IMFi uuringu järgi on Eesti läbikukkuja
Kuna Poola, Tšehhi ja Slovakkia vältisid majanduses suuri kõikumisi, arenes sealne ühiskond mitte ainult rahulikumalt, vaid tegelikult ka kiiremini kui Eesti oma Arvamust, et äsjane valimiskampaania oli eelmistega võrreldes sisukas, on kuulda sagedasti. Siiski näib meie ühiskonnaelus olevat Trumani show’, Peter Sloterdlijki küünilise mõistuse ajastu ja Platoni koopaelanike maailmatunnetuse elemente. Kodanikukohuse täitmise tee on sillutatud fanfaaride ja õhupallidega ning küsitavusi ja roosat tossu ei viitsita hajutada. Toss on mugav, ei sunni pingutama ega mõtlema, laseb armsaks saanud illusioonidel kesta. Ja kui fetiš tundubki primitiivne, siis mida on sellest tüdinul valida? Südamega, kuid mitte lõpuni veenva arvutusoskusega ja toetuste ning maksuerisuste näol raha loopida ähvardavaid sotse? Paljud arvavad, et las mürtsub pigem paremerakondade urbanistlik-yuppie’lik intellektuaalselt mitte kuigi särav, kuid püüdlik pragmatismitrumm.
Majandussaginat vajame me muidugi kõik. Mitte ainult eestlased, kes me uusaegsest ainelisest rikkusest ajalootormide ja -ülekohtu tõttu niivõrd peetusega oleme osa saanud, et südametu oleks meid šoppamismõnu ja tarbimisnaudinguihaluses eksitada. Seni kui meditsiin areneb viimasele sajakonnale aastale omase progressiooniga, peakski majandussaginasse ehk vormilise muige, kuid sisulise tõsidusega suhtuma. Heideggeri meelest oli küll seegi skandaal, et poksijat peeti ühe rahva suureks meheks. Nüüd, kui Audi Q7 on kuulutatud saksa rahva au päästjaks, oleks ta küllap lihtsalt lohutult vaikinud. Kuid lõpuks pole ju vahet, kas erutuda reljeefse libekeele, kõhulihase või esistange peale. Liiati, kui ei tea, kas just panustamine voolujoonelise stange või näiteks Audi kliimaseadme osas ei vii otseste tehniliste rakenduste või siis kaudselt investeeringute kaudu taas mõne Gliveci ja surmahaigusega toimetulemiseni.
Mina usun kapitalismi. Ja mitte ainult fanfaaride ja õhupallide, vaid ka ainelise toime pärast. Muretsema paneb, et meie paremerakonnad näivad oluliseks pidavat ainult kapitalismi teatraalset poolt ja on loobunud tema ainelist toimet tõsiselt võtmast. Nagu komnoored vanempioneerijuhi ja parteiveterani eestvedamisel esitab reformierakondlik koor ideoloogilis-religioosset mantrat, millel pole muud sisulist tähendust, kui olla peibutis ullikeste jaoks. Nagu teame, võib aga sõnade tegelikkusest võõrandumise ulatus ühel hetkel religioonile saatuslikuks saada. Kahju oleks meie reformipioneeride sisutul karjerismil kapitalismi kahjustada lasta. Mitte kapitalismi ja parempoolsust vaenates, vaid nende nimel tuleks kutsuda poliitikuid, meediat ja kogu ühiskonda üles oma fetišeid tõsisemalt võtma. Valimised ei saa olla ainult show.
Paraku tõukub meie valimisvõistluste päevakord sageli veidrustest. Meie „majandusedu maailmameistrid” arutlevad meeleldi pikalt pseudo- või tiluliluküsimusi, kuid nendega, kel on kapitalismi mõistmise osas kogemust ja autoriteeti, mureküsimusi arutada ei soovita. Ligi aasta tagasi ilmus IM Fi egiidi all uurimus
„Krediidibuum ELi uutes liikmesriikides”: halb õnn või halvad valikud”(http://www.imf.org/external/pubs/ft/wp/2010/wp10130.pdf), kus esitatud tõsiseid kahtlusi meie lähiaastate parempoliitika õnnestumise aadressil. Bas B. Bakker ja Anne-Marie Gulde võrdlevad 2004. aastal ELiga ühinenud seitsme Ida-Euroopa riigi ja lisaks veel 2007. aastal ühinenud Bulgaaria ja Rumeenia arengut ning tõdevad, et välispankade tung kasvavatelt turgudelt kasumit lõigata ohustab arenguteel riikide majandust ikka, kuid sellele lisaks paistsid Baltimaad buumi ajal silma ka halva poliitikaga. Nii jõuti majanduslanguseni, mis annuaalselt ületab ulatuselt poole võrra ja enam nt aastatuhande lõpu Aasia kriisi, üht lähiaegade koletumat majanduskollapsit, millega kõiki maailmas on korduvalt hirmutatud.
Paljud krediidibuumi halvad kaasnähud ei puuduta sugugi mitte ainult Lätit, nagu meil arvata armastatakse ja nagu on edastanud Äripäev, kus Bakkeri ja Gulde uuringut meil vist ainsana refereeritud on. Kahjuks küll üliminimalistlikult ja väga moonutavalt. IM Fi uuringus leitakse, et majandusekspertide seisukohad välisraha sissevoolu tagajärgede osas olid vastuolulised ja nii ei olnud poliitikutel võimalik toetuda ühestele hinnangutele. Kuid Eestis tehti kahjuks halvimad valikud, suhtuti ehitus- ja tarbimisbuumist tingitud SKT kasvu vähimagi ettevaatuseta ja lausa hurraapatriotismiga, tegemata hinnangutes ja poliitikas vahet majandust sisuliselt turgutavate tehnoloogilist või oskusteavet kaasa toovate ja tootlikkusele ning ekspordile hästi mõjuvate otseinvesteeringute (foreign direct investment) ning muu sissevoolanud välisraha vahel, mille osakaal oli esimesest hulga suurem ja mille mõju arenevale majandusele peab IMF destruktiivseks. Suurem koguinvesteeringute hulk tõstis küll ka produktiivseid firmadele suunatud otseinvesteeringuid, nii et nende osakaal oli Eestis ja Lätis suurem kui nt Poolas, Tšehhis ja Slovakkias. Kuid eralaenudeks läinud raha suur maht ja osakaal hävitasid selle saavutuse, st viisid Eesti väga suurde majanduslangusse. Kuna Poola, Tšehhi ja Slovakkia suutsid välisraha sissevoolu osas ja majanduses, sh SKT, eluaseme hindade- ja palga kasvus vältida suuri kõikumisi, arenes sealne ühiskond tegelikult Eesti omast paremini. See väljendub nii nende riikide viimase kaheksa aasta suuremas keskmises SKT kasvus, mille meil kunagi imetletud hiilguse kriis lõhkus, rahulikumas arengus kui ka mitmetes teistes näitajates. Näiteks suurema eranõudluse ja laenukasvuga riikides ei kasvanud mitte ainult import, vaid ka ekspordi kasv oli aeglasem. Jooksevkonto defitsiidi pärast on meil küll pidevalt muretsetud, kuid selle tegelike põhjustega pole majanduspoliitika tasandil soovitud tegeleda ja sisuliselt on selle parandamisele ebaproduktiivsete investeeringute ja SKT-fetišismiga teadlikult vastu töötatud. IMFi uuringu sõnum on selge: viimasel kaheksal aastat pole Eesti olnud edukas, vaid läbi kukkunud, kusjuures siin on oma langusele ise üksjagu kaasa aidatud. Reformierakonna kaubamärk, hurraa optimistlik SKT-fetišismile rajatud rikkamate riikide hulka jooksu püüd, on uuringu järgi üks Eesti kesise arengu tagamaid.
Võrreldud riikide seas on Eestis olnud laenude omaosalus kõige väiksem. Näib, et valitsev poliitika on teinud kõik, et inimesed tunneksid end lühiajaliselt majanduslikult lendamas, ning Eestis on mõeldud kõige vähem sellele, mis tunne on siis, kui saabub pohmeluspäev. Meilgi on olnud kriitikuid, kes on ammu osutanud, et suur hulk välisinvesteeringuid on Eestisse tulnud turu hõivamise sihiga. Toomata majandusse sisulist ja struktuurset edenemist, on need viinud majanduse ülekuumenemiseni. Nii pidanuks nende osas ehk pigem mõõdukat riske maandavat jahedust üles näitama. Kuid RE juhi reaktsioon oli siiski veel, kui vesi juba kindlalt ahjus oli, SKT kasvu ikka veel imposantsetele jäänukitele viidates manada: „Kui see on kriis, siis sellises ma tahaksingi elada”. Tänu Jürgen Ligi pingutustele suutis Eesti vältida halvimat ja tulla toime riigi rahanduse kokkuvarisemiseta.
Oleme ju ekssovetid, kes pole suurema osa ajaloost peremehed olnud ja kellelt on ikka mõne põlve järel kõik ära võetud. Nii pole siinmail miski asi ära kannatada, kui majandus langeb aastas 15 %, s.t mahus, mis ületab mitu korda läve, mis paneb muu maailma tänavatel mässama ja on suurem maailma hirmutavaimate kriisidega kaasnenud langusest. Ida-Euroopa tiigrist pigem järellohisejaks saamist ent vältida ei õnnestunud, kui vaadata uuringute autorite andmeid. Rääkimata elukvaliteedi kaotustest, mida meie inimesed on pidanud kandma sissetuleku kulumisest laenumaksetesse, mida nõuab mõistlikumalt majandanud Ida-Euroopaga võrreldes mitmeid kordi suurem eluasemehindade tõus.
Ometi pole Eesti toimunust õigupoolest järeldusi teinud ja valitsus on aasta jagu IM Fi uuringut lihtsalt ignoreerinud. Uuringuga pole üldse suhestutud, rääkimata öeldu ümberlükkamisest või vigade tunnistamisest ja nendest õppimisest. On arusaadav, et IM F pole jumal ja võib kaugelt vaadates eksida nii hinnangutes kui faktideski. Kuid uuringus välja toodut ignoreerides ja mitte läbi mõeldes ning vana SKT kasvu ja välisinvesteeringute mantraga valimistele minnes pole valitsuserakonnad mitte ainult näidanud, et sisulise majanduskompetentsi asemel on kõik see aeg viljeldud asjaarmastajate poolt ullikestele suunatud teatrit. Kui Reformierakonnal oleks soov oma agendat argumendipõhiselt toestada, siis sellisest uuringust mööda vaadata ei saa. Nii tundub kohati, et valijaile on lausa valetatud. Oleme ju ka äsja kuulnud valitsusjuhtide intervjuudest, et Eesti on Ida-Euroopa viimaste aastate suurima majanduskasvuga riik. Kui IM Fi tasemega organisatsioon on väitnud ikka risti vastupidist, nagu on näha siin esitatud joonistelt, siis kuluks ära vähemasti diferentsi seletamine. Pelgalt statistilistele näitajatele tuginev rikaste hulka jõudmise tuhin pole taandunud Reformierakonna retoorikast kuhugi ja pole põhjust loota, et osutatud vigade asemel on oodata sisulisemat poliitikat.
Maailma majandusmõtte eliiti tõusnud Jürgen Ligi ei toetu küll enam igapäevasele vastastikusele Evelin Sepaga suust suhu hingamisele, mille raames aset leidnud unustamatud episoodid jäävad meie poliitkoomika klassikasse. Ometi leiab meie majanduse kindlates kätes hoidja aega täita kollase meedia topeltkülgi kõikvõimaliku mesijutuga, leidmata aega kusagil mainida poole sõnagagi seda, et maailma üks juhtivamaid majandusanalüüsi teostavaid institutsioone tuleb välja tema erakonna majanduspoliitikat selgelt läbikukkunuks pidava uurimusega. Kui Sirp palus jaanuaris ministril tema saadetud arvamusloo majanduskasvu kiitva lause allikatega varustada, saime vastuseks pahameele. Miks ei peeta ministrit juba iseenesest allikaks ning miks umbusaldame maailmas tippauditooriumide ees nõutud majandusmõtlejat, samal ajal aga avaldame Sirbis kõiksugu ilma mõistuse ja südametunnistuseta ülikoolide majandusõppejõudude arvamust. Selle debatiga oli raske edasi minna ja ministri artikkel jäi avaldamata.
Ühe RE tugevusena on nähtud suutlikkust valijaskonnale näidata, et majanduskriis oli üleilmne ja viimaste aastate probleemid on olnud tingitud Eesti-välistest teguritest. Paraku on see paljuski teater. IMFi uuringus nenditakse, et kuna osasse Ida-Euroopa riikidesse, sh Eestisse oli välisraha sissevool suurem kui kriisieelsesse Aasiasse, siis oli võimalik kollapsit prognoosida ja mitmetes uurimustes viidati sellele ohule juba aastaid enne kriisi. Miks usuti Eestis, et suudame sellega kaasnevaid probleeme vältida? Kas neid küsimusi üldse arutati ja milliste argumentidega ja kes otsustasid probleemidest mööda vaadata? Kuidas läheb selline nii maailma kui areneva Ida-Euroopa mõistes hullumeelne kõikumine ja raputused palkades, tööpuuduses, eluvõimalustes jne kokku näiteks meie ühe valitsuserakonna konservatiivse ilmavaatega jne? Need pidanuksid olema valimiseelsed küsimused, kui oleksime tahtnud usu ja udu kõrval ikkagi ka ratsionaalsust oma käekäigu huvides rakendada. Otsustavaks valimisteemaks sai aga paradoksaalselt hoopis meie majandusliku edukuse ja Reformierakonna kompetentsi tunnustamine.
Eesti ebaõnnestumistes on suur osa olnud muidugi ka maailmas toimunul, IM Fil endalgi. Kuigi üks viidatud uurimuse autoreid Bas Bakker on viidanud Baltimaade majanduskasvu jätkusuutmatusele varemgi, ennustas IM Fi raport 2007. aastal näiteks Eestis vähemalt 6% majanduskasvu jätkumist kuni aastani 2013. Miks siis meie poliitikud ei oleks pidanud seda uskuma? Kuid asi on selles, et erinevalt eesti poliitikutest tunnistab IM F oma möödapanekuid ja vaatab neile kriitiliselt tagasi. Meie poliitika ja ühiskond vaatab aga lähikümnendite majanduskeeriste ja pöörituste kriitilis-detailsest analüüsist täiesti mööda isegi siis, kui selle vajadusele juhivad tänu väga autoriteetsed institutsioonid. On täiesti arusaamatu ja kahetsusväärne, et selliste aruannete lugemisest ja mõtestamisest on saanud kirjandusharidusega teatrihuviliste pärusmaa.