Õigluse või külma sõja toel

Eero Medijainen

  Lauri Mälksoo on viinud Balti küsimuse tõepoolest maailmateaduse tipptasemele.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

 

 

Balti riikidega seotut teada, tunda ja suuta sel teemal kaasa rääkida on humanitaar-, sotsiaal- ja õigusteaduste eriline privileeg ja võimalus. Siin peitub ilmselt üks perspektiividest, mille abil ületada sisemine (majandus)poliitiline surve nn rahvusteadustele, mida näiteks Eestis võib märgata juba aastaid. Lisaks inimlikele ja institutsionaalsetele püüetele mainitud teadussuundi omavahel ja isekeskis tülli ajada on kahtluse alla seatud nende suundade eluõigus.

Balti riikide ajaloo tundmine pole oluline mitte ainult sellepärast, et teemat tuntakse muus maailmas vähe ning iga väljapoole siinset ruumi ulatuv kirjutis leiab tähelepanu ja tunnustust. Küll mitte niivõrd rahvuskeskse jutustusena, mida osatakse ka mujal suurepäraselt kirjutada ja kritiseerida. Ka mitte katsetena luua mingeid ühiste kaante vahele kombineeritud lugusid, mis kannavad pealkirja “Balti ajalugu”. Viimast laadi kirjutisi võiks pidada tellimustöödeks, mis põhimõtteliselt on isegi vastuolus rahvuskeskse lähenemisteega, kuigi kirjutiste autorid võivad kokku langeda. Balti ajalugusid kirjutasid ja vajasid ning kirjutavad ja vajavad eelkõige multiperspektiivsuse ihalejad ning toetajad väljaspool Baltikumi. Sealhulgas siit pärit baltisakslased, venelased jt ning paljud, kellele detailidesse laskumine ning kolme iseseisva riigi omapära, eriprobleemid ning muud erinevused aja- või tahtmise puudusel liigse luksusena tunduvad. Või vähemalt näivad need olevat üldistatavad ja ühise nimetaja alla viidavad. Miks ka mitte, sest ilmuvad ju raamatud, mille pealkirjaks ning ambitsiooniks on Euroopa ajalugu, maailma ajalugu jne. Omaette küsimuseks jääb, mille poolest erinevad need ülevaated entsüklopeediate lühiartiklitest. Mis on selliste väljaannete eesmärk peale XVIII sajandi valgustajate traditsiooni jätkamise? Kahtluse alla ei tuleks seada siiski mitte nende avaldamist, küll aga ainult selletaoliste väljaannete väärtustamist ükskõik missuguste sarjade või üldnimetuste all.

Lauri Mälksoo on oma raamatuga teinud läbimurde ja viinud nn Balti küsimuse tõepoolest maailmateaduse tipptasemele. Selle uudse momendi leidmine, fikseerimine ja esiletõstmine polegi nii lihtne, kui esmapilgul tundub. Õigemini on võimalusi mitu ja äratundmisrõõmu võivad kogeda nii ajaloolased, juristid kui rahvusvaheliste suhete teoreetikud. Eelkõige annab uurimus tuge ilmselt Eesti diplomaatiale ja poliitikutele, kas või päevapoliitiliste rahvuslike (või riiklike) huvide kaitsmisel, andes neile tugevaid argumente ja tutvustades piisavalt võimalike vastaste seisukohti. Aga ka  okupatsiooni, anneksiooni, järjepidevuse, suveräänsuse ja paljude teiste laialt pruugitavate mõistete aspektide esiletoomisega; Eesti jaoks muidugi omaette väärtusena Tartu rahulepingu või 1940. aasta sündmuste hindamisel. Lauri Mälksoo teos avab loodetavasti Eesti nn rahvusliku ajaloo kirjutajatele uued perspektiivid tuntud ja korduvalt ära proovitud rankeliku meetodi ja sügavale sööbinud empiirilise realismi mõtteviisi (koolkonna) kõrval, mida marksismiga pisut segatuna meil väga hästi vallatakse.

Mälksoo raamat ei ole minu arvates mitte niivõrd Nõukogude anneksiooni ega järjepidevuse, isegi mitte rahvusvahelise õiguse uurimus, kuigi pikemas pealkirjas niimoodi lubatakse. See on seda kõike kahtlemata, kuid ei rahulda päris hästi ajaloolast, ammugi mitte poliitikuid. Vähemalt mitte kõiki. Nii ajaloolased kui ka poliitikud leiavad suhteliselt kergesti väga erinevat laadi empiirilist materjali ja suudavad seda üldistades pakkuda Mälksoo omaga alternatiivseid seisukohti. Isegi juristid leiavad neid, nagu Mälksoo ise suurepäraselt tõestab.

Raamatu suurim väärtus peitub probleemiasetuses, mis on kirjas hoopis väiksemate tähtedega ja näib esialgu isegi tagaplaanile jäävat. See on uurimus pingetest normatiivsuse ja võimu vahel rahvusvahelises õiguses. Teos ei kaotaks midagi, kui sõnade “rahvusvaheline õigus” asemel kasutada teadusdistsipliini nimetusena hoopis “rahvusvahelised suhted”. Lauri Mälksoo näib Balti riikide ajaloo käsitluse kaudu andvat uue hingamise ja väljapääsu rahvusvaheliste suhete alastesse teoreetilistesse aruteludesse. Eriti annab ta võimaluse mõtteviisile (või koolkonnale, ehk isegi paradigmale?), mida tuntakse rahvusvaheliste suhete teoreetikute seas mitmel kujul. Tuntumad on ilmselt idealism või liberalism ja isegi utopism, nimetatud nii küll peamiselt põhirivaalide ehk realistide poolt. “Idealismi” pakuvad need, kes rõhuvad ise eeskätt võimu, võimuvõitluse, (sõjalise) jõu kui tegija, aga ka rahvuslike huvide ja nende kaitsmise prioriteedile ning kelle arvates peitub rahvusvaheliste suhete olemus alalises võimuvõitluses, kusjuures ka suhteline stabiilsus, jõudude tasakaal, viimast fikseerivad lepingud, otsused jms ehk õigus on osa võimuvõitlusest. Nii must-valgetes toonides võib küll kirjeldada realismi kuni 1980. aastateni, neorealism on mõndagi teistelt suundadelt laenanud, aga riik kui põhi- ja esmaväärtus pole kadunud.

Vastassuuna alla mahutuvad mõtlejad ise eelistavad vist pigem nimetust “ratsionalism”. See mõiste viitab inimlikkusele, usule mõistuspärasusse ja mingite üldisemate mõistlike, rahule ja stabiilsusele orienteeritud väärtuste erilisele kohale ühiskonnas. Kuna siit pole kaugel õiguse(te), õigluse, seaduse ja isegi hea(duse) mõiste, siis esitatakse sellise mõtteviisi pooldajaid rahvusvaheliste teoreetikute lahterdamisel ka kui üldise moraalsuse koolkonna esindajaid. Neid võib leida antiigist kuni tänapäevani, klassikute nimed algavad just XVI – XVII sajandi õigusteadlastega, kes panid esimestena kirja moderniseeritud rooma õiguse ja mida tuntakse rahvusvahelise õigusena.  

Muid suundi siinkohal puudutamata tuleks tunnistada, et nii realistid kui idealistid sattusid 1980. aastatel teatud ummikseisu ja olid sunnitud lähenema. Kas või tunnistama, et mõnedele nn avatud küsimustele vastamisel toetuvad mõlemad samale argumendile – usule. Lauri Mälksoo avab selle dilemma konkreetsete küsimustega Balti riikide ajaloo näitel.

Kas selline ainulaadne juhtum Euroopa ja maailma ajaloos nagu Balti riikide iseseisvuse taastamine sai teoks tänu õigusele toetuvale mittetunnustamispoliitikale ja rahvaste enesemääramise õigusele (selle õiguse rikkumisele ning hilisemale heastamisele) või oli see seotud pigem NSV Liidu sisemiste protsessidega, jätkusuutliku võimu kadumise või märgatava nõrgenemisega, mida Baltimaadel ja kogu Ida-Euroopas edukalt ära kasutati? Samamoodi jääb vastuseta, miks kogu see nn Balti küsimus nii kaua üldse aktuaalne ja jõuline püsis. Kas võimuvõitluse (külma sõja tõttu) või siiski tänu õigusele ja õiglusele. Ühest ja selget vastust Lauri Mälksoo ei anna ega peagi andma, aga tema sümpaatia ja usk näib toetuvat viimasele seisukohale. See annab omakorda vastuse uurimuse põhiprobleemile. Autori arvates on normatiivsusel eriline koht ja see toob võitluses võimu pärast nii igapäevases poliitikas kui ka teaduses ka edu. Balti riikide ajalugu annab selleks üldistuseks jõulist tuge.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht