mentaliteediajalugu.

Hiliskeskaegse Lõuna- ja Lääne-Euroopa ning praeguse Eesti vaimsuse vahel on hämmastavalt palju sarnast selles osas, mis puudutab parteivaimu ja arusaamu lojaalsusest. Johan Huizinga räägib sellest mentaliteedist „Keskaja sügises”, leides, et seda eripära ei saa taandada pelgalt majanduslikule konkurentsile: parteivaimu aluseks on palju sügavam samastamis- ja vastandamisvajadus ning seetõttu on majanduslikud vastuolud pigem parteivaimu tagajärg kui põhjus. See seletab Huizinga järgi parteivaimu tohutult kirglikku iseloomu, mis ilmestab näiteks Burgundia ja Armagnaci parteide tüli XV sajandi Prantsusmaal; Hoekide ja Kabeljaude vaenu Hollandis. Aga ka Avignoni ja Rooma kirikutüli näeb Huizinga puhtalt parteitülina, kuivõrd see ei puudutanudki dogmaatilisi küsimusi. Ning muidugi kuulub sinna sarja ka gvelfide ja gibelliinide tülist lõhestatud Itaalia, mis on võib-olla tänu Dantele üks tuntumaid parteivaenu juhtumeid lääne kultuuriloos.

Huizinga kirjeldab värvikalt sugestiivset ülevust, mis ammutab jõudu kõiksugu „parteimärkidest, värvidest, embleemidest, deviisidest, loosungitest” ning moondub pimedaks kireks, millega aetakse partei, parteijuhi või ka omaenda asja. Sellele kirele annab tugevuse ja püsivuse kaljukindel veendumus oma õiguses.

Seega on parteitundes midagi väga arhailist või isegi arhetüüpset. Aga juba hiliskeskaja õpetlased tajusid, et see vaimsus on ajale jalgu jäänud nähtus ning nad kirjutasid mitmeid õpetlikke, kohati üsna veriseid lugusid sellise mentaliteedi ohtlikkusest.

Ma arvan, et need värvikad ja utreeritud lood oleksid aktuaalsed ka tänapäeva Eestis rahvusriikluse kontekstis, sest kirgliku ja vastanduva parteitunde põhiline puudus on asjaolu, et see moodustab identiteedi peamise aluse ja tõrjub kõrvale laiema meie-tunde. Sellise parteitunde kõrval on riigitunne kas sekundaarne või lausa olematu. On ilmselge, et seda sorti vaimsus on olemuselt ülimalt ebademokraatlik, kuivõrd otsuste langetamisel ei peeta silmas laiemaid huvisid, vaid eelkõige parteihuve.

Parteivaim ahendab laiemas plaanis mõtlemist, olgu selleks siis pikemaajaliste eesmärkide seadmine või dialoog parteiväliste jõududega. Mõlemad on Eesti poliitikas üsnagi endeemilised. Üsna iseloomulik on ka absoluutne veendumus oma õiguses. Varasemate ja hiljutiste skandaalide puhul on pea alati reegliks see, et asjaosalised oma vigu ei tunnista – milleks seda teha, parteil on ju alati õigus. Või kui ei ole, siis tuleb probleemid omavahel ära klaarida ja neid rangelt siseasjana käsitleda.

Ma ei näe poliitilise kultuuri muutumise võtit seetõttu mitte niivõrd uute erakondade tekkimises ega usu hästi isegi erakondade võimalikku uuenemisesse, kuivõrd kirglik erakondlikkus näib olevat sedavõrd sügavale juurdunud. Pigem näen pääseteed erakondadeväliste jõudude rolli radikaalses suurenemises. Valitsusvälised organisatsioonid ja muud ühendused, mida viimasel ajal on vabakonnaks hakatud nimetama, tuleks kaasata poliitilisse dialoogi nii, et nende osalus ei jääks pelgalt formaalseks. Oluline on ka see, et erakonnad tunneksid end vastutavana ja kohustatuna dialoogiks ka pärast valimisi ning et valitsemine tähendaks pidevat dialoogi nii oma valijate kui ka üldsusega. Arvan, et sellele protsessile võiks kaasa aidata ja usku selle vajalikkusse tugevdada mõte sellest, milline on selle protsessi alternatiiv, mis ootab meid ees siis, kui me seda ei tee. Alternatiiviks on seesama üha süvenev kibe vimm, mürgitatud meel ja üleüldine sumbumus, mis iseloomustas Dante-aegset Itaaliat. Avatud ja kaasava Eesti alternatiiv on gvelfide ja gibelliinide Eesti.