Illusoorne ärapanemine

Tarmo Teder

Homme esietendub Pärnus Endla teatri suures saalis Patrick Marberi draama ?Diileri valik?. Marberi näidendis mängivad ühe restorani töötajad kord nädalas pokkerit.  Panused on suured. Ühel õhtul liitub nendega elukutseline mängur. Mis saab, kui kogu su elu on üles ehitatud bluffimisele  ja suure võidu ootusele? Näidendi on tõlkinud ja lavastanud Tiit Palu, kunstnik on Silver Vahtre, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, valguskujundaja Kalle Kunin­gas. Mängivad Mihkel Smeljanski, Enn Keerd, Lauri Kink, Ahti Puudersell, Tambet Seling ja Jüri Vlassov.  

 

 

Bordell, salaviinaköök, kasiino, narkolabor, relvalaadung, pistisepatakas jne. Need teemad lehelugejat külmaks ei jäta ning nende teemade kunstiline töötlus on juba ammu ka kirjanduses, kinolinal, teatris jm teostatud. Vahest võiks neid pahesid käsitleda kui armastusest alaneva tungi, kire, iha ja himu derivaate. Legaalsed on vaid viinapood ja kasiino; ülejäänu on enamjagu põrandaalune, must ja kriminaalne äri, mis ei anna peatoidust mitte ainult allilmale, vaid ka lõimunud varimajandajatele. Ja nagu homme Pärnu Endlas näete, annab tööd ja leiba ka dramaturgile, lavastajale, näitlejaile, sest tsirkuse 1001 lõbu ja põneviku kõrvale vajab mingi rahvas veel draamat ja tragöödiat.

Viimasel ajal on ajalehis juttu tehtud osavusmängude sildi varju maskeerunud nn kohviku-kasiinodest. Eeskujuks Jaapan, kus hasartmängud pole lubatud. Keelatud vili on aga pea alati magus ning naljaga pooleks võiks väikse salaurka käigult improviseerides püsti panna siinsamas ajalehetoimetuses, restoranis (nagu Endlas esietenduvas ?Diileri valikus?), ministeeriumis või parlamendis, kartmata nõukogudeaegse karmi kriminaalkoodeksi paragrahvi. Vaja on vaid karakterite ühtsust, sünergilist huvi ja tahtmist riskeerida, pidu panna, mängida. Sest peale laste ja loomade, mängivad ühel või saja teisel viisil kõik inimesed ja mänguna võib vaadelda mis tahes inimtegevust nagu Johan Huizinga oma ?Mängivas inimeses? veenvalt väidab.

Hiljuti avaldatud Faktumi uuringu järgi on Eestis 25 000 hasartmängusõltlast, neist 80%

20 ? 44aastased mehed, kuigi Läänes on kasiinode püsikliendid hoopis naispensionärid. Lisaks varitseb meil 27 000 inimest oht libiseda mängusõltuvusse ja 10% elanikkonnast on probleeme õnnemängudega. Sotsiaalministeeriumi seinte vahele polsterdunud ametnikele mõjub see uuring muidugi ehmatava üllatusena, mänguhaiguse ennetamiseks ja sõltuvusest vabanemiseks lubatakse professionaalset abi. Seda lisaks Wismari haigla keldris juba mitu aastat koos käivate anonüümsete mängurite grupiteraapiale.

Kõik need litsimajad, doosid, diilerid, vaadid ja laadungid keerlevad ümber inimliku lõbujanu ja ahnuse, mida dirigeerib raha kui ühiskondliku edujahi kuradi universaalne mõõtühik. Psühholoogid arvavad, et emotsionaalselt labiilsed lähevad impulsihäirest tõukudes mängupõrgusse või ka bordelli elule illusoorselt ära panema, end asendustegevuses tõestama. See pole bioloogiline sõltuvus, vaid vaimne narkomaania. Õnn kaasa! Aga kui maksmiseks läheb, siis unustage igasugused pangakaardid kui elementaarsed luurelüpsikud. Oma higi ja vaevaga teenitud papp tuleb sulas lihtsalt letti laduda ja asi ants.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht