Igor Volke elutöö-antoloogia

„Eesti anomaalsete keskkonnanähtuste X-failid“ kui moodsa folkloori soliidne kogumik kuulub õigusega rahvaluule arhiivi. Igor Volke elutöö väärib säilitamist!

LINNAR PRIIMÄGI

Oma 576-leheküljelise „elutöö“ (nii ta seda ise nimetab) „Eesti anomaalsete keskkonnanähtuste X-failid“ sissejuhatuse neljal leheküljel sõnastab Igor Volke 25 küsimust, näiteks: „Miks need nähtused esinevad?“, „Kes tekitavad valguskoonuseid, -kiiri ja -kerasid?“, „Kui keegi on võimatul viisil siia sattunud, kas nad on tsiviliseeritud?“, „Mis toimub pärast surma?“. Mitte ühelegi neist veerandsajast küsimusest paks raamat vastust ei anna. Vastamata jääb ka „antropoloogia põhiküsimus“: „Misjaoks?“ (lk 15).

Misjaoks siis selline raamat? Autor nimetab seda „rahvapärimuste“ koguks (lk 150), folkloori (sh „ufoloori“, lk 309) kogumikuks. Tegu on niisiis antoloogiaga, kuhu on koondatud looduslike anomaaliate kirjeldused. Küsimused, millele kogutud lood vastavad, on „mis?“ ja „milline?“, „kus?“ ja „kunas?“ – ei enamat. Hoidutakse küsimast „mille tõttu?“ (põhjust) ja ka vastus küsimusele „misjaoks? mistarvis?“ jääb kas veidraks („lastele „esitatud“ väljakutse nende moraalse küpsuse kontrolliks“, lk 61) või klišeelikuks (kosmosekülalistel on „meie okupeerimise ja vallutamise eesmärk“ või tahavad nad „meid päästa meie enesehävituslike ohtude eest“, lk 311).

Kogutud lood on jagatud viide rühma: valgusnähtused („energofoorid“), lendkehad (UFOd), viirastused (nägemused), kummitused (poltergeistid) ning jäljed (rohuringid). Kuuendaks veel kirju varia, mis lahtritesse ei mahtunud. Sellest „keskkonna ano­maaliate kompleksist“ (lk 311) keskendun mina lähemalt ainult raamatu mahukaimale, „energofooride“ osale (131 lugu aastaist 1933–2023).

Anomaalial on kaks tunnust: esiteks, see eristub kui erakordne, ja teiseks, tundub uskumatu. Erakordsuse kirjeldamisel on olulised küsimused „mis?“ ja „milline?“, uskumatuse puhul kerkib esimesena üles „kes?“. Allikas peab olema usaldusväärne, autoriteetne oma sotsiaalselt positsioonilt ja vaimselt seisundilt. Näiteks: „Olin vaatlusõhtul kaine ja terve, ma ei tarvita üldse alkoholi“ (lk 89), „Lembit oli niisugune tõsine mees, mitte midagi ta ei uskunud, ta oli abimiilits ja eluaegne autojuht“ (lk 90), „erialalt jurist ja hea renomeega“ (lk 113), „kirja autor on juriidilise kõrgharidusega ja väga terane vaatleja“ (lk 122). Kas karskusest, abimiilitsa ametist või juriidilisest kõrgharidusest piisab, et allikat uskuda?

Põhiprobleemiks jääbki lugude tõsiseltvõetavus. Usutavuse nappuses peitub materjali naeruväärsuse ning allika naeruvääristuse võimalus. Loo tõepära ei tõsta ka mitte kuidagi allika kodanikujulguse rõhutus. Andmete varjulolek ei suurenda nende väärtuslikkust. Mitte mingit skepsist ei hajuta ka väited „materjali ülisalastatusest“, „hästi salastatud komisjonist“ või „äärmiselt osavast salastussüsteemist“ (lk 154). Mis juhtuks, kui salastus maha võtta? – Tõenäoliselt mitte midagi!

Anomaaliate uuring paistab olevat takerdunud nähtuste ebatavalisusse, mida aina kirjeldatakse, leidmata lahendusi. Jääb mulje, et anomalistika ei arene. Hale hakkab lugeda: „Tänaseks ongi toimunud terminoloogiline ümberhäälestus, UFO (tundmatu lendav objekt) kui liiga konkreetne mõiste on asendunud UAP-ga (tundmatu atmosfääri(keskkonna)nähtus)“. Milline tohutu edusamm „nähtuse edasisel selgitamisel“ (lk 309)! Kas saab teaduslikuks pidada järeldust, et „UFO-nähtus on väga keerukas ja mitmekülgne“ (lk 153)? Või sedastust, et „erilaadsed teadvuse muudetud seisundid“ on seotud „mingi halvasti teadvustatud uue arhetüübiga“ (lk 307)?

Autor kirjutab, et „vaatluste ülestähendamine ja eristamine on väärtus omaette“ (lk 150). Olgu peale, aga kuhu edasi? Vastus lükatakse tulevikku. Juba kolmandik sajandit tagasi ütles tsiteeritud Jacques Vallée: „Ühes asjas tunnen suurt vastutust, see on viia andmeid tulevastele põlvedele, et tuleviku (!) teadlased oleksid võimelised aru saama“ (lk 159). Ja kolmandik sajandit hiljem kirjutab Igor Volke: „Meil on mahukas, kirev ja huvitav nähtuste kogum, mida võib nimetada uuspärimuslikuks andmebaasiks, millega tulevastel (!) uurijatel saab küllaga olema tegevust ja põnevust“ (lk 158). Millal see tulevik tuleb?

Autor tunnistab end toovat lood lugeja ette, „et andmed kõneleksid ise eneste eest ning hindaja saaks kasutada mõningaid varasemaid uuringuparalleele“ (lk 307). Paraku, nagu ütlevad prantslased, comparaison n’est pas raison – paljas võrdlus ei ole ei selgitus ega seletus. Teaduses ei kõnele andmed ise enese eest, need tuleb teaduslikult kõnelema panna. Jätta lugeja hooleks „ehitada uusi väljavaateid sedavõrd mitmekesisest materjalist“ (lk 307) tähendab anda end „teaduse ja tavameedia“ (lk 149) ning „ametivõimude“ (lk 156) naeru alla.

Teadus nõuab tõestust. Tegelikkuse kohta käivat väidet saab kehtivalt tõestada kahel viisil: kas sõltumatu tunnistaja või sõltuva dokumendi abil. Seejuures tuleb rangelt vahet teha „vaatlejal“ ja „tunnistajal“. Kui Igor Volke raamatust loeme: „Nähtusel oli kolm tunnistajat“ (lk 60) või „sellel vaatlusel oli väga palju tunnistajaid, keegi ei tea, mis see oli“ (lk 72), siis on tegu lihtsalt vaatluse kaasosalistega. Tunnistaja peab olema sõltumatu: „tunnistajate ütlused erinevatel vaatluskohtadel“ (lk 99), „päeval helistasin naabrile, kes sedasama asja oli ka näinud“ (lk 106). „Tänase anomalistika ülesanne,“ kirjutab autor, on „otsida „fenomenile“ võimalikult lihtne, adekvaatne ja loomulik selgitus“ (lk 111). Paistab, et need otsingud alles käivad. Rahvas pakub oma lahendusi: „See valgus pulseeris, korra oli heledam, siis kustus jälle ära. Nii mitu korda järjest. Mees vastas uimasena läbi une, et mis siin linnas ikka muud kui pätid“ (lk 129).

Mitte ainult konkreetsed seletused, ka kultuuriloolised üldistused kukuvad välja kipakad. Mida tähendab näiteks „vaimne pidurdus ning moonutused inimsuhete valdkondadesse“ (lk 151) või „kosmilise teadvuse infiltreerimine meie kultuuri“ (lk 310)? Äärmise šarlatanluse peale tõusevad ihukarvad püsti: „UFO-fenomeni uurimise projekti autorid kinnitasid absoluutse veendumusega, et meid on aktiivselt külastatud tuhandete aastate jooksul vähemalt nelja maavälise tsivilisatsiooni poolt“ (lk 155).

*

Mind kui filoloogi ei huvita anomaaliate „loodusteaduslik“ külg (pealegi puudub selles selgus). Loen Igor Volke kogutud jutte kui moodsaid pajatusi, uusimaaegset folkloori, kus vahetu ebatavaline kogemus sõnastatakse tagantjärele ja muutub seega pärimuseks, pärimuslooks.

Rahvaluule ei pea olema dokumentaalne, kuid võib olla kas rohkem või vähem kunstipärane. Nõutav ei ole teaduslik loogilisus, kirjandusliku vabaduse hulka kulub ka loogikaviga post hoc, ergo propter hoc („pärast seda = selle pärast“): „Järgmisel päeval pildimaterjali üle vaadates nägi Janek pildil oranži valguskera. Järgmise aasta jaanuaritorm uhtus samas kohas rannaliivast välja luukere“ (lk 119). „Mulle tundus, et selles objektis oli midagi mõistatuslikku. Kass suri järgmisel ööl“ (lk 122).

Jutustaja tõsiseltvõetavuse asemel omandab tähtsuse tema karakteersus: „Helgil on põhjamaise kultuuri eelistus“ (lk 45), „Ma ei ole hull. Austusega Arvo“ (lk 85). Vahur, kellel on tähelepanekuid „püramiidide ehitamisest ja obeliskide tekstide raidetehnikast“, „püüab mineviku kultuure oma sisemaailma ja tulevase parema maailma otsingu ja ootuse taotlusi ühendada“ (lk 121). Ei puudu ka tragikoomika: „Nüüd liikus see meie suunas idast läände ja sellise hooga, et hetke pärast tekkis ohutunne, kui apelsinikarva lõõmavast kerast oli moodustumas pea poolt taevast kattev suur objekt. Nüüd oli see ohuallikas, mille peale ema hõikas: „Lapsed, lähme majja! Kui, siis põleme koos ära!““ (lk 35).

Temperamendilt ja värvika keelekasutuse poolest torkavad teiste seast silma kaks: Siiri A. (lk 66–70) ja Tarmo K. (lk 89–90). Mõlema puhul on üleskirjutajal õnnestunud vahendada ka jutustaja isikupära, vabaneda protokollilisusest. „Ja muidugi ma jooksin kohe mehe juurde, et davai, pane autole hääled sisse, lähme vaatame, mis asi see on. Inimene tõusis ülesse, läks ukse juurde, pani ukse lukku ja läks voodisse tagasi. Ma ütlesin talle, et tule ometi vaatama! Ta ei julgenud akna peale ka tulla. Ja sellepärast ongi nii, et tunnistajat nagu polegi“ (lk 67).

Tõestuse aset täidab pajatuses kinnituskonfirmatiiv: „Aga oli, oli, oli niisuguseid kohti, kus kummitas“ (näide Paul Ariste koostatud „Vadja muistendeist“, Tallinn 1977, lk 40). Pajatuses ei ole võõrad ei haldjas („käbivanamees“, lk 114), „metsavaim“ (lk 136) ega „Kagu-Eesti „essütäjä““ (lk 100, 116), Jeesus (lk 95, 137) ega issameie (lk 79): Aino „istus koduõuel kaevurakkel ja palus õhtuhämaruses Jumalat, ingleid ja UFO-sid“ (lk 65).

Igor Volkel endal on kirjanduslikku soont, mõni lõik meenutab nauditavat belletristikat: „Kaheksakümnendate lõpul vaatles oma maja teise korruse aknast selge taeva taustal hämariku ajal nooremas keskeas naine heledaid hallikassinakaid kerakujulisi objekte, mis liikusid merelt mandri suunas“ (lk 62). – See hiilgav lause pärineks kui XIX sajandi prantsuse romaani algusest.

*

Igor Volke raamatu materjali enamik on kogutud nõukogude ajal, mis pikib sisse armsaid nostalgilisi detaile, nagu Karl Marxi puiestee (lk 53), ETKVL (lk 55), nailonist külgkardin (lk 55), Moskvitš (lk 95), koolijoonlaud (lk 102), ja tekitab antoloogiale omaaegse dissidentluse ning tagakiusatuse aura. Raamatut lõpetav „Järelmõtisklus“, kus loetletakse teenekaid eesti „anomaliste“, jätab lausa martüroloogia mulje. Tänapäeval mitte mingit ametlikku tagakiusu enam pole, mistõttu mõjub Igor Volke kannatajapaatos endisaegselt, anakronistlikult. Aga samas – kui parateadustelt üldse võtta dissidentlik võitlushoiak, siis vajuvad nad kokku (Flaubert’i sõnutsi) „nagu kaltsunukk, millest on välja tõmmatud teda püsti hoidev varb“. Anomalistid „seisavad tõe eest – kõige kiusu ja pilgete kiuste“! See pateetiline programm, mis võis nõukogude ajal näidata neid kangelastena, on saanud korporatiivse mina identiteediks, millest loobuda tähendaks lahti öelda isedusest. Anomalistid püsivad jätkuvalt kaitsehoiakus.

Igor Volke informandid paistavad kõik keskealised või vanemad. Noortele, kes suuresti elavad niigi virtuaalses tegelikkuses, tunduvad igasugused anomaaliad juba „suht normaalsed“, cool’id, erakordsusetud. Raske on hinnata sääraste lugude veel rääkimata varu, ent eriti suur see ei tohiks olla: lõviosa põhimõtteliselt registreeritavast andmestikust aastatel 1972–2022 on siin kirjas ja rohket lisa ei paista enam kuskilt võtta. See tõstab Igor Volke kogumiku dokumentaalset väärtust veelgi.

„Eesti anomaalsete keskkonnanähtuste X-failid“ kui moodsa folkloori soliidne kogumik kuulub õigusega rahvaluule arhiivi. Igor Volke elutöö väärib säilitamist!