Inflatsioon ja mida sellega peale hakata

Kui silmas pidada vajadust suurendada kaitsekulutusi 3-4%-ni SKTst, siis ei saa see toimuda nii, et veelgi kõrgema käibemaksuga maksustatakse neid, kes 70–80% kulutavad toiduainetele ja eluasemele.

ALARI PURJU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Enamikule rahvast tähendab inflatsioon üldise hinnataseme muutust. Hinnatõusu võrra odavneb ka riigis kasutatav rahaühik. Kui riigis on inflatsioon näiteks 20%, siis tähendab see 20% kõrgemat hinnataset võrreldes eelmise aastaga ning seda, et 1 euro eest saab osta 20% vähem kui aasta tagasi. Alustame hinnapoolest. Inflatsiooni põhjused jagunevad kõige üldisemalt nõudlus- ja pakkumispoolseteks. Võib rääkida mingite üksikute kaupade hinnatõusu ülekandumise tagajärjel tekkinud inflatsioonist ja üldise rahapakkumise kasvu mõjust hinnatasemele.

Praeguse hinnatõusu üheks alustajaks pakkumise poolel on olnud kütuse­hindade tõus, mis on siirdunud teiste kaupade hindadesse. Kütusehindade tõusu põhjused on nii majanduslikud kui poliitilised. Majanduslikud põhjused on seotud turukorralduse ja sellega seotud kütuste ja elektrienergia pakkumisega. Poliitilised põhjused on seotud tarnevõrkude toimimisega, näiteks maagaasi kättesaadavusega, kas see on torugaas või kokku pressitud vedelgaas (LNG). Osa põhjusi on lühiajalised. Tootmise pool on reageerinud seal, kus see on võimalik toodangu lisamisega, oma osa on nõudluse vähendamisel kõrgete hindade poolt. See peaks stabiliseerima hinnad madalamal tasemel. Osa põhjusi on struktuursed ja pikaajalised. Näiteks, kui suur on investeeringute vajadus ning kuidas see kaetakse. Lühiperioodi hinnatõusu teguri mõju­ulatuse puhul on otsustav, kuidas praegune pakkumine kohaneb nõudlusega ning milliste vahenditega need vastavusse jõuavad.

Rahahulga kasvu mõju hinnatasemele on mitmekesisem ja tuleb esile eelkõige varade kallinemisena, aga kandub üle ka kaubaturgudele. Peavoolu majandus­teadus väidab, et lõppkokku­võttes on igasugune inflatsioon rahanduslik nähtus. Kui keskpangad on majandusse paigutanud tohututes kogustes raha ja see nii-öelda ellu ärkab, mis tähendab raha ringluskiiruse kasvu, siis toob see kaasa hinnatõusu. Sellega seoses tekivad küsimused õigetest poliitilistest meetmetest sellega toimetulekuks.

Miks on stabiilne hinnatase hea?

Võiks ju arvata, et las see inflatsioon olla, tõstame palku ja pensione samavõrra ja suhe tulude ja kaupade hindade vahel säilib. Selle poliitika häda on see, et järgnevad sissetulekute tõusud kütavad inflatsiooni edasi, samavõrra kallinevad ka tootmissisendid (näiteks palgad) ja lõpuks ollakse inflatsioonikeerises, millest väljuda on keeruline. Keskmise ja kõrgema inflatsiooni põhiline probleem majanduskasvu seisukohast on, et majandustulemuste ettenägemine muutub raskemaks, s.t suureneb määramatus. 10% või 20% inflatsiooni puhul ei liigu kõik hinnad samas rütmis, osa hindu tõuseb 3-4%, osa 30–40%. Hinnatõus ei ole pidev, vaid enamasti liiguvad hinnad puhanguliselt, hüpetega vastavalt sellele, kuidas majandusagendid oma hinnaotsuseid teevad. Kui kuue kuu hinnaprognoos on vahemikus 10–40%, siis on see majandustegevuse kavandamise seisukohast keerulisem olukord, kui see oleks 1-2%. Samal ajal on inflatsioon tulude ümberjagaja. Kui sisendihinnad kasvavad 10% ja väljundi hinda on võimalik tõsta 20%, siis on sellise kauba müüja teeninud muude tingimuste samaks jäädes ainult hinnatõusust 10%. Kui aga olukord on vastu­pidine, sisend kallineb 20% ja müügihinda on turu­konkurentsis võimalik tõsta vaid 10% (näiteks eksportides hinnavõtjana madalama inflatsiooniga välisturule), siis on tulemus ainult hindade liikumisest –10%. Sellises olukorras on raske teha pikka plaani, tagajärjeks on investeeringute vähenemine ning tähelepanu keskendatakse kiiret tulu andvale tegevusele. Sellel on keskpikas perspektiivis majanduskasvu pidurdav toime.

Hinnatõusu piiramisel on oluline kogunõudluse piiramine ja sellele aktsiiside langetamine eriti kaasa ei aita. Kütuste ostust vabaks jäänud raha otsib muud kaupa.

ndla.zendesk.com

Seevastu on keskpankade inflatsiooni eesmärgiks väga harva täielik hinnastabiilsus ehk 0% inflatsiooni. Euroopa Keskpangal on see näiteks 2%. Keynesi järgi on ratsionaalne põhjus see, et raha väärtuse väikene kaotus on piisav stiimul, et raha mitte hoiule panna, vaid aktiivselt kasutada ja majandustegevusse suunata.1 Teine põhjus on turumajanduse dünaamilisus – see, et arvestatakse inimeste vajaduste muutumisega. Ühed kaubad ja teenused tekivad ja teised kaovad, kasvava nõudlusega kaupade hinnad tõusevad, kasutusest väljalangevate kaupade hinnad langevad või ei kasva samal määral. Majanduse dünaamilisus tähendab suhteliste hindade pidevat muutust ning hinnad toimivad signaalina selle kohta, mida vajatakse. Üldiselt on parem, kui hinnad kohanevad ülespoole, võrreldes sellega, kui nad kohaneksid allapoole. Viimasel juhul oleks paljudel tootjatel probleeme oma kulutuste nominaalse katmisega, hinnatõus aitab võimalikku vahet siluda, ajaliselt nihutada. Inflatsiooni juhtimise pöördeline teema ongi, kuidas jätta ruumi suhteliste hindade kohanemisele ning samas vältida hinna­spiraalide teket. Majanduse mitmekülgne muutumine majanduskasvu korral on üks põhjus, miks siis tekib hinnatõusu surve.

Hindade seosed ja ülekandumised

Tarbimishinna indeksiga eristatakse alusinflatsiooni ja energiakandjate ning toidukaupade hinnamuutusi. Kuna energia- ja toiduainete turud on suhteliselt volatiilsed, hinnad reageerivad nõudlusele ja pakkumisele mõlemas suunas, s.t tavalised on ka hinnalangused. Näiteks oli mõni aasta tagasi toornafta tulevikuhind tasemel 0 dollarit barreli eest, millelt see on kasvanud üle 120 dollari barreli eest. Samal ajal on need turud globaalsed, kauplemisega on hõlmatud paljud riigid nii nõudluse kui pakkumise poolel. Need turud on tugevalt seotud poliitikaga. Naftaturgu mõjutab suuresti konsortsium OPEC ja tema sõbrad, näiteks Venemaa, kes ei ole küll OPECi liige, aga osaleb selle kvoodi määramise kohtumistel jm üritustel. OPEC jäi ka praeguse kriisi ajal pikka aega kurdiks USA tungivatele nõudmistele toodangukvoote suurendada, millega nügitaks hinda allapoole. Nüüd on nad siiski järele andnud ja lubanud pakkumist suurendada.2 Teraviljaturg on eriti nõudluse poolel olijatele poliitiliselt tundlik, kuna piiratud pakkumine ja sellest tulenevad kõrged hinnad tähendavad äärmuslikel juhtudel toidupuudust. Kuna volatiivsed toorainehinnad on sisendiks paljudele teistele kaupadele, siis kandub pikaajaline tooraine hinnatrend mõne aja pärast proportsioonis nende osakaaluga teiste kaupade hindadesse, mille põhjal kujuneb alusinflatsioon. Kui alusinflatsioon jääb pikemaks ajaks kõrgeks, siis hakkab see mõju avaldama teistele majandusnäitajatele. Tekib surve palgatõusuks ja sotsiaaltoetuste kasvuks. Need suurendavad nominaalset kogunõudlust ning see omakorda annab üksikute kaupade tootjatele võimaluse oma hindu tõsta, eriti kui on veel pakkumisega haakuvaid probleeme. Kui see protsess kestab pikka aega, siis ongi tegemist hinnad-palgad-hinnad tüüpi spiraaliga, mis hakkab majanduses rulluma.

Pidev inflatsioonipaine mõjustab inimeste ootusi tulevaste hinnaliikumiste suhtes. Samal ajal on inflatsiooni mõõtmisel määrav ka baasiefekt, mis tähendab seda, et kui hinnad on ühel perioodil kiiresti kasvanud, siis järgmisel perioodil on hinnatõusu baas eelmise perioodi kasvu võrra kõrgem ning samas tempos inflatsiooni jaoks peaks nüüd hinnad edasi kasvama sellelt kõrgemal baasilt. Kui inflatsiooni põhjused on lühiajalised, siis peaks teatud aja pärast nende mõju kas lakkama või pehmenema (nafta ja gaasi hinnatõus peatub või hinnad alanevad ja selle mõjul pidurdub ka muude hindade tõus) ning surve edasiseks hinnatõusuks pidurdub. Kui aga pikaajalisemate struktuursete probleemide ja inflatsioonispiraalide toimel hakkab inflatsioon edasi kerima, on tagajärjed rängad. Praeguse inflatsiooni puhul on Eestis räägitud hüperinflatsioonist, aga sellest on asi kaugel. Definitsiooni järgi algab hüperinflatsioon tasemest 50% hinnatõusu kuus.

Inflatsiooni tõkestav poliitika

Kuigi inflatsiooni tõkestamise puhul räägitakse väga palju keskpankade ja valitsuste otsustest ja sekkumisest majandusse, tuleb arvestada, et hinna­otsused on suures osas turgudel tegutsevate majandusagentide indi­viduaalsed otsused. Administratiivselt kujundatakse Eestis väga väheseid hindu ja sageli ei pane reguleeriv asutus (konkurentsiamet) hinda paika, vaid kinnitab oma arvutused ametile esitanud ettevõtte õiguse antud tingimustel hinda muuta. Inflatsiooniga seoses on vibutatud ideed teatud hinnad fikseerida, aga ökonomistide meelest ei ole see hea mõte. Hulgaline hindade fikseerimine pole vaba turu puhul võimalik, sest sellistest hindadest kinnipidamist pole võimalik kontrollida. Kui hinnad on fikseeritud, algab nihverdamine kvaliteediga. Kas võimaluse piires vähema või kehvema tooraine lisamine võimaldab toodet sama nimetuse ja hinnaga edasi müüa? Kas veidi parema materjali ja mõne kaunistuse lisamine annab uue toote, millele võib 50% hinda juurde keevitada? Kes seda kontrollib?

Üsna hästi kirjeldatakse vasakpoolse majandusteadlase John Kenneth Gal­braithi probleeme ja kannatusi Ameerika Ühendriikides Teise maailmasõja ajal, kui ta oli 1941. aasta novembrist kuni 1943. aasta maini hinnaameti ülem („hinnatsaar“).3 Teine näide Ameerika Ühendriikidest on 1973. aastal Nixoni administratsioon mõneks kuuks kehtestatud hinnakontrolli kui Iisraeli ja Araabia riikide sõja ajal kehtestasid OPECi riigid embargo ja mõne nädalaga tõusis naftabarreli hind kolmelt dollarilt 20 dollarini. Ka see hindade külmutamise katse ei õnnestunud ja administratsioon oli sellest sunnitud loobuma. Põhilisi probleeme on kaks: esiteks, administreerimine (teabe kogumine, kontroll ja hinnaotsuste jõustamine) ja teiseks, majanduslikus käitumises stimuleerimise kõrvaldamine. Hinnatõus stimuleerib nimelt kõigi halbade omaduste kõrval pakkumist ja alternatiivseid allikaid, tehnoloogilisi muudatusi ning piirab (vähendab) nõudlust, mis on kaupade nappuse korral hindade stabiliseeri­miseks vajalik.

Praegune inflatsioonimäär on erakorraline ja enneolematu, kui hindame seda 30 aasta pikkusel ajalõigul. 1970ndate Euroopa vabad maad talusid ka tunduvalt kiiremat inflatsiooni ning meenutavad seda aega siiani heaoluühiskonna õitsenguperioodina.

Eurostat

Inflatsiooni tõkestamise juures tuleb silmas pidada, et rahapoliitika on Euroopa Keskpanga, fiskaalpoliitika aga põhiliselt liikmesriikide pädevuses. Rahapoliitikat teostava Euroopa Keskpanga töövahend on näiteks varade (võlakirjade) kokkuostmine ja intressimäärade muutmine. Varade kokkuostu on piiratud ja peaks järgnema intressi­määrade tõstmine. Esialgu peeti silmas 2023. aastat, nüüd aga räägitakse juba kahest intressimäärade tõstmisest 2022. aastal. Euroopa Rahaliidu puhul on kirjutatud sellest, et stabiilsuse ja kasvu pakti tingimused on olnud liiga ranged ja pärast kriiside lahendamist (varasem rahandus- ja nüüdne koroonakriis) minnakse üle lõdvemale raha- ja fiskaal­poliitikale. Kriisi ajal on enamiku ELi riikide võlakoormus järsult kasvanud ning intressimäärade tõstmine inflatsiooni pidurdamiseks tekitab võlgu olevate riikide eelarvesse täiendavaid intressikulusid. Teiselt poolt sööb inflatsioon ära säästude ostujõu ning üha tekitab imestust, kui kaua taluvad ulatuslike pensioni­vahenditega süsteemid negatiivseid intressimäärasid. Seetõttu on kõlanud üleskutsed selle tingimuste juurde tagasi pöörduda.4

Eelarvepoliitika poole peal tekitab puudujääk samuti inflatsiooni. Kriisi ajal toetab eelarvepuudujääk lühi­ajaliselt kogunõudlust ja selle kaudu majanduse toimimist, aga seda ei saa käsitleda erasektori pikaajalise asendajana. Riik peab majanduskasvu taastudes ja hinnasurve korral kulutusi tagasi tõmbama, mitte tegevust suurendama. Makromajanduslikult raha- ja eelarvepoliitika üldiselt täiendavad ja toetavad teineteist ning ELi üks paradokse ja valukohti ongi ühise üldise raamistiku tekitamine olukorras, kus rahapoliitika hoovad on Euroopa Keskpanga käes ja eelarve­poliitika on riikide tasemel. ELi eelarveprotsessi reguleerimise vahendid ongi selle vastuolu ületamiseks.

Poliitikud on arutlenud maksude vähendamise, näiteks kütuseaktsiisi alandamise üle. Majandusteadlased seda heaks mõtteks ei pea. Esmapilgul näib, et aktsiisi alandamine teeb kütuse odavamaks ja kuna kütus on sisendiks teistele toodetele, siis peaks ühe sisendi piiramine hinnatõusu pidurdama. Tegelikult on hinnatõusu piiramisel tähtis kogunõudluse piiramine ja sellele aktsiiside langetamine eriti kaasa ei aita. Kütuste ostust vabaks jäänud raha otsib edasi muud kaupa. Parim poliitika on hoida eelarve tasakaalus (kuni majandus­langust ei ole) või minimaalses defitsiidis ja toetada sotsiaalselt tundlikke inimrühmi. Kõigile toetuste jagamine ja samaaegne maksude alandamine toob kaasa inflatsiooni kontrolli alt väljumise ja suured probleemid.

Eesti inflatsiooni eripära

Eesti inflatsioon on 2,5 korda kõrgem ELi keskmisest. Miks see ühes ja samas majandusruumis nii on? Esimene põhjus on toidukaupade ja kütuste suur osakaal tarbimiskorvis. Sellele on ka Eestis tähelepanu juhitud. Aga see on vaid pool tõde. Teine pool tõest on see, et kõigis madalama inflatsiooniga riikides on astmeline tulumaks. Majanduses on üldiselt nii, et kõik tegelikud tehingud on nominaalsed, jooksvates hindades ja reaalsed näitajad (nagu reaalne majanduskasv) on arvestuslikud. Kui inflatsiooni tõttu nominaalsed tulud kasvavad, siis liigub suur hulk tulusid kõrgemasse maksuastmesse, riigi maksutulud kasvavad ja samal ajal pidurdavad kasvanud maksud erasektori nõudlust, mis aitab inflatsiooni pidurdada. Aja jooksul neid maksuastmeid muidugi korrigeeritakse, aga inflatsiooni seisukohast kriitilises olukorras on ka lühiajaline nõudlust piirav mõju oluline. Astmelise tulumaksu stabiliseeriv funktsioon on majandusteooria üks põhitõdedest. Otsestel ja kaudsetel maksudel on oma eripära ja pikas ning keskpikas ajaplaanis parima maksukombinatsiooni otsimine on omaette ülesanne. Aga kui silmas pidada võimalust ja vajadust suurendada näiteks Eesti kaitsekulutusi 3-4%-ni SKTst, siis ei saa see toimuda nii, et veelgi kõrgema käibemaksuga maksustatakse neid inimesti, kes 70–80% oma vahenditest kulutavad toiduainetele ja eluasemele.

See, kuidas poliitikud sagivad ümber inflatsiooni teema, meenutab uue köögi­kombaini ostnud koduperenaise käitumist. Masina käivitamist katsetatakse mitut viisi, meenutatakse varem samaks otstarbeks kasutatud masina käitlemist, helistatakse naabrinaisele ja arutatakse temaga. Kui midagi muud tõesti üle ei jää, siis võetakse pakendist välja juhend ja hakatakse seda uurima. Inflatsiooni puhul on teemaks see, et üldiselt on selle tõkestamise meetmed teada, aga need on majanduslikult ja poliitiliselt eba­mugavad. Esimene lootus on olnud, et kütuste ja toiduainete hinnatõus kestab lühikest aega, taltub ega lähe üle kiirenenud alusinflatsiooniks. Tegelikult on toorainete hinnatõus juba mõjutanud alusinflatsiooni, seda nii Ameerikas kui Euroopas.5 Kui alusinflatsioon jätkub mõnda aega, siis käivituvad hinnaspiraalid, inflatsiooniga toimetulekuks tõstetakse palku ja sotsiaaltoetusi, need omakorda annavad alust täiendavaks nõudluseks ja soodustavad edasisi hinnatõuse. Kui tarbijad hakkavad neutraalse hinna­taseme asemel arvama, et tulevikus hinnatõus jätkub, muudavad nad vastavalt oma käitumist. Näiteks panevad eeldatava hinnatõusu paljudesse tulevasi tehinguid puudutavatesse lepingutesse. Siis peavad keskpank ja valitsus hakkama võitlema kümnete tuhandete ettevõtete ja sadade tuhandete indiviididega, kes kõik on pideva hinnatõusu ootuse omaks võtnud ja vastavalt käituvad. Inflatsiooni puhul räägitakse enamasti keskpanga ja valitsuse otsustest, mis hinnaliikumisi mõjutavad.

Ka Eesti-suguses väikeses riigis tähendab turumajandus kümnete tuhandete ettevõtete ja sadade tuhandete indiviidide hindadega seotud otsuseid ning valikuid. Kui inflatsioon on käest läinud, siis on keskpanga ja valitsuse ülesanne nende paljude majanduses osalejate käitumist mõjutada, nende inflatsiooniootusi murda. Harvardi ülikooli professor ja endine Ameerika Ühendriikide rahandusminister Lawrence Summers on hinnanud, et tõeliselt mõjusaks inflatsiooni tõkestamiseks peaks keskpank (Föderaalreserv) paari aasta jooksul tõstma baasintressi tasemele 4-5% ja jõudma positiivsete intressimääradeni.6 Sama kehtib suures plaanis ka euroala kohta. Aga see toob kaasa juba majandusšoki, mis tähendab majanduslangust ja seejärel uuesti käivitamist. Enne seda proovitakse ära mõõdukamad meetmed ja loodetakse parimat, nii Ameerikas kui Euroopas.

PS Reaalne intressimäär on nominaalne intressimäär miinus oodatav inflatsioon. Positiivne reaalne intressimäär tähendab seda, et intressimäär on kõrgem kui (oodatav) inflatsioon.

1 John Maynard Keynes, Hõive, intressi ja raha üldteooria. Ilmamaa, 2018.

2 Stanley Reed, OPEC Plus agrees to a bigger increase in oil supply. – New York Times 2. VI 2022. http://www.nytimes.com/live/2022/06/02/business/economy-news-inflation-russia.

3 Richard Parker, John Kenneth Galbraith, His Life, His Politics, His Economics. The University of Chicago Press, 2015.

4 Guy Chazan, German finance minister urges EU to rein in public spending. – Financial Times, 21. V 2022. https://www.ft.com/content/dc3e679f-f2f8-4ca7-8dd8-a10b91af4a67

5 James Politi, Janet Yellen admits she was „wrong“ about inflation threat. – Financial Times 2. VI 2022. https://www.ft.com/content/437a4e4b-9b97-4cd0-bb4a-d5d333e65410.

6 The Ezra Klein Show. Transcript: Ezra Klein Interviews Larry Summers. – New York Times 29. III 2022. https://www.nytimes.com/2022/03/29/podcasts/transcript-ezra-klein-interviews-larry-summers.html?searchResultPosition=1.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht