Imperiaalse pöörde Balti aspekt

Karsten Brüggemann

Kas aga iga rahvusalgatus oli rahvuslikult motiveeritud seetõttu, et see loodi rahvusliku liikumise ajal eestlaste poolt ja tema nimes esineb sõna „eesti”? Toomas Karjahärmi uue raamatu „Vene impeerium ja rahvuslus” pealkirjas on sõnastatud autori eesmärk: käsitleda perifeeria perspektiivist teadlaste hulgas juba mõnda aega vältavat diskussiooni Venemaa impeeriumi rahvuspoliitika üle. Karjahärm liitub diskussiooniga, viidates oma teose pealkirjaga ühtlasi Aleksei Milleri 2006. aastal ilmunud artiklikogumikule „Romanovite impeerium ja rahvuslus”.1 Andreas Kappeleri täpselt Nõukogude Liidu lagunemise ajal 1991. aastal ilmunud teose „Venemaa kui paljurahvuseline riik” 2 järel kujutab Milleri raamat imperiaalse pöörde (imperial turn) seisukohalt üht olulisemat panust hilise tsaaririigi historiograafias. Millised on siis Eesti selle perioodi spetsialisti rõhuasetused? Olgu öeldud, et Karjahärm pole kirjutanud raamatut tsaaririigi rahvuspoliitikast üldiselt, nagu ehk pealkirjast esmapilgul järeldada võiks. Nagu juba varasemateski töödes langeb põhirõhk impeeriumi Läänemere provintsidele ning esmajoones riigi sisepoliitikale selle Eestiga seonduvas osas. Seejuures ei vaata autor mööda ka võimalikest võrdlusmomentidest olukorraga teistes perifeersetes piirkondades, rohkem tähelepanu pälvivad sealhulgas poolakate domineeritud katoliiklikud läänekubermangud, mis moodustavadki uuema historiograafia geograafilise keskme.3 Avar vaateväli hoiab ära spetsiifilise Baltikumi kogemuse absolutiseerimise ohu. Seda näitab juba Karjahärmi imperiaalsele pöördele tuginev nending, et slaavi rahvad nagu ukrainlased, valgevenelased või poolakad said unifitseeriva riigi survet tunda üldiselt tugevamalt kui näiteks Balti provintside elanikud.

Tsaaririigi rahvuspoliitika oli eri aegadel erinev

Nagu juba Milleri teos ei kujuta ka Karjahärmi raamat endast vormiliselt klassikalist monograafiat. Iga peatükk moodustab terviku, kus on tõstatatud omaette küsimusi, kusjuures impeeriumi rahvuspoliitika käsitlemiseks valitud vaatenurk võib igal eraldi juhul olla üsnagi erisugune. Autori lähenemisviisides orienteerumiseks on kasulik teada, et eriti vene perspektiivist tuleb imperiaalset pööret mõista muu hulgas kui reaktsiooni endiste tsaaririigi mittevene rahvaste 1991. aasta järel taasärganud rahvuslikele narratiividele. Tegu pole siiski tsaaririigi apoloogiaga. Pigem rõhutatakse „situatiivset lähenemist” (Miller) ja viidatakse sellele, et eri aegadel ja tsaaririigi eri piirkondades võis rahvuspoliitika vägagi erineda.

Selle seisukoha on võtnud üle ka Karjahärm, toonitades ühtlasi impeeriumi rahvuspoliitika reaktiivsust, kuna piirialadel rahu ja stabiilsuse tagamiseks ei järgitud läbimõeldud kontseptsioone, vaid lahendati pigem üksikprobleeme. Karjahärmil on kahtlemata õigus, kui ta rõhutab, et sellega polnud sugugi välistatud eesmärgi sõnastamine. Sellega mindi kaugemale regionaalsete eripärade administratiivsest kohandamisest ning traditsiooniliselt on seda meeleldi tähistatud sõnaga „venestus”. Hoolimata kriitilisest suhtumisest sellesse terminisse,⁴ tuleb nõustuda autori väitega, et „mittevene alade venelikumaks muutmisest, nende venepärastamisest oli valitsus kõikjal huvitatud” (lk 282). Niisugune lähenemine vastas lihtsalt impeeriumi loogikale, sest ennast nähti konkureerimas teiste Euroopa paljurahvuseliste riikidega. Järeldada aga sellest põhimõttelisest huvist, et tsaaririigi poliitika oli mittevene aladel alati assimileeriv ja denatsionaliseeriv, on ka Karjahärmi hinnangul siiski selge liialdus.

Imperiaalsele pöördele Balti aspekti kohandamise kõrval järgib Karjahärm veel ühte strateegiat: „siduda rahvuslik narratiiv impeeriumi narratiiviga” (lk 9). Impeeriumi keskuse Baltikumi-poliitikat käsitledes tahab ta eesti rahva iseseisvusvõitlusest kõneleva jutustuse mõningad põhieeldused asetada laiemasse integratiivsesse konteksti. Antud seoses näib selgelt esile tulevat, et Karjahärm kaldub nõustuma ühega imperiaalse pöörde olemuslikest eeldustest, mille kohaselt impeerium on „igapäevaselt funktsioneeriv elu- ja uurimiskeskkond”, mitte „raske haiguse letaalne diagnoos” (lk 80). Vaadakem lähemalt, kuidas tal see on õnnestunud.

Karjahärmi raamatu kuus peatükki võib üldistavalt jaotada kaheks suuremaks osaks. Esimeses neljas peatükis lahatakse imperiaalse pöörde historiograafiat ning uuritakse valitsuse poliitika lokaalset retseptsiooni. Keskse tähenduse leiavad siin arutlused venestuse/venestamis mõiste üle. Tsaaririigisiseseid etnilisi suhteid tähistavate tähtsamate terminite käsitlemisele esimeses peatükis järgneb teises peatükis ülevaade teemaga seotud uusimast rahvusvahelisest historiograafiast. Kolmas ja neljas peatükk on pühendatud unifitseerimispoliitikat puudutanud ning sellega samaaegselt toimunud debattidele eestlaste hulgas ja venestuse teemale eestikeelses ajalookirjutuses.

Mõnikord on lugejal raske tsaaririigi rahvuspoliitikat käsitleva uusima historiograafia tasakaalustatud ja kaalutleva refereeringu taga tunda ära autori korrastavat häält. Nii ei saa me näiteks teada, kuidas suhtub Karjahärm Willard Sunderlandi ja Anatoli Remnevi diskuteeritud küsimusse, kas Siber oli koloonia või mitte.⁵ Balti provintsidega seoses loeme ühelt ja samalt leheküljelt 102, et diskrimineerimine „puudutas … rohkem või vähem kõiki mittevene rahvaid (nt riigiduuma valimistel)”, kuid viimased integreeriti pärast 1905. aastat tänu konstitutsioonilistele reformidele duumamonarhia süsteemi. Võib aga ka olla, et üksteisele vasturääkivate väidete kõrvutamine aitabki teema tohutut komplekssust lugejale paremini selgeks teha. Mõttearenduse lõpetuseks esitab Karjahärm siiski selge sõnaga ka oma seisukoha. Kappeleri ja Peterburi ajaloolase Natalja Andrejeva⁶ teesile, et valitsus püüdis rahu ja korda tagada üksnes baltisaksa eliidile tuginedes, väidab ta õigusega vastu, „et just baltisaksa eliidi soosimine … oli üks peamine destabiliseeriv tegur piirkonnas” (lk 103).

Mida siis valitsus tegema oleks pidanud, et taastada rahu ja kord, eriti pärast 1905/06. aasta revolutsiooni, mil etnilised vastuolud piirkonnas olid teravnenud? Semstvosüsteemi sisseseadmine ei saanud olla lahendus, nagu Karjahärm kuuendas peatükis põhjalikult selgitab. Kuigi see oleks olnud aadlile kasulik, oleksid baltisakslased sellele kõvasti vastu pannud, kuna nende arvates piiranuks see laiaulatuslikke õigusi, mida traditsiooniline autonoomia neile võimaldas. Selsamal põhjusel – autonoomsete õiguste puudumise tõttu – ei leidnud semstvo ka eestlaste ja lätlaste hulgas üksmeelset poolehoidu. Seetõttu panustas valitsus kõige lihtsamale meetmele: seisuslikule solidaarsusele ja piirkonnas vene elemendi tugevdamise retoorikale. Eestlasi ja lätlasi soosivat ning baltisakslasi isoleerivat poliitikat võis Peterburilt oodata alles siis, kui Saksamaa vastu peetava sõja ajal 1917. aasta kevadel tõugati võimult dünastia, kes traditsiooniliselt oli panustanud imperiaalse eliidi solidaarsusele.

Seoses venestusega tekitab teinekord segadust Karjahärmi enda sõnakasutus. Kõigepealt selgitab ta põhjalikult, mis põhjusel ollakse uusimates teadusuuringutes nõus seda sõna kasutama äärmisel juhul vaid kui allikast pärinevat terminit või siis soovitatakse vähemalt piirata selle tähendus mittevenelastega seotud konkreetse assimilatsioonipraktikaga. Seejärel kasutab autor aga sõna edasi katusmõistena üldises, diferentseerimata tähenduses: „1899. aastal, kui venestamine oli saanud juba tõsiasjaks (…)” (lk 109), „venestamine aga teostus riikliku jõupoliitika abil” (lk 116), „üsna ootamatult alanud frontaalse venestuse surveoludes” (lk 216) jne. Kui mõista sõna „venestus” neis lauseis Milleri ette pandud kitsa määratluse kohaselt, siis poleks pidanud eestlaste ja lätlaste noorest kultuurist XX sajandi alguseks enam midagi järel olema.

Eesti asja sai ajada vene keeles ehk pareminigi kui emakeeles

Karjahärm täheldab õigusega, et isegi koolides jäi siiski alles rahvuslik vaim (lk 113). Seejuures oleks valitsuse samm, millega kehtestati rahvakoolides vene õppekeel, kõige lihtsamini seostatav frontaalse venestusega. Pole kahtlust, et pikas perspektiivis peitus kõige suurem assimileeriv potentsiaal riiklikus hariduspoliitikas. Uuringud aga säärast mõju ei kinnita. Selle põhjuseks on ilmselt ka asjaolu, et tolleks ajaks oli oma kultuuripärandi väärtustamine eestlaste ja lätlaste hulgas juba liialt tugevalt juurdunud.

Ka siin peitub väljavaade interpreteerida olukorda Läänemere provintside enamusrahvuste seisukohast positiivselt ning see võimalus oli tuttav juba sündmuste kaasaegsetele: riigikeele omandamine avas neile impeeriumi avarused ning seda võis kasutada kas ülikooliõpinguteks, töötamiseks või väljarändamiseks. Karjahärmi sõnul võis koguni olla, et „eesti asja sai ajada ka vene keeles, tõenäoliselt pareminigi kui emakeeles” (lk 169). Nõnda siis soodustas see potentsiaalse assimilatsioonipoliitika vorm üht sugugi mitte tähtsusetut aspekti eesti ja läti ühiskonna moderniseerumisel. Moodsate ideoloogiate nagu liberaalse natsionalismi ja sotsialismi levik „oli venestusest tähtsam tegur” (lk 167).

Minu arutlustele mittevenelaste hulgas vene alge (русские начала) tugevdamise utoopilisest olemusest ning vene eliidi venestuslikust mentaalsusest väidab Karjahärm vastu, et „kas on põhimõttelist vahet venestusel, mis on teoksil, ja venestusel, mis on planeeritud, kuid teostus on mingil põhjusel takerdunud” (lk 101). Esmapilgul näib küsimus õigustatud, kuid tegelikult tekitab see vaid uusi küsimusi. Kas impeeriumi sisepoliitikat kirjeldades on kasutatud sõna „venestus” siin allikast pärit termini või katusmõistena? Mis oli konkreetselt teoksil ja mis planeeritud ning kelle poolt? Nii võib jäädagi ühe koha peale tammuma ning ikkagi ei ole teada, kuidas asjad olid, eriti kui arvestada, et venestus, nagu Karjahärm sedastab, oli „lai diapasoon mitmesuguseid arusaamasid” (lk 281). Karjahärmi üldistavas vormis küsimusele tuleb seega eriti mittevene etnosi silmas pidades vastata põhimõtteliselt jaatavalt, sest seni, kuni alles plaanitakse, ei juhtu ju veel midagi. Ning ka siis, kui lähtuda vene natsionalismi positsioonilt, mille esindajad kuni tsaariaja lõpuni kurtsid, et Läänemere provintsid pole piisavalt „russifitseeritud”, haigutas plaani ja teostuse vahel hiigelsuur lõhe.

Karjahärmi järgi oli venestamine „pigem poliitiline ja ideoloogiline kui rangelt õiguslik termin” (lk 281). Minu arvates ei ole siin aga – ükskõik, kas siis allikast pärineva sõna või katusmõistena – tegemist ei õigusliku ega poliitilise terminiga. Mittevenelastest kaasaegsete poolt ja nende hilisemas ajalookirjutuses tarvitati seda sõna ideoloogiliselt, hilise tsaaririigi vene kontekstis, mis niigi opereeris selliste ebamääraste terminitega nagu „lähenemine” ja „ühtesulamine”, tähendas see aga kujutluspilti mittevene ja mitte õigeusu inimeste integreerimisest vene kultuuri kõige laiemas tähenduses: esmajoones oli tegemist Vene impeeriumi tulevikku suunatud soovmõtlemise väljendusega. Selles kujutluspildis võidi näha forsseeritud assimilatsiooni võimalust, kuid unistada ka vabatahtlikust akulturatsioonist ühes etniliste erijoonte säilimisega.

Muidugi on põhimõtteliselt õigustatud Karjahärmi üleskutse, et venestamise kui nähtuse mõistmiseks tuleb tegeleda peale vene avaliku elu tegelaste väljaöeldu ka „valitsuse tegeliku etnopoliitika ja selle objektide, s.o mittevene rahvaste reageerimise analüüsiga” (lk 75-76). Kuid õigustamatuks ei saa lugeda ka impeeriumile keskse tähendusega vene diskursuse uurimist. Sellest vaatenurgast on mittevenelaste hulgas peetud aruteludel tähtsust ainult niivõrd, kuivõrd need mängisid mingit rolli keskvalitsuse plaanide kujunemises või koguni mõjutasid konkreetseid poliitilisi samme.

Järgnev arutelu Eesti venestamise-teemalisest diskursusest, millega Karjahärm tahab tuua teadusdiskussioonidesse Baltikumi aspekti, kannatab paraku asjaolu all, et impeerium ise nihkub seejuures tagaplaanile. Piisava tähelepanuta jääb ka eesti debattide mõju baltisaksa omadele. Kindel on aga, et kui tahta lõimivalt uurida Peterburi poliitika kajastusi kõigis neis omavahel seotud diskursustes, on selleks kas või juba keelelistel põhjustel vaja ellu kutsuda laiaulatuslik rahvusvaheline uurimisprojekt.

Kõigest hoolimata on Karjahärmi järeldused seoses eesti kontekstiga tähelepanuväärsed: sõltumata sellest, kas pealinna poliitikud selliseid eesmärke püstitasid või mitte, andis vene keele kehtestamine alghariduses ja asjaajamises „rahvuslikele aktivistidele ja intellektuaalidele põhjendatult alust kõnelda venestusest denatsionaliseerimise-assimileerimise mõttes”. Seda ohtu pidasid siiski nii kaasaegsed kui ka hilisemad analüütikud tegelikust suuremaks (lk 125). Teiselt poolt toob autor selgelt esile, kui kiiresti kinnistus XX sajandi esimese poole iseseisvusperioodil sõna „venestamine” kui „laia tähendusega katusmõiste” (lk 132), kusjuures valdavaks jäi seisukoht, et kaugemas plaanis oli Peterburil kavas vene rahvusriigi loomine. Terminit „venestuspoliitika” tarvitati „võrdlemisi vabalt” ka nõukogude ajal ning see on endiselt kasutusel tänapäevalgi.

Sellega ongi üles võetud raamatu teise osa, viienda ja kuuenda peatüki põhiteema, milleks on esmajoones arutlused hilist tsaaririiki käsitleva senise eesti historiograafia üle. Siin rakendatakse imperiaalset pööret eesti rahvusliku ajaloonarratiivi peal, täpsemalt käsitleb autor eesti rahvusliku liikumise periodiseerimise küsimust ning hinnangut hilises tsaaririigis ikka ja jälle tõstatatud võimalusele viia Läänemere provintsides sisse semstvod.

Viiendas peatükis esitab Karjahärm üksikasjalikult oma seisukoha seoses faasi C ehk niinimetatud massiliikumise faasi dateerimisega Miroslav Hrochi mudelis rahvusluse arengust mittedominantsetes etnilistes rühmades. Seejuures saab ta hakkama ilma impeeriumi tegurita, mistõttu kogu peatükk mõjub raamatus veidi isoleeritult. Eesti ajalookirjutuses valdavalt aktsepteeritud Hrochi kolmeastmelise mudeli suhtes jääb Karjahärm põhjendatult skeptiliseks, küsides, kas nn massiliikumise faasi saab dateerida juba 1880. aastatesse, nagu Hrochi eeskujul on teinud eelkõige Mart Laar. Karjahärm ei kahtle, et rahvuslikkus avaldus XIX sajandi lõpukümnendeil eelkõige „kujuneva eesti ühiskonna spetsiifilises vaimses kihistuses ja moderniseeruvas miljöös”. Kas aga „iga rahvusalgatus … oli rahvuslikult motiveeritud seetõttu, et see loodi rahvusliku liikumise ajal eestlaste poolt ja tema nimes esineb (mitte alati) sõna „eesti”? Mis on rahvusluse rahvuslikkus?” (lk 213-214). Need küsimused on igati õigustatud.

Enam rahvuslasi kui rahvusliku liikumise aktiviste

Selletaolised periodiseeringud kujutavad endast vaid erudeeritud konstruktsioone, mille abil on üsna hea võrrelda etnilise teadvuse arengut eri kollektiivides. Kui aga kasutada massiliikumise mõistet ühe, alles tekkiva rahvuse kohta, on see metoodiliselt võrreldav nõukogude ajaloolaste armastatud kujundiga revolutsioonilisest liikumisest tööliste massides, mis pidi tagantjärele õigustama enamlastest vähemuse võimupüüdlusi. Keelevahendeid kasutades luuakse siin mulje peaaegu seaduspärasest lineaarsest arengust, mille võib-olla koguni ainus nii-öelda loomulik eesmärk sai olla rahvusriik (või siis vastavalt maailmarevolutsioon). See ei tähenda, nagu poleks olemas olnud rahvuslusest mõjutatud eestlasi. Ühes Karjahärmiga võib kindlasti väita, et eestlaste seas oli hulga enam rahvuslasi kui rahvusliku liikumise aktiviste (lk 206). Nende hulka võisid kuuluda ka rahvuslikult mõtlevad sotsialistid. Siiski teab autor isegi väga hästi, et ajalookirjutus on alati ka kasutatavate metafooride ja sugestiivsete mõistete küsimus.

Ehk tuleks massiliikumise asemel – millal tekib üldse mass, kas 20%, 50% või koguni 60% mingist rühmast on juba mass? – kõnelda hoopis enamuse aktsepteeritud teadvusest teatavas kollektiivis. Ka sel juhul jääb küsimus, kuidas seda mõõta. Siiski oleks meil sellega kasutada väiksema sugestiivse laenguga mõiste. Teadvus võib muutuda, massiliikumist näib iseloomustavat aga ekspansiivsus – vastasel juhul oleks ju tegu tagasiminekuga – ja alati ka teatav messianistlik element, mis loodab lunastusele kas siis rahvusriigi või maailmarevolutsiooni kaudu.

Ja kuidas on lood semstvoga? Viimases peatükis selgitab Karjahärm veenvalt, et eriti nõukogude ajal rõhutatud ja peamiselt Carl Robert Jakobsoniga seostatud semstvomeelsus põhineb valehinnangutel. Tegelikult ei olnud Jakobson selle omavalitsussüsteemi üksikasjadega eriti kursis ning kasutas semstvot pigem retoorilise relvana, et juhtida tähelepanu eestlaste poliitilistele nõudmistele rääkida kaasa piirkondliku omavalitsuse küsimustes. XX sajandi alguses jäi semstvo eesti poliitikute hulgas ebapopulaarseks, kuna see arvestas liiga vähe kohaliku eripäraga.

Siin pöördub Karjahärm tagasi raamatu keskse termini juurde ning arutleb semstvo ja venestuse omavahelise suhte üle. Ainult viimase avara käsituse korral keskuse integratsioonipoliitika katusmõistena on tema arvates õigustatud seisukoht, nagu tähendaks semstvost loobumine seda, et venestamine jäi valitsusel Läänemere provintsides lõpule viimata. Kitsamas tähenduses ei saaks aga semstvosüsteemi kehtestamist lugeda „venestuslikuks aktiks”, kuna see oleks tähendanud üksnes formaalselt siseriiklike struktuuride ülekandmist, kuid mitte otseselt riikliku mõju tugevdamist või koguni assimilatsioonivisioonide täitumist (lk 250-251).

Oma uue raamatuga on Toomas Karjahärm koostanud suurepärase sissejuhatuse Läänemere provintside rolli hilises tsaaririigis käsitlevasse uusimasse teaduskirjandusse ning selle lugemist võib tudengitele ja kolleegidele üksnes soovitada. Tal on õnnestunud edukalt seostada rahvuslik ja imperiaalne narratiiv, kuigi mõnda Läänemere provintsides teostatud riikliku poliitika aspekti on endiselt vähe uuritud. Näiteks võib tuua õigeusu rolli Eesti- ja Liivimaal. Karjahärm rõhutab korduvalt, et usutunnistus ja poliitiline lojaalsus olid keskuse silmis olulisemad kriteeriumid kui rahvuslik kuuluvus. Kus me näeme aga tema narratiivis õigeusklikke eestlasi? Lisaks on ikka veel vähe teada Läänemere provintsides teeninud vene ametnike maailmapildist. Nagu paljud enne teda on ka Karjahärm ammutanud rohkesti teavet kuberner Šahhovskoiga seotud publitseeritud materjalidest, kuid seetõttu nihkub tagaplaanile asjaolu, et ülimalt konfrontatiivse isiksusena oli Šahhovskoi selles ametis tõeline erand. Hilisemal ajal olid tema seisukohad populaarsed eelkõige Riia paremrahvuslike vene aktivistide kitsas ringis, keda Karjahärm ka lühidalt mainib (lk 70-71). Kes aga olid need inimesed? Kust nad pärit olid? Mõnikord tundub, et kaldume selliste üsna (verbaal)radikaalsete venestajate mõju üle hindama üksnes põhjusel, et on olemas nende publitseeritud tekste.

Kuid ehk oli õigus ajutisel kindralkuberneril Alexander Möller-Zakomelskil, kes nägi 1908. aasta alguses sissesõitnud vene ametnikes „ilma kasvatuse ja hariduseta” inimesi, keda ei võeta vastu kohalikku seltskonda, mille all ta pidas eelkõige silmas saksakeelset publikut. Sel põhjusel tundvat need „hädavaresed” (неудачники) „kadedust ja isiklikku solvumist”. Oma iseteadvust tõstvat nad siis parempoolsele keskajakirjandusele kaastöid läkitades ning ülima riikliku tähtsusega projekte koostades, kus nad paljastavat üksnes oma ignorantsust seoses „kohalike tingimuste ja seaduste tähendusega”.⁷ Ning kas ei maininud riigisekretär Aleksandr Polovtsov oma päevaraamatus üllatunult Šahhovskoi isiksuse „tühisust” (ничтожество)?⁸ Selles osas tuleb meil loota tulevastele uurimustele.

Seni aga jääb vaid nentida, et Tõnu Tannbergi ja Bradley Woodworthi 2010. aastal ilmunud teedrajava kogumiku⁹ jälgedes on nüüd tänu Toomas Karjahärmile jõudnud imperiaalne pööre ka eesti ajalooteadusesse. Milleri taotletud situatiivse lähenemise rakendamiseks impeeriumi rahvuspoliitika uurimisel seoses Läänemere provintsidega on aga edaspidigi veel palju teha. Lisaks eespool mainitud kriitilistele märkustele tuleb raamatu „Vene impeerium ja rahvuslus” kohta veel nentida, et selle rohked illustratsioonid pole mingilgi moel seotud teose tekstiga. Impeeriumi võimu visuaalne demonstreerimine Läänemere provintsides kui riigi representatsiooni seisukohalt sugugi mitte tähtsusetu tegur jääb seetõttu samuti tulevaste autorite analüüsida.
 
Tõlkinud Tea Vassiljeva

1 Алексей Миллер, Империя Романовых и национализм. Эссе по методологии исторического исследования. (Historica Rossica). Новое литературное обозрение. Mocквa 2006, 2008.
2 Andreas Kappeler, Rußland als Vielvölkereich. Entstehung, Geschichte, Zerfall. Beck, München 1991.
3 Näiteks Theodore R. Weeks, Nation and State in Late Imperial Russia. Nationalism and Russification on the Western Frontier, 1863–1914. Northern Illinois University Press, De Kalb 1996; Михаил Долбилов, Русский край, чужая вера: Этноконфессиональная политика империи в Литве и Белоруссии при Александре II. (Historia Rossica). Новое литературное обозрение, Москва 2010.
4 Karsten Brüggemann, Lõpp venestusele. Ühe vaieldava uurimisparadigma kriitika. Rmt: Vene Impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses. 2. kd. Toim Tõnu Tannberg, Bradley D. Woodworth. (Eesti Ajalooarhiivi Toimetised, nr 18 [25]). Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2010, lk 360-374; Karsten Brüggemann, „Venestamine“ kui Vene impeeriumi ülemvõimu representatsioon Balti provintside näitel. – Vikerkaar 2009, nr 7-8, lk 117–130.
5 Vt nende autorite kirjutisi kogumikus Imperium inter pares: Роль трансферов в истории Российской империи (1700–1917). Сб. статей. Ред. Мартин Ауст, Рикарда Вульпиус, Алексей Миллер. (Historia Rossica.) Новое литературное обозрение, Москва 2010.
6 Наталья Андреева, Прибалтийские немцы и российская правительственная политика в начале XX века. Мир, С.-Петербург 2008.
7 Möller-Zakomel’skijs Brief an Ministerpräsident P. Stolypin, 14.2.1908. Rmt: Андреева, lk 270.
8 Александр А. Половцов, Дневник государственного секретаря. Том II, 1887–1892. Центрполиграф, Москва 2005, lk 87.
9 Vene Impeerium ja Baltikum.