Huvitav, aga vähemalt kümme aastat hilinenud

Olaf Mertelsmann

Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat. Dokumentide kogumik Eesti okupeerimisest 1940. aastal. Koostanud Liivi Uuet ja Erich Kaup, Heino Arumäe eessõna. Tammerraamat, 2011. 456 lk. Dokumentide publikatsioonid seisavad tavaliselt teatmeteosena raamatukogude kõige tagumises nurgas ja kattuvad seal rahulikult tolmukihiga. Kuid sellel dokumendikogumikul on põnev pealkiri, käsitletud on ikka veel aktuaalset teemat ja see peaks kommertsprojektina leidma võimalikult palju ostjaid. Kahtlen siiski selles, et igaüks loeb läbi üle 400 lehekülje ajaloolisi dokumente. Kostajad Liivi Uuet ja Erich Kaup on näinud tõepoolest palju vaeva võimaldamaks lugejale võimalikult laiaulatuslikku pilti ajaloolisest olukorrast Eestis aastatel 1939 ja 1940. Kaasatud ei ole mitte ainult Eesti ja Venemaa arhiive vaid ka Saksamaa ja üks Soome arhiiv. Põhilise töö on tõenäoliselt ära teinud Erich Kaup, kes oma surma tõttu ei saanud seda lõpule viia. Nüüd aga siiski kriitika juurde. Ei Heino Arumäe ega ka Liivi Uuet viita oma sissejuhatavates sõnades teemakohasele kirjandusele, nagu näiteks Jelena Zubkova tööd või minu kogumikud „Sõja ja rahu vahel” või „Estonia 1940–1945”. Mainimata on jäänud ka teaduslike uurimuste hetkeseis. See ei ole õiglane lugeja suhtes, kes lastakse nii-öelda ilma ettevalmistuseta dokumentide kallale. Tundub, et Uuet ei ole isegi kursis aktuaalse teadusseisuga, vastasel korral oleks ta terve rea ebaolulisi dokumente välja jätnud ja pikemat aega Moskva Parteiarhiivis (RGASPI) veetnud. Kaup oli endise parteiajaloolasena mõnda aega seal töötanud, kuid näib, et ta ei teinud seal koopiaid. Nagu on uuematest uurimustest selgunud, asuvad Eesti vastavate aastate saatust puudutavad võtmedokumendid just nimelt poliitbüroo, orgbüroo ja Andrei Ždanovi fondides parteiarhiivis. Kes seda ignoreerib, on tulnud oma raamatuga välja vähemalt kümme aastat liiga hilja ja jätnud kõige olulisemad dokumendid välja.

Igaüks, kes loeb seda dokumendipublikatsiooni, leiab küll paljugi huvitavat – seda eriti Eesti perspektiivi põhjaliku esitluse puhul –, kuid siiski jääb lugejal mõndagi olulist teada saamata. Läänepoolsete naaberriikide „revolutsioneerimisest” mõeldi juba Lenini võimuhaaramisest saadik. Selleks oli kaks võimalust: tõeline revolutsioon või sovetiseerimine pärast sõjalist okupatsiooni. Kuna revolutsiooni tee ei osutunud edukaks, panustas Moskva lõpuks sovetiseerimisele. Ida-Poola annekteerimisest 1939. aasta septembris sai Baltimaadel 1940. aastal kasutatud meetmete mudel. Annekteeritud alade ümberkujundamise viisid kohapeal läbi kolm erivolinikku (poliitika, sõjavägi ja julgeolek). Moskvas tegeles poliitbüroo suuremate küsimustega, orgbüroo detailidega. Lisaks improviseeriti veel kohapeal. Liivi Uuet kirjutab ise, et tegemist ei olnud sotsialistliku revolutsiooniga (lk 33). Miks ei korja ta siis üles sovetiseerimise kontseptsiooni, mis domineerib praegu uurimustes ja mida tundsid juba toonased informeeritud kaasaegsed?

Kui lugeda seda kogumikku ilma eelteadmisteta, võib kergesti tekkida mulje, nagu olnuks Balti riikides toimunu midagi ainulaadset. Suuremas osas oli aga tegemist Ida-Poola sündmuste kordusega. Ida- ja Kesk-Euroopa sovetiseeriti pärast Teist maailmasõda muide veidi teisi mustreid järgides.

On veel mõned väiksemad probleemid, mida arvustada. Mõningad dokumendid ei ole eesti keelde tõlgitud mitte originaalkeelest (saksa või vene keelest), vaid ingliskeelse tõlke kaudu. Kas tänapäeval ei ole tõesti võimalik kätte saada originaalväljaannet või originaaldokumendi koopiat? Mõningaid arhiivilühendeid nagu PAAA või KA pole seletatud ja lugeja ei tea, millise arhiiviga on tegu. Kahtlen selles, et lehekülgedel 425–427 kajastatud dokument pärineb tõepoolest ära toodud arhiivist, kuna see kuulub tegelikult ühte teise arhiivi.

Positiivselt tuleb hinnata Eesti perspektiivi ulatuslikku kujutamist ning arvukate dokumentide eesti keelde tõlkimist. Eriti tuleb esile tõsta Nõukogude sõjaväe dokumente. Sellest hoolimata on kõnealune dokumendikogumik, nagu juba mainitud, vähemalt kümme aastat hiljaks jäänud, ignoreerib aktuaalset uurimisseisu ja puudu on kõige olulisemad dokumendid Moskva parteiarhiivist. Vananenud raamatu kohta on selle hind üsna kõrge, huvitatud lugeja võiks selle pigem raamatukogust laenata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht