Hiina ohust Eesti avalikkuses

Hoogustunud arutelu Hiina teemadel peegeldab Ameerika Ühendriikide narratiivi, kus kujutatakse Hiinat rivaali ja revisionistliku jõuna, mis püüab luua USA-le vastanduvat maailma.

URMAS JA LIISA HÕBEPAPPEL

1144. aasta jõuludel langes Edessa linn (tänapäeva Kagu-Türgis) taas moslemite kätte. Suveks jõudsid ärevad sõnumid läände: islam on peale tungimas, kogu kristlik maailm on ohus. Esimese risti­sõja käigus püha maa hõivanud kristlaste hirm nakatas terve meretaguse kontinendi ehk Euroopa. Algas Teine ristisõda.¹ Järgmiste sajandite vältel kirjutati hirm islamimaailma ees Euroopa kultuurilukku, mille üheks näiteks on XIV sajandi algul valminud Dante „Jumalik komöödia“. Kaheksandal põrgu ringil kohtame Muhamedi (Maometto), kelle keha raiutakse igavesest ajast igavesti pealaest pärakuni lõhki. See oli õiglane karistus petisele, kes tahtis olla Jeesus.

Ent Dante värsi detailsus varjab pealiskaudsust, millega renessansiaegne kristlik kultuur islamisse suhtus. Ei olnud oluline, milline oli islamimaailm või koraan (olemas ladinakeelses tõlkes juba aastal 1143 pealkirjaga „Valeprohvet Muhamedi seadus“) tegelikult, vaid kuidas see erineb kristlikest tõeks­pidamistest. Tähtis ei olnud empiiriline teadmus, vaid see, millist teoloogilist või sõjalist ohtu võisid koraan ja Konstantinoopoli müüride läheduses võimust koguvad moslemitest türklased kujutada. Dante ja tema järglaste islami­kirjeldusi kannustas hirm, mis oli alguse saanud sajandeid varem. Islam oli kristliku Euroopa olemuslik vastand (ingl essential other).

Viimasel ajal on Eesti ühiskonnas tunda sedasama ärevust, mis valdas kristlikku maailma, kui tehti teatavaks Edessa linna langemine moslemite küüsi. Sedapuhku on pealetungijaks Hiina. Igal aastal ilmub artikleid ja monograafiaid, mis hoiatavad meid kollase hukatuse (ingl yellow peril) eest. Paralleel islami pealetungi ja varitseva Hiina ohu vahel on muidugi ajalooteaduslikult kohatu. Ristisõdurite või Dantega võrreldes elame tundmatuseni teistsuguses maailmas. Selle näite eesmärk polegi võrrelda XII ja XXI sajandit, vaid näidata, millised tagajärjed on ühiskondlikust ärevusest võrsuval vastandumisel. Inimpsüühikale on omane, et hirmu või ärevust tundes kipume liialdama ja lihtsustama ning lihtsustused talletuvad ajapikku meie lugudes stereotüüpidena. Kui lihtsustatud narratiivid kinnistuvad ühiskondlikus minapildis ja jagatud lugudes, on meil väga raske neist lahti saada või isegi nende olemasolu tunnistada. Seetõttu on vaja nende lugudega tegeleda, enne kui need saavad meie osaks.

Hiinast võib saada olemuslik vastand

Piiri tõmbamine selle vahele, kes oleme meie ja kes on nemad, on igale rahvale ja igale inimesele eluline vajadus. Nii kujundame oma isiklikku ja ühiskondlikku minapilti. Vastase defineerimine ja kirjeldamine annab kogukonnale, olgu selleks kristlik Euroopa või üks väike rahvusriik, võimaluse end vastandamise abil ette kujutada. Teadmine sellest, kes me ei ole, parandab grupiliikmete koostööd ja liidab kogukonda. Ajalooliselt on kristlikule Euroopale olnud olemuslikuks vastandiks islamimaailm keskusega Damaskuses (661–744), Bagdadis (762–1258) ja Kairos (1261–1518), Osmanite väed Viini all (1529 ja 1683) või nüüdisaegne islamiterrorism.

Eestlastele on tavapäraseks vastandiks autokraatlik Venemaa. Mitte tingimata vene kultuur ega rahvas, vaid Venemaa Föderatsioon ja selle imperialistlikud eelkäijad. Kuid hirm Venemaa ees on meid pahatihti pannud halvustavalt suhtuma ka vene kultuuri, mis säärast kohtlemist kindlasti ei vääri. Vene või Nõukogude impeeriumist on õnneks järele jäänud hale vari. Ja kuigi see vari tundub hooti ähvardav – eriti meile siin „Euroopa valgustuse piirmail“, nagu tähendas üks endine Saksamaa suursaadik –, on maailma pilgud pööratud kaugemale itta. Hiinast on vaikselt saamas kogu läänemaailma olemuslik vastand. 2017. aasta Ameerika Ühendriikide julgeolekuaruandes nimetatakse Hiinat rivaaliks ja revisionistlikuks jõuks, mis püüab luua USA-le vastanduvat maailma (ingl world antithetical to U.S.). Hiinale heidetakse ette ebamoraalset käitumist ja autoritaarse poliitika propageerimist. Donald Trumpi allkirjaga dokumenti lugedes jääb mulje, et Hiina pealetung on peatne. Kutsutakse üles vastulöögile.²

Viimasel ajal Eesti ühiskonnas hoogustunud Hiina-teemaline arutelu peegeldab seda narratiivi. On näha märke, et Hiinast võib saada ka Eesti olemuslik vastand. Septembri alguses Postimehe Hiina-sarjas ilmunud kolmes artiklis³ viidatakse ohtudele, loetletakse probleeme, aga ei pakuta konteksti ja analüüsi, et neid ohte oleks võimalik mõista. Orwellilikud illustratsioonid artiklite päises tekitavad lugejas juba enne teksti süüvimist negatiivse eelarvamuse. Meie muljed on sääraste ankrutega kergesti mõjutatavad.⁴ Alapealkirjad „Eesti esilobistid Hiina palgal“ või „Saadik ühel fotol narkoparuniga“ kallutavad lugejat faktidest sõltumata Hiinat ja hiinlasi halvustama.

Taavi Rõivase vihjamisi sidumine Hiina Kommunistliku Parteiga annab mõista, et tegemist on potentsiaalse riigi­reeturiga, kuigi ühtegi tõestust selle kohta pole esitatud. Läti transpordi­ministeeriumi esindaja Hiinas tsitaatide ees kasutatakse hinnangulisi sõnu, nt „säras uhkusest“ ja „uhkustab“, mis naeruvääristab seda, et hea koostöö üle Hiinaga võidakse uhkust tunda. Jääb mulje, et kõik, kes Hiinaga suhtlevad, on ebamoraalsed (sõna „esilobist“ on negatiivse varjundiga). Postimehe toimetust peab kindlasti tunnustama, et nii palju leheruumi pühendati Hiinaga seotud ohtudele, kuid uuriv ajakirjandus peaks olema tasakaalustatud ja analüüsiv.

On loomulik, et Ameerika Ühendriikide liitlasena evime me sarnaseid geopoliitilisi probleeme ja kujundeid. See puudutab eelkõige julgeolekupoliitikat. Postimehe artiklid tõstatavad mitu teemat, mis ei ole avalikkuses seni piisavalt kajastust leidnud. Oht, mida Hiina kujutab Eestile ja meie liitlastele, on reaalne. Üha kasvavate geopoliitiliste ambitsioonidega kasvab ka Pekingi eesmärkide saavutamise arsenal. Hiina keskvalitsus on suurendanud Hiina Rahvavabastusarmee mandaati laiendada oma tegevust ning alates 2003. aastast kuuluvad konventsionaalsete võtete kõrval armee ülesannete hulka ka psühholoogilised ja juriidilised võtted. Vastavalt uutele juhistele on näiteks Lõuna-Hiina mere saarte kaitse antud üle Guandongi provintsi rannavalvele, mis teeb sedaviisi dispuudi Vietnami ja Filipiinidega riigisiseseks probleemiks, kuhu ei tohi teised riigid sekkuda.

Eestlased on seni rohkem kokku puutunud psühholoogiliste võtetega. Esmalt meenuvad Pekingi kaudsed ja otsesed ähvardused sulgeda Eesti ettevõtjatele kõik uksed, kui meie riik peaks kunagi veel dalai-laamat võõrustama. Aktiviseerunud on ka luuretegevus.

Nii peaksid Eesti ülikoolid senisest tõsisemalt tegelema küsimusega, kuidas suhtuda Hiinast tulevatesse üliõpilastesse ning millistesse magistri- ja doktoriprogrammidesse on nad teretulnud. Ometi teeksime vea, kui laseksime neil ohtudel kujundada kogu suhtlust Hiinaga. Poleemilised sõnastused tekitavad ärevust ning teevad diskussiooni pidamise võimatuks. Orientalistlike kujunditega polariseeritud maailm ei ole meile kasulik.

Orientalismi lihtsad narratiivid

Orientalism – siinkohal ei räägi me tänapäeva moodsatest piirkonnauuringutest ega orientalismi nimetust kandvatest teaduskeskustest ja õppekavadest – ehitab oma lugusid soovmõtlemisele ja eelarvamusele, mitte kogemusele. Orientalistlikule mõtteviisile on omane kirjeldada uuritavaid riike, kultuure ja ühiskondi üldiste kõikehõlmavate narratiividega. Mustanahalised on laisad, juudid on ahned, hindud on räpased ja hiinlased on alatud. Edward Said näitab oma kuulsas monograafias „Orientalism“, et ida ja lääne vastandumine on alguse saanud juba antiikajal. Homerose teoses „Ilias“ kujutatakse troojalasi olemuslikult kreeklastest erinevana. Neis on midagi ebainimlikku ja barbaarset. Ükski tsiviliseeritud prints, pidades siinkohal silmas Parist, ei tule varastama teise mehe naist. Nii oli õigustatud sõjakäik Trooja vastu.

Hoolimata teaduslikest ambitsioonidest kandsid ka valgustusajastu idakäsitlused juba Euroopa kultuuriloos kanda kinnitanud kujutluspilte ja väljendasid üleolekut. Orienti kujutati irratsionaalse, feminiinse ja eksootilisena. Mitte sellepärast, et orient selline tõepoolest oli, vaid seepärast, et orient pidi olema midagi muud kui kristlik Euroopa. Kuna kristlik Euroopa oli ratsionaalne ja kaalutlev, siis ida pidi olema selle vastand. Klassikaline orientalism on kui mütoloogia, ta on iseennast kinnitav ega allu empiirilistele vastunäidetele. See on suletud süsteem, kus vaatlusobjektid on sellised, sest nad on sellised. Seejuures ei ole mitte esmajoones oluline vaatlusobjekt ise, vaid orienti kirjeldav Euroopa päritolu teadlane ja institutsioon või kogu orientalistlik traditsioon. Oriendi kirjeldustes leitakse kinnitust iseenda identiteedile, oma kavatsustele ja kollektiivsele minapildile.

Stereotüübid on sajandeid oludele kohanedes ja järk-järgult muutudes kujundanud meie suhtumist Aasiasse. Hiinlased varastavad meie intellektuaalset omandit, mitte naisi, ent varasteks lahterdatakse nad sellegipoolest. Õige mees ei tule varastama teise intellektuaalset omandit. See paralleel on mõistagi meelevaldne, kuid iseloomustab orientalismi kalduvust mõõta kultuure ja ühiskondi ühe puuga. Me ei taha väita, et selliseid näiteid, kus Hiina skeemitajad on Eesti heausksetele ettevõtjatele koti pähe tõmmanud, pole olemas. Loomulikult peab kehtestama reeglid ja neist peavad kõik kinni pidama, kaasa arvatud hiinlased, kuid kasutades stereotüüpe iseloomustatakse ühe halva tunnusega kogu inimgruppi. Lihtsustatud narratiivid ei jäta ruumi nüanssidele, kuid just nüanssides võib peituda leppimise ja koostöö võti. Pealegi ei tohi unustada, et enamik ajaloost on olnud vastupidi. Eurooplased on „varastanud“ Hiina tehnoloogiaid alates paberist ja trükikunstist ning lõpetades püssirohuga, kasutanud neid leiutisi, et viimane Hiina keisririik (1644–1911) oma kolonialistlikule iharusele allutada.

Pahatihti on Eestis (ja mujal läänemaailmas) ilmuvad Hiina käsitlused üleolevalt eurotsentrilised. Me peame teadma, millised on ajaloolised narratiivid, kuidas oleme harjunud Aasiast mõtlema. Me kasutame Hiina kirjeldamisel neidsamu orientalistlikke raamistusi, mis on pärit enamasti XIX sajandist, kui mitte varasemast. Kas me seda endale tunnistame või mitte, suhtume enamikku Lähis-Ida ja Aasia rahvastesse teatava põlguse ja üleolekuga. Oriendi riike ei peeta täisväärtuslikuks, sest nad ei järgi inimõigusi selle läänelikus tähenduses, nad ei ole liberaalsed demokraatiad ega võimelised oma majandust reguleerima Rahvusvahelise Valuutafondi standardite järgi.

Tee orientalistlike lihtsustusteni käib läbi hirmu

Poleemilisus kütab ärevust. Tekib tunne, et edasi on ainus viis Hiinaga kõik suhted katkestada, sest nii on kergem. Ent palju mõistlikum oleks vaadata Hiinast tulenevaid initsiatiive ükshaaval. Välispoliitiliselt oleme olukorras, kus peame Hiinaga arvestama. Hiina on Venemaa naaber (ja mitte liitlane), nagu meiegi, ning Hiina hääl võib osutuda kaalukeeleks ÜRO julgeolekunõukogu otsustes. Majandusküsimustes tuleks Hiina algatusi poliitilisest küljest eraldi vaadelda. Kuigi Hiina on tunnistanud, et majandustegevus on oluline hoob välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks, ei pea kõik Hiina algatused olema eos hukatuslikuks tembeldatud. Ajalehetoimetustel puudub võime eristada Hiinast tulenevaid ohte ja ettevõtmisi, mis ainult näivad ohtudena. Kõik Hiina investeeringud ei ole ühemõtteliselt halvad. Häid näiteid Ida-Euroopas on küll vähe, ent kui Eesti järgib Euroopa Liidu kehtestatud reegleid ning koostöö Hiinaga allub hea tava põhimõtetele, ei ole sealt tulev raha otseselt ohtlik. See puudutab ka Konfutsiuse Instituudile keeleõppeks eraldatud vahendeid.

Kultuurivallas on Hiina Eestile väärtuslik partner. Ühisprojektidele, Eesti kooride Hiinas käimisele kui ka Hiina kunstnike koostööle Eesti partneritega ei tohi geopoliitiliste mängude käigus vett peale tõmmata. Ja ega Postimehe artiklid seda taotlegi. Ent kui ühiskonna ärevustase on aetud kõrgele, siis on oht tembeldada kõik Hiina koostööettepanekud ohtlikuks või ebamoraalseks. Eesti peab Hiinaga suhtlema tahes-tahtmata, aga et sellest suhtlusest võimalikult palju kasu lõigata, peab olema ühiskondlik valmisolek rahulikult olukorda vaagida.

Hiinat alatasa maha tehes langeme orientalismi lõksu. Kuigi Eesti ei ole kunagi ühtegi riiki koloniseerinud ning orientalismiraamistus ei pruugi meile kenasti muganduda, on orientalismi kujundeid siin-seal näha. Need on teistelt ühiskondadelt laenatud. Kui nii jätkub, võib Ameerika kiiluvees Hiinast saada meilegi olemuslik vastand Venemaa kõrval. Nagu ajalugu on tõestanud, käib tee orientalistlikku lõksu läbi ühiskondliku ärevuse. Pärast ristisõdu oli Dantel kerge kujutada Muhamedi lihtlabase petisena. Tundes ärevust või hirmu on meile omane teha mitmetahulised olukorrad ja mitmepalgelised ühiskonnad lihtsustuste kaudu mõistetavamaks. See on aga kergema vastupanu teed minek, sest ei aita meil kuidagi kõrvaldada julgeolekut puudutavaid ohte või globaalset käsitlust nõudvaid probleeme, mida me Hiinaga jagame.

On vaja ühiskondlikku debatti Eestis sees ja tegelikku dialoogi Pekingiga. Seistes silmitsi väga suurte üleilmsete probleemidega (näiteks kliimasoojenemine) ei saa me endale lubada ärevusest kantud maailma polariseerumist. Kui me suudame hoida külma meelt ja jahutada kirgi, mida meedia ja mõned teised institutsioonid ühiskonnas oma iseeneslikus loogikas üles kütavad, siis me oleme paremini valmis nende teemadega tegelema. Seejuures on iseenesest mõistetav, et probleemidest ja erinevustest tuleb rääkida avameelselt ja ilma enesetsensuurita, aga alati varustada konteksti ja analüüsiga.

1 Christopher Tyerman, Jumala sõda: Ristisõdade uus ajalugu. Varrak, 2010, lk 250 jj.

2 National Security Strategy of the United States of America. Washington, 2017.

3 Holger Roonemaa, Mari Eesmaa, Inese Liepiņa, Naglis Navakas, Trooja panda: Hiina pehme jõu raske käsi (4. IX); Hiina luure võtab Eesti üha jõulisemalt sihikule (5. IX); Hiina investeeringute kuldsed käerauad (6. IX). Postimees.

4 Daniel Kahneman, Thinking, Fast and Slow. Penguin Books, 2012.