Huviharidus ei ole ainult soe bussipeatus

Noorte huvitegevuse toetussüsteemi kontseptsioon toob järgmisel sügisel valdkonda 6 miljonit eurot lisaraha. 2018. aastast lisandub terveks aastaks 15 miljonit eurot.

MARIS HELLRAND

Vestlusringis huvihariduse probleemide ja uue kontseptsiooni rolli üle nende lahendamisel osalesid kultuuriministri nõunik Piret Hartman, haridus- ja teadus­ministeeriumi noorteosakonna asejuhataja Ardo Rohtla, Sally Stuudio asutaja ja juhataja Annely Köster, Eesti Muusikakoolide Liidu juhatuse esimees Kadri Leivategija, Rakvere abilinnapea Kairit Pihlak, Eesti Teadushuvihariduse Liidu juhatuse liige Heilo Altin ja MTÜ Loovkirjutamise Keskus juhatuse liige Katriin Fisch-Uibopuu.

Vestlusringis osalesid Anneli Köster, Kairit Pihlak, Maris Hellrand ja Piret Hartman, ...

Vestlusringis osalesid Anneli Köster, Kairit Pihlak, Maris Hellrand ja Piret Hartman, …

Annely Köster: Huvihariduse kontseptsiooni on välja töötatud väga kaua. Huvihariduse valdkonna inimesed ja organisatsioonid said kokku veel enne, kui selle kontseptsiooni tegemine haridus- ja teadusministeeriumi haldusalast kultuuriministeeriumi üle tuli. See oli esimene kord, kus toimus nii laiapõhjaline sisuline kaasamine ning inimesed said omavahel asjad selgeks rääkida ja läbi kirjutada. Seekord hakkas vähenema tunne, et igaüks on oma kaevikus: ühes noorsootöötajad, ühes profisport, kuskil vabaajakeskused, kuskil kunstiringid, kuskil kunsti- ja muusikakoolid. Meil kõigil on üks suur eesmärk, aga selle sees on iga valdkonna vajadustest tulenevad ootused. Kui protsess läks üle kultuuriministeeriumi, siis oli kultuurivaldkonnal suur ootus, et lisaks huvi­hariduse kättesaadavusele saab suuremat tähelepanu ka huvihariduse kvaliteet ja järelkasv. Järelkasvu ja kvaliteedi pool jäi uues mudelis siiski tagaplaanile ja põhirõhk on kättesaadavuse parandamisel. Võib-olla peaksime rohkem tähelepanu pöörama sellele, et huviharidus ei ole ainult soe bussipeatus. Selleks et noored tahaksid osaleda, peab see olema tõeliselt innustav, motiveeriv ja arendav ehk kvaliteetne. Eesti Kultuuri Kojaga esitasime ettepaneku, et muusika-, kunsti- ja tantsukoolides, kus tegeletakse valdkondliku järelkasvuga, võiks olla atesteerimissüsteem. Siis oleks võimalik taotleda koolile kõrgemat atesteeringut. Kui panustada kvaliteeti, keskkonda, õppemeetoditesse ja õpetajate kvalifikatsiooni, võiks saada ka rohkem toetust.

... Skype’i vahendusel Kadri Leivategija, Heilo Altin, Katriin Fisch-Uibopuu ja  Ardo Rohtla.

… Skype’i vahendusel Kadri Leivategija, Heilo Altin, Katriin Fisch-Uibopuu ja Ardo Rohtla.

5 × Piia Ruber

Piret Hartman: Olukorra teeb keeruliseks, et huvitegevuses osalemise kohta ei ole häid andmeid, kui palju ja kus keegi osaleb. Miks me valisime ligipääsu parandamise tee? Statistika näitab, et mitteosalejaid on 10–15%, aga nägime, et osalusprotsent kõigub omavalitsuseti vägagi, kõikudes 60 ja 90 vahel. Saime aru, et ligipääs on kitsaskoht. Teiseks, valitsus andis kontseptsiooni tegijatele ülesande tõsta huvitegevuses osalemise määra. Pidime lähtuma konkreetsest probleemipüstitusest.

Kontseptsiooni eesmärk on parandada peale ligipääsetavuse huvitegevuse mitmekesisust. Need KOVid, kes hakkavad toetust saama, peavad tagama huvitegevuse kolmes põhivaldkonnas: sport, kultuur ning loodus- ja täppisteadused.

Loomulikult ei lahenda see kontseptsioon kõiki probleeme. Huvitegevuse kvaliteedi tõstmine ning õpetajate olemasolu ja väärtustamine on teravad teemad. Sellepärast otsustasime anda olulise ressursi huvitegevuse katus­organisatsioonidele, kes saaksid nende teemadega tegeleda. Kontseptsiooni raames saame praeguse olukorra paremini kaardistada ja organisatsioonid kasutada ressursi, et hakata oma valdkonda arendama. Võib-olla kolme-nelja aasta pärast istume sama grupiga uuesti laua taha ja ütleme, et see kontseptsioon on vananenud. Kõige hullem oleks see, kui jäämegi lõputult vaidlema ja valitsus otsustab lõpuks selle 15 miljonit panna hoopis mujale.

Köster: Sally Stuudios algab 25. hooaeg ja kogu selle aja jooksul ei ole olnud mingit ülevaadet ega ka toetussüsteemi. Tendents on seega positiivne, esimene samm on astutud. Meie ja ka teiste kunsti- ja muusikakoolide mure on see, et nüüd ei jääks järgmiseks 25 aastaks kogu tähelepanu sellele, et lävepakk hästi madal oleks, vaid et tekiks võimalusi ka sisuliseks arenguks. Noor käib ikkagi seal, kus on põnev, kus asjad on hästi korraldatud ja kus õpetajad on professionaalsed. Kui mõtleme spordi, muusika, kunsti, tantsu ja teatri järelkasvu peale, siis on vaja midagi enamat kui lihtsalt kohta, kus olla. Kui kõigist lastest ei saagi professionaalseid sportlasi, kunstnikke, muusikuid, siis saavad neist inimesed, kes mõistavad seda valdkonda ja kellele see jääb hobiks ja silmaringi laiendavaks väärtuseks. Võib ju öelda, et meil ei ole vaja nii palju sportlasi, muusikuid ja kunstnikke, sest nad ei tooda pealtnäha midagi. Aga kunsti­õpingutel on oluline osa isiksuse arengus ja maailmavaates. See on sallivuse ja loovuse kool.

Eelkõige regionaalne ja sotsiaalne meede

Katriin Fisch-Uibopuu: Eelnõu ja seletuskirja alusel on see eelkõige regionaalne meede, seejärel sotsiaalne meede ja kolmandana võib seal nimetada mingi­sugust kultuurilist komponenti, kui üldse. Seal pole keskendutud kõigile noortele. Tegu on pigem vajaduspõhise toetusega noortele, kellel on toime­tulekuraskused, mõni erivajadus või kes elavad maapiirkonnas. Kontseptsiooniga lahendatakse pigem nende ligipääsu­probleeme, mitte kultuuri, spordi või loodus- ja täppisteaduste huvitegevuse kvaliteedi küsimusi. See tuleks selgelt välja öelda, sest muidu tekivad valed ootused, mida ei ole võimalik täita. Eriti suured ootused on erasektoril, keda KOV on siiani toetanud suhteliselt väikeste vahenditega. Kui me räägime seoses selle meetmega, et iga last hakatakse huvi­hariduse väljal toetama, siis see ei ole nii.

Kairit Pihlak: Mul on väga hea meel, et see kontseptsioon on sündinud ühise töö tulemusel. Väljatoodud kitsaskohad on väga õiged ja kõik osalised olid sellise valikuga ka nõus. Rakveres ei ole ligipääsetavus rahalises mõttes huvihariduse suurim probleem. Summa on kogu Eesti peale ka küllaltki väike. Näiteks Rakvere kulutab täna huviharidusele üle miljoni euro aastas ehk umbes 5% kogu eelarvest, nii et meie puhul ei ole rahaline lisa väga suur. Kui suudame aga tänu sellele paremini motiveerida häid õpetajaid, et tekiks huvitavate valdkondade lipukandjaid ja särasilmseid eestvedajaid, on see tähtis. Toome näite spordisüsteemist, kui seati sisse treeneritoetus. Olime juba suutnud treenerite palka tõsta ja ainus võimalus lisaraha kasutada oli ikkagi palkadeks. Väikeses kohas tekitab paksu verd, miks on sporditreener rohkem väärt kui muusikaõpetaja. Loodetavasti aitab uus meede ka teise poole järele.

Kadri Leivategija: Meie muusika­koolide liitu kuulub sadakond muusikakooli, nii munitsipaal- ja erakoolid kui ka tavakoolide juures tegutsevad muusikakoolid. Meie arvates on väga vajalik, et lisarahastus tuleb. Kardan siiski, et huvihariduse kvaliteedile, mis muusikahariduses on suur probleem, seda raha ei jätku. Muusikakoolide liitu kuuluvates koolides õpib üle 10 000 lapse. See on Eesti kohta paras hulk lapsi, aga meil hakkab lähiajal ehk kümne aasta jooksul puudu olema ligi 200 õpetajat. Noored inimesed ei tule pärast muusikaakadeemiat ega Tallinna ülikooli õpetajaks just väga väikse palga tõttu. Me ei saa rääkida kvaliteedist ega laiapõhjalisusest: kui seda inimest ühes või teises maakonnas lihtsalt ei ole, siis ei saa teatud pille lihtsalt õpetada. Kvaliteedifond selle meetme juures on koos seirefondiga 5%. Seda on liiga vähe, et katusorganisatsioonid saaksid tegeleda õpetajate palga teemaga. Muusikaõpetaja elukutse jätkusuutlikkus on oht ka meie rahvuskultuurile, sest kui kõrgkoolid võivad võtta üha rohkem sisse rahvusvahelist üliõpilaskonda, siis ega Hiinast, Koreast või ka Euroopa riikidest tulnud tudengid ju pärast siia õpetajaks ei jää. Meile on oluline, et ka see valdkond saaks toetust.

Hartman: Kui raha jõuab KOVidele, siis on see tegelikult suunatud otse huvi­tegevuse korraldajatele või huvitegevuses osalevatele õpetajatele, väiksem osa vahenditele või õppemaksude tasumisele. Loodame, et kontseptsiooni raames väärtustatakse ennekõike õpetajaid. Me näeme praegu probleemi selles, et just väiksemates kohtades ei ole KOVil võimekust maksta õpetajatele piisavalt palka. Kontseptsiooniga tulemegi KOVile appi, et motiveerida õpetajat kohapeale jääma ja lapsi õpetama. Oleme mõelnud, kuidas õpetajat toetada.

Kuidas tõsta kvaliteeti?

Hartman: Oleme avatud ettepanekutele, millised võiksid olla meetmed kvaliteedi tõstmiseks. Nii nagu spordis, võiks ka huvihariduses määratleda õpetajate kvalifikatsiooni. Peame mõtlema, kas tahame luua riiklikult toetatud süsteemi, kus ongi ainult need pakkujad, kellele on kehtestatud kvaliteedinõuded. Kuna meede on aga vaja rakendada järgmisest sügisest, siis selle teema juurde saab hiljem naasta.

Ardo Rohtla: Kvaliteediga peab kindlasti tegelema, aga tuleksin tagasi selle juurde, kust praegu käsitletavad teemad kerkisid. 2014. aastal kutsus toonane haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski kokku esimese töörühma, mis tuvastas kitsaskohad. Peale kvaliteedi oli raskusi kättesaadavuse ja mitmekesisusega. Seega ei ole meil võimalik ühte teemat olulisemaks pidada. Kuna kõikidega on probleeme, tuleb kõikidega tegeleda. Kuivõrd lähtekoht on noore vajadused ja küsimus, kuidas saada noori rohkem huvitegevuse juurde, siis leiti, et kõige loogilisem on läheneda nende probleemide lahendamisele noorele kõige lähemal tasandil ehk KOVi kaudu. Huvikoolide pidajad – omavalitsused või MTÜd – toimivad KOVis. Selle loogikaga oleme edasises protsessis jõudnud just selle poole toetamiseni. Tegemist on lisatoetusega, mis moodustab ainult ca 10% rahast, mis praegu kogu huvitegevuses kasutada on. See tähendab, et peame keskenduma väga konkreetsetele teemadele, kuhu need vahendid suunata. Kvaliteedile saab pühenduda edaspidi. Me ei saa ju eeldada, et riik hakkaks kehtestama eeskirju ja ette ütlema, missugune kunsti- või muusikaõpetus on kvaliteetne. Meie hinnangul teavad ja oskavad seda kõige paremini valdkonna inimesed ise. See on paljuski huvialavaldkondade inimeste enda kokkulepe ja loodame, et nad nüüd saavadki kvaliteedi parandamisele pühenduda.

Fisch-Uibopuu: Aga te ei anna ju raha lihtsalt kvaliteedi arendamiseks. Sellel rahal on silt juures. Siin on täpselt öeldud, kuidas seda rahasummat arvestatakse: eelistatakse piirkondi, kus elanikke on hõredalt, 50 noore korral on koefitsient 5 ja 500 korral on see 0. KOVides, kus on noori rohkem kui 500, on mitmekesisuse koefitsient 0. Kui palju pärast haldusreformi üldse jääb neid KOVe, kus on alla 500 noore? Selles mõttes on see regionaalne ja suhteliselt lühiajaline meede. Kui mingisse valdkonda lisandub vahendeid, siis lisandub ju ka pakkujaid. Nüüd on küsimus, millise kvaliteediga pakkujaid me tahame. Kas me eelisrahastame midagi? Kas me kutsume sellega midagi uut esile? Noorsootööga rahulolu uuringust tuli selgelt välja kaks põhjust, miks ei osaleta: koolikoormus on suur ja pakutav huvitegevus ei köida. Siit tulebki suund kvaliteedi tõstmisele. See tähendab ka, et huvi­tegevuse valdkondi peaks juurde tulema. Küsimus on sisus. Praegu tundub see meede pigem transporditoetusena.

Hartman: Täpsustuseks: koefitsiendis ei arvestata KOVis elavate laste arvu, vaid asustusüksuses elavate laste arvu. Kontseptsioon on haldusreformikindel.

Kuidas võrdselt kohelda?

Köster: Kontseptsioonis on mitmes kohas selgelt öeldud, et koheldakse võrdselt era- ja munitsipaalhuvi­haridust. Kuidas seda päriselt tagada? Olles 25 aastat Tallinnas tegutsenud, ei kujuta ma ette, kuidas sellest meetmest võiks midagi jõuda erakunstikoolile õppe­tegevuse põnevamaks ja kvaliteetsemaks muutmiseks.

Hartman: Nagu ka seaduses kirjas, lähtutakse lapse huvidest ehk KOV peab toetust andes lähtuma lapse soovidest ja mitte omandivormist. Teiseks, kõigi KOVide eelarve on avalik. Kui huvitegevuse teenusepakkujad teavad, milline ressurss on KOVi tulemas, siis saavad kohalikud inimesed silma peal hoida, kuhu see raha liigub. Meie eesmärk ei ole täiendava ressursiga asendada kulutusi, mida KOV nagunii huvitegevusse teeb, vaid lahendada selle fondi abil allesjäänud kitsaskohti. Kõik algab lapse huvidest ja kogukond peaks huvihariduse teemal aktiivselt silma peal hoidma. Samuti on huvitegevuse planeerimine ja rahastamine just sellised teemad, mida peaksid KOVides arutama noorte volikogud.

Köster: Kas ei oleks võimalik kasutada analoogi spordivaldkonnast? Spordis on enamik klubisid erasektoris ja see toimib.

Hartman: Huvitegevuse valdkonnad on väga erinevad: keeruline on rakendada samu kriteeriume korvipunujate ringi juhendajale ja klaveriõpetajale.

Fisch-Uibopuu: Aga miks ei peaks see võimalik olema? KOVid toetavad ka praegu peale spordihuvitegevuse loodus- ja täppisteaduste ning kultuuriga seotud huvitegevust. Toetus põhineb valdavalt pearahal, finantsskeem on lihtne ja seda õnnestub kindlasti kopeerida. Küsimus on pigem sisulistes eesmärkides. Millist rolli huvitegevus inimese arengus mängib? Miks on meil seda üldse vaja? Sealt saab ka vastuse küsimusele, mida tuleks sisuliselt toetada. Seletuskirjas on vähe peatutud põhjendustel, kui palju on neid KOVe, kus on lapsed, aga huvitegevust ei ole; milline osa sellest toetusest läheb transpordile või kuidas KOVid koostööd tegema hakkavad. Jääb silma, et bürokraatia kasvab meetmega päris palju. Minu hirm on, et nende valdkondade esindusühingutele jääb see raha väga piskuks.

Rohtla: Me ei arva, et bürokraatiat tuleb juurde, sest KOVid vastutavad ka praegu noorsootöö ja huvihariduse eest. Neil peaks juba praegu olema ülevaade, mis huvihariduses toimub. Neil on vaja kitsaskohad välja noppida ja plaanida, kuidas need lahendada. Kui nad seda seni teinud ei ole, siis tuleb Eesti noorsootöökeskus appi.

Leivategija: Me räägime mitmekesisusest ja arendamisest, kuid paljude muusikakoolide ees on küsimus üldse ellujäämisest. Kõik õpetajad meie valdkonnas on professionaalsed. Meil ei ole vaja rääkida kvaliteedikontrollist, vaid sellest, et valdkonda ei tule uusi õpetajaid. 200 puuduvat õpetajat oma koormusega on väga suur hulk.

Pihlak: See võib olla ebapopulaarne mõte, aga muusikakoolidel on tihti traditsiooniline rütm ja tundub, et muusika­kool võiks natuke rohkem jälgida, milline on tänapäeva laste ja noorte maailm. Laps tahab muusika kõrval katsetada ka spordis ja kunstis. Muusikakooli õpe on üks kallimaid üleval pidada, aga ma ei näe, et meie linnas hakkaks muusika­kool kokku kukkuma. Võib-olla saab õppemetoodika üle vaadata ja koormust paremini jaotada. Laste huve ja vajadusi tuleks vaadata paindlikumalt, andekatele rohkem panustada ja neile, kes tahavad muusikaga tegeleda isiksuse arendamiseks või rõõmu pärast, vastavalt teisiti. Kui me selle süsteemi veidi ümber vaatame, suudame maksta ka muusikaõpetajatele kõrgemat palka, et neil tekiks motivatsioon see töö valida.

Köster: Ma usun, et see sõltub omavalitsuste rahalistest võimalustest, aga ka prioriteetidest ja väärtustest. Siin on Eestis suured erinevused, tunnistagem. Kuna just väärtused erinevad palju, siis võiks meetme rakenduses olla mingid kindlamad kriteeriumid.

Heilo Altin: Sport, muusika ja kõik muu – teil on kõik väga hästi! Loodus- ja täppisteadusi ning programmeerimist ja robootikat hakkasime üles ehitama alles kuus aastat tagasi. Praegu on selline seis, et enamik LTT-huviringe ei tegutse noorte- ega huvikeskuste juures, vaid koolides. Õpetajad koolitatakse välja ringide juhendajateks. Suurim takistus pole vahendite, vaid juhendajate puudus. Neid ei ole seetõttu, et KOVid ei maksa neile palka. Nad saavad tunnivälise töö eest naeruväärse tasu ja just seetõttu loodame, et uus kontseptsioon võiks meie murekoha lahendada. Kõik, kes tahaksid robootika või LTT-huviringe juhendada, saaksid seda nüüd teha, sest nad saaksid selle eest normaalset tasu. Eestis on LTT-huviringides 4000–5000 last, see on 10% kogu huvitegevuse osakaalust. Me ei püüa kõigist insenere teha, aga peame andma võimaluse süvitsi minna, nagu teisteski valdkondades tehakse. Praegu see võimalus puudub, kuigi huvi on suur.

Fisch-Uibopuu: Mina ka pooldan, et LTT-huviharidust oleks rohkem. Aga kuidas see kontseptsioon LTT-õpetajate puudumise murekoha lahendab? Me vaatame siin ju vajaduspõhiselt toimetulekuraskuste ja erivajadustega ning maapiirkondade noori.

Rohtla: Ei saagi öelda, et kontseptsioon ühe probleemi täielikult ära lahendab. Saame siin kaasa aidata, sest kontseptsioon ütleb, et KOV peab tagama noortele tegevuse kolmes põhivaldkonnas: kultuur, sport ja LTT. Seda hakkame ka jälgima, et KOVides oleks LTT-huviringid või huvikool ja noortel oleks sellele tegevusele ligipääs. Kui seda ei ole, siis tuleb sellega tegeleda ja sinna vahendeid suunata – õpetajate palka vms. Nii peaks noorte ligipääs LTT-tegevustele paranema.

Fisch-Uibopuu: Mina näen, et see kontseptsioon ikkagi probleemi ei lahenda, sest LTT osas on kõige suurem potentsiaal tõmbekeskustel, suurtel linnadel, kus on potentsiaalsete juhendajate kontsentratsioon kõige suurem. Need linnad jäävad aga toetusest ilma, sest kontseptsiooni järgi eelisarendatakse hõreasustusega piirkondi.

Hartman: Kontseptsioon aitab lahendada välja toodud probleemi, sest on seatud tingimus, et LTT peab olema üks valikuvõimalustest. Seejuures saab iga KOV vastavalt oma vajadustele otsustada, kuidas ta selle tagab. Kui tantsuring ja spordiklubi on olemas, siis saab toetuse suunata näiteks tehnika­ringi avamiseks, vajalike vahendite soetamiseks või õpetajale palga maksmiseks. Kui ütleme KOVile ette, kuhu ja kui palju ressurssi suunata, siis me ei lähtu tegelikust kohapealsest vajadusest. Oleme püüdnud teha paindliku süsteemi.

Eesmärk ei ole teha igasse külasse muusikakool või tehnikaring, vaid võimaldada väiksema finantsvõimekusega KOVil pearaha kaasa anda, kui laps tahab käia suuremas keskuses huviringis. Nii saab suur KOV, kes selle huviringi korraldab, vajaliku ressursi. Selle võimaluse eest on väga paljud väikesed KOVid tänulikud.

Kas bürokraatiat tuleb juurde?

Fisch-Uibopuu: Sel juhul me räägime ju ikka transporditoetusest ja sellega kaasneb suur bürokraatia.

Hartman: Kui kontseptsiooniga tööd alustasime, oli kultuuriministri nõue, et see ei viiks lisaraha bürokraatiasse ja administratsiooni. Kogu raha läheb huvitegevusse. Seetõttu ei ole loodud ka ühtegi uut struktuuriüksust ega bürokraatiamasinat. Proovime ära kasutada praegused katusorganisatsioonid ja KOVid. Statistikat tuleb teha, et aru saada, kas raha liigub õiges suunas või mitte.

Fisch-Uibopuu: Kui laps hakkab teises kohas huviringis käima ja saab selle eest bussikompensatsiooni, siis peab ju kuskil üks ametnik tema bussipiletitega tegelema.

Hartman: Aga me tahamegi, et KOV tegeleks sellega, et lapsed huviringidesse jõuaksid. Me näemegi ette, et KOVid hakkaksid pärast haldusreformi veel tõsisemalt huvitegevust, ka sporti ja kultuuri planeerima. Lisaraha ei ole mõeldud administreerimiseks. Huvitegevusest ülevaate tegemine on KOVi ülesanne koostöös HTMiga.

Pihlak: Mina KOVi poolelt ei näe selles üldse probleemi. Tänapäeval on võimalik bussiettevõtetega kokku leppida ja arve esitada. Keegi ei pea pileteid liimima.

Altin: Robootika puhul võib täheldada, et lapsed pigem ei reisi. Kui neil ei ole võimalust lihtsalt pärast tunde ringi minna, siis nad ei hakkagi sinna minema. Küll aga reisivad juhendajad-õpetajad. Väga palju on juba näiteid, et üks juhendaja käib mitme kooli vahet. Vahendites ei ole probleem, sest Tiigrihüppe ja HITSA toetused on aidanud koolidel väga palju vahendeid hankida. Probleem on juhendajate puudumine.

Hartman: Väikestes maakohtades nägimegi, et kui õpetaja tuleb, siis transport sööb ta palgaraha ära. Õpetaja transpordi eest tasumine oleks lahendus. Iga KOV on oma võimetelt ja vajadustelt ise nägu. Kui meie ütleksime, kuidas KOV peab seda raha jaotama, siis oleks see keeruline ja ebamõistlik.

Õpetaja palk

Leivategija: Selle kõige juures on ikkagi üks küsimus. Kuidas tagada selle kontseptsiooniga õpetajatele palk, mis motiveeriks neid seda tööd tegema? Kuidas garanteerida, et mitteformaalse hariduse andjate töö on samamoodi väärtustatud nagu õpetajatel, kes töötavad koolis? Juhendaja peab andma kõigile noortele õpetust vastavalt nende andekusele ja vajadustele. See vajab oskust, professionaalsust ja ka tasustamist samadel alustel, nagu seda tehakse koolides. Sel juhul saaksime rääkida mitmekesisusest ja õpetajate motivatsioonist ning jätkusuutlikust huviharidusest laiemalt.

Rohtla: Riiklikult on väga keeruline huvihariduse juhendajate palku garanteerida, sest asutuste omanikud on KOVid ja erasektor. Tegu on tööandja ja töövõtja suhtega, millesse meil on raske sekkuda. Saaksime aga noorte huviharidust ja tegevust mitteformaalse õppimisena rohkem väärtustada. Huviharidus ei ole niisama vaba aja veetmine, vaid noored saavad selle kaudu konkreetse õpiväljundi, oskused, teadmised ja kogemused. Seda mõistes saame tõsta kogu huvihariduse väärtust. Edasi saame aru, et sinna on vaja panustada ja et on tarvis väärtustada ka pedagooge, treenereid ja juhendajaid.

Fisch-Uibopuu: Kultuuriministeerium ning haridus- ja teadusministeerium on teinud suure töö, et üleval hoida diskussiooni, milleks meile see huviharidus üldse. Seda tuleb võtta esimese sammuna. Kontseptsiooni keskmes on praegu vajaduspõhisus ja mitmekesisus – hästi. On veel palju aspekte, mida sisulise kvaliteedi huvides teha, aga ilmselt on need juba järgmiste eelnõude küsimused. Praegu jääb ainult tõdeda: tore on, et meil on selles valdkonnas üle Eesti 6000 spetsialisti, kes panustavad oma aega, tegelevad meie lastega ja loodetavasti saab siis järgmiste eelnõudega nende motivatsiooni ka tõsta.

Hartman: Tänan kõiki neid inimesi, kes on kontseptsioonile kaasa mõelnud. Suur edasiliikumine on ka see, et kultuuriministeeriumi sisunõunikud on hakanud rohkem oma valdkonna huvitegevusele mõtlema. Kui varem peeti seda pigem haridusministeeriumi teemaks, siis nüüd on ka kultuuri­ministeeriumi inimesed oma valdkonnas hakanud mõtlema järjepidevuse tagamisele, suheldes aktiivsemalt oma partnerorganisatsioonidega. Tahaksime, et katusorganisatsioonid ja ka kõik teised asjaosalised aitaksid mõelda, mida saab praeguste ressursside piires veel ära teha. Rahalises mõttes räägime väikesest osast kogu huvitegevuse eelarvest, aga ometi on käivitunud suur asi.

Leivategija: Suur töö on tehtud ja hea, et on kaardistatud kõik vajadused – kuskilt peab alustama. Ka eelkutseõpe on huvihariduse üks oluline roll, sest väikese inimese huvialast võib saada kunagi tema elukutse. Selleks et teha valik, mis teda huvitab ja millega ta tahaks täiskasvanuna tegeleda, on vaja inspiratsiooni ja tõuget. Huviharidus on palju laiem kui lihtsalt vaba aja veetmise vorm.

Rohtla: Ma olen täiesti nõus. Nii toimib see ka praegu – need, kel on suuremad võimed ja sügavam soov midagi teha, saavadki selle teemaga tegeleda süvitsi, ka edasi õppida. Aga nende kahe poole vahel ei peaks valima. Peaks olema ka selline huviharidus, kus laps saab otsida ja katsetada eri asju. Aga kindlasti peaks rohkem tähelepanu pöörama nendele, kes tahavad süvitsi minna, ja nende juhendajatele ka palgana rohkem panustama.

Praegu räägime huviharidusest ikkagi kui vaba tahte põhisest tegevusest, mis ei ole osa tasemeharidus­süsteemist, nii et me ei saa otseselt rääkida sellest, et tegemist on eelkutse­õppega. Huvikoolis käimine ei ole ju edasiõppimise eeltingimus.

Kvaliteet – kas looduslik valik?

Altin: Mulle jäi ikka kvaliteediprobleem mõttesse. Meie otsime juhendajaid, kes tegelevad ITga, kelle silm särab ja kes on nõus tulema vabast ajast lapsi juhendama. Olen nõus, et peame hakkama kvaliteeti tagama, aga LTT-valdkonnas on praegu vaja üldse leida nii palju juhendajaid, kelle seast hakata kvaliteetsemaid valima. Mina laseksin loodusel oma töö teha: kui juhendaja ei ole motiveeriv ega suuda oma valdkonda professionaalselt huviringis edasi anda, siis lähevad lapsed ka ära. Sellised ringid ei jäägi kestma.

Köster: Loodusliku valiku printsiip ja nähtamatu käsi kindlasti toimivad, aga see võib lastele ja noortele traumaatiliselt lõppeda. Teame kindlasti kõik kurioosseid lugusid muusika-, kunsti-, tantsu- ja spordiõpingutest, mille tõttu on inimene täiskasvanuna kogu valdkonna vastu vaenulikult meelestatud. Ainult looduslikule valikule loota ei saa. Koostööd peaks soodustama ka valdkondade professionaalsete organisatsioonidega: kultuurivallas loomeliitudega, spordis ja ITs nende katus- ja erialaorganisatsioonidega. Neilt saaks head nõu, koolitust, aga ka abi, et eristada terad sõkaldest ja aidata kaasa kogu valdkonna sidusale arengule.

Vestlusringis osalesid Anneli Köster, Kairit Pihlak, Maris Hellrand ja Piret Hartman, ...

Vestlusringis osalesid Anneli Köster, Kairit Pihlak, Maris Hellrand ja Piret Hartman, …

... Skype’i vahendusel Kadri Leivategija, Heilo Altin, Katriin Fisch-Uibopuu ja Ardo Rohtla.

… Skype’i vahendusel Kadri Leivategija, Heilo Altin, Katriin Fisch-Uibopuu ja Ardo Rohtla.

5 × Piia Ruber

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht