Herderi poliitiline mõte

Isamaa-armastus on Herderi jaoks loomulik tunne ja ühtlasi moraalne väärtus, mis on riigi ühiskondliku sidususe ja ühtlasi rahvusvahelise suhtluse aluseks.

LIINA LUKAS

Sel kevadel ilmus Cambridge’i ülikooli kirjastuse mainekas sarjas „Ideas in context“ Eva Piirimäe raamat „Herder and Enlightenment Politics“ – monograafia, mis põhineb aastate pikkusel uurimistööl. Tervitan seda juba puhtalt teaduspoliitilistel põhjustel. Niivõrd kaalukas ning tiheda eelretsenseerimissõelaga kirjastuses avaldatud teos on Eesti teadusele märgilise tähtsusega. Käsitledes maailma ajaloos olulist mõtlejat, panustab see kõige otsesemalt rahvusvahelisse teadusdiskussiooni. Ent nüüdsetes oludes tuleb eraldi esile tõsta ka monograafia formaati kui sellist: monograafia – ühe autori ühe uurimisteema sidus käsitlus – on meie teaduses järjest haruldasem. Loodus- ja sotsiaalteaduste eeskujul on ka humaniora’s üha rohkem loobutud doktoritööna kaitstavast monograafiast ja esitatakse doktorikraadi saamiseks kolm teadusartiklit, mis on ilmunud rahvusvaheliselt tunnustatud väljaannetes. Neid raamib küll teoreetiline katuspeatükk, kuid sellelt kogumilt ei eeldata monograafilise käsitluse sügavust ega haaret. Kui juba doktoritöö on artiklite põhine, kust siis üleüldse omandab noor teadlane oskused ühe teema laiahaardeliseks ja süvenenumaks käsitluseks? Kui doktoritööks monograafiat ei esitata, ei koostata sellist kunagi, sest monograafia nõuab teistmoodi mõtlemist, süvenemist, planeerimist ja teistsuguseid oskusi kui artikli kirjutamine. Seda ei asenda ka (enamasti teadlaskarjääri lõpul) kokku kogutud varem ilmunud artiklid, mis on Eesti humanitaarteadustes levinud praktika.

Eva Piirimäel on need oskused olemas. Kõnealune raamat ei koosne üksikutest artiklitest, vaid on tõepoolest Herderi poliitilise mõtte sidus ja süsteemne käsitlus. See on välja kasvanud autori 2006. aastal Cambridge’i ülikoolis monograafiana kaitstud doktoritööst, kus ta käsitleb Saksa XVIII sajandi mõtleja Thomas Abbti poliitilist mõtet, tema arusaama patriotismist ja mõju saksa rahvusluse ideestiku kujunemisele. Doktoritöö publitseerimiseks plaanitud ühest lisapeatükist, mis pidi käsitlema Abbti mõju Herderile, sai alguse uus uurimus, mis nüüd on 350 leheküljel raamatus, lisaks veel kirjanduse nimekiri ja registrid.

Eesti lugejale on Herder tuttav kultuuriajaloolasena, keelefilosoofina, rahvalaulu mõiste kontseptualiseerijana¹, kes pani aluse rahvusteadustele (folkloristikale, antropoloogiale, etnoloogiale, kultuuriteadustele). Sellisena oli Herderil mõistagi ka poliitiline mõju – Euroopa väikeste rahvaste eneseteadvuse äratajana ja nende rahvusliku enesemääramise ärgitajana.

Piirimäe uurib Herderit kui poliitilist mõtlejat, kellel oli oma arusaam Euroopa poliitika olukorrast ja võimalustest, ettepanekud poliitika kujundamiseks nii kodumaal Saksamaal kui ka Euroopas tervikuna, samuti Venemaal ja Baltimaades, mille poliitilist arengut oli tal aastatel 1764–1769 Riias elades soov edendada. Herderi panusele valgustusaegsesse poliitilisse debatti on senises uurimuses vähem tähelepanu pööratud, kuigi viimastel kümnenditel on teaduslik huvi Herderi vastu suur ja paljud varasemad seisukohad ümber hinnatud. Muu hulgas on käsitletud ka Herderi poliitilisi vaateid, kuid ühtset arusaama neist pole kujunenud. Põhjus on selles, et Herder ei manifesteeri üheski teoses oma poliitilisi vaateid süsteemselt, ta ei keskendu kusagil ainult poliitikale, samuti muutuvad tema vaated aja jooksul vastavalt sellele, kellega ta parajasti polemiseerib ja kuidas kulgeb laiem debatt uusaegse Euroopa poliitiliste väljavaadete ja -kutsete üle sel pöördelisel ajal, mil Euroopa ühiskonnad liikusid ancien regime’ist modernsesse ühiskonda, tõstes esiplaanile uued väärtused – üksikisiku enesemääramise, poliitilised vabadused, vabakaubanduse, rahvusvahelise konkurentsi, demokraatia, patriotismi. Arutelu nende väärtuste üle on Herderi teostes kesksel kohal.

Võttes vaatluse alla nii Herderi lühemad kirjutised eri loomeperioodidest kui ka suurteosed, uurib Piirimäe Herderi poliitilise mõtte arengut kontekstuaalselt, dialoogis teiste oma ajastu mõtlejatega, neile vastamas ja tihti ka vastandumas, neid sünteesides ja kooskõlastades, selitades ja kujundades nii oma arusaamu uusaegse ühiskonna väärtustest. Rousseau, Montesquieu, Kant, Abbt, Ferguson, Iselin, Hume, Möser, Hamann, Browne – need on vaid mõned nimed, kelle teosed arutellu kaasatakse. Piirimäe lugemus, Herderi kaasaegsete autorite tundmine on muljet­avaldav.

Kontekstuaalse käsitluse põhimõtteks on arusaam, et ajaloolisi ideid ei saa tõlgendada anakronistlikult, vaid need on esile kerkinud konkreetsetes kultuurilistes, ühiskondlikes, poliitilistes oludes. Uurija ülesandeks on rekonstrueerida vestlus, milles antud tekst oli osalenud. Selleks on tarvis vaimus siseneda uuritava autori intellektuaalsesse ja poliitilisse maailma, püüda seda mõista tema kaasaegsetest ja mitte tänapäeva moraalsetest, ideoloogilistest, poliitilistest ettekujutustest ja hinnangutest või teoreetilistest mõistetest lähtuvalt. Nii talitades käsitleb Piirimäe õigupoolest Herderit nii, nagu Herder ise näha soovinuks, püüdes tabada ajastu vaimu ja sellesse sisse elada: „Tunne end kõige sees olevana – vaid siis oled sa teel sõna mõistmise poole,” ² on Herderi mõistmisjuhis ja Piirimäe mõtteloolasena (ehk koolkondlikult – intellektuaal­ajaloolasena) jagab sellist empaatilist ja historistlikku lähenemisviisi. Piirimäe meetodi eeliseks on, et ta suudab ka oma koolkonnast palju laiemale lugejaskonnale uurimisteema selgeks rääkida ja lähedale tuua. Ta ei painuta oma uurimisobjekti moodsatesse teoreetilistesse teoreemidesse, vaid uurib Herderi mõistete semantilist välja omas ajas.

Piirimäe eesmärgiks on Herderi poliitilise mõtte arengu „terviklik nüansseeritud ajalooline rekonstruktsioon“ (lk 12). Käsitlus on liigendatud pikemaks sissejuhatuseks teemasse ning kaheksaks peatükiks, mille keskmes on mõni Herderi tekst, milles väljenduvad tema poliitilised vaated. Teose lõpetab lisaks kokkuvõttele Herderi vastuolulist retseptsiooni käsitlev epiloog.

Sissejuhatuses on põhjalikult käsitletud senist uurimisseisu nii inglise kui ka saksa keeles. Erilise tähelepanu all on Herderi arusaamad rahvuslusest ja kosmopolitismist, samuti tema asend valgustuslike mõtlejate seas ning suhe (poliitilise) romantismiga, mida uurijad on eri aegadel väga erinevalt hinnanud. Samuti on eraldi lahti kirjutatud senine debatt Herderist kui poliitilisest mõtlejast. Piirimäe nõustub nende tõlgendajatega, kes rõhutavad Herderi puhul kosmopoliitseid jooni, kultuurilise mitmekesisuse austamist ja vastuseisu igasugusele agressiivsele natsionalismile. Ta näeb Herderit valgustajana (mitte antivalgustajana), kes arvas, et ainult poliitilisi ja ühiskondlikke institutsioone parandades ei saa luua humaansemaid riike ja saavutada rahvusvahelist rahu – vaja on ka süsteemset tundekasvatust. Ta rõhutab, et Herderi jaoks ei piirdunud valgustus ratsionaalse aruteluga, vaid hõlmas ka õigete moraalsete hoiakute ja tunnete kultiveerimist. Herder andis suure panuse XVIII sajandi keskpaiga arusaamadesse psühholoogia, füsioloogia, tunnete ja meelte osatähtsuse kohta inimlikus mõistmises, millega tema teostes seondub ka inimese loomulike sotsiaalsete vajaduste – inimese kui sotsiaalse, mitte niivõrd individualistliku/egoistliku olendi – rõhutamine. Tundmused (solidaarsus, perekonnavaim, kogukonnatunne, keeleline ja kultuuriline identiteet) mängivad otsustavat rolli ka tema poliitilises mõtlemises.

Käsitlus on üles ehitatud kronoloogiliselt, alustades varasematest relevantsetest tekstidest, et oleks võimalik jälgida Herderi poliitilise mõtte arengut vastavalt ajaloolise konteksti (ja diskursuse, kuigi Piirimäe seda sõna foucault’likus tähenduses oma raamatus ei kasuta) muutumisele. Herderi teksti kaudu haaratakse diskussiooni teised tekstid, millele uuritav tekst reageerib, ja kuna mäng käib kõrgelt, s.t Herder suhestub väga paljude, sealhulgas oma ajastu tähtsaimate Euroopa valgustuslike mõtlejatega, avaneb lugejale üleeuroopaline diskussioon Euroopa minevikust, olevikust ja tulevikust, sõjast ja rahust, rahvaste enesemääramisest, riigivalitsemisest ja humaansema ühiskonna võimalikkusest. Peatükid jaotuvad omakorda kolme rühma vastavalt Herderi eluperioodile ja huvidele. Esimeses kolmes peatükis tegeldakse Herderi Riia-perioodi (1764–1769) ideestikuga, mis on tugevasti mõjutatud Rousseau ja Montesquieu vaadetest (sarnasustele ja erinevustele on pühendatud alapeatükid), kuid osutavad ka Thomas Abbti, David Hume’i ja Johann Georg Hamanni lugemusele. Tema poliitilised ideed on sel perioodil seotud Vene impeeriumi ja Riia linna, samuti Saksamaa oleviku ja tulevikuga. Järgmistes kolmes peatükis võetakse vaatluse alla Herderi 1770. aastate kirjutised. Sel ajal Herder lahkus Riiast, võttis ette Euroopa-reisi, asus elama Alam-Saksimaa väikelinna Bückeburgi ja seejärel Weimarisse. Samal perioodil peab Herder dialoogi šoti ja saksa valgustajatega ning tema poliitilised mõtted keerlevad Saksa Rahva Püha Rooma riigi, aga ka Euroopa kui terviku ümber. Viimases kahes peatükis keskendutakse Herderi 1780. ja 1790. aastate peateostele („Mõtted inimkonna ajaloofilosoofiast“, „Kirjad humaansuse edendamiseks“, „Aru ja kogemus. Metakriitika puhta mõistuse kriitikale“, „Kalligone“), mille keskmes on tema poleemika Immanuel Kantiga. Need kajastavad Herderi poliitilisi vaateid Prantsuse revolutsiooni ajal ning mõtisklusi Saksamaa tuleviku üle.

On võimatu edasi anda selle tiheda uurimuse keerulist ideestikku ja arutluskäike, pidada sammu Herderi ja Piirimäe erialade vaheliste ja üleste rännakutega valgustusajastu mõttelukku. Piirdugem seetõttu vaid mõne peamise mõiste kontureerimisega, mis on Herderi teostes ja järelikult ka Piirimäe käsitluses läbivad.

Herderi poliitilise mõtte keskmes on isamaa-armastus (Vaterlandsliebe) ja patriotism (Patriotismus). Arutlusega nende mõistete üle algab ja lõpeb Herderi kahes ühe pealkirjaga essees, mille vahele jääb 30 aastat ja mis justkui raamivad Herderi poliitilisi arutlusi: need on Riia kohtuhoone (mis rajati Põhjasõjas kannatada saanud ja taas ülesehitatud Riia raekojas) avamiseks 1765 kirjutatud kõne ja 1795. aastal ilmunud essee pealkirjaga „Kas meil on ikka veel avalikkus ja isamaa, mis oli vanasti?“. Isamaa-armastus on Herderile loomulik tunne ja ühtlasi moraalne väärtus, mis on riigi ühiskondliku sidususe ja ühtlasi rahvusvahelise suhtluse aluseks. Tõsi, hilisemas essees mõtiskleb Herder ka selle tundmuse varjukülgede üle, arutleb, kuidas vältida patriotismi muutumist „rahvuslikuks eksituseks“ („isamaa-, religiooni, soo-, esivanemateuhkuse hulluseks“), liiga enesekeskseks ja potentsiaalselt agressiivseks rahvuslikuks üleolekutundeks, selle imperialistlikuks või koloniaalseks kuritarvituseks. Eristudes sellisest eksiteele sattunud patriotismist, võtab Herder kasutusele nn puhastatud (geläutert) ehk enesekriitilise (eneserefleksiivse ja ajalootundliku) patriotismi mõiste.

Patriotism tähendab Herderi jaoks moraalset otsustust pühenduda üldisele hüvele ning eeldab nii indiviidi kui ka rahva (kogukonna, mida ühendab keel ja kultuuritraditsioon) enesemääramist (Selbstbestimmung). Selleni võib jõuda (ja peaks jõudma) iga rahvas (ka seni allasurutud rahvas). Patriotism kui moraalne tundmus ei teki mitte ülalt, valitsuste poolt ettekirjutatuna, vaid altpoolt, inimeste sotsiaalsetest vajadustest, kokkukuuluvustundest ajendatuna. Selle tekkimiseks on vajalik (nii rahvusliku kui ka rahvusvahelise) avalikkuse (das Publikum) olemasolu. Ta sisustab uuesti vanadelt kreeklastelt laenatud „kõlbelise isamaa“ (moralisches Vaterland) mõiste, mis kujuneb välja põlvkondade vältel ja saab üksikindiviidi jaoks alguse esimesest väikesest inimeste ringist meie ümber – perekonnast. See loomulik perekondlik vaim laieneb kogu rahvale. Armastades oma rahvast suudab rahvas tunnustada ka teisi rahvaid, mistõttu patriotismile tuginedes on võimalik Euroopas saavutada heaolu, stabiilsus ja rahu. Herderile on tähtis Euroopa ühtsuse idee, mille alusena ta näeb ühistel kristlikel väärtustel põhinevat moraalifilosoofiat, mis lähtub uut laadi inimarmastusest (ligimesearmastusest). Sellel on Herderi arvates potentsiaali inimeste ja rahvaste vaheliste suhete kujundajana.

Teise ühendava jõuna näeb Herder kaubandust kui rahvaste ja indiviidide vahelise suhtluse vahendit ja vahendajat, Euroopa üldise vaimu ja ühise identiteedi kujundajat ja sellisena rahvusvahelise rahu tagajat. Ajaloolisi eeskujusid näeb ta Vana-Kreeka kaubandusvabariikides ning keskaegses Hansa linnade võrgustikus. Just Hansa liitu pakub ta võimaliku eeskujuna tulevasele Euroopa riikide liidule.

Nii indiviidi kui ka rahva enesemääramise tekkel on Herderi järgi oluline osa keelel ja kirjandusel. Küsimus keele, kirjanduse, kultuuritraditsiooni päritolust, selle suhtest loodusega ning kultuuride võrdlev vaatlus on Herderi teostes keskne ja ka käsitlus Herderi poliitilisest mõttest ei saa ilma selleta. Varastest kirjutistest peale rõhutab Herder seoseid eri rahvaste keele, mõtlemisviisi ja kommete vahel. Ta toonitab luule kujundavat jõudu, et näidata inimkonna võimalusi ja loovat potentsiaali. Keel ja kirjandus, mis kannavad rahva järjepidevust ja identiteeti, kujundavad ka tema kõlbelisi väärtusi, komberuumi, erilist rahvuslikku (üldrahvalikku) vaimu ja loovad ühiskonnas sidusust, mis on rahvusliku enesemääramise ja riikluse alus. Kõige kõrgemalt väärtustab Herder luulet, mis on inimese keele- ja kunstivõimekuse esmane ja kõige olulisem väljendus, võimaldades inimlike tundmuste sügavaimat vahendamist. Olles kriitiline oma kaasaegse „õpetatud“, klassitsistliku kirjakultuuri suhtes, kuna see on kaugenenud rahvast ja loodusest, soovitab Herder uurida rahvaluulet, milles väljenduvat rahva mõtlemisviis, kombed ja seadused kõige elavamal moel. Rahvalaul kätkeb endas inimese algupärast loomingulisust, ühendades endas erinevat laadi kognitiivsed püüdlused (religiooni, filosoofia, kunstid, teadused), mis hilisemas kirjakultuuris lahknesid. Herder soovitab rahvail õppida tundma oma rahvalaulu uuendamaks selle abil kaasaegset kirjandust.

Kuna kirjandus väljendab inimlikke tundmusi kõige vahetumal moel, on ta ka võimeline inimest sügavalt puudutama ja mõjutama. Seetõttu rõhutab Herder kirjanduse tähtsust, kuna kirjandus kujundab moraalseid tundmusi, kombeid ja väärtusi, millel põhinevad seadused. Sellisena on kirjandus üks mõjukamaid sotsiaalse sidususe ja patriootiliste tunnete tekitamise vahendeid. Just kirjanikel on Herderi järgi võime inimest kõlbeliselt kasvatada, juhatada teed vabaduse ja enesemääramiseni – osaleda (koos vaimulike ja filosoofidega) eneserefleksiivse „puhastatud“ patriootilise eetika loomisel ja ühtlasi üldise humaansuse edendamisel, mis on Herderi järgi igasuguse poliitilise tegevuse põhieesmärk.

Rõhutades keele ja kultuuri osa rahvaste enesemääramisel määratleb Herder uutmoodi riigi ja rahva(ste) suhte. See avas võimaluse Euroopa väikestele, allasurutud rahvastele, kelle rahvuslik „ärkamine“ on Herderi poliitilisele mõttele tänuvõlgu.

Herder nägi selgelt oma kaasaegse Euroopa poliitilisi ja ühiskondlikke probleeme: bürokraatlikku, hoolimatut riigimasinat, individualismi, moraalset silmakirjalikkust, poliitilist apaatiat, kolonialistlikku majandust, suurriikide imperialismi, sõdu. Piirimäe uurimus näitab, kuivõrd pühendunult otsis Herder viise, kuidas oma kaasaegset rikutud ühiskonda parandada, seda humaansemaks muuta. Ta oli veendunud, et pole olemas kõikidele riikidele üldist ja õiget poliitilist korraldust, vaid et riikide reformimisel tuleb arvestada nende ajalooliste, kultuuriliste ja sotsiaalsete eripäradega. Tema reformiideed olid eelkõige seotud Venemaa, Riia linna ja Saksamaaga, kuid ta mõtiskles ka selle üle, kuidas luua terves Euroopas (ja kogu maailmas) uut laadi poliitiline ja rahvusvaheline korraldus, mis ühendaks uusaegse vabaduse, inimliku solidaarsuse, sotsiaalse sidususe, kultuuritraditsiooni, enesemääramise ning tagaks rahvusvahelise rahu. Ta unistas ühendatud Euroopast kui rahumeelsete, humaansete, majanduslikult ja kultuuriliselt seotud rahvaste perest, kes peab oma riiki „omaks“, ollakse selle patrioodid, kuid sama ajal tunnustatakse üksteist vastastikku, õpitakse üksteise keelt, vahetatakse kaupu, teadmisi ja kultuuri. On hämmastav, kuivõrd aktuaalne on see unistus endiselt, nii nagu tasub endiselt õppust võtta ka Herderi poliitilistest tähelepanekutest, hirmudest ja soovitustest. Ka Herder ise uskus, et tuleviku ennustamisel on ajalugu parim õpetaja.

Herderi hilisem mõju ja vastuvõtt ei ole Piirimäe käsitluse teema. Ta ei soovi(ta) anda Herderi poliitilistele ideedele hinnanguid hilisematest arengutest lähtuvalt. Raamatu epiloogis siiski Herderi poliitiliste vaadete hilisemale retseptsioonile osutatakse. Piirimäe käsitlus aitab mõista, kuidas on võimalik, et Herderist on saanud inspiratsiooni väga erinevad poliitilised teooriad, samal ajal kui see tõrjub ka moonutavaid käsitlusi, näiteks katseid seostada Herderit agressiivse natsionalismiga. Põgusalt on juttu Herderi poliitiliste vaadete peegeldusest Baltimaade mõtlejate seas. Kui arvustaja autorilt midagi soovida tohib, siis kõigepealt lugu sellest, kuidas Baltimaade mõtlejad Herderi poliitilise mõtte omaks võtsid (või ei võtnud). (Mõnes varasemas artiklis ja ettekandes on Piirimäe seda teemat ka juba käsitlenud.) Teiseks võiks soovida, et raamatu autor jõuaks peagi ringiga tagasi oma doktoritöö peakangelase Thomas Abbti juurde ja avaldaks oma teisegi monograafia. Kolmandaks – Kanti ja Herderi suhte, millele arvustaja tähelepanu pöörata ei jõudnud ega suutnudki, kuid millest raamatus on nii palju juttu (ja millest Piirimäe on avaldanud ka ingliskeelse artikli), võiks autor ise Sirbis kord ära klaarida, näiteks Kanti 300. sünniaastal. Nii et on, mida alanud aastalt oodata.

1 Vt põhjalikumalt Jaan Unduski järelsõna „Moodsa inimkonna arhitekt“ Herderi eestikeelsele tõlkekogule „Torm ja tung. Valik varaseid kirjatöid“ (Ilmamaa 2022), Eva Piirimäe järelsõna Herderi peateose „Mõtteid inimkonna ajaloofilosoofiast“ eestikeelsele tõlkele (Ilmamaa 2029), samuti siinkirjutaja artikleid „Eesti ja läti luule sünd saksa laulu vaimust“ (Keel ja Kirjandus 2019, nr 10 ja 11) ning „Herder keelest ja kirjandusest“ (Keel ja Kirjandus 2016, nr 1)

2 J. G. Herder, Auch eine Philosophie der Geschichte zur Bildung der Menschheit. Beitrag zu vielen Beiträgen des Jahrhunderts. – Hanser II, 1987, lk 612.