Hommikumaa vägevatest ehk Despootidest, kuningatest ja türannidest

VLADIMIR SAZONOV

Pärast ühte toredat konverentsi Beirutis, kus me kolleegidega Eestist, Soomest ja Austriast arutasime Lähis-Ida aja-, kultuuri- ja usundiloo küsimusi, mõtlesin, et Eestis võiks keegi kirjutada populaarteadusliku, ent põhjaliku teose, mis räägiks hommikumaade despootidest, autoritaarsetest valitsejatest ja absoluutse võimuga kuningatest. Hiljuti avastasin, et orientalist Martti Kalda ongi sellise raamatu avaldanud. Teos baseerub autori raadiosaadetel Vikerraadios ajavahemikul 2017–2022. Kalda on võtnud teema ette laialt ja ambitsioonikalt, peale Lähis-Ida ja mitme Aafrika maa käsitleb Kalda ka nt Põhja-Koread, Jaapanit, Afganistani jne. Seetõttu vaatasin raamatut teatud skepsisega. Kas teos pole fookusest väljas või liialt laiali­valguv ning kas autor suudab kirjutada nii erinevatest riikidest võrdselt hästi? Õnneks lugedes skepsis haihtus.

„Hommikumaa vägevad“ on hariv ja kasulik lugemine kõigile, keda huvitavad Aasia maade valitsejad ja despoodid ning eelkõige XX–XXI sajandi ajalugu. Raamatu ülesehitus võib mõneti paista hektiline ja ebaloogiline, kuid see mulje on petlik. Ainus riik, mis raamatu kontseptsiooniga või hommikumaade sekka minu arvates nii hästi kui teised riigid ei sobi, on Etioopia. Eriti kuna Magribi maadest on välja toodud vaid Maroko ja Liibüa ning regiooni olulisimat suurmängijat, 104 miljoni suuruse elanikkonnaga Egiptust pole käsitletud ning Egiptuse ja Etioopia vahele jääv aastakümneid konfliktide ja kodusõdade all kannatav Sudaan on samuti kõrvale jäänud. Riigis käib praegu sõda, kaks kindralit võitlevad võimu pärast ning see mõjutab väga kogu Aafrikat ja Lähis-Ida. Loodetavasti Sudaan ja Egiptus leiavad käsitlemist Martti Kalda jätkuraamatus.

Lugedes pöörasin ma eelkõige tähelepanu araabia maadele, just need pakuvad mulle suurimat huvi. Nende käsitlemine on Kaldal hästi õnnestunud, kuigi ta pole arabist. Ometi ei pääse ma mööda ka kriitilisest märkusest. Jordaania, Iraak ja Al-Ḩijāzi kuningriik võiksid olla käsitletud eraldi peatükkidena, mitte koos Jordaania peatükis. Al-Ḩijāz sobiks ehk rohkem Saudi Araabia peatüki alla (mida raamatus ei ole), kuna Martti Kalda kirjutab ise (lk 103), et „pärast Osmanite sultanaadi ja kalifaadi kaotamist ründasid Ibn Saudi väed Al-Ḩijāzi“. Al-Ḩijāzi ja Iraagi käsitlemist Jordaania peatüki all õigustab Kalda sellega, et tegu oli Hašimiitide dünastiaga, võib-olla tasunuks peatükk pealkirjastada „Hašimiitide valitsusaeg Lähis-Idas“.

See muudaks kogu raamatu kontseptsiooni, seega ei teagi, mis oleks antud juhul parim valik. Igal juhul on Hašimiitide dünastia käsitlemine oluline, sh ka Iraagis, kus kuningavõim püsis kuni 1958. aastani, mil riigipöörde käigus kuningas kukutati. Fayşal II (1939–1958) kaotas võimu ja Iraagist sai vabariik ning endine kuningas ja tema onu hukati jõhkralt. Iraaki vapustasid riigipöörded ja üks diktatuur asendas teist.

Kui autor kirjutab kunagi raamatu teises köites peatüki Iraagist, siis vajab käsitlust just seletus, kuidas Iraak arenes alates 1958. aastast kuni Saddam Husseini diktatuurini (valitses 1979–2003) ja mis sai Iraagist pärast seda, kui Saddam 2003. aastal võimu kaotas ja tema liitlased alustasid sõjalist operatsiooni Iraagis ning kuidas Süüria ja Iraagi aladel tugevnes terroristlik organisatsioon ISIS, kelle utoopiline eesmärk oli luua kalifaat, mis hõlmaks kogu Lähis-Ida, Põhja-Aafrika jm alad.

Aga kui oletada, et raamatule tuleb jätk ning arvatavasti võetakse järjest vaatluse alla ka nt Tuneesia, Egiptus jt Põhja- ja Ida-Aafrika maad, siis Etioopia, kellel muide on tugevad sidemed ka Lähis-Idaga, eelkõige Araabia poolsaarega, on igati õigustatud ja mõistlik valik sellesse raamatusse.

Raamatus ei käsitleta Hiinat ega Indiat, ent niigi ligi 500 leheküljega teose jaoks oleks see tõsine probleem, sest raamatu maht kasvaks veelgi. Seega, juhul kui raamatule tuleb jätk või teine köide, siis Hiina, Egiptus, Iraak, Türgi, Saudi Araabia, Indoneesia ja India peaksid seal kindlasti olema. Võimalik et see nimekiri tuleks pikemgi. See looks terviklikuma pildi kogu regioonist, mis on tohutult suur, väga mitmekesine ja kirju.

Kalda raamatu ühe vaieldamatu plussina peab välja tooma, et tegu on populaarteadusliku ülevaatega, kus on palju pilte, kõik on esitatud ladusal ja hästi loetaval viisil. Autor on teadlasena, orientalistina, kes on aastaid uurinud Aasia maid ja reisinud palju oriendis, teinud ära suure töö, läbi töötanud tohutu arvu allikaid ning sünteesinud lugeja jaoks kergesti seeditava teksti, mis baseerub täpsel faktide valikul ja asjakohasel interpretatsioonil. Selleks et kirjutada raamat Aasia ja Põhja-Aafrika riikidest, on kindlasti vaja laia silmaringi ja aru saada laiemast kontekstist. Ei piisa, et ollakse iranist, indoloog või turkoloog, selleks et hõlmata sellist tohutut regiooni ning mitte teha vigu ja väärtõlgendusi.

Raamatus esineb ka üksikuid ebatäpsusi, nt lk 99 kirjutab autor Hussein ibn Alist mainides, et ta sündis 1853/1854 ja suri 1931, mis on muidugi õige. Samal leheküljel mainitakse aga tema isa Ali ibn Muhammadi, kelle eluaastad dateerib autor 1859–1941. Õnneks selliseid vääratusi ma rohkem ei leidnud, ju on autor ja toimetaja need eelnevalt hoolikalt välja rookinud.

Kalda on oma raamatus eessõnas (lk 8) kirjutanud: „Need lood pole siin selleks, et ajaloofilosoofia üle juurelda, ega ka selleks, et moraali lugeda, vaid et ajaloost saaks õppida.“ Ja sellega nõustun täielikult. Kaldal on õnnestunud näidata, mida ta raamatu alguses oli lubanud, kuidas Esimene ja Teine maailmasõda ning kolonialism vormisid ja mõjutasid kogu Aasiat ja Aafrikat, ning nagu näeme, mõjutab Esimese ja Teise maailmasõja pärand, sõdade järgne maailm, nagu ka neist välja kasvanud ja neile järgnenud külm sõda, paralleelselt kolonialismiga Aafrika ja Aasia maid siiamaani, põhjustades nii kiiret arengut, kuid ka konflikte ja fantoomvalusid.