Helmut Willke: uue „kohatu” ühiskonna sotsioloog

Viimastel aastatel on ühiskonnateadustes üha mõjukamaks osutunud Niklas Luhmanni süsteemiteooria-versioon. Ka Jürgen Habermas möönis 1980ndate keskel ilmunud „Modernsuse filosoofilises diskursuses”, et pärast manifestilaadse raamatu „Sotsiaalsed süsteemid” avaldamist 1984. aastal polnud Luhmanni mõistestikule ühiskonnateooriate seas enam üldistusjõu osas võrdset. Helmut Willke oli Luhmanni kolleeg Bielefeldi ülikoolis just ajal, mil viimane kirjutas oma tuntumad raamatud „Ühiskonna majandus” (1988), „Ühiskonna teadus” (1990), „Ühiskonna õigus” (1993), „Ühiskonna ühiskond” (1997) jne. Willkelt pärineb ka süsteemiteooria üks hiljutisemaid põhjalikke sõnastusi. Enim tuntakse teda siiski kolmeköitelise triloogia „Atoopia” (2001), „Düstoopia” (2002), „Heterotoopia” (2003) tõttu, mis pakub üleilmastumise kiiluvees „kohatuks” muutunud ühiskondade võimaluste ja vaevade üksikasjaliku kirjelduse.   Nagu Luhmann, väidab ka Willke, et sotsioloogia ei peaks käsitama ühiskonda mitte koosnevana inimestest, vaid eeskätt kommunikatsioonist. Kui pannakse tähele, et ühiskonna teeb võimalikuks just inimeste võime osaleda kommunikatsioonis, vabanevat sotsioloogia ajaloolisest ballastist, mis seisneb ühiskonna mõistmises poliitiliselt ja territoriaalselt määratletud üksusena. Ehkki poliitilised süsteemid olevat tõepoolest siiani suures osas regionaalselt piiritletud, õõnestavat selliste süsteemide tegevusvabadust ja kontrollivõimet üha rahvusvahelisemaks muutuvad funktsionaalsed süsteemid nagu meedia, rahandus, sport jne. Näiteks olevat ülemaailmne rahandussüsteem kujunenud nõnda iseseisvaks, et see pole väljastpoolt hindajale enam isegi suurtes joontes arusaadav, rääkimata haldamisest. Kuna niisuguste lateraalsete maailmasüsteemide (laterale Weltsysteme) arenemine pole siiski kaasa toonud ülemaailmset poliitilist süsteemi, mille abil langetada kollektiivselt siduvaid otsuseid, peaks Willke arvates sotsioloogia rohkem tähelepanu pöörama ka teistele, poliitikaga konkureerivatele otsustusmehhanismidele. Üks tema suuremaid panuseid ühiskonnateadustesse ongi süsteemiteooria täiendamine juhtimisteooriaga, mis käsitleb erinevaid haldus- ja interventsioonivõimalusi suure keerulisuse tingimustes. Sarnaselt Luhmanniga on Willke kuulutanud hierarhia lõppu. Funktsionaalsete süsteemide iseseisvuse ja üha keerulisemaks muutuva omahalduse tõttu olevat ettekujutus ülevalt alla suunatud riiklikust juhtimisest lootusetult ajast maha jäänud. Veelgi enam: üleilmastumine, digitaliseerumine, võrgustumine ja vastastikune sõltuvus muutvat suveräänse rahvusriigi möödunud sajandi mälestusesemeks.

Uus aeg sünnitavat aga ka uusi utoopiaid. Willke väidab, et modernseim neist on puhta turu utoopia, millele on ruumi teinud hinge vaakuv sotsialism ja liigsuurte lubaduste all kannatav heaoluriigi ideaal. Ehkki mõte kõik korda seadvast turust pole kaugeltki uus, annab üleilmastumine kõikehõlmava turu unistusele Willke arvates sootuks uue näo: tehnoloogia kahandab ruumi, koha ja vahemaa tähtsust sedavõrd, et turu-utoopia tuumaks saab kohatuse (Ortlosigkeit) idee, utoopiast enesest aga atoopia, mis olevat kõigist seni nähtud utoopiatest salapärasem, amoraalsem ja piiritum. Uuel „kohatul” ühiskonnal on siiski ka pahupool mitmesuguste seni tundmata ohtude näol. Nagu Luhmanngi kirjutab, kaasneb symbolon’iga alati diabolon1. Üks atoopilise ühiskonna varjukülgedest, mida Willke kirjeldab raamatus „Düstoopia”, ongi valitsemise kriis, mis ähvardab kunagi vägevast Leviaatanist teha kodulooma. Kriisiga olevat tegemist seetõttu, et tavapärastele poliitika puudustele lisandub teadmisühiskonnas süstemaatilise läbikukkumise moment, mis väljendub anarhia korraldamisena mõistetud poliitika sobimatuses uude hüperkomplekssesse keskkonda. Teadmisühiskond peab hakkama saama teadmatuse kui teadmise paratamatu paarikuga; seda enam, et teadmiste kasvades teadmatus mitte ei taanduvat, vaid hoopis levivat ning võtvat seni tundmatuid vorme. Nõnda tekib võrgustunud infrastruktuuridega ja ülemaailmse haardeulatusega ühiskonnas lausa uut laadi riskide kategooria, mis tähistab süstemaatilise teadmatusega seotud ohte. Atoopiatriloogia kolmandas köites kirjutab Willke, et tulemaks toime ühiskonda ähvardavate ohtudega peaksime õppima hindama korratusse kätketud konstruktiivseid võimalusi. Selleks on aga esmalt vaja mõista, millises ühiskonnas me elame. „Heterotoopia tähistab maailma, mis virgub rahvusriiklikult organiseeritud hüperkorra enesehüpnoosist ja leiab end nüüd teist laadi tegelikkusest.”2 Helmut Willke teooria aitabki meil sellest „teist laadi tegelikkusest” paremini aru saada ja õpetab korratuse kohutavuse kõrval tähele panema ka korras peituvat kohutavust.