Antropoloog Aet Annist käivitas tänavu Sirbi veergudel palju mõtlemisainet pakkuva ja suurt lugejahuvi tekitanud sarja „Jätkumuutu või põru“. Alljärgnevas räägime muutustest ühe nende kõige inspireerivama nõudleja David Graeberi toel.

Rahvusliku vabanemise joovastuses pälvisid su tähelepanu kaotajad, ilmajäetuse fenomen. Kust oled pärinud empaatia ja sotsiaalse tundlikkuse?

Mul oli imeline ema, kes oli loomuldasa erakordselt empaatiline, ja ta võttis mind alati võrdse vestluspartnerina. Ta oli ise kasvanud sotsiaalselt tundlikus kodus, kus samamoodi teemade valikus lastega lati alt läbi ei mindud, nii et tema jaoks oli igati loomulik näiteks selgitada lasteaiast Lenini-juttudega koju saabunud viieaastasele, mis on propaganda. Ja uue ajastu saabudes, ehkki meie pere ja lähemad sugulased sellest muutusest kahtlemata võitsid, rääkisime väga palju sellest, mida need muutused tähendavad inimestele, kelle jaoks võimalused hoopis ahenesid.

Kuidas jõudsid 1990. aastate alul mõistmiseni, et just antropoloogia on parim eriala sotsiaalse ebaõigluse vastustamiseks?

Kui ma 1991 ülikooli astusin, polnud Eestis antropoloogiat veel üksikute loengutenagi. Olin käinud mitu suve arheoloogilistel kaevamistel ja mõtlesin pigem kontidest, ja näiteks allveearheoloogiast. Aga ajalukku sisse astuma hakates sattusin nii masendavalt igavale sissejuhatavale loengule, et tõmbasin aastatepikkusele ajaloo-õppimise plaanile kriipsu peale ja järgnenud kaoses jõudsin lõpuks sotsioloogiasse, kus minu huvi nihkus noortele kui omamoodi ühiskonnasisestele teistele. Igatahes sealt antropoloogia ja globaalsete teisteni ei olnud enam pikk tee.

Ebaõigluse ja muutuste teema sai mu jaoks keskseks alles 2000ndate alguses, kui poolteist aastat Kagu-Eesti keskuskülades välitööd tehes nägin, kuidas uue süsteemi kujunemine oli tähendanud inimeste ja inimsuhete katkiminekut. Isegi kui me peame seda paratamatuseks, ei olnud paratamatu viis, kuidas seda raamistati ja õigustati – läbi loomulikustamise ja ohvrisüüdistamise, mis on klassikalised ideoloogia tööriistad. Arenguantropoloogiline vaatenurk, mida mu tollane doktoritöö esindas, laseb neid protsesse vaadelda globaalsel skaalal – miks, kuidas ja milliseid muutusi sokutatakse kelle poolt millistesse maailma osadesse, ja mis põhjustel need seal vältimatuks muutuvad? Mis oli või on Eestis teisiti? Mis on nüüdsetes muutustes teisiti?

Palju sul on elus tulnud muutuste kärestikes hulpida, pelutavaid valikuid teha?

Eks ikka. Võib-olla üks suuremaid oli 1990ndate keskel, hoolimata kõhklustest, Eestist välja õppima minna. Ja selle järel on mu elu olnud üks pidev muutuste kärestik, olen elanud umbes 15 linnas ja pidanud ka oma teadlasekarjääri sellest tulenevalt mõnevõrra piiravates tingimustes juhtima. Ilmselt üks ebamugav valik, mida ma kunagi pole suutnud või tahtnud teha, on seada karjääri ettepoole lähedussuhetest, esmajärjekorras oma lastest. Aga muutustele mõeldes on ehk olulise mõjuga olnud ka paar abstraktsemat momenti. Näiteks äratundmine, üsna varakult Nõukogude [riigi] kollapsi kannul, et me olime tormanud pea ees järgmisesse valmispakitud ideoloogiasse, ja keegi ei osanud, ei suutnud või ei tahtnud mõelda, kas ehk oleks olnud võimalik midagi teisiti teha.

Umbes samal ajal rääkisid britid „kolmandast teest“, ja see oli hästi kummastav – nagu britid ise ütlevad: kui miski räägib ja kõnnib nagu part, on see ilmselt part. Kolmas tee „rääkis ja kõndis“ nagu tavaline kapitalism, ja selleks see lõpuks ka osutus. Inimeste fantaasia tundus olevat kuidagi väga kärbitud, võimalusi oli ainult kaks, üks närakam kui teine. Teine suur ja elumuutev mõjutaja oli minu jaoks 1995 Helsingi ülikoolis kliimamuutuste ja ressursihävituse teemast teadlikuks saamine. Ega ma ei olnud ka enne seda eriline šoppaja ja materiaalsete väärtuste poole püüdleja, aga sealt peale olen elanud teadmisega, et kõik meie kaasaegsed materiaalsed hüved on ammutatud loodusest, seda kurnates, ja sel on esiti varjatud, kuid üha selgemaks muutuvad tagajärjed, millega tegelemise edasilükkamine on meid toonud üha võimatumasse olukorda.

Kas oled pidanud ka seisukohti või eluhoiakuid muutma?

Oh, muidugi. Aasta-aastalt saan teadlikumaks enda isekusest, enesekesksusest, hoolimatusest. Suutsin aastaid edasi lükata taimetoitlust ega ole osanud ei kaasinimesi ega loom-kaaslasi piisavalt hästi hoida, selle äratundmine ja muutmine on nõudnud endasse vaatamist. Mu eriala sunnib kogu aeg küsima, millised eelarvamused on mind pannud mingeid protsesse mingil viisil tõlgendama. Vastumeelt on vahel ka endale tunnistada, kui oluline on mõista neid, kelle seisukohad lähevad vastuollu mõnede minu jaoks kesksete põhimõtetega, neid, keda lihtsalt ei tahakski kuulata – aga selleta jääks osa inimkäitumisest arusaamatuks. Üldiselt olen pigem paindlik, arvan, et ma ei trooni rangelt mingil seisukohal, et mingites uutes oludes vastu seina joosta ja siis muhku hõõrudes oma elu aluseid üle vaadata. Loodan, et seda peegeldab ka tõsiasi, et ma oma nüüd juba kesk- ja hilisteismelistest lastega suheldes ei satu pea kunagi olukorda, kus nad minuga mingil teemal peavad rängalt rinnutsi minema.

Usud, et inimene on suur muutuja ja on võimalik ette võtta taastavate, heastavate, loovate muutuste tee. Muutusteni saab jõuda siiski ju vaid veenmise teel?

Kindlasti. Sellepärast ongi oluline muuta teadlikult, juhitult, kõiki kuulates, mitte viimasel hetkel, siis, kui mitte kui midagi üle ei jää ja otsuseid tehakse survetingimustes. Selliseks koosloovaks muutumiseks on isegi päris hästi välja töötatud viisid. Probleemiks on aga, et meid veendakse, nagu ei sooviks inimesed ise mingeid muutusi. Meid veendakse, et on vaid üks õige, väikesele grupile ülirikkust ja ülejäänutest mõne paikkonna arvestatavale osale suhtelist mugavust toonud majanduse korraldamise viis, mis peab siis ilmselt jätkuma aegade lõpuni. Ja samas me teame, et see viis on jõudnud tupikusse ja rohekapitalism on vaid agoonia pikendus – ehk et muutuma peab. Ja ikka teeme seda vaid pindmiselt.

NSVLi lagunemisele viidates kirjutad: „Ihaldusväärsete muutuste nimel oleme valmis laiali raputama kõik ühiskonda koos hoidvad seosed.“ Kas näed, et kapitalismile võiks tekkida nii konsensuslik vastuseis nagu kommunismile?

See on kindlasti keerulisem, sest kui nõukogude süsteem oli vildakas igast otsast ega suutnud end millegagi legitimeerida, siis kapitalism tagaks meile justkui kõik, mis vaja, pluss tuleviku­unistused. Et meile tagatakse tegelikult umbes kümme korda rohkem kui vaja, osale lausa sadu tuhandeid kordi rohkem kui vaja, ei tundu paljudele murettekitav; et seda tehakse tuleviku arvelt, ei ole veel ikka veel piisavalt ilmne. Ehkki kriitilised hääled üha tugevnevad, on need killustunud – või lausa killustatud – ega taba alati probleemi lähtealuseid. Pigem tegeletakse süsteemi tekitatud üksikhädadega, mis igaüks ka omal moel muutusi nõuab, näiteks migratsiooni, terviseprobleemide või sõdadega. Selgus nende ühises juures peab olema piisavalt läbiv, et konsensusliku vastuseisuni jõuda, ja süsteemi apologeedid teevad kõik, et seda ei juhtuks.

Mark Fisher on kurtnud, et kergem on kujutleda maailma kui kapitalismi lõppu. 2006. aastal tõusid palgad ja kinnisvarahinnad pea poole võrra, et kohe langeda. Kätte jäid tuhinas võetud võlad. Tasuda on tulnud neid prekaarsete töö- jm suhete ning laialdase vaimse tervise üle kurtmise õhustikus. Kogetakse omal nahal, et paljud asjad meie ümber pole õiged, ent tahetakse seda ikkagi. Mis hoiab Walter Lippmanni pärandit vee peal? Miks valitseb küüniline mõistus?

Sest küünikud on huvitatud olemasoleva süsteemi säilimisest, ja neil on raha, et selle alalhoidu pikendada. Künism, ahnus ega isekus ei ole liigiomased jooned, hierarhiline, ebaõiglane, üksteise suhtes vastik, ebavõrdsust, häda ja viletsust aktsepteeriv ühiskond ei peegelda inimest kui liiki, vaid mõnel pool võimule saanud asjadekorraldust, millest enam lahti ei suudeta rabeleda, korraldust, mis ahvatleb, tõotab ja hoiatab nii, et me ei julge enam alternatiividest mõeldagi. Nagu rõhutavad Graeber ja Wengrow, on inimene hooliv ja loov olend, ent meid on nurka mängitud ja jäetud sinna ainult ühe nigela ja hävitust toova kanniga, justkui poleks kunagi olnud midagi paremat kui võimalus üheksast viieni tööd rabada, et teiste samal moel rabavate inimeste ees nõnda kokku kuhjatud ainelise vara ja võimalustega uhkustada ja põlastada neid, kes sellisel moel ei saa või ei taha elada. Mida ägedat, loomingulist, toredat selles küll ometi võiks olla? Miks peaks tundma näiteks uhkust, et mul on voli panna aed ette seni ühiselt kasutatud teele pargini, sest see on „minu maa“? Rikkus, meenutavad Graeber ja Wengrow, on ühiskondades olnud esmajärjekorras selleks, et seda laiali jagada. Sellest saadud sotsiaalne rahulolu on märksa enam väärt kui sotsiaalne staatus, mis saavutatakse omades teistest rohkem.

Ja noh, maailma lõppu on hea kerge kujutleda, seda on meie silme ette maalinud lugematud ideoloogiad, et meid üht, teist või kolmandat tegema panna. Konkreetse süsteemi lõppu ei soovi selle säilimisest huvitatud ju meile kujutada, ja eks see nõuab ka suurt kujutlusvõimet ja detailitaju. Ega me ju ka nõukogude süsteemi lõppu ei suutnud selgelt ette kujutada. Me poleks ilmselt uneski näinud, et see nõnda vägivallatult aset leiab – et siis teed anda „aeglasele vägivallale“¹, millega me nüüd silmitsi oleme. Tolles ajastus olime pealegi muutusteks valmis, meil olid veel alal toimetulekumehhanismid, sh sotsiaalne võrgustik, mille järele häda korral kätt sirutada. Tänapäeval seda sageli enam ei ole. Kui siis ennustada suurt muutust, tekib hirm, et muutustest tuleb läbi minna üksi või väikese, võibolla isegi vaid pealiskaudselt, materiaalsete märkide kaudu seotud grupina, enda kogutud vahenditega. Kel on võimalused, polsterdab end veel enam ja kogeb seda enam ohuna ümbritsejaid, kelle eest oma varandust nüüd tuleb kaitsta.

Tegelikult on edukaks muutuseks kõige olulisemad ühiskonnakihtide ülesed inimsuhted ja kindlus, et teised raskustes toetavad ja aitavad. Natuke teist masti näide: 70-80ndatel tegid nõu­kogude inimesed sooja vee puuduse tõttu ühes linnajaos „vannivisiite“ sugulaste ja tuttavate juurde teises linnajaos, kus vett „anti“. Ma ei ole kindel, kui paljudel on praegu tutvusvõrgustikud, mis võimaldaksid sellise lahenduse taastada. Muidugi, tollal oli sooja vee puudus totra süsteemi läbikukkumine, mis kõiki koondas. Tänapäeval arvataks soojale veele juurdepääsu puudumine isikliku käpardlikkuse kilda. Samal moel – kui maaelanikel olud 1990ndatel keeruliseks muutusid, ei otsitud nende probleemidele mingeid ühislahendusi, ei mõeldud järgi, kas peaks muutusi kuidagi teisiti korraldama, vaid kuulutati maainimene kolhoosimentaliteediga läbikukkunuks. Tal tuleks linna kolida, mitte kohapeal viriseda. Kollapsijärgses Eestis aset leidnud sotsiaalne ilmajätt käsikäes terve rea muude ilmajättudega tähendab, et järjekordsed muutused oleks paljudele tohutu löök ja neil poleks ressursse, millega neid rahuldavalt ületada. See on ka põhjus, miks peavad mis tahes muudatused olema sotsiaalselt õiglased.

„Inimsugu on enda saatuse kulu teleoloogiliste pintslitõmmetega valmis maalinud, aga meil on võimalik end neist raamidest välja kujutada,“ kirjutad sa Värskes Rõhus Graeberi ja Wengrow’ „Kõigi asjade koidiku“ hiilgavas annotatsioonis.

Graeber ja Wengrow näitavad ehk tõesti kõige selgemalt, miks nii on läinud ja et saab ka teisiti. Aga soovitaksin ka teisi autoreid, kes kirjeldavad kriisikapitalismi, näiteks Vincanne Adamsi „Markets of sorrow, labours of faith“, mis kirjeldab New Orleansi tabanud orkaani järelmeid, sealhulgas, kuidas katastroofid sobituvad kapitalismiga, või Rebecca Solniti raamatut „A paradise built in hell“, mis kirjeldab, kuidas hierarhiad teevad osa inimestest võimetuks kesk suuri vapustusi sotsiaalselt toimima, aga ka kuidas tavalised, sageli kehval järjel inimesed üksteist ränkades oludes järjekindlalt aitavad.

Graeber küll vastustab anarhistina hierarhiaid, on neoliberalismi kriitiline, ent ei püüa kutsuda esile niivõrd konkreetseid muutusi, vaid kurdab taga esi- ja antiikaja (mõtte)-vabadust, et me poleks mõttes nii kinni kiilunud, soovib, et arutelud elulaadide ja -võimaluste mitme­kesisuse üle leviksid ja oleksid enesestmõistetavamad?

Ei tea, nagu 60ndate prantsuse filosoofid ja antropoloogid, on Graeber jõudnud koos tudengite ja teiste protestijatega tänavatele, nii et tegemist ei ole lihtsalt nostalgitsejaga. Minu meelest püüab ta vägagi esile kutsuda konkreetseid muutusi. Aga muutusteni jõudmiseks on vaja võimalikult laiemat kandepinda arusaamale, et praegune süsteem on eluohtlik, on vaja liituda gruppidega, mis juba tegutsevad, olgu need protestijad või muud noored ja vihased ja kriitilised, koonduda arukatesse, etteloovatesse kogukondadesse, mis püüavad ehitada sildu teistega, mitte tõkkeid ja müüre. Mis iganes, mis võimaldab eemalduda sellest kreeni kalduvast hiiust.

Graeberi utoopiline idealism sisaldab ideid sotsiaalpoliitikast (hoolduskohustus) geopoliitikani. Teaduslik-tehnilises maailmas pole sugugi kukepea end oma saatusest lahti raputada. Kliimamured aga ei luba oodata. Kas Graeber pakub meile ka midagi käegakatsutavat, millega kohe pihta hakata?

Selleks võiks kohe olla valmisolek praegu rajada või taas kinnitada iseenda suhteid teistega viisidel, mis ei ole materiaalsed. Ma ei pea siin silmas niivõrd lähedussuhteid, seda, et jõulukinkide mäe asemel võiks ju midagi sisulisemat koos ette võtta. Paljud on ise selleni jõudnud. Ma pean silmas seda, kuidas me suhestume meist veidi kaugemale jäävate teistega. Sõbralik ja väärtustav, ärakuulav suhe nendega, keda ühiskond peab kuidagi väärituks, kodutust joodikuni, veidratesse vandenõuteooriatesse ekslema läinuteni, on meile kõigile kättesaadav ja loksutab hierarhiaid paigast. Selle paralleeliks on samal ajal julgus rahale ja võimule vastu astuda. Kui hierarhia tipus olijate, aga ka erinevate jupijumalate valikud ohustavad teisi, meie tulevikku, miks me ei peaks neile väljakutset esitama? Miks peaks imetlema inimesi, kes taotlevad tähtsust ja arvavad end teistest paremaks? Hierarhiate lammutamine saab alguse sellest, kui me ei lase neil ennast pimestada.

Antropoloogid toovad näiteid, kuidas esiaja elulaadiga kas huvist või ka sunnitult kokku puutunud modernsed inimesed on eelistanud ürgset eluviisi. Kui sagedased sellised näited on? Pigem tulevad antopoloogid vist siiski oma sünnipärase elukorralduse juurde tagasi?

Jah, aga mitte kõik. Samas tasub meeles pidada, et meist väga erinev elulaad on ju ka üha enam mõjutatud globaalsetest protsessidest, selliseid ühiskondi kohati tundmatuseni moonutades. Ja antropoloogi jaoks on oluline tuua need sõnumid tagasi, oma koduühiskonda. Antropoloog on natuke liminaalne olend, kelle oluliseks innustajaks on võimalus olla justkui samaaegselt kahe maailma osa, tundma õppida võõrast, aga läbi selle näha oma kodust ühiskonda võõra pilguga. See ahvatlus on väga suur, nii et ehkki paljud jäävad tihedalt suhtlema uuritava grupiga, leitakse viisid, kuidas selle maailmavaadet vahendada oma ühiskonda.

Ma meeleldi töötaksin vähe, „eelistaksin jõudeaega küllusele“ nagu Graeber Sahlinsi toel ette paneb, oleksin kodurannal paikne, ujuksin koeraga, teeksin metsajooksu ja peaksin naabritega „uusi sotsiaalsuse vorme avalduda võimaldavaid“ karnevale. Kas nii ähvardab meid oht muutuda asotsiaalseks?

Olemasolevates hierarhiates see ilmselt suurt populaarsust ei saavutaks. Piisavusele tuginev eluviis tuleb kapitalistlikus ühiskonnas sagedamini paratamatuse kui valikuna. Kuna see pole vaba valik, puudub sel prestiiž. Mida enam on neid, kes valivad piisavuse vabalt, seda enam on lootust, et muutub normiks leida väärtus mujalt kui ahnest asjadekultusest. Uute põlvkondadega on see juba kohale jõudmas – me ei ela enam tööle nii, nagu 20 aastat tagasi. Katsu sa millennial’i sundida lõunapausi ajal bossi heaks lisatööd rabama. Neid, kes nädalavahetustel vabatahtlikult mammonat orjavad, jääb tasapisi vähemaks. Miski on juba nihkunud ja ma leian igal sammul neid, kes elavad mõnuga materialismist tunduvalt vabamana kui minuvanused omal ajal. Korralik kapitalist muidugi väidaks, et selleni on meid toonud kapitalismi loodud heaolu. Nii mõelda on äärmiselt puudulik.

Graeber vaatleb „Võlas” kriitiliselt suhete kaubastamist, inimvahekordade rahale taandamist. Suhted pannaksegi teenima ja kõik on BSH jms üle elevil ja rõõmsad. Rumal on see, kes ei suuda suhteid teenima panna. Vaadeldes tervendavaid kivikesi müüvaid naabreid, elu(muutvate) nõustamiste, psühhoteraapia, sõprade ja puudutuste turgu (lõunalaua-, jalutuse-, paitusekaaslaseteenused), siis äkki Graeber oma esiajaloolembuses ei taju kaasaegse inimese soove õigesti?

Jah, seda võib ühest küljest vaadata ühe näitena ühiskonna lörriminekust – päris suhete ja hoolivuse asemel peab neid teenustena tellima. Teisalt, võib-olla tungib siit läbi turusuhete pinnale meie tegelik olemus ja vajadus just sellise läheduse ja hoolivuse järele ühiskonnas, mis on tegelenud aastakümneid suhete õõnestamisega hierarhiate ja vastastikususe kao kaudu. Et see on sunnitud niisuguse vormi võtma, on muidugi kurb.

Graeber osundab, et meie ajale iseloomuliku intensiivsusega töö pole kõikidel ajastutel olnud ahvatlev. Ses suunas mõtlemine pole eestlaslik. Neljapäevasest töönädalast, kodanikupalgast jms on meil püütud juttu teha, aga sellega ei ületa valimiskünnistki.

Ma loodan väga, et eestlane pole see kõige viimane, kes ikka on nõus kapitalisti ja kasvumajandust orjama. Muidugi oleks olnud tore, kui me oleks juba 1990ndatel suutnud läbi näha meile pakutava süsteemi nõrkused, aga täna tõstavad selgelt pead koostegutsemismudelid ja muutunud hoiakud. Aga jah, valimistel seda praegu veel piisava jõuga sisse ei too. Mulle tundub üldse, et meil on avalik areen kohati natuke fantaasiavaene. Võimalik, et kiitus innovaatilisuse ja „startuppimise“ eest on nii silmipimestav, et tegelik sotsiaalne uuendus – süsteemimuutus ja võime taasluua ehedaid suhteid tulevikku hoidval moel – ei mahu enam eesmärkide nimekirja.

Graeber vastustab Marxi arusaama, nagu põhineksid kultuuri- ja ühiskonnaelu majanduslikul baasil. Rohkem suhelda, lugeda, mõtiskleda saab ka materiaalses mõttes taandarenedes. Ent vaimlejadki ei meeliskle metsaonnides, saalivad linnasalongide ja rahvusvaheliste konverentside vahet.

Jah, aga vähemalt võrreldes 1990ndatega on toimunud üsna kiire hüpe teadlikumate, tasaarenevate valikute suunas. Need võimalused olid ka tollal olemas, ent neist saaliti mööda, linnasalongidesse ja rahvusvahelistele konverentsidele, kus tehtava tähtsus oleks justkui õigustus keskkonnajalajäljele, mida nii luuakse, ükskõik kui suur see ka poleks. Ma tahan vahel, et inimesed peaksid tõestama, et nende ettekanne või osalus mingil konverentsil tõesti heastab lihtsalt kohalelennuga tekitatud, pakun, et keskmiselt 600 kg CO₂. Tasaareng oli muide 90ndatelgi laual, aga oma ajast ilmselt ees – täna on meil terve tasaarengu kogukond tasasemasse ühiskonda teid otsimas.

Graeber toob hulganisti paralleele talle vastumeelsete ühiskondlike arengute ja naiste tõrjumise vahel, mis on viinud Graeberi arvates domineerimise, jäikade hierarhiate ja muu selliseni. Neoliberalismi säravaimad tähed mujal ja meil on olnud nn raudsed leedid. Mida võiksime naiste suuremast esil olust, juht­rollist ühiskonnas loota?

Naised, kes süsteemisiseselt on suutnud esile tõusta, on pea vältimatult süsteemi nägu. Asi pole üksikisikutes, kes mis tahes ajahetkes on sattunud juhtrolli, vaid üldises vabaduses, sõltumatuses ja võrdsuses, mida mis tahes sotsiaalse kategooria esindaja peaks nautima võrreldes teistega. Me kõik võidame, kui ühiskonda saavad luua võimalikult erinevad inimesed. Mida suurem osa – ideaalis igaüks – panustab võrdselt, seda vähem on neid, kes ahnitsevad, vägi­vallatsevad, ühiseid varasid rikuvad või teistele keelata üritavad.

Graeberi põhiküsimus on, kuidas jäid inimesed ilma paindlikkusest, käskude eiramise ja elukorralduse valimise vabadusest, mis algselt inimolu juurde kuulus. Miks oleme takerdunud püsivatesse võimu ja alluvussuhetesse? Kas sul on õnnestunud mingil moel oma ellu seda paindlikkust tuua?

Graeber ja Wengrow räägivad mitmest olulisest vabadusest, mis kaduma on läinud, sh vabadus valida elukeskkonda, sotsiaalseid struktuure, ja hakata vastu võimule. Kuidas – soovitan lugeda raamatust. Mul endal on olnud õnne olemasolevas süsteemis siiski üsna vabaks jääda, ja on kurb, kui paljudele sellised lihtsad vabadused kättesaadavad ei ole. Olen 1990ndatest peale teinud tööd kodust, mis tollal oli väga võõrastav, aga see on võimaldanud suurt vaimset vabadust; päris oma tööelu alguses oli mul jultumust marssida ühe ülemuse kabinetti, et teda sarjata madala kvaliteediga õpiku pärast, millest pidin õpetama … Vaatlen Eestit kohati distantsilt, olles sellega siiski vabal valikul tihedalt seotud. Ja läbivalt on mu jaoks olnud oluline vabadus võimalikult vähe tarbida ja mitte osaleda suhetes, kus tarbimisel on tähtis roll. See vabadus on meil tegelikult kõigil.

Milline on David Graeberi jälg antropoloogias, kuidas elab edasi Graeberi pärand?

Lisaks olulistele teostele oli tema pärandiks minu meelest julgus – julgus olla kas või radikaal, kui olud seda nõudsid, teha kartmatult seda, mida ta ise oluliseks pidas. Tal on olnud roll selles, et temast nooremad antropoloogid teavad: teadlane ei pea lihtsalt käed rüpes kõrvalt kommenteerima, kui ühiskond rumalaid, ebavõrdsust, kurjust, halba ja ahnust tekitavaid asju teeb. Iga teadlane, iga mõtleja, iga inimene on suuteline mõistlikeks, arukateks, teisi arvestavateks valikuteks – ja omamoodi on tema kohustus seda ka teistele inimolenditele meenutada.

* Robert Nixon, Slow violence and the environmentalism of the poor. Harvard University Press 2013.

Loe lisaks Aet Annisti artiklit „Kasvumajanduse muutumatu kosmoloogia“ sarjast „Jätkumuutu või põru“!

Loe ka, mida kirjutab Aivar Kriiska David Graeberi ja David Wengrow’ „Kõikide asjade koidiku“ kohta.